3-1-1-1-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-1-07

Otsuse kuupäev

21. märts 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi M. K. süüdistuses KarS § 183 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-575

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärteli kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

21. veebruar 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 6. märtsi 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2006. a kohtuotsused M. K.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu

Maakohtule.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

3. Välja mõista riigieelarve vahenditest Advokaadibüroo In Jure kasuks 1593.- (üks tuhat viissada üheksakümmend

kolm) krooni vandeadvokaat Anu Pärteli poolt M. K.-le riigi õigusabi osutamise eest ja arvata see summa KrMS § 175

lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 6. märtsi 2006. a otsusega tunnistati M. K. KarS § 183 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et tema, olles varem

karistatud väikses koguses narkootilise aine käitlemise eest, müüs 2005. a aprillikuus kahel korral V. O.-le väikses koguses

narkootikume. M. K.-d karistati vangistusega üheks aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus üheks

aastaks 11 kuuks ja 27 päevaks. Karistuse tähtaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg.

2. Maakohus leidis, et M. K. süü talle inkrimineeritud tegude toimepanemises on tõendamist leidnud V. O.-i kohtueelses

menetluses antud ütlustega. Kohus suhtus kriitiliselt V. O.-i kohtus antud ütlustesse, leides, et need on süüdistatava kasuks

antud paljasõnalised valeütlused. Maakohus pidas paljasõnalisteks ka M. K. väiteid, et ta omas narkootikume vaid enda tarbeks

ega ole neid kellelegi edasi andnud.

Maakohus ei näinud vastuolu selles, et M. K.-lt kriminaalmenetluse käigus äravõetud narkootilist ainet kirjeldati erinevate

uurimistoimingute raames kord valgena, kord roosakana. Värvitooni kirjeldati nii, nagu see menetlustoimingu teostajale

tundus. Selles, et M. K. juurest võeti läbiotsimise käigus ära amfetamiini, vaidlus puudus ja kohtu hinnangul polnud kirjalikes

tõendites aine värvitooni osas esinevatele erinevustele vaatamata kahtlust, et tegemist oli just M. K.-lt ära võetud ainega.

3. M. K. kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja M. K.

õigeksmõistmist.

Apellandi hinnangul puudusid M. K. süüditunnistamiseks tõendid ja maakohtu otsus oli motiveerimata. Kaitsja asus

seisukohale, et tunnistaja V. O. põhjendas kohtuistungil veenvalt, miks ta andis kohtueelses menetluses ebaõigeid, M. K.-d

süüstavaid ütlusi. Muid M. K.-d süüstavaid tõendeid ei olnud.

Kaitsja arvates oli tähtis ka M. K.-lt äravõetud pulbrilise aine värvus, sest amfetamiini on erineva värvivarjundiga.

Värvivarjund on oluline, kuna erinev varjund viitab asjaolule, et aine ei pärine samast partiist ja ka seetõttu, et värvivarjundite

erinev kirjeldus seadis kahtluse alla narkootilisele ainele teostatud ekspertiisi lähteandmed. Puudulikud lähteandmed omakorda

muutsid kaheldavaks ekspertiisi tulemuse.

Apellatsiooni esitas ka M. K., kes leidis, et maakohtu otsus rajanes vaid oletustel ega olnud õiglane, tema süü on tõendamata.

4. Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

4.1. Ringkonnakohus leidis, et analüüsides süüdistatava varasemat kriminaalset tegevust ja asetades omavahelisse konteksti

erinevatest tõenditest tulenevad andmed, on tõendite kogumist nähtuvalt M. K. poolt talle süüksarvatud teo toimepanemine

tõendatud. Puutuvalt M. K. kaitseversiooni, et V. O. andis kohtueelses menetluses tema suhtes vihavaenu tõttu valeütlusi ja

äravõetud narkootikumid olid M. K.-l üksnes isiklikuks kasutamiseks, märkis ringkonnakohus järgmist. Kuna M. K. tema

kinnipidamise järgselt ei tuvastatud tema joobeseisundi kontrollimisel tal narkootilist joovet ega narkootiliste ainete jääkaineid

organismis, siis on ümber lükatud väide, et ta omas narkootikume vaid isiklikuks otstarbeks.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega tunnistaja V. O-i ütluste hindamisel ning pidas süüdistatava kaitseversiooni

V. O.-i poolt tema rõõnamise osas paljasõnaliseks. Seejuures osutas ringkonnakohus, et juba maakohtu hinnangul asus

süüdistatav tunnistajat kohtus ütluste andmisel mõjutama. Ringkonnakohtu arvates ei osanud V. O. kohtus tõsikindlalt ja

veenvalt selgitada, miks ta muutis oma ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antutega. Seetõttu oli igati õiguspärane hinnata

tema kohtueelses menetluses antud üksikasjalikke ütlusi, erinevalt kohtus antutest, tõepärasteks.

4.2. Ringkonnakohus märkis, et kohtuistungil on KrMS § 289 lg 1 alusel ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole taotlusel

lubatud avaldada tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui tema kohtus antud ütlused on nendega vastuolus.

Kuid ringkonnakohus rõhutas ka, et ütluste avaldamine ristküsitlusel saab teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste

usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi

ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast

tulenevalt ei ole välistatud tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste

kasutamine tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on arvestatud siis, kui süüdistatavale on

tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel

uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud V. O.-i kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldades eelnimetatud

põhimõtteid ja süüdistatavale oli tagatud õigus tunnistajale küsimuste esitamiseks.

4.3. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et olukorras, kus maakohus luges tunnistaja poolt kohtus antud ütlused

valeütlusteks, pidanuks kohus selle tunnistaja suhtes alustama kriminaalmenetlust KarS § 320 tunnustel. Ringkonnakohus

rõhutas, et süüdistusfunktsiooni kannab prokuratuur, mitte kohus ja seetõttu ei ole kohtul õiguslikku alust nõuda prokurörilt

süüdistuse esitamist. Selline nõue seaks muuhulgas kahtluse alla kohtu erapooletuse.

4.4. Seoses M. K. kaitsja apellatsioonis tõstatatud kahtlusega M. K.-lt äravõetud narkootilise aine värvuse erineva

kirjeldamisega erinevates uurimistoimingutes märkis ringkonnakohus, et värvuse erinev kirjeldamine tuleneb ainega tegelenud

politseiametnike subjektiivselt erinevast tajust ja on väheoluline. See ei sea kahtluse alla narkootilise aine olemasolu, sest

ekspertiis tuvastab aine selle sisalduse, mitte värvuse järgi. Samuti ei ole süüdistatav ise eitanud narkootilise aine olemasolu

tema kinnipidamisel.

POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. M. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja M. K. õigeksmõistmist.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

Apellatsioonis tõstatatud küsimused on ringkonnakohtu poolt jäetud vastuseta, ringkonnakohtu otsus tugineb oletustel ning on

motiveerimata. Nii ei põhjenda ringkonnakohus piisavalt, miks tuleb M. K. väited narkootilise aine enda tarbeks omamisest

lugeda paljasõnalisteks. Kohtute järeldused tunnistaja V. O.-i ütluste hindamisel on vastuolulised, sest kohtud on ilma

adekvaatsete põhjendusteta aktsepteerinud tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi ja eiranud tema kohtus antud ütlusi.

Leides, et V. O. kohtus valetas, ei reageerinud kohtud sellele aga seaduses ettenähtud korras, mistõttu pole kohtute seisukoht

tema ütluste osas tõsiseltvõetav. Narkootilise aine ekspertiisiaktid on vastuolulised ja neile maa- ning ringkonnakohtu poolt

antud hinnang demonstreerib kohtute pealiskaudsust.

6. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist.

Kassatsioonivastuses leitakse, et ühtki apellatsioonis tõstatatud küsimust pole ringkonnakohtu otsuses tähelepanuta jäetud ja

ringkonnakohus pole kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Prokurör leiab, et nii maa- kui ringkonnakohus on motiveeritult

tuginenud V. O.-i kohtueelses menetluses antud ütlustele. Seoses kaitsja kriitikaga narkootilise aine värvuse erineva

kirjeldamise osas leiab prokurör, et mingeid vastuolusid selles ei ole ja värvuse erinev kirjeldamine tuleneb lihtsalt seda

käsitlenud isikute subjektiivselt erinevast tajust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna kaitsja argumendid alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid

KrMS § 352 lg 6 alusel peab kriminaalkolleegium vajalikuks väljuda kassatsiooni piiridest ning märgib järgmist.

7.1 Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti osutanud Riigikohtu 6. oktoobri 2006. a otsusele väärteoasjas

nr 3-1-1-86-06 (RT III, 2006, 36, 305) ja selles otsuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: Kohus) praktikale

tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamise kohta. Kohtu praktikas tõepoolest mööndakse võimalust

kasutada teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi tõendina,

kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega (vt nt Kohtu lahend Delta vs Prantsusmaa 19. detsember 1990. a). Kaitseõigusega

on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja

küsitleda tunnistajat, kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses.

Tuleb aga tähele panna, et Eesti seadusandja on kehtestanud nimetatud põhimõttest kaugemale mineva regulatsiooni, millega

tagatakse süüdistatava õigustele ulatuslikum kaitse. Nimelt võimaldab KrMS §-s 289 sätestatu isiku kohtueelses menetluses

antud ütlusi avaldada üksnes vastuolude tuvastamiseks tema ristküsitlusel antud ütlustega. Sellest tulenevalt puudub kohtul

võimalus tunnistada usaldusväärseks hoopiski eeluurimisel antud ütlused ning jätta kõrvale ristküsitlusel saadud tulemused.

Ringkonnakohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-86-06 on ebaõige ka põhjusel, et

nimetatud otsus on tehtud väärteoasjas. Erinevalt kriminaalmenetlusest ei rakendata aga väärteomenetluses võistlevuse

põhimõtet ning väärteomenetluses on tulenevalt VTMS §-s 92 ja § 99 lg-s 8 sätestatust laiemad võimalused isikute

kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamiseks.

7.2 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistati M. K. maakohtus süüdi peamiselt tunnistaja V. O.-i poolt eeluurimisel

antud ütlustele tuginedes. Ka ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtu argumentidega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. juuni 2006. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254) märgitu kohaselt on KrMS §-st 289 ja § 293 lg-

st 1 tulenevalt lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel ? s.o tema kohtuliku

ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune nagu KrMS §-

dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on selline ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole

taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et

KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida

eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast tunnistaja

poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus

antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa

tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses

menetluses antud ütlusi.

Teisisõnu, kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes

ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust,

tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada,

miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses

menetluses antud ütlused (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06,

p 17).

8. Võttes kohtuotsuste tegemisel aluseks tunnistaja V. O.-i kohtueelsel menetlusel antud ütlused, on kohtud rikkunud

kriminaalmenetlusõigust. Kriminaalkolleegium loeb sellise rikkumise oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see tõi kaasa

ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks maakohtusse.

9. M. K. kaitsja esitas koos kassatsiooniga taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks summas 1593 krooni.

Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 4 alusel tuleb nimetatud

summa arvata menetluskulude hulka.

10. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Maakohtu 6. märtsi 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2006. a otsused ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks

Tartu Maakohtusse.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi