3-3-1-97-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-97-06

Otsuse kuupäev

15. märts 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Klara Golovanova ja Elena Lõpu (Lõpp) kaebused ÕVVTK

Pärnu linnakomisjoni 31. märtsi 1993. a otsuse nr 18,

1. veebruari 1995. a otsuse nr 3 ja 18. juuni 1997. a otsuse nr 5,

Pärnu Linnavalitsuse 8. oktoobri 1993. a korralduse nr 124-p

punkti 1.1, 3. märtsi 1995. a korralduse nr 101-p punkti 1.5 ja

25. augusti 1997. a korralduse nr 1196-p punkti 1.1 osalise

tühistamise ja linnavalitsusele korralduste tagasitäitmise

ettekirjutuse tegemise nõuetes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-02-6

Menetluse alus Riigikohtus

Gideon-Eli Haitovi, Elena Lõpu ja Pärnu Linnavalitsuse

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Gideon-Eli Haitovi ja Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebused.

Jätta Elena Lõpu kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-02-6 osas, milles

ringkonnakohus rahuldas Elena Lõpu kaebuse, tühistas ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni

18. juuni 1997. a otsuse nr 5 punkti 3 ning Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a korralduse

nr 1196-p punkti 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas ning kohustas

Pärnu Linnavalitsust tegema vajalikke toiminguid Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a

korralduse ringkonnakohtu otsusega tühistatud osa alusel üle antud vara tagasi nõudmiseks ja

vajadusel hagiga kohtu poole pöördumiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2006. a otsuse tühistatud osas jätta jõusse Pärnu

Halduskohtu 7. juuni 2005. a otsus haldusasjas nr 3-19/2002, millega jäeti Elena Lõpu kaebus

rahuldamata. Halduskohtu põhjendusi täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

Tagastada Gideon-Eli Haitovi ja Pärnu Linnavalitsuse kautsjonid.

Arvata Elena Lõpu kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 31. märtsi 1993. a otsusega nr 18 tunnistati Pärnus Muuli 2

endine kinnistu nr 2078 (tähtajata põhirendiõigus maale ja omandiõigus hoonetele) omandireformi

objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks (p-d 1 ja 5). Otsusega loeti tõendatuks, et vara

kuulus õigusvastase võõrandamise ajal August Ebrokile, Frieda Haitovile (1/5 mõttelises osas) ja

Gertrud Krakusenile (1/5 mõttelises osas) (p 2). Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati vara

suhtes F. Haitovi poeg Gideon-Eli Haitov (p 3).

Pärnu Linnavalitsuse 8. oktoobri 1993. a korralduse nr 124-p punktiga 1.1 tagastati G.-

E. Haitovile ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 31. märtsi 1993. a otsuse alusel 1/5 Muuli 2

majavaldusest.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 13. aprilli 1994. a otsusega nr 41 tunnistati Muuli 2 kinnistu

tähtajata põhirendiõigus maale omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks

(p 1) ning loeti tõendatuks, et võõrandamise ajal kuulus sellest 1/5 mõttelist osa F. Haitovile (p 2).

Vara suhtes tunnistati 1/5 mõttelises osas õigustatud subjektiks G.-E. Haitov (p 3).

5. mai 1994. a aktiga anti 1/5 Muuli 2 majavaldusest G.-E. Haitovile üle.

2. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 1. veebruari 1995. a otsusega nr 3 tunnistati Muuli 2 asunud

vara (3/5 mõttelises osas hooned ja tähtajatu põhirendiõigus maale) omandireformi objektiks olevaks

õigusvastaselt võõrandatud varaks (p 1) ja loeti tõendatuks, et see vara kuulus August Ebrokile (p 2).

Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati 3/5 mõttelise osa suhtes August Ebroki vennapoeg

Arnold Ebrok (p 3).

Pärnu Linnavalitsuse 3. märtsi 1995. a korralduse nr 101-p punktiga 1.5 tagastati Arnold

Ebrokile viitega ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 1. veebruari 1995. a otsusele 3/5 Muuli 2

majavaldusest. 6. septembri 1995. a aktiga anti 3/5 mõttelist osa Muuli 2 asuvast varast Arnold

Ebrokile üle.

3. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsusega nr 5 tunnistati Muuli 2 hoone,

kauplus ja tähtajata põhirendiõigus maale omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt

võõrandatud varaks (p 1) ja loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal 1/5

mõttelises osas Gertrud Krakusenile (p 2). Kõnealuse vara 1/10 mõttelise osa suhtes tunnistati

omandireformi õigustatud subjektiks endise omaniku abikaasa õepoeg G.-E. Haitov (p 3).

Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a korralduse nr 1196-p punktiga 1.1 otsustati ÕVVTK

Pärnu linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsuse alusel tagastada G.-E. Haitovile 1/10 mõttelist osa

Muuli 2 majavaldusest ja 1/10 mõttelist osa kauplusehoonest (Ringi tn 48, endine Muuli tn 2).

15. oktoobri 1997. a aktiga anti G.-E. Haitovile üle 1/10 mõttelist osa Muuli 2 majavaldusest

(eluhoone, kuur, piire ja värav) ja 1/10 Ringi tn 48 hoonest.

4. Pärnu Halduskohtusse pöördusid 9. veebruaril 1999 kaebustega Pärnus Muuli 2 asuvas elamus

oleva korteri üürnik Elena Lõpp ja temaga koos elav täisealine tütar Klara Golovanova. Kaebuste

lõplike taotluste kohaselt soovisid mõlemad kaebuse esitajad ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni

31. märtsi 1993. a otsuse nr 18, 1. veebruari 1995. a otsuse nr 3 ja 18. juuni 1997. a otsuse nr 5, Pärnu

Linnavalitsuse 8. oktoobri 1993. a korralduse nr 124-p punkti 1.1, 3. märtsi 1995. a korralduse

nr 101-p punkti 1.5 ja 25. augusti 1997. a korralduse nr 1196-p punkti 1.1 tühistamist majavalduse

Muuli 2 osas ja Pärnu Linnavalitsusele eelnimetatud vara tagastamise korralduste tagasitäitmise

ettekirjutuse tegemist. Kaebused ei puuduta Ringi tn 48 asuva kauplusehoone (asus samuti endisel

kinnistul nr 2078) osas vastu võetud haldusakte.

Kaebuste põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised:

1) Muuli 2 majavalduse näol ei ole tegemist omandireformi objektiga, sest tegemist ei olnud

õigusvastaselt võõrandatud varaga, vaid peremehetu varaga, mis arvati 25. juunil 1948 kohaliku

omavalitsuse elamufondi. Ühegi endise kaasomaniku puhul pole tõendatud vara mahajätmine reaalse

repressiooniohu tõttu;

2) ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 1. veebruari 1995. a otsusega Muuli 2 elamu ja maa 3/5 suuruse

mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud Arnold Ebrok oli vara endise

omaniku August Ebroki vennapoeg, kes ei kuulu ORAS §-des 7 ja 8 sätestatud subjektide ringi.

Arnold Ebrok esitas 20. novembril 1991 avalduse tema isale kuulunud vara osas ning alles

28. veebruaril 1994 täiendava avalduse Muuli 2 elamu ja maa osas, rikkudes Endiste omanike

õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku

hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse (edaspidi õdedele ja vendadele tagastamise seadus) §-s 2

sätestatud 3-kuulist tähtaega. 28. veebruaril 1994 esitatud avaldus tuleb lugeda esmakordseks

avalduseks ning tähtaegseks saab selle endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja

kompenseerimise seaduse (edaspidi obrokimaa seadus) kohaselt lugeda vaid maa osas. August

Ebrokil oli kaks venda - Kristjan ja Andrei - ning viimasel oli veel poeg Endel Ebrok, mistõttu saaks

Arnold Ebrok olla õigustatud subjektiks üksnes 3/10 mõttelise osa suhtes kruntrendimaast;

3) ÕVVTK Pärnu linnakomisjon tunnistas 18. juuni 1997. a otsuses varem G. Krakusenile kuulunud

1/10 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ebaõigesti G.-E. Haitovi, kuna endine

omanik oli avalduse esitamise ajal ise elus ning avaldust esitada ei soovinud;

4) kõnealuse vara tagastamine rikuks kaebajate kui Muuli 2 asuvat eluruumi pikaajaliselt kasutanud

isikute õiguspärast ootust eluruumi erastamisele.

5. Pärnu Halduskohus jättis 7. juuni 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-19/2002 kaebused

rahuldamata. Kohus leidis, et kuna üürnikuks oli Elena Lõpp ning Eluruumide erastamise seaduse § 4

p-s 1 nimetatud kokkulepet üürniku ja temaga koos elava täisealise perekonnaliikme K. Golovanova

vahel sõlmitud ei olnud, ei riku vaidlustatud haldusaktid K. Golovanova õigusi.

Pärnus Muuli 2 oleva kinnistu omanikuks oli 1/5 osas G. Krakusen, kes suri Saksamaal 1. juunil

1945. Kuna vara endine omanik oli avalduste esitamise ajaks surnud, tunnistas ÕVVTK

linnakomisjon G. Krakusenile kuulnud vara osas õigesti omandireformi õigustatud subjektiks G.-

E. Haitovi.

Kõnealusest varast August Ebrokile kuulunud 3/5 suuruse mõttelise osa suhtes on õigesti õigustatud

subjektiks tunnistatud tema vennapoeg Arnold Ebrok. August Ebroki poeg Vello suri 28. veebruaril

1986. Kuna Andrei Ebroki sünniandmetes on märgitud üksnes ema nimi ja isa nimi on märkimata, on

alusetu väita, et Andrei Ebrok oli Arnold Ebroki vend. Arnold Ebrok esitas avalduse Muuli 2 asunud

maa ja majavalduse tagastamiseks seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kuna õdedele ja vendadele

tagastamise seaduse § 5 lg 1 kohaselt tuli avaldused nimetatud seaduse alusel maa omandisse

andmiseks või kompenseerimiseks esitada kahe kuu jooksul nimetatud seaduse jõustumise päevast

(29. detsembrist 1993) arvates, kui neid juba varem polnud esitatud. Arnold Ebrok esitas avalduse

28. veebruaril 1994. ÕVVTK Pärnu linnakomisjon on õigesti menetlenud Arnold Ebroki avaldust kui

täiendust 20. novembri 1991. a avaldusele. Asjaolust, et vastustaja võttis avalduse vastu ega pidanud

vajalikuks seda täpsustada ning vaidlusaluse vara osas teostati toiminguid vastavalt kehtestatud

korrale, nähtub et vastustajad käsitlesid avaldust nõuetekohasena. Arnold Ebroki Muuli 2 asuva vara

suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamisega loeti tema taotlus õigeaegselt ja

nõuetekohaselt esitatuks.

Muuli 2 elamu õigusvastane võõrandamine on tõendatud asjaoluga, et elamu omanikud ei olnud enne

16. juunit 1940 Saksamaale lahkunute nimekirjas ja seega jätsid omanikud vara maha ajavahemikus

16. juuni 1940 kuni elamu peremehetuks varaks tunnistamise otsuse tegemiseni 25. juunil 1948 ehk

repressiooniohu tõttu. Vara õigusvastast võõrandamist tõendab ka Pärnu Linna TSN TK otsus

Muuli 2 asuva majavalduse arvamise kohta peremeheta majana kohaliku nõukogu fondi. Maja

arvelevõtmine peremehetuna viitab otseselt sellele, et omanik oli maja maha jätnud. Kuigi ÕVVTK

Pärnu linnakomisjoni otsustes ei ole märgitud vara õigusvastase võõrandamise viisi, mida nõuab

ORAS § 6, ei ole see puudus, mis annaks aluse otsuste tühistamiseks.

Kaevatavate haldusaktidega ei rikuta kaebajate õiguspärast ootust ega õiguskindlust. Kuna

vaidlusaluse korteri osas ei ole erastamisõigust realiseerima asutud, polnud kaebajatel alust eeldada,

et vara tagastamise vaidlustamise ajal võis tekkida võimalus eluruumi erastamiseks.

6. Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused E. Lõpp ja K. Golovanova, paludes

ringkonnakohtul teha uus otsus, millega kaebused rahuldada.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 6. oktoobri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-02-6 osaliselt

E. Lõpu apellatsioonkaebuse ning tühistas Pärnu Halduskohtu 7. juuni 2005. a otsuse osas, milles

halduskohus jättis rahuldamata E. Lõpu kaebuse selles osas, milles taotleti ÕVVTK Pärnu

linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsuse p 3 ja Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a korralduse

p 1.1 tühistamist G.-E. Haitovi Muuli 2 majavalduse mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks tunnistamise ning temale Muuli 2 majavalduse mõttelise osa tagastamise osas, samuti osas,

milles jäeti rahuldamata taotlus Pärnu Linnavalitsuse kohustamiseks 25. augusti 1997. a korralduse

tagasitäitmiseks. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tühistas ÕVVTK Pärnu

linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsuse p 3 ning Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a korralduse

p 1.1. Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas. Lisaks kohustas ringkonnakohus

Pärnu Linnavalitsust tegema vajalikke toiminguid 25. augusti 1997. a korralduse tühistatud osa alusel

üle antud vara tagasi nõudmiseks ja vajadusel hagiga kohtu poole pöördumiseks.

K. Golovanova apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

seisukoha, et kaebajal puudub kaebuse esemeks olevate haldusaktide vaidlustamiseks kaebeõigus.

Ringkonnakohus leidis, et vaidlust ei ole olnud selles, et nii F. Haitov, G. Krakusen kui August Ebrok

jätsid nimetatud vara maha ehk lakkasid omandiõigust teostamast ning kõik kaasomanikud jätsid vara

maha reaalse repressiooniohu tõttu. Vara mahajätmist ja õigusvastast võõrandamist tõendab

kõnealuse vara peremeheta varana kohaliku nõukogu fondi arvamine. Samuti nähtub haldusasja

materjalidest, et sisuliselt oli okupatsioonivõim asunud Muuli tn 2 asuva elamuga toiminguid tegema

juba enne selle peremehetu varana kohaliku nõukogu fondi arvamist. Kokkuvõtteks leidis

ringkonnakohus, et lähtudes asjaolust, et Muuli tn 2 elamu kaasomanikud jätsid vara maha

ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1954. aasta 1. jaanuarini ning neist ühegi puhul ei ole

mõistlikku põhjust eeldada, et okupatsioonivõimude repressiooni oht neid ei puudutanud, on tegemist

omandireformi objektiks oleva varaga.

Pooled ei vaidle, et Arnold Ebrok esitas esimese vara tagastamise avalduse ÕVVTK Pärnu

linnakomisjonile 20. novembril 1991 ning teise avalduse, millega palus oma esimest avaldust

täiendada, esitas ta 28. veebruaril 1994. Küll aga on vaidlus selles, kas Muuli 2 asuva vara osas tuleks

avalduse esitamise ajaks lugeda esimese või teise avalduse esitamise aeg.

Ringkonnakohus leidis, et Arnold Ebroki poolt Muuli 2 asuva vara tagastamise avalduse tähtaegsuse

hindamisel ei saa arvestada 20. novembri 1991. a avalduse esitamist, kuivõrd nimetatud avaldus

Muuli 2 asuvat vara ei puudutanud. Nimetatud avalduses taotles Arnold Ebrok oma isale Kristjan

Ebrokile kuulunud ja Pärnus Ülejõel asuva vara, mitte aga onule August Ebrokile kuuluva vara

tagastamist. Õigusaktidest ega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise üldisest loogikast ei

tulene, et tähtaegselt avalduse mingisuguse vara tagastamiseks esitanud isikul oleks hiljem õigus seda

avaldust tähtaegadest hoolimata laiendada ka igasugusele muule varale. Omandireformi õigustatud

subjektiks tunnistatakse isik alati konkreetse vara suhtes. Asjakohane pole vastustajate poolt

halduskohtule esitatud kirjalikus seletuses toodud viide Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a

määrusega nr 161 kehtestatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p-le 30, kuna

nimetatud punkt nägi ette võimaluse muuta avalduses väljendatud soovi vara tagastamise või

kompenseerimise kohta. Nimetatud sättest ei tulenenud õigust laiendada tagastamise taotlust

avalduses märkimata varale.

Maa, millel Muuli 2 elamu asus, ei olnud endiste omanike omandis, vaid tegemist oli

kruntrendiõiguse alusel kasutatava maaga (obrokimaaga). Obrokimaa omandisse taotlemise õigus

tekkis obrokimaa seaduse jõustumisest 29. detsembril 1993 ning selle õiguse realiseerimiseks tuli

avaldused esitada selle seaduse § 5 lg 1 kohaselt kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumise päevast

arvates, kui need juba varem polnud esitatud. Teisisõnu tuli avaldus esitada hiljemalt 1. märtsil 1994

ning juhul, kui obrokimaa suhtes oli varem esitatud maa tagastamise avaldus, siis uut avaldust esitada

ei tulnud. Avaldus obrokimaa omandisse andmiseks ei ole samastatav avaldusega obrokimaal asuvate

obrokimaa pidajale kuulunud hoonete tagastamiseks. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 2

kohaselt tuli selle alusel esitatavad avaldused vara tagastamiseks esitada kolme kuu jooksul seaduse

väljakuulutamise päevast arvates. Seadus jõustus 19. jaanuaril 1993 ning seega tuli endise omaniku

õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulasetel esitada endise omaniku omandis olnud maal

asuvate hoonete tagastamise avaldus hiljemalt 20. aprillil 1993. Obrokimaa seaduse § 4 lg 3 teine

lause viitab, et selle seaduse alusel omandisse antaval maal asuvate ning endise kruntrendimaa

(obrokimaa) pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamisel kohaldatakse õdedele ja vendadele

tagastamise seaduse sätteid. Kuna obrokimaa seadus jõustus pärast seda, kui oli juba möödunud

õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-s 2 sätestatud kolmekuuline tähtaeg, siis tuleb obrokimaa

seaduse § 4 lg-t 3 ja õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 2 tõlgendada koostoimes selliselt, et

obrokimaal asuvate hoonete tagastamiseks tuli obrokimaa pidaja õdedel ja vendadel või nende

alanejatel sugulastel esitada avaldus kolme kuu jooksul obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumisest

arvates. Obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustus alles 29. detsembril 1994. Seega tuli obrokimaa pidaja

õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulastel esitada obrokimaal asuvate hoonete tagastamiseks

avaldus hiljemalt 30. märtsil 1995.

Õigusaktid ei reguleeri otsesõnu olukorda, kus isik on avalduse obrokimaal asuvate hoonete

tagastamiseks esitanud enne vastava õiguse tekkimist. Seejuures ei näe õdedele ja vendadele

tagastamise seadus ega obrokimaa seadus ka ette, et obrokimaal asuvate hoonete tagastamiseks ei tule

uut avaldust esitada juhul, kui nende hoonete tagastamiseks on varem juba avaldus esitatud.

Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 3. mai 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-99 seisukohale, et

õigustatud isikul tekkis õigus tagasi saada kruntrendimaal asuvad hooned ja rajatised, kui ta

29. detsembrist 1994. a alates kolme kuu jooksul esitas vastava taotluse. Selles asjas oli isik varem

küll obrokimaal asuvate hoonete ja rajatiste tagastamise taotluse esitanud, ent selle taotluse osas oli

otsus juba tehtud ning taotlus rahuldamata jäetud. Käesolevas asjas esitas Arnold Ebrok taotluse

Muuli 2 asuva maa ja majavalduse tagastamiseks 28. veebruaril 1994 ehk samuti enne obrokimaa

seaduse § 4 täienduse jõustumist, ent tema avalduse osas ei olnud muudatuse jõustumise ajaks ega ka

sellega seatud tähtpäevaks mingisugust otsust tehtud. Ringkonnakohus leidis, et kuna Arnold Ebrok

oli esitanud avalduse Muuli 2 asuvate hoonete tagastamiseks ning selle avalduse osas ei olnud enne

29. detsembrit 1994 otsust tehtud, siis tuli pärast 29. detsembrit 1994 nimetatud avaldust käsitada

hoonete osas endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamise

avaldusena ning hoonete tagastamine tuli lahendada 28. veebruaril 1994 esitatud avalduse alusel.

Väited selle kohta, nagu oleks August Ebrokil peale Kristjan Ebroki olnud veel vend Andrei Ebrok, ei

mõjuta kogu August Ebrokile kuulunud vara (3/5 mõttelist osa) Arnold Ebrokile tagastamise

õiguspärasust. Kristjan Ebrokile või tema alanejale sugulasele August Ebroki vara tagastamise ulatust

võiks piirata asjaolu, kui selle vara tagastamist taotleks veel mõni August Ebroki vend, õde või nende

alaneja sugulane. Kuna viimatinimetatud asjaolu ei esine, on Arnold Ebrokil õigus tagasi taotleda

kogu August Ebrokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara.

Eelneva põhjal on ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 1. veebruari 1995. a otsusega Arnold Ebroki

Muuli 2 asunud vara (3/5 mõttelises osas hooned ja tähtajatu põhirendiõigus maale) suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine õiguspärane ja õiguspärane on ka temale selle vara

tagastamine Pärnu Linnavalitsuse 3. märtsi 1995. a korralduse p-ga 1.5.

Vaidlust ei ole selles, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus Muuli 2 asuvast hoonest 1/5 mõttelist

osa G. Krakusenile. Haldusasja toimikust nähtuvalt esitas G.-E. Haitov ÕVVTK Pärnu

linnakomisjonile avalduse 15. augustil 1991, taotledes tema emale F. Haitovile kuulunud Muuli 2

asuva maja 1/5 suuruse mõttelise osa tagastamist. F. Haitovile kuulunud vara osas on G.-E. Haitov

omandireformi õigustatud subjektiks ORAS § 8 lg 3 p 2 alusel. Samas ei kuulu G.-E. Haitov ORAS

§ 8 nimetatud pärijate ringi G. Krakusenile kuulunud Muuli 2 hoone 1/5 mõttelise osa puhul.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsusega tuvastati, et kõnealuse 1/5 mõttelise osa

näol oli tegemist G. Krakuseni ja tema toonase abikaasa David Krakuseni ühisvaraga, ning G.-

E. Haitov tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks kui D. Krakuseni õepoeg, lähtudes õdedele

ja vendadele tagastamise seadusest.

Ringkonnakohus leidis, et G.-E. Haitov tunnistati viimatinimetatud vara suhtes omandireformi

õigustatud subjektiks ekslikult. Nimelt sai G.-E. Haitovil tekkida õigus G. Krakuseni ja D. Krakuseni

ühisvaraks olnud Muuli 2 hoone 1/5 suuruse mõttelise osa tagastamise taotlemiseks obrokimaa

seaduse § 4 lg 3 jõustumisest ning kõnealuse vara suhtes oleks G.-E. Haitovi saanud õigustatud

subjektiks tunnistada 29. detsembrist 1994 arvates kolme kuu jooksul esitatud taotluse alusel (või,

nagu ringkonnakohus eelnevalt Arnold Ebroki poolt esitatud taotlust käsitledes leidis, ka juhul, kui

G.-E. Haitov oleks selle vara tagastamist taotlenud varem ning taotlus oleks 29. detsembri 1994. a

seisuga olnud veel lahendamata). Asja materjalidest ei nähtu aga, et G.-E. Haitov üleüldse kunagi

oleks G. Krakusenile (ja D. Krakusenile) kuulunud elamu osa tagastamist taotlenud. G.-E. Haitovi

avalduses taotletakse üksnes kinnistu F. Haitovile kuulunud mõttelise osa tagastamist. Seetõttu on

Muuli 2 asuva majavalduse osas õigusvastane ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsuse

p 3 ja Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a korralduse p 1.1.

Antud asjas on haldusaktid vaidlustatud kohtus suhteliselt pika aja möödumisel nende andmisest.

Seega tuleb ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsuse p 3 ja Pärnu Linnavalitsuse

25. augusti 1997. a korralduse p 1.1 tühistamise otsustamisel kaaluda haldusaktide õigusvastasuse

põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt, ning haldusaktidest soodustatud

isiku usalduse kaitset teiselt poolt. Käesolevas asjas ei ole G.-E. Haitovi puhul esile toodud HMS

§ 67 lg-s 2 toodud asjaolusid. Ei nähtu, et ta Muuli 2 majavalduse mõttelise osa tagasi saanud isikuna

oleks vara tagastamisest tingituna oma elukorraldust muutnud või vara tagastamisega seonduvalt ja

tagastatud vara enda omandisse jäämist lootes märkimisväärseid kulutusi teinud. Lisaks

seaduslikkuses väljenduvale avalikule huvile tuleb arvestada ka kaebuse esitaja E. Lõpu huvi, kelle

õigust erastada üürilepingu alusel tema kasutuses olev eluruum õigusvastased otsused rikkusid.

Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas kaalub avalik huvi õigusvastase haldusakti

tühistamiseks ning kaebuse esitaja õigus eluruumi erastamiseks esitatud avalduse menetlemiseks üles

vara tagasi saanud isiku lootuse talle soodustava haldusakti kehtima jäämise osas. Sellest lähtudes

tühistas ringkonnakohus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsuse p 3 ja Pärnu

Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a korralduse p 1.1 osas, mis puudutas G.-E. Haitovi omandireformi

õigustatud subjektiks tunnistamist Muuli 2 majavalduse mõttelise osa suhtes ning temale Muuli 2

majavalduse mõttelise osa tagastamist.

Kuna linnavalitsuse korralduse alusel on elamu mõtteline osa G.-E. Haitovile tsiviilõigusliku vara

üleandmise aktiga juba üle antud, kohustas ringkonnakohus Pärnu Linnavalitsust võtma sobivaid

meetmeid tühistatud korralduste tagasitäitmiseks, see tähendab korralduste alusel üle antud vara

tagasi nõudmiseks. Sobivad meetmed valib linnavalitsus ise, ent need peavad olema eesmärgipärased

ning võimaldama tühistatud korralduste tagasitäitmist mõistliku aja jooksul. Kui kolmas isik ei

nõustu talle haldusakti tühistatud osa alusel üle antud vara tagastama, peab Pärnu linn esitama hagi

omandiõiguse tunnustamiseks ja asjade ebaseaduslikust valdusest välja nõudmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Elena Lõpp palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles tema kaebus

jäeti rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni

1. veebruari 1995. a otsuse nr 3 ja Pärnu Linnavalitsuse 3. märtsi 1995. a korralduse nr 101-p p 1.5

tühistamiseks. Kassaator ei ole nõus kohtu seisukohaga, et Arnold Ebrok oli õigesti tunnistatud

õigustatud subjektiks oma onule kuulunud 3/5 osa kinnistu osas, kuna esitas vastava avalduse

seadustega sätestatud tähtaja jooksul ja tema osa oli samuti õigesti määratud.

Kohus tuvastas õigesti, et Muuli maa näol oli tegemist kruntrendiõiguse alusel kasutatava maaga

(obrokimaaga). A. Ebrok ei ole esitanud avaldust Muuli 2 maa tagastamiseks MRS-s sätestatud

tähtajal. Tagastamise avalduse esitas A. Ebrok 28. veebruaril 1994. Kohus leidis, et obrokimaa pidaja

õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulastel tuli esitada obrokimaal asuvate hoonete

tagastamiseks avaldus hiljemalt 30. märtsil 1995. Kassaator leiab, et kohus tõlgendas vääralt

Obrokimaa seaduse § 4 lg-t 3, laiendades selle ulatust põhjendamatult ning muutes sellega

meelevaldselt avalduste esitamise tähtaega. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduses sätestatud

avalduste esitamise tähtajaks oli 20. aprill 1993 ning obrokimaa seaduses 1. märts 1994.

Kassaator on seisukohal, et juhul, kui avaldus oli esitatud õigeaegselt, siis MRS § 5 lg 1 p 2 järgi oli

A. Ebrokil õigus taotleda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus tema

vanemal, st ikkagi vaid 3/10 mõttelises osas ning samas ulatuses ka hoonete tagastamist. Kohus leidis

ekslikult, et August Ebroki vendade arv ei mõjuta tema vennapoeg Arnold Ebrokile tagastatava vara

ulatust. Kohus seostab seda vara tagastamiseks faktiliselt esitatud avalduste arvuga, mis on kassaatori

arvates ekslik. Kohus leidis ebaõigesti, et Arnold Ebrok on õigustatud subjekt kogu August Ebrokile

kuulunud mõttelise osa (3/5) osas.

9. Vastustajad ÕVVTK Pärnu linnakomisjon ja Pärnu Linnavalitsus vaidlevad kirjalikes

vastustes E. Lõpu kassatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastustajad leiavad, et kohus on otsuses õigesti ja põhjendatult

leidnud, et Muuli 2 asunud vara (3/5 mõttelises osas hooned ja tähtajatu põhirendiõigus maale) suhtes

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 1. veebruari 1995. a otsusega Arnold Ebroki õigustatud subjektiks

tunnistamine on õiguspärane ning samal põhjusel on õiguspärane ka selle vara tagastamine

A. Ebrokile Pärnu Linnavalitsuse 3. märtsi 1995. a korraldusega. ÕVVTK Pärnu linnakomisjon peab

kohtuotsust seaduslikuks ja põhjendatuks ka ülejäänud osas. Pärnu Linnavalitsus jääb ülejäänud osas

oma kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde.

10. Gideon-Eli Haitov palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

Pärnu Halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse

normi, ületades halduskohtu volitusi asja lahendamisel. Ringkonnakohus märkis otsuses, et

materjalidest ei nähtu, et G.-E. Haitov üleüldse kunagi oleks G. Krakusenile ja D. Krakusenile

kuulunud elamu osa tagastamist taotlenud. Samas ei ole keegi kogu kohtumenetluse kestel püstitanud

probleemi, nagu polekski G.-E. Haitov kunagi esitanud avaldust G. Krakusenile kuulunud elamu osa

tagastamiseks. Kui seda oleks tehtud, siis pidanuks kohus andma võimaluse asjakohaste tõendite

esitamiseks.

11. Vastustajad ÕVVTK Pärnu linnakomisjon ja Pärnu Linnavalitsus peavad kirjalikes vastustes

G.-E. Haitovi kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsusele õigeks ja põhjendatuks osas, milles kohus

tühistas ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsuse nr 5 p 3 ja Pärnu Linnavalitsuse

25. augusti 1997. a korralduse nr 1196-p p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas

osas, ning paluvad selle rahuldada.

12. Pärnu Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust muuta osas, milles

rahuldati E. Lõpu kaebus ning tühistati Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a korralduse nr 1196-p

p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas ja kohustati Pärnu Linnavalitsust

tegema vajalikke toiminguid korralduse tühistatud osa alusel üle antud vara tagasi nõudmiseks ja

vajaduse korral hagiga kohtusse pöördumiseks. Kassaator palub teha selles osas uus otsus, millega

kassatsioonkaebus rahuldada. Kassaator leiab, et kohus on oluliste asjaolude tuvastamata jätmisega

ning osa tõendite mittearvestamise põhjendamata jätmisega oluliselt rikkunud kohtumenetluse sätteid

ning see rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Ülejäänud osas peab linnavalitsus

ringkonnakohtu otsust õigeks.

Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus kaalus ebaõigesti E. Lõpu võimalust eluruumi

erastamiseks. Kohus märkis, et E. Lõpu õigus eluruumi erastamiseks esitatud avalduse

menetlemiseks kaalub üles vara tagasi saanud isiku lootuse talle soodustava haldusakti kehtima

jäämiseks. Juhul, kui jääb kehtima olukord, kus tühistatakse Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a

korralduse p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas, siis tekib olukord, kus

Muuli tn 2 majavaldusel on 3 omanikku - Pärnu linn, A. Ebrok ja G.-E. Haitov. Sellisel juhul

kohaldatakse erastamisel Kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadust (KaasS), mille

§ 5 lg 1 järgi erastatakse erastamise objektiks olev mõtteline osa elamust (käesoleval juhul 1/10)

osade kaupa nende suuruse järjekorras, alustades kõige väiksemast osast. Erastamise objekt, mis on

väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, erastatakse KaasS

§ 6 alusel. Muuli tn 2 elamu kõige väiksem korter moodustab elamu üldpinnast ligikaudu 1/4. Linna

osa oleks 1/10 elamust. Seega ei tekiks E. Lõpul kuidagi võimalust ei enda eluruumi ega ühegi muu

eluruumi erastamiseks. Kohus ei ole seda olukorda piisavalt analüüsinud ja on jätnud tähelepanuta, et

vaidlustatud haldusaktide tühistamine ei anna E. Lõpule soovitud tulemust - võimalust

erastamisõigust realiseerida. Seega ei ole lahendiga tagatud E. Lõpu soovitud õiguste kaitse, kuid on

rikutud G.-E. Haitovi usalduse kaitset, ootust temale soodustava haldusakti kehtima jäämiseks. Seega

ei ole kohus kontrollinud kõiki olulisi asjaolusid ja on jätnud tühistamiskaebuse läbivaatamisel

kaalumata, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku

õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Riigikohtu halduskolleegium võtab käesolevas asjas esmalt seisukoha E. Lõpu

kassatsioonkaebuse väidete osas (I), seejärel analüüsib G.-E. Haitovi kassatsioonkaebust (II) ning

Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebust (III). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha

kassatsioonkaebuste taotluste suhtes (IV).

I

14. E. Lõpp leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt obrokimaa seaduse § 4

lg-t 3, lugedes Arnold Ebroki 28. veebruaril 1994 esitatud avalduse Muuli 2 maa tagastamiseks

kehtivaks ka hoonete suhtes, mille tagastamise taotlemise õigus tekkis tal alles 29. detsembril 1994.

Halduskolleegium kassaatori selle seisukohaga ei nõustu. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Arnold

Ebrok taotles 28. veebruaril 1994 esitatud avalduses muu hulgas Muuli 2 majavalduse August

Ebrokile kuulunud mõttelise osa tagastamist. Vaidlust ei ole ka selles, et õiguslik alus oma onule

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamist nõuda tekkis Arnold Ebrokil alles

obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumisel 29. detsembril 1994 ning kooskõlas õdedele ja vendadele

tagastamise seaduse §-ga 2 tulnuks vastav avaldus esitada kolme kuu jooksul seaduse jõustumisest

arvates, seega hiljemalt 30. märtsil 1995.

Kolleegium peab õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et kuna Arnold Ebrok oli esitanud avalduse

Muuli 2 asuvate hoonete tagastamiseks ning selle avalduse osas ei olnud obrokimaa seaduse § 4 lg 3

jõustumise ajaks (s.t enne 29. detsembrit 1994) otsust tehtud, siis tuli pärast 29. detsembrit 1994

nimetatud avaldust käsitada hoonete osas endise kruntrendimaa pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste

tagastamise avaldusena ning hoonete tagastamine tuli lahendada 28. veebruaril 1994 esitatud

avalduse alusel. ÕVVTK Pärnu linnakomisjon ei oleks saanud Arnold Ebroki avalduse lahendamisel

jätta tähelepanuta asjaolu, et vahepeal oli taotlejal tekkinud seaduslik alus lisaks maale ka hoonete

tagasinõudmiseks. Arnold Ebroki avalduse hoonete osas läbivaatamata jätmine oleks olnud

õigusvastane.

15. E. Lõpp on seisukohal, et ka juhul, kui avaldus oli esitatud õigeaegselt, siis MRS § 5 lg 1 p 2 järgi

oli A. Ebrokil õigus taotleda üksnes selle maa tagastamist, millele oleks olnud õigus tema vanemal.

Kuna vara endisel omanikul August Ebrokil oli kaks venda, siis saab Arnold Ebrok tagasi taotleda

vaid poole August Ebrokile kuulunud varast, seega 3/10 mõttelist osa Muuli 2 kinnistust. Kassaatori

arvates ringkonnakohus eksis, kui leidis, et August Ebroki vendade arv ei mõjuta tema vennapoeg

Arnold Ebrokile tagastatava vara ulatust.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus märkis õigesti, et omandireformi käigus on

oluline, mitu taotlust on konkreetse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks reaalselt esitatud.

Tähtsust ei oma nende isikute arv, kellel või kelle järglastel põhimõtteliselt olnuks võimalik

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldus esitada. Kuna

käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et August Ebrokile kuulunud vara tagastamist taotles

üksnes Arnold Ebrok, siis oli tal õigus tagasi saada kogu August Ebrokile kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara.

II

16. G.-E. Haitov leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse

normi, asudes seisukohale, et kuivõrd haldusasja toimikust ega vastustaja esitatud materjalidest ei

nähtu, et G.-E. Haitov oleks kunagi G. Krakusenile ja D. Krakusenile kuulunud elamu osa tagastamist

taotlenud, tunnistati ta Muuli 2 elamu 1/10 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks

ekslikult. Kassaator märgib, et kuna sellist väidet ei ole keegi kogu kohtumenetluse kestel varem

esitanud, oleks ringkonnakohus pidanud andma vastustajale ja kolmandale isikule võimaluse esitada

sellele oma vastuväited ja neid kinnitavad asjakohased tõendid.

17. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et G.-E. Haitovi kassatsioonkaebus on põhjendatud.

Ükski menetlusosalistest ega halduskohus ei ole käesolevas asjas varem nimetatud küsimust

tõstatanud, mistõttu ei pidanudki vastustaja ega kolmas isik esitama toimikusse lisamiseks tõendeid

selle kohta, kas G.-E. Haitov on taotlenud Muuli 2 elamust tema onule D. Krakusenile kuulunud 1/10

mõttelise osa tagastamist või ei ole ta sellesisulist avaldust esitanud. HKMS § 16 lg 2 kohaselt peab

menetlusosaline halduskohtumenetluses üldjuhul tõendama vaid neid asjaolusid, millele tuginevad

tema väited. Oma väidete või vastuväidete põhjendamise kohustus on menetlusosalisel ka HKMS

§ 15 lg-st 3 tulenevalt. Kuna E. Lõpu ega K. Golovanova kaebustes sellist väidet ei esitatud, puudus

Pärnu Linnavalitsusel ja G.-E. Haitovil vajadus sellele vastu vaielda ning esitada vajalikud tõendid

oma vastuväidete põhjendamiseks.

Asjaolust, et kohtutoimikus sisaldub üksnes G.-E. Haitovi 15. augusti 1991. a avaldus, milles ta

taotles oma emale F. Haitovile kuulunud 1/5 mõttelise osa tagastamist Muuli 2 elamust, ei saa

järeldada, et G.-E. Haitov ei olegi taotlenud oma onule kuulunud vara tagastamist. Kuna seaduslik

alus nimetatud vara tagastamise taotlemiseks tekkis G.-E. Haitovil alles 29. detsembril 1994 seoses

obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumisega ning avalduste esitamise tähtaeg oli 30. märts 1995, ei saa

eeldada, et G.-E. Haitovi 15. augusti 1991. a avalduses pidanuks sisalduma nõue ka D. Krakusenile

kuulunud elamuosa tagastamiseks. G.-E. Haitovil oli võimalik hiljem esitada täiendav avaldus onule

kuulunud vara tagastamise taotlusega. Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas selline täiendav avaldus

esitati või mitte, mistõttu ei võinud kohus lugeda tõendatuks, et avaldust pole esitatud. HKMS § 16

lg 6 näeb ette, et halduskohus võib menetlusosaliselt või menetlusväliselt haldusorganilt nõuda asja

lahendamiseks vajalikku teavet. Ringkonnakohus oleks pidanud sellest sättest lähtuvalt nõudma

vastustajatelt või kolmandalt isikult täiendavate andmete esitamist.

III

18. Pärnu Linnavalitsus leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige osas, milles

E. Lõpu kaebus rahuldati ja tühistati Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a korralduse nr 1196-p

p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas ning kohustati Pärnu Linnavalitsust

tegema vajalikke toiminguid korralduse tühistatud osa alusel üle antud vara tagasi nõudmiseks ja

vajaduse korral hagiga kohtusse pöördumiseks. Kassaator leiab, et kuna linna osa elamust oleks 1/10

ning väikseim korter moodustab elamu üldpinnast ligi 1/4, siis ei tekiks E. Lõpul võimalust ühegi

eluruumi erastamiseks. Kohus ei ole piisavalt kaalunud kaebuse esitaja kohtusse pöördumise

eesmärgi (eluruumi erastamine) realiseerimise võimalikkust.

19. Pärnu Linnavalitsus leiab, et KaasS § 5 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 tulenevalt ei ole võimalik üürnikule

ühtegi eluruumi erastada, kui erastamisele kuuluva mõttelise osa suurus on väiksem kui elamu kõige

väiksema korteri osa elamu üldpinnast. Väiksem mõtteline osa tuleb erastada kaasomanikele.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub linnavalitsuse tõlgendusega KaasS § 6 lg-le 1. KaasS § 4 lg 1

p 1 kohaselt on selle seaduse alusel erastamise õigustatud subjektiks esimese eelistusena kaasomandis

oleva elamu üürnik või tema perekonnaliige ning § 4 lg 1 p 2 järgi on teise eelistusena õigustatud

subjektiks elamu kaasomanik, kui ta ei ole eluruumide erastamise kohustatud subjekt. KaasS § 5 lg 1

sätestab, et erastamise objekt, mis on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi

eluruumide üldpinna suhe, erastatakse KaasS § 6 alusel, mis näeb ette erastamise kaasomanikele.

KaasS § 6 lg 1 kohaselt juhul, kui erastamise objekt on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja

elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, teatab erastamise kohustatud subjekt erastamisel teist eelistust

omavatele isikutele nende ostueesõigusest. Seega näeb KaasS § 6 lg 1 ette, et juhul, kui erastamise

objektiks olev mõtteline osa elamust on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi

eluruumide üldpinna suhe, siis erastatakse see mõtteline osa kaasomanikele ning üürnikul sellise

mõttelise osa erastamise õigust ei teki.

20. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Muuli 2 elamu väikseima korteri üldpind moodustab elamu kõigi

eluruumide üldpinnast ligikaudu 1/4. Kui ka ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastaks, et

G.-E. Haitov tõepoolest ei esitanud avaldust D. Krakusenile kuulunud vara tagastamiseks, oleks

erastamise objektiks oleva mõttelise osa suurus vaid 1/10 elamu üldpinnast. Seega ei oleks Pärnu

Linnavalitsusel KaasS § 6 lg-st 1 tulenevalt võimalik ühelgi juhul rahuldada E. Lõpu avaldust

eluruumi erastamiseks, sest elamus ei ole niivõrd väikest korterit.

Kuna Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelise osa suhtes G.-E. Haitovi õigustatud subjektiks

tunnistamise otsuse ning selle mõttelise osa G.-E. Haitovile tagastamise korralduse tühistamine ei

annaks E. Lõpule ühelgi juhul õigust eluruumi erastamiseks, ei riku vaidlustatud haldusaktid kaebuse

esitaja subjektiivseid õigusi. Kui vaidlustatud haldusaktid kaebaja õigusi ei riku, tuleb kaebus jätta

rahuldamata ning kohus ei anna hinnangut nende aktide õiguspärasusele (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 29. jaanuari 2001. a määrusi haldusasjades nr 3-3-1-64-00 ja nr 3-3-1-65-00). Seda

isegi olukorras, kus ringkonnakohus tuvastanuks, et G.-E. Haitov ei esitanud avaldust D. Krakusenile

kuulunud vara tagastamiseks ja järelikult oli selle vara temale tagastamine õigusvastane, sest see

oleks tulnud kaasomanikele erastada.

IV

21. Ülaltoodut arvestades jääb Elena Lõpu kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutamata osas, milles kohus lahendas Arnold Ebroki avaldusega seonduvad küsimused. Riigikohtu

halduskolleegium rahuldab Gideon-Eli Haitovi ja Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebused ning

tühistab ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas E. Lõpu kaebuse ja tühistas ÕVVTK

Pärnu linnakomisjoni 18. juuni 1997. a otsuse nr 5 p 3 ning Pärnu Linnavalitsuse 25. augusti 1997. a

korralduse nr 1196-p p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas ning kohustas

Pärnu Linnavalitsust tegema vajalikke toiminguid 25. augusti 1997. a korralduse ringkonnakohtu

otsusega tühistatud osa alusel üle antud vara tagasi nõudmiseks ja vajadusel hagiga kohtu poole

pöördumiseks. Tühistatud osas tuleb jätta jõusse Pärnu Halduskohtu 7. juuni 2005. a otsus, millega

jäeti E. Lõpu kaebus rahuldamata. Halduskohtu põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse

põhjendustega. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kuna E. Lõpu kaebus jääb

tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Teised

menetlusosalised kohtult menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann