3-1-1-113-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-113-06

Otsuse kuupäev

19. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Olar Kivirähk'i süüdistuses KarS § 114 p-de 1, 5 ja § 199 lg 2 p-

de 4, 7 ja 8 ja J. S. süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 ja § 199 lg 2 p-

de 4, 7 ja 8 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-239

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Margus Grossi kassatsioon ja

kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat Ann Saare kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2006. a otsus Olar Kivirähki süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning J. S.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi, samuti

Tartu Maakohtu 9. veebruari 2006. a otsus Olar Kivirähki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p-de 1 ja 5

järgi ja J. S.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 järgi ning mõistetud liitkaristuste osas.

2. Jõustada Tartu Maakohtu 9. veebruari 2006. a otsus Olar Kivirähki ja J. S.i süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi.

3. Kriminaalasi saata Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

4. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat Ann Saare kassatsioon jätta läbi vaatamata.

6. Välja mõista riigieelarve vahenditest Advokaadibüroo In Jure kasuks 4248.- (neli tuhat kakssada nelikümmend

kaheksa) krooni vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello poolt Olar Kivirähkile õigusabi osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Olar Kivirähk anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta tungis lisavõtit kasutades 25. aprilli 2003. a hommikupoolikul võõra

vara omastamise eesmärgil koos J. S.-ga Tartu maakonnas asuvasse majja. Ta tappis teo toimepanemisele peale sattunud M. K,

lüües teda metallist traktoritõmmitsaga pähe. Eelnevalt piinas ta kannatanut veel televiisoriantenniga kägistades ja noaga kaela

lõigates. Seejärel röövis ta koos J. S.iga hoonest võõrast vara 10500.- krooni väärtuses. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti

mõrvana KarS § 114 p-de 1 ja 5 järgi.

Veel süüdistati O. Kivirähki sama päeva õhtupoolikul samas kohas koos J. S.iga toimepandud varguses. Majja pääseti taas sisse

lisavõtit kasutades, majast viidi ära erinevaid antiikesemeid 40 700.- krooni väärtuses. See kuritegu kvalifitseeriti KarS § 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi.

O. Kivirähki kaasosalisele J. S.-le esitati süüdistus röövimises KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 järgi. Tapmises J. S. ei osalenud,

küll aga sellele järgnenud asjade äravõtmises. Õhtupoolikul toimepandud varguse osas kvalifitseeriti ka J. S.i käitumine KarS

§ 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi.

2. Tartu Maakohtu 9. veebruari 2006. a otsusega tunnistati O. Kivirähk süüdi KarS § 114 p-de 1 ja 5 järgi ja talle mõisteti

karistuseks viisteist aastat vangistust, samuti KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning karistuseks mõisteti talle kaks aastat

vangistust. Raskeima karistuse suurendamise teel loeti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kuusteist aastat vangistust.

Karistusest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg neli kuud vangistust ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti viisteist

aastat kaheksa kuud vangistust. Sellele liideti KarS § 65 lg 1 alusel osaliselt Tallinna Linnakohtu 21. aprilli 2005. a otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa, kaks aastat üheksa kuud kakskümmend päeva vangistust, ja lõplikuks karistuseks

mõisteti O. Kivirähkile seitseteist aastat vangistust.

J. S. tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vangistust, samuti tunnistati

ta süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning karistuseks mõisteti talle kaks aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

liitkaristuseks üheksa aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg loeti karistusaja hulka ja karistusaja alguseks

määrati 2. detsember 2003. a.

Solidaarselt mõisteti süüdistatavatelt kannatanu J. K. kasuks välja 10 500.- krooni kuriteoga tekitatud kahju katteks.

2.1 Kriminaalasjas ei olnud vaidlust selles, et O. Kivirähk ja J. S. käisid 25. aprilli 2003. a hommiku- ja õhtupoolikul majas,

kus pandi toime tapmine. Kuigi süüdistatavad võtsid omaks vaid majast esemete varguse, leidis kohus, et tõendeid kogumis

hinnates on mõlema osas süüdistus tõendatud täies mahus.

2.2 Hommikupoolne viibimine majas leidis tõendamist ennekõike tunnistajate N. M-i (asukoht teadmata) ja A. O. (surnud)

kohtueelses menetluses antud ütlustega, milles nad kinnitasid, et käisid koos süüdistatavatega kõnealuse maja juures.

Tunnistajad jäid auto juurde ning O. Kivirähk ja J. S. läksid eemal asuvasse majja, kust naasid umbes tunni aja pärast

televiisori ja mootorsaega. Tunnistajad kirjeldasid olukorda imelikuna, kuna pärast maja juurest lahkumist olid süüdistatavad

autos alguses vait, kuid mingil hetkel hakkas O. Kivirähk hüsteeriliselt naerma. Samuti palus J. S. sõitmisel auto peatada ning

hakkas oksendama. Üks tunnistajatest märkas seejuures, et J. S.-i saapad on verega määrdunud ning J. S. pani jalga uued

kingad. Äravõetud jalatsid visati koos villase kootud mütsiga kilekotti asetatult minema. Igatahes näis mõlemale tunnistajale,

et midagi oli majas juhtunud.

2.3 Kohus möönis, et majas toimunu osas otsesed süüstavad tõendid puuduvad, kuid leidis, et toimunut annab piisava

usaldusväärsusega tuvastada anonüümsete tunnistajate "Kuusk" ja "Ivanov" kohtulikul uurimisel ja kohtueelses menetluses

antud ütluste alusel. Anonüümne tunnistaja "Kuusk" kirjeldas eeluurimisel, et ta viibis ühes kambris mehega, kes oli omakorda

olnud ühes kambris O. Kivirähkiga, kes olevat rääkinud, et käis koos J. S.-ga vargil. Majas oli neile perenaine aga peale

sattunud, O. Kivirähki ära tundnud ja seetõttu oli viimane ta tapnud. Põhimõtteliselt sama rääkis ka tunnistaja "Ivanov".

2.4 Kohus leidis, et puudub alus kahelda anonüümsete tunnistajate ütluses. Seejuures arvestas kohus ka asjaoluga, et

kohtueelses menetluses oli J. S. vahepeal tunnistanud tapmise toimepanemist. Tapmise enese peale võtmine oli kohtu

hinnangul põhjendatav asjaoluga, et eeluurimise ajal tuvastatud südamehaiguse tõttu arvas J. S., et tal pole enam kaua elada.

Esmajoones neid asjaolusid silmas pidades leidis kohus, et tapmise pani toime O. Kivirähk. Kuna O. Kivirähk oli selles

majapidamises varasemalt töötanud abilisena, siis tundis M. K. ta vaatamata peas olnud mütsile ära ning see oli ka ajendiks

M. K. tapmisele. O. Kivirähk soovis kannatanust vabaneda, piinas teda ning seejärel tappis. Kaasa võeti teler ja mootorsaag,

mis hiljem maha müüdi. Tunnistajate autoga tiirutati linnas ning püüti vabaneda asitõenditest (müts ja jalanõud). J. S.i

osalemist röövimises kinnitas kohtu arvates asjaolu, et vastasel korral ei oleks saanud veriseks tema jalanõud, mis hiljem ära

visati. Kohus möönis samas, et kahetsusväärsel kombel on nimetatud asitõend politseis kaduma läinud, kuid viitas samas seda

asjaolu kinnitavale tunnistaja A. O ütlustele.

2.5 Õhtupoolikul toimepandud vargus leidis kohtu arvates ennekõike tõendamist tunnistaja O. J. eeluurimisel ja kohtus antud

ütlustega. Nimelt palus A. O. tunnistaja käest, et ta leiaks O. Kivirähkile ja J. S.ile auto, millega antiikmööblit minema vedada.

Koos tunnistaja A. A.-ga sõideti neljakesi maja juurde - kusjuures autojuht A. A. tundis eeluurimisel ära kõik kolm tema autos

sõitnud isikut. Maja juures laaditi kaup peale ja sõideti Tallinnasse, kus esemed maha müüdi.

Asjaolu, et tunnistaja A. A-i sõnul kuulis ta maja juures O. Kivirähki kellegi naisterahvaga rääkimas, jättis kohus tähelepanuta.

Tõsikindlalt leidis kohtu arvates tuvastamist, et selleks ajaks oli M. K. surnud ning tunnistajatele püüti lihtsalt jätta muljet, et

tegemist on nn legaalse tehinguga. Usaldust näidati ka sellega, et uks avati enda võtmega ning majas käituti kui peremehed.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse O. Kivirähk ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello,

taotledes O. Kivirähk süüdistuses KarS § 114 p-de 1 ja 5 järgi tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kohtuotsuse vaidlustas ka J.

S.-i kaitsja vandeadvokaadi abi Rainer Objartel, kes taotles kaitsealuse täielikku õigeksmõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o O. Kivirähki süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 114 p-de 1 ja 5 järgi, samuti mõistetud liitkaristuse osas. O. Kivirähk tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-

de 4, 7 ja 8 järgi, mõistetud karistus kaks aastat vangistust jäeti muutmata. Liites sellele juurde Tallinna

Linnakohtu 21. aprilli 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning arvestades maha eelvangistuses viibitud

ajavahemiku, määras kohus lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kaks aastat kakskümmend üks päeva vangistust.

Otsus tühistati ka J. S.i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 järgi, samuti mõistetud liitkaristuse

osas. J. S. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi, maakohtu poolt mõistetud karistus kaks aastat vangistust jäeti

muutmata.

4.1 Kohus leidis, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei anna tõsikindlat vastust küsimusele, kas M. K. suhtes tarvitasid

vägivalda nimelt O. Kivirähk ja J. S. Kogutud ja uuritud tõendid sisaldavad endas vastuolusid, mida ei ole maakohtu otsuses

kõrvaldatud ja mida ei saa kõrvaldada ka ringkonnakohus.

4.2 Nii märkis kohus, et tunnistajate N. M-i ja A. O kohtueelses menetluses antud ütlused kinnitavad vaid seda, et

süüdistatavad käisid hommikupoolikul tapetu majas. Sündmuskohal kumbki tunnistajatest ei olnud ja seega ei saa nad anda

ütlusi majas toimunu kohta. Seejuures leidis kohus, et süüdistatavate kirjeldatud ebaloomulik käitumine võis tuleneda nii

varguse toimepanemisest kui ka millestki muust.

Samuti ei ole arvestatav A. O väide, et ta märkas J. S.-i saabastel punast värvi määrdumist, mida pidas vereks. Nimetatud väide

on oletuslik ja subjektiivne, mis ei ole teiste tõenditega, ennekõike ekspertiisiga, kinnitust leidnud. Kõnealuseid jalanõusid ei

ole kriminaalasjas kordagi vaadeldud, fotografeeritud ega ka uuritud erialaspetsialistide poolt. Ebaoluline pole ka asjaolu, et

käesolevaks hetkeks on need jalanõud kadunud. Seega pole tõsikindlalt selgeks tehtud, kas jalatsitel oli üldse veri, kellele see

kuulus ja kuidas see kingadele sattus, mistõttu ei saa seda ütlust käsitleda süüstava tõendina.

4.3 Samuti ei kinnitanud kohtu arvates süüdistatavate süüd anonüümsete tunnistajate "Kuusk" ja "Ivanov" ütlused. Esmalt

leidis kohus, et mõlemad tunnistajad on anonüümseks tunnistatud menetluskorda rikkudes, kuna vastavasisulised määrused on

täielikult põhistamata. Seetõttu pole võimalik ka hinnata, kas anonüümsust kasutati tõepoolest tunnistajate julgeoleku

tagamiseks või tulenes see soovist väärata tõendite vahetut uurimist.

Seejärel märgitakse otsuses, et anonüümse tunnistaja "Kuusk" ütlused ei ole usutavad. Nimelt kuulnud tunnistaja "Kuusk"

kuriteo asjaolusid kambrikaaslaselt, kes omakorda oli seda kuulnud O. Kivirähki käest. Seejuures nimetas anonüümne

tunnistaja kõiki nelja, kes hommikul maja juures käisid, ees- ja perekonnanime pidi. Samas leidis tõendamist, et O. Kivirähk

tundis tunnistajatest vaid A. O.-t ja tedagi vaid hüüdnime järgi, seetõttu oli tal võimatu nimeliselt öelda, kellega ta maja juures

käis. Kahtlusi suurendas veel asjaolu, et süüdistuse versiooni kohaselt oleks O. Kivirähk pidanud esmalt nimetama esimesele

kambrikaaslasele tunnistajate ees- ja perekonnanimed, kes seejärel oleks pidanud selle edastama tunnistajale "Kuusk". Kohus

pidas sellist versiooni ebausutavaks. Kuigi maakohtus tunnistaja "Kuusk" ütlusi muutis ja avaldas, et kuulis osa informatsiooni

vahetult O. Kivirähki käes, ei suutnud ta selgitada, mida ta siiski kelleltki kuulis.

Kahtlusi tekitas ka, et mõlemale anonüümsele tunnistajale oli teada vaid see, et O. Kivirähk lõi kannatanut metallesemega

vastu pead. Kui tõesti eeldada, et O. Kivirähk mõlemale tunnistajale majas toimunust usalduslikult rääkis, siis jäi kohtu jaoks

arusaamatuks, miks ta ei kirjeldanud teisi kannatanule tekitatud vigastusi ning tegevust majas üldisemalt.

Sarnaselt hindas kohus tunnistaja "Ivanovi" ütlusi, kuna ka need olid väheinformatiivsed ja puudus võimalus neid võrrelda

teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kokkuvõtvalt märkis kohus, et olemasolevate tõendite alusel ei saa kategoorilises

vormis väita, et O. Kivirähk oleks anonüümsetele tunnistajatele kirjeldanud oma tegevust M. K. suhtes vägivalla tarvitamisel.

4.4 Süüstava tõendina ei käsitanud kohus ka süüdistatava J. S.-i menetluse erinevatel etappidel antud ütlusi. Kohtueelses

menetluses väitis J. S. esmalt, et kannatanu tappis O. Kivirähk ja hiljem, et tapmise pani toime tema ise. Kohtuistungil ta

loobus varasematest ütlustest ja väitis, et naise surma põhjustamisest ei tea tema midagi. Hindamaks J. S.-i erinevate ütluste

tõepärasust, tuleks neid hinnata teiste olemasolevate tõenditega, kuid taaskord märkis kohus, et selle muudab sisuliselt

võimatuks J. S.-i ütluste vähene informatiivsus. J. S. on vaid väitnud, et majas olnud naisterahvast löödi metallesemega pähe.

Samas ei ole ta kirjeldanud, milline see metallese välja nägi, millises ruumides löömine toimus jne. Ütlused, milles ta kirjeldab

tapmise täideviijana O. Kivirähki, on aga vastuolulised ning ei lange ilmselgelt kokku kuriteo tuvastatud tehioludega.

Kriminaalasjas ei ole ka teostatud J. S.-i poolt antud erinevate ütluste seostamist olustikuga, kus süüdistatava ütlusi oleks

saanud koheselt ja vahetult sündmuskohal kontrollida, mis oleks hilisemalt võimaldanud neid kõrvutada teiste kogutud

tõenditega ja hinnata nende usaldusväärsust.

4.5 Kohus resümeeris seetõttu, et kriminaalasjas esinevad kahtlused, kes ja millist vägivalda M. K. suhtes kasutas ning neid

kahtlusi ei ole võimalik kriminaalasjas kõrvaldada. Kõrvaldamata kahtlused aga välistavad muude süüstavate tõendite

puudumisel süütuse presumptsioonist tulenevalt süüdimõistva otsuse tegemise. Ringkonnakohtu arvates oli reaalselt olemas

võimalus, et majas võis viibida ka keegi kolmas isik, keda eeluurimise käigus ei ole tuvastatud.

4.6 Asudes seisukohale, et süüdimõistev otsus tuleb tühistada mõrva ja röövimise osas küllaldaste tõendite puudumisel, leidis

kohus samas, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud O. Kivirähki ja J. S.i poolt toimepandud M. K.-le kuuluvate esemete

vargus 25. aprilli 2003. a hommikul. Seetõttu kvalifitseeris kohus süüdistatavale inkrimineeritud käitumise ümber KarS § 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi, jättes varguse eest mõistetud karistuse muutmata.

KOHTUMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Margus Gross kassatsiooni, milles

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

5.1 Kassaatori hinnangul on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis tõi kaasa materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise. Nii ei ole ringkonnakohus põhjendanud, millega rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339

lg 1 p 7 tähenduses ning mis andnuks õiguse hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.

Kassaator märgib, et kohus peab hindama tõendeid kogumis enda siseveendumuse kohaselt. Tõendeid kogumis silmas pidades

ei ole ringkonnakohtu põhjendused järjepidevad, on ebaloogilised ning kõrvale on jäetud mitmeid tõendeid. Leides, et majas

võis viibida ka keegi kolmas isik, ei ole kohus samas põhjendanud, kas just see kolmas tuvastamata isik võis olla M. K. tapja.

5.2 Kaebuses leitakse, et anonüümse tunnistaja "Ivanov" ütlused on detailsemad, kui seda leidis ringkonnakohus. Samuti ei

kahanda tunnistaja "Kuusk" ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta teadis kõigi sündmuses osalenute ees- ja perekonnanime.

Nimelt pole alust uskuda O. Kivirähki väiteid, et ta ei teadnud nimeliselt, kellega ta sündmuskohal käis - süüdistatava ütlusi

tulnuks hinnata kogumis ja alles seejärel otsustada, millised neist on usaldusväärsed ja millised mitte. Seda ei ole

ringkonnakohus aga teinud. Samuti olnuks kohtul olukorras, kus ta pidas tunnistajatele anonüümsuse andmist kaheldavaks,

võimalus kuulata tunnistajad nimetatud asjaolu suhtes üle ringkonnakohtu istungil.

5.3 Süüdistatava J. S.-i ütlused ei ole sedavõrd vastuolulised, et neid ei saaks arvestada usutava tõendina. Tuvastamist on

leidnud, et J. S.il olid tõsised terviseprobleemid, mis tingiski vahepealse süü täieliku enda peale võtmise. Seda asjaolu ei ole

kohus arvestanud.

5.4 Ringkonnakohtu otsuses on väidetud, et tunnistajate N. M-i ja A. O. ütlused ei tõenda, et M. K. suhtes kasutasid vägivada

just süüdistatavad. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile asjas nr 3-1-1-16-04 märgib kassaator, et isiku käitumist

kuriteosündmuse ajal võib avada ka süüdlase käitumisega kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud perioodil. Samuti

kinnitavad tunnistajate A. O. ja "Kuusk" ütlused fakti, et peale majast lahkumist olid süüdistatavate riided verised. Ka

nimetatud asjaolule ei ole ringkonnakohus tähelepanu pööranud.

6. Kassatsiooni on esitanud ka vandeadvokaat Ann Saar kannatanu R. K. esindajana.

Kassatsiooni esitamise alusena märgitakse, et kannatanuks on isik, kellele on vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset

kahju. Seega hõlmab kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi ka moraalse kahju tekitamist, mille hüvitamist on tal õigus nõuda

süüdimõistva kohtuotsuse alusel süüdimõistetutelt tsiviilkohtupidamise korras. Selles tähenduses on ringkonnakohtu otsus

seega tühistanud maakohtu otsuse tsiviilhagisse puutuvas osas. Kannatanu esindaja kassatsioonis esitatud argumendid kattuvad

prokuröri kassatsioonis esitatutega.

7. Kassatsioonidele esitatud vastuses palub O. Kivirähki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Kello jätta mõlemad

kassatsioonid menetlusse võtmata.

Kannatanu esindaja osas märgitakse vastuses, et viimasel puudub üldse kassatsiooni esitamise õigus. Kassatsiooni esitamise

õigus on kohtumenetluse poolel, kelle huvides või vastu on kasutatud apellatsiooniõigust. Kannatanu ei ole maakohtu otsuse

peale apellatsiooni esitanud, seetõttu tuleb kassatsioon jätta läbi vaatamata. Prokuröri kassatsiooni osas leitakse, et kaebus on

sisuliselt esitatud tõendite hindamise, mitte aga materiaalõiguse ebaõige kohaldamise peale. Samuti ei ole ringkonnakohus

rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

8. Kassatsioonivastuse esitas ka J. S.i kaitsja vandeadvokaadi abi R. Objartel. Olemuselt kattub vastuse sisu eelmises punktis

toodud argumentidega.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

9. Esmalt võtab Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukoha kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat A. Saare esitatud

kassatsiooni osas.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas märkinud, et vastavalt KrMS § 344 lg-le 2 on kannatanul

kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-05 - RT

III 2005, 29, 298 ja 3-1-1-52-05 - RT III 2005, 23, 235). Täiendavaks kassatsiooniõiguse eelduseks on, et kannatanu huvides

või tema vastu on kasutatud apellatsiooniõigust (KrMS § 344 lg 1 p 1) või on ringkonnakohus maa- või linnakohtu otsust

muutnud või tühistanud tsiviilhagisse puutuvas osas. Seega kuulub kassatsiooniõiguse vältimatu eelduse hulka ka asjaolu, et

kannatanu oleks esitanud tsiviilhagi.

11. Käesolevas kriminaalasjas ei ole need kassatsiooniõiguse eeldused kannatanu R. K. osas täidetud. Kannatanu R. K. ei ole

esitanud tsiviilhagi, maakohtu otsusest tulenevalt on kuriteoga tekitatud kahju katteks süüdimõistetutelt solidaarselt välja

mõistetud 10 500.- krooni kannatanu J. K. kasuks. Kumbki kannatanutest ei ole maakohtu otsust tsiviilhagisse puutuvas osas

vaidlustanud, samuti ei ole selles osas kasutatud apellatsiooniõigust nende vastu. Märkida tasub sedagi, et Tartu

Ringkonnakohus ei ole maakohtu otsust tsiviilhagisse puutuvas osas muutnud ega tühistanud.

12. Asjakohane ei ole kaebuses esitatud argumentatsioon, et kannatanu saaks moraalse kahju hüvitamist nõuda

tsiviilkohtupidamise korras vaid eeldusel, et kriminaalmenetluses on tehtud süüdimõistev otsus. Tõesti, Riigikohtu

kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-52-05 (RT III 2005, 23, 235) märkinud, et Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 94 lg 3 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjas teo tsiviilõiguslike

tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Kehtiva

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197) kohaselt ei ole tsiviilasja lahendav kohus seotud ka nende asjaoludega.

Vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 on kohtulahendid teistes kohtuasjades üksnes dokumentaalseks tõendiks ning seega saab

tsiviilkohtupidamise korras põhimõtteliselt vaidlustada ka kriminaalmenetluses tuvastatud süüdistatava faktilist tegevust

(tegevusetust).

R. K. on seega isik, kellel puudub KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt kassatsiooniõigus. Seetõttu pole tema esindajal ka KrMS

§ 344 lg-s 3 märgitud õigust kassatsiooni esitamiseks ja see kassatsioon tuleb KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata.

II

13. Järgnevalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium ütluste kui tõendite kogumi problemaatikat, millele kohtud võivad

tugineda otsuse motiveerimisel.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-67-06 (RT III 2006, 33, 281, p-d 7 ja 7.1) märkinud, et

KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja

lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise

protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud

tõendite pinnalt. Seega on selgepiiriliselt määratletud ka tõendid, millele tuginevalt saab kohus ühe või teise faktilise asjaolu

lugeda tõendatuks. Nii on kohtuotsuses keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei

ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sellist seisukohta selgesõnaliselt

väljendanud otsuses asjas nr 3-1-1-50-06 (RT III 2006, 22, 202), märkides, et täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on

kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või

süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine.

15. Silmas tuleb pidada sedagi, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Nimetatu

kehtib nii tunnistaja kui ka süüdistatava ülekuulamise kohta (KrMS 293 lg 1). Seega võib kohus näiteks pärast tunnistaja poolt

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud

ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa

tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses

menetluses antud ütlusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06 - RT III 2006, 28, 254).

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis asjas nr 3-1-1-89-06 (RT III 2006, 38, 322, p-d 11 ja 12) selgitanud, et kohtu

jaoks on määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Kui isiku kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised, peab

kohus järgnevalt vältimatult lahendama isiku ütluste usaldusväärsuse küsimuse. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses

antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest

(erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava

vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kõnealuses kaasuses leidis Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Täiesti iseseisev tõenduslik tähendus on tunnistaja ja süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel siis, kui need on

avaldatud vastavalt kas KrMS §-des 291 või 294 sätestatud tingimustel. Iseseisev tõenduslik tähendus tähendab seda, et kohus

võib otsuses otseselt tugineda neile kohtueelses menetluses antud ütlustele.

17. Seega on kohtu kasutuses esmajoones just kohtumenetluses antud ütlused. Kui esinevad teatud vastuolud kohtueelses

menetluses ja kohtus antud ütlustes, tuleb esmalt lahendada tunnistaja usaldusväärsuse küsimus. Andes sellele jaatava vastuse,

võib kohtueelses menetluses antud ütluste alusel teatud määral korrigeerida kohtumenetluses antud ütlusi. Nii on ka Riigikohtu

kriminaalkolleegium lahendis asjas nr 3-1-1-89-03 (RT III 2003, 27, 272) viidanud võimalikule mäluveale - isik ei peegelda

oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle

sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav

iseloom. Kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo)sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt

võimalikult lähedaseks talletamiseks.

Kui aga on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui

isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb

nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Tähele tuleb panna, et kui isik suudab kohtule usutavalt ja

arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab n.ö usaldusväärseks lugeda üksnes

kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused.

18. Kriminaalkolleegium on lahendis asjas nr 3-1-1-105-06 (p-d 7.2-8) käsitlenud ka olukorda, kus tunnistaja ei mäleta

kohtumenetluses enam kriminaalasja eeluurimisel räägitut. Kuigi sellise olukorra teke peaks olema eelduslikult välistatud, on

selle ilmnemisel tegemist siiski teatava vastuoluga KrMS § 289 lg 1 mõttes. Seega võib juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta

ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, neid talle meelde tuletada tuginedes

tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Kuid sellisel viisil toimides tuleb silmas pidada vaid tunnistaja mälu

värskendamise eesmärki, et oleks võimalik tema edasine ristküsitlemine ning ütluste avaldamine ei tohi kujuneda

ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Ristküsitluse jätkamisel tuleb välja selgitada, mis tunnistajale meenub ning

sel viisil ristküsitlusel saadud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Kui aga eeluurimisel antud ütlused

avaldatakse tervikuna ning nendele tuginetakse ka kohtuotsuse motiveerimisel, on tegemist KrMS § 289 lg 1 nõuete

rikkumisega.

19. Tähelepanu tuleb pöörata KrMS § 68 lg-le 5, mille kohaselt on tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta,

millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata.

Kõnealuse sättega kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet.

Kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine vahetule, mitte aga nn vahendlikule

tunnistajale. Mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme

asjaolule (nn tõendamiseseme asjaolule lähim originaaltõend), kuigi mõistetavalt ei saa teha järeldust, nagu oleks sündmuse

vahetu kogemine juba iseenesest hilisemalt antud ütluste usaldusväärsuse garantiiks.

Teabe vahendamise korral on vahetu tõendiallikas ise vabastatud vastutusest valeütluse andmise eest KarS § 320 järgi, tema

suhtes ei saa teostada ristküsitlust ning tema poolt kogetut kriitiliselt hinnata, samuti on peaaegu välistatud tema kui

tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimine vahetu kohtuliku uurimise kaudu. Vahetu tõendiallika ülekuulamisel kohtus on need

kaitseõiguse seisukohalt vältimatud tingimused nagu ka süüdistatava õigus esitada tunnistajale küsimusi aga täidetud.

20. Eelnevas punktis sedastatu kehtib just tõendamiseseme asjaolude (KrMS § 62) tuvastamise korral. Nagu öeldud, ei lahenda

vahetuks tunnistajaks olemine iseenesest veel tõendi usaldusväärsuse küsimust. On täiesti võimalik, et vahetu tunnistaja

usaldusväärsus seatakse kahtluse alla väitega, et varasemalt on ta tõendamiseseme asjaolude kohta avaldanud muud teavet. Sel

juhul on võimalik tõendite kogumi alusel teha otsustus selle kohta, kas vahetu tunnistaja on tõendamiseseme asjaolude kohta

varasemalt avaldanud erinevat teavet võrreldes kohtus räägituga. Kuid osutada tuleb, et sel viisil saab tõendite vaba hindamise

tulemil lahendada vaid tunnistaja usaldusväärsuse küsimuse, mitte aga tuvastada nn vahendlike tunnistajate kaudu

tõendamiseseme asjaolusid ennast, nagu see tuleneb ka selgesõnaliselt KrMS § 68 lg-st 5. Märkida tuleb sedagi, et tunnistaja

poolt millalgi räägitut ei saa teiste tunnistajate ütluste alusel tuvastada juhul, kui nn vahetul tunnistajal on õigus keelduda

ütluste andmisest (KrMS §-d 71-73).

21. Eeltoodust tulenevalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks kontrollida kohtute poolt kriminaalasja lahendamisel

aluseks võetud tõendite kogumit. Sisulisemat teavet selle kohta, mis majas toimus ja kas tapmise ja röövimise panid toime just

süüdistatavad, on andnud järgmised isikud: esmalt süüdistatavad ise, anonüümsed tunnistajad "Ivanov" ja "Kuusk", O. J.,

N. M. ja A. O. Etteruttavalt märgib kolleegium, et soostuda tuleb ringkonnakohtu järeldusega selle kohta, et käesolevas

kriminaalasjas puudub vaidlus küsimuses, et O. Kivirähk ja J. S. käisid erinevate isikute saatel 25. aprilli 2003. a hommikul ja

õhtul kannatanu elukohas, võttes sealt kaasa kannatanule kuulunud vallasasju.

III

22. Esmalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu poolt käsitletud tõendeid (p-d 23-28) ning seejärel

ringkonnakohtu poolt samadele tõenditele antud hinnangut (p-d 29-32).

23. Maakohus on süüdimõistva otsuse rajanud tunnistajate N. M-i ja A. O. kohtueelses menetluses antud ütlustele. Nii on

tunnistaja N. M-i kohtueelses menetluses antud ütlused avaldatud kohtuistungil põhjusel, et selle tunnistaja asukohta ei ole

suudetud kindlaks teha (KrMS § 291 p 4). Samas on avaldatud ka tunnistaja A. O. ütlused ja seda tingituna asjaolust, et

tunnistaja on surnud (KrMS § 291 p 1).

24. Nagu on märgitud käesoleva otsuse p-s 2.2, olid maakohtu jaoks nende tunnistajate ütlused tõendiks osas, mis puudutasid

süüdistatavate käimist tapetu majas 25. aprilli 2003. a hommikul ning sealt erinevate esemete äravõtmist. Samuti tulenes

tunnistajate ütlustest, et süüdistatavad olid käitunud imelikult, J. S.-il olid jalatsid verised ning viimased visati koos kootud

mütsiga Tartusse jõudes minema.

25. Tunnistaja A. O. ütlustega on maakohus sidunud ka tunnistaja O. J., täpsemalt tema eeluurimisel antud ütlustes avaldatu.

Tunnistaja ütluste tähtsaimaks sisuks võib pidada A. O.-lt kuuldut, et tema arvates on süüdistatavad kellegi tapnud. Maakohtu

istungil tunnistaja seda asjaolu meenutada ei suutnud, ta kinnitas vaid eeluurimisel antud ütluste ettelugemise järel antud

ütluste õigsust. Kohtuotsuses ongi tuginetud otseselt nimetatud kohtueelses menetluses antud ütlustele.

26. Peamise süüstava tõendida on maakohus otsuse motiividest tulenevalt arvestanud ennekõike anonüümsete tunnistajate

"Ivanov" ja "Kuusk" antud ütlusi.

26.1 Anonüümse tunnistaja "Kuusk" eeluurimisel antud ütluste sisuks on teave, mida ta sai kambrikaaslaselt, kes omakorda

kuulis seda O. Kivirähkilt. Anonüümne tunnistaja "Kuusk" suutis eeluurimisel antud ütlustes nimeliselt osutada isikutele, kes

koos süüdistatavatega käisid tapetu maja juures. Majas oli perenaine vargusele peale sattunud, mistõttu lõi O. Kivirähk teda

kahel korral riiulilt võetud hüdroga pähe. Naine oli küll pakkunud raha ning palunud end ellu jätta, kuid kuna ta oli

O. Kivirähki ära tundnud, ei saanud O. Kivirähk teda tapmata jätta. Kaasa võeti mootorsaag ja televiisor, paar päeva hiljem

mindi bussiga mööbli järele. Kohtus väitis tunnistaja "Kuusk", et kuulis tehiolude kohta andmeid ka vahetult O. Kivirähkilt

endalt temaga ühes kambris viibides. Samuti ei mäletanud tunnistaja enam paljut eeluurimisel räägitust.

Maakohus möönis, et tunnistaja on kohtus andnud ütlusi, mis on osaliselt vastuolus eeluurimisel antud ütlustega, kuid kuna

tunnistaja kinnitusel on tema eeluurimisel antud ütlused õiged, on kohus need avaldanud ja otsuse motiividest tulenevalt

lahendanud O. Kivirähki ja J. S.i süüküsimuse just eeluurimisel antud ütlustele tuginedes.

26.2 Sarnaselt on kohus toiminud ka anonüümse tunnistaja "Ivanov" ütluste käsitlemisel. Tunnistaja kuulis avaldatud infot

vahetult O. Kivirähkilt. Kohtumenetluses ilmnes, et tunnistaja teadmised tõendamiseseme asjaolu kohta on napid, mis tõi kaasa

eeluurimisel antud ütluste avaldamise kohtuistungil ning maakohus toetus otsuse motiveerimisel vahetult eeluurimisel antud

ütlustele. Et maakohus on võtnud aluseks just anonüümsete tunnistajate poolt kohtueelses menetluses räägitu, kinnitab ka

otsuses kasutatud sõnastus "eeluurimisel antud ja kohtus kinnitatud ütlused".

27. Anonüümsete tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste usutavuse põhistamisel on maakohus seejuures viidanud ka

süüdistatava J. S.i ütlustele. Kohtumenetluses eitas J. S. igasugust puutumust kuriteoga, kinnitades, et tema ei tea toimepandud

tapmisest midagi. Kuna tegemist oli vastuoludega eeluurimisel antud ütlustega, tõi see kaasa nende ütluste avaldamise ning

kohus konstateeris seejuures, et tegemist on kolme erineva versiooniga. Kohtueelses menetluses on J. S. ühel korral

tunnistanud, et tapmise pani toime O. Kivirähk, kahel korral on ta kinnitanud tapmise isiklikku toimepanemist. Kohtus eitas ta

mõlemaid versioone kategooriliselt. Kõik versioonid - nii kohtueelne kui ka kohtulik - on leidnud äramärkimist ka

kohtuotsuses, samuti asjaolu, et need omavahel ei haaku. Kuid samas on selgelt mõistetav, et kohus on enda argumentatsiooni

kaasanud vaid need eeluurimisel antud ütlused, milles J. S. on viidanud O. Kivirähkile kui tapmise toimepanijale.

28. Erinevalt J. S.-st ei ole O. Kivirähk kordagi tunnistanud tapmise toimepanemist. Kohtueelses menetluses on ta eitanud ka

kannatanule kuulunud asjade varastamist, kohtus on ta süüdistuse nimetatud osas omaks võtnud. Kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamine oli samuti seotud vaid vargusega, mille toimepanemise süüdistatav kohtus omaks võttis. Seega puuduvad

igasugused O. Kivirähkist lähtuvad tõendid, mis räägiksid temast kui tapmise toimepanijast ning kohus ei ole neile ka

viidanud. Maakohus möönab, et puuduvad otsesed tõendid O. Kivirähki poolt röövmõrva toimepanemise kohta.

IV

29. Ringkonnakohus ei ole hinnanud maakohtu poolt käsitletud tõendeid nende lubatavuse seisukohalt (v.a viide anonüümsete

tunnistajate lubatavusele), käsitledes neid ainult selles valguses, mil määral annavad nad teavet tõendamiseseme asjaolude

kohta. Ringkonnakohtu hinnang olemasolevatele tõenditele on esitatud käesoleva otsuse p-des 4.2-4.4 ning Riigikohtu

kriminaalkolleegium ei korda seda täies mahus. Kokkuvõtvalt on maakohtu otsuse aluseks olevaid süüstavaid tõendeid

hinnatud järgmiselt.

30. Tunnistajate N. M-i ja A. O. ütluste alusel ei saa teha enamat järeldust kui see, et süüdistatavad võtsid tapetule kuulunud

vallasasju. Majas toimunud tapmise ja röövimise kohta ei anna need tunnistajad mingit tähendust omavat tõenduslikku teavet.

Nimetatud tunnistajad ei toeta mingil viisil süüdistuse seisukohta, et J. Kivirähk pani toime tapmise ja J. S. röövimise, kuna

nad lihtsalt ei tea sellest midagi. A. O. ütlustest tulenev, et ta märkas J. S.i jalatsitel verd, on subjektiivne ja ei ole ka

kontrollitav, kuna jalanõud on menetluse käigus kadunud.

31. Anonüümse tunnistaja "Kuusk" osas leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et tema ütlused ei ole usutavad.

Analüüsides põhjalikult tunnistaja kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlusi, on ringkonnakohus asunud sisuliselt

seisukohale, et tema kohtueelsed ütlused on teatud osas "liiga" detailsed (kõigi asjaosaliste ees- ja perekonnanime

nimetamine), samas kui kohtus ei mäleta tunnistaja enam peaaegu midagi. Samuti on tunnistaja "Kuusk" kohtueelses

menetluses antud ütlused konkreetselt majas toimunu kohta väheinformatiivsed, mida ei saa aga mõista olukorras, kus

süüdistatav räägib kolmandale isikule väidetavalt toimepandud kuriteost. Sama märkis ringkonnakohus ka anonüümse

tunnistaja "Ivanov" osas. Anonüümsete tunnistajate osas leidis kohus veel, et lisaks nende ütluste usaldusväärsusele tuleb

arvestada ka seda, et süüdimõistev kohtuotsus ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt täielikult või määravas osas

rajaneda anonüümsete tunnistajate ütlustel. Käesolevas asjas aga selline olukord just kujuneks.

32. Ka süüdistatava J. S-.i kohtueelses menetluses antud ütlused, milles ta tunnistas kuriteo toimepanemist kas siis enda või

O. Kivirähki poolt, olid ringkonnakohtu arvates liiga väheinformatiivsed, et hinnata nende tõesust teiste olemasolevate tõendite

taustal. Seejuures märkis kohus, et need ütlused, mis olid esmajoones maakohtu otsuse tegemise aluseks (kus tapjana nimetab

J. S. kaassüüdistatavat), on vastuolulised nii oma sisult kui ka tõsikindlalt tuvastatud tehioludega.

V

33. Järgnevalt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu poolt hinnatud tõendeid lähtudes nende lubatavusest.

34. Menetlusõiguslikke etteheiteid otsuse aluseks olnud tõendite suhtes ei saa teha vaid osas, mis puudutab tunnistajate N. M-i

ja A. O. kohtueelses menetluses antud ütlusi. Tingituna asjaolust, et ühe tunnistaja asukohta ei olnud võimalik kindlaks teha

ning teine on surnud, on toimunud eeluurimisel antud ütluste avaldamine vastavalt kehtivale menetluskorrale. Küsimus,

milline on nende eeluurimisel antud ütluste tõenduslik väärtus tõendamiseseme asjaolusid silmas pidades, oleks tulnud

lahendada edasiselt tõendite kogumit hinnates, s.t kõrvutades neid teiste kohtulikult uuritud tõenditega. Nimetatud tõendite

kogumisse tuleb suhtuda aga kriitiliselt.

35. Nii on kohus võtnud otsuse tegemise aluseks tunnistaja O. J. kohtueelses menetluses antud ütlused, mis on avaldatud KrMS

§ 289 lg 1 rikkumisega (vt otsuse p-d 18 ja 25). Tunnistaja ei suuda meenutada seda, mida A. O. talle rääkis, kinnitades vaid, et

ta rääkis eeluurimisel tõtt. Isegi täpsustavale küsimusele - "te olete öelnud, et A. O. väitis teile, et keegi võidi maha lüüa" -

vastab tunnistaja, et ta ei mäleta seda. Kirjeldatud olukorras on mingi väite tõeseks lugemine välistatud kohtueelses menetluses

antud ütlustele tuginevalt ning kohus ei oleks saanud võtta seda otsuse tegemisel arvesse.

Sarnasel viisil tuleb hinnata ka anonüümse tunnistaja "Ivanov" ütlustest tulenevat (vt otsuse p 26.2). Kohtuistungil on prokurör

esitanud taotluse, et "kuna tunnistaja ei mäleta, siis tahaksin tema eeluurimisel antud ütluste avaldamist", mis ka rahuldati.

Seejärel on tunnistaja piirdunud vaid enda eeluurimisel antud ütluste õigsuse kinnitamisega, neid sisuliselt täpsustamata ja

konkretiseerimata.

36. Lubamatult on kohus rajanud otsuse ka süüdistatava J. S.-i eeluurimisel antud ütlustele. Käesoleva otsuse p-des 15-17

selgitatu kohaselt saanuks eeluurimisel antud ütluste avaldamise tulemina kohtu jaoks aktualiseeruda esmalt küsimus kohtus

antud ütluste usaldusväärsuse kohta, mitte aga küsimus, milliseid ütlusi teistele eelistada. Kummatigi ei leidu kohtuotsuses

analüüsi, kas ja millises ulatuses saab lugeda J. S.-i ütlused usaldusväärseks.

Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ning neile vahetu tuginemine tuleb kõne alla vaid olukorras, mil

need ütlused on avaldatud KrMS § 294 p-des 1-2 sätestatud tingimustel, s.t juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel

ütlusi andmast või kohtulik uurimine toimub süüdistatava osavõtuta. Vaadeldavas kriminaalasjas ei ole täidetud kumbki

nimetatud nõuetest ning maakohtu käsitlus on vastuolus KrMS § 293 tõlgendamisega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

praktikas.

37. Kriitiliselt tuleb hinnata ka maakohtu käsitlust anonüümse tunnistaja "Kuusk" osas. Kuigi ka tema osas võiks

põhimõtteliselt tõusetuda otsuse p-des 15-18 märgitud küsimused, peab kriminaalkolleegium vajalikuks eelnevalt lahendada

küsimus, kas anonüümse tunnistaja "Kuusk" ütlused on üleüldse käsitletavad asjas lubatava tõendina või mitte ning seda just

otsuse punktides 19-20 öeldust tulenevalt. Alles seejärel saab lahendada tema ütluste avaldamise, usaldusväärsuse jne

küsimused.

38. Nagu nähtub, on anonüümse tunnistaja "Kuusk" ütluste sisuks teave, mida ta sai kambrikaaslaselt, kes omakorda kuulis

seda O. Kivirähkilt (vt otsuse p 26.1). Seega sai tunnistaja tõendamiseseme asjaolude kohta teadlikuks teise isiku vahendusel.

Kirjeldatud tõendamisahela teke on ilmselges vastuolus KrMS § 68 lg 5 sätestatuga. Käesoleval hetkel oleks vahetuks

tõendiallikaks seega isik, kes ise O. Kivirähkilt kuulis tapmise asjaolude kohta. Kriminaalasjas puuduvad igasugused andmed

selle kohta, millistel põhjustel on võimatu vahetu tõendiallika ülekuulamine. Otsuse p-dest 19-20 tuleneb, et vahetu

tõendiallika ülekuulamise võimatust ei saa eeldada, vastupidi, kriminaalmenetluse eesmärgiks ongi võimalikult lähedane

"ligipääs" tõendiallikale, kes omab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Selle põhimõtte sõnaselgeks väljenduseks ongi

KrMS § 68 lg 5 regulatsioon. Käesoleval hetkel on selle põhimõtte vastu eksitud.

39. Maakohtu istungil on anonüümne tunnistaja "Kuusk" ka öelnud, et kuulis osa jutust vahetult O. Kivirähki käest (vt otsuse

p 24.1). Esiteks on sellisel juhul tegemist vastuoluga tunnistaja ütlustes, mis toob enesega koheselt kaasa tunnistaja

usaldusväärsuse lahendamise probleemi. Teiseks on sellisel juhul vaja KrMS § 68 lg 5 nõuetest tulenevalt täpselt piiritleda,

milliseid andmeid tajus tunnistaja vahetult ning milliseid kellegi kolmanda isiku vahendusel - osad ütlused on seega kaasatavad

tunnistaja usaldusväärsuse hindamisele, osad aga jällegi mitte.

VI

40. Kirjeldatud minetused on kandunud edasi ka apellatsioonimenetlusse ning ringkonnakohus ei ole neid kõrvaldanud (vt p-

d 29-32). Tulenevalt KrMS § 341 lg-st 2 peab apellatsioonikohus KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise korral ning juhul, kui rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada, kohtuotsuse tühistama ning saatma

kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus.

Käesoleval hetkel puudub vajadus edasiseks aruteluks, kas Riigikohtu poolt viidatud puudused tõendite käsitlemisel olnuks

kõrvaldatavad

ka

apellatsioonimenetluses

või

mitte.

Vastavalt

KrMS

§

p-le

tuleb

kriminaalasjas

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise korral Riigikohtu kriminaalkolleegiumil kohtuotsus tühistada ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks kohtule, kes on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Seega tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

maa- ja ringkonnakohtu otsused Olar Kivirähki ja J. S.-i süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks esimese

astme kohtule teises kohtukoosseisus.

41. Vaatamata eeltoodule osutab Riigikohtu kriminaalkolleegium vastuolule ringkonnakohtu otsuse motiveeriva osa ja

resolutiivosa järelduste vahel. Konstateeringust otsuse motiveerivas osas, et sündmuskohal võis viibida veel keegi kolmas,

eeluurimise käigus tuvastamata isik, võib sisuliselt teha järelduse, et M. K. tapmist ei pannud toime süüdistatavad O. Kivirähk

ja J. S. Selline seisukoht oleks pidanud kaasa tooma ka O. Kivirähki õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 114 p-de 1, 5 järgi.

Kohtuotsuse resolutiivosast sellist järeldust aga ei tulene.

42. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja

ringkonnakohtu otsused Olar Kivirähki ja J. S.-i süüditunnistamises ja karistamises ning saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi