3-2-1-7-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-7-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Rapla Dairy (pankrotis) hagi Iryna Haidari vastu

alusetult saadud 865 662 krooni 21 sendi väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-24610

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Iryna Haidari kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Rapla Dairy (pankrotis) (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Piret Blankin.

Kostja Iryna Haidari (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Past.

Asja läbivaatamise kuupäev

12. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Concordia 23. novembril 2006. a Iryna Haidari

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 8656 (kaheksa tuhat kuussada viiskümmend kuus)

krooni 65 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Rapla Dairy (pankrotis) esitas 1. juulil 2005. a Tallinna Linnakohtule hagi Iryna

Haidari vastu, paludes kostjalt välja mõista alusetult saadud 865 662 krooni 21 senti.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Rapla Maakohus 15. jaanuari 2003. a otsusega välja hageja pankroti.

Kostja on abielus Mohammad Yaqub Haidariga, kes oli 1. augustist 2001. a kuni 15. jaanuarini

2003. a hageja peadirektor. Kostjal endal hagejaga võla- või tööõiguslikku suhet ei ole. Kostja

kasutas perioodil 1. detsember 2001. a kuni 5. november 2002. a AS-i Hansapank poolt hageja nimele

väljastatud krediitkaarti nr 4797320000008376, tasudes sellega ostude ja teenuste eest kokku 565 662

krooni 21 senti. Hageja ja kostja ei ole kokku leppinud kõnealuse krediitkaardi kasutamises kostja

isiklikul otstarbel ning seega sai seda kasutada vaid hageja ettevõtlusega seotud kaupade ostmiseks ja

teenuste kasutamiseks. Kostja ei ole hagejale alusetult saadud 565 662 krooni 21 senti tagastanud.

19. märtsil 2002. a kandis hageja oma arveldusarvelt kostjale üle 300 000 krooni. Konto väljavõtte

järgi on tehingu selgituseks märgitud "majandusrahad". Hageja raamatupidamise väljavõtte kohaselt

on ülekande alusena märgitud "laenuleping". Hageja ja kostja ei ole laenulepingut sõlminud. Kostja

ei ole hagejale 300 000 krooni tagastanud.

Seega on kostja hageja arvel alusetult omandanud kokku 865 662 krooni 21 senti (565 662 krooni 21

senti + 300 000 krooni). Kostja kasutuses oli krediitkaart, mille number ei kattu kostja abikaasa

kasutuses olnud krediitkaardiga.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Vastuväidete kohaselt kasutas ta krediitkaarti 15. oktoobri 2001. a

lepingu alusel, mille sõlmisid hageja ja AS Hansapank. Lepingus oli kostja märgitud kaardi valdajaks

(leping kostja kasuks). Seega teadis hageja lepingu sõlmimisel, et kaarti hakkab kasutama kostja.

Hageja oli sõlminud kostja abikaasaga töölepingu, mille järgi hageja kohustus krediteerima kostja

abikaasat igakuiselt 200 000 krooni suuruses summas. Hageja ja kostja abikaasa leppisid kokku, et

töölepingust tuleneva 200 000 krooni suuruse limiidi piires väljastatakse krediitkaart esinduskulude

eest tasumiseks ka kostjale. Krediitkaardiga tehtud tehingutelt on tasutud erisoodustusmaksu,

tulumaksu ja sotsiaalmaksu. Seega on hageja nõustunud, et tegemist on kostja abikaasa kuluga.

Kostjat ei ole hageja pankrotimenetluses kordagi kajastatud hageja võlgnikuna. Kostja abikaasa

töölepingus sätestati ka hageja kohustus hüvitada tööülesannetega seotud kulutused. Kostja

abikaasale mõeldud komandeeringurahad (300 000 krooni) kanti ekslikult kostja arvele, kuigi see

summa tuli maksta kostja abikaasa arvele. Kuivõrd kostja abikaasa on kostja kaudu kõnealuse summa

eesmärgipäraselt kulutanud, ei ole tegemist alusetult saadud rahaga. Töölepingust tulenevad

kohustused täideti valele isikule (kostjale), kuid õigustatud isik on täitmise heaks kiitnud.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. mai 2006. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

865 662 krooni 21 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et kostjal ei olnud seadusest või tehingust

tulenevat alust hageja rahaliste vahendite kasutamiseks. Hagi rahuldamise aluseks on tsiviilkoodeksi

(TsK) § 477 ning alates 1. juulist 2002. a võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1.

15. oktoobri 2001. a määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu järgi on konto

omanikuks hageja ja kaardi valdajaks kostja. Panga väljavõtte kohaselt on krediitkaardiga tehtud

tehinguid 565 662 krooni 21 sendi eest, lisaks on kostjale ühekordselt üle kantud 300 000 krooni.

Kohtule esitatud raamatupidamise väljavõttest nähtub, et ka kostja abikaasal oli võimalus kasutada

krediitkaarti 200 000 krooni ulatuses. Sellest järeldub, et väidetavalt kostja abikaasa töötasu arvel

saadud krediiti kasutas kostja abikaasa.

Töölepingu sõlmib töötaja isiklikult ning seega on lepingu järgi saadava tasu saamise õigus töötajal,

mitte tema lähisugulasel. Esitatud tõenditest järeldub, et kostja on abikaasade isiklikud ja varalised

suhted üle kandnud kostja abikaasa majandustegevusse. Kostja abikaasa tööõiguslikest suhetest

tulenevad õigused ja kohustused saavad tekkida ikkagi kostja abikaasal. Kostja abikaasa töötasu ja

muude tööga seotud rahaliste väljamaksete tegemine pidevalt või ekslikult kostja arvele ei ole

mõistlik. Ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja abikaasa oleks palunud kanda oma töötasu või

muud töösuhtest saadavad summad (nt lähetuskulud) kostja arvele.

Palgaseaduse (PalS) § 31 lg 2 kohaselt tasutakse töötasu ja muud töösuhtest saadavad summad

töötajale. Töötasust võib töötaja nõusolekuta summasid kinni pidada vaid PalS § 36 lg-s 1 nimetatud

alusel, muul alusel töötasu kinnipidamine võib toimuda vaid töötaja eelneva kirjaliku avalduse alusel.

Sama paragrahvi 3. lõige sätestab, et töötaja töötasu ülekandmine muule kui töötaja pangakontole

toimub vaid töötaja kirjaliku avalduse alusel. Palgaseaduse viidatud sätetest tuleneb, et ka juhul, kui

töötaja soovib, et tema palk makstakse välja kolmandale isikule (ka abikaasale), tuleb selleks

eelnevalt tahet avaldada, mitte tehinguid hiljem heaks kiita. PalS § 31 lg-t 3 tuleb sellisel juhul

käsitada kui erisätet tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu heakskiidu regulatsioonile.

Samasugust regulatsiooni tuleb analoogia korras rakendada ka PalS § 27 lg-s 2 nimetatud

töölähetuskulude väljamaksmisel.

Kostja ei ole tõendanud, et tema abikaasa oleks esitanud hagejale avalduse oma töötasu ja

lähetuskulude kandmiseks kostja arvele. 15. oktoobri 2001. a lepingus on küll märgitud krediitkaardi

valdajaks kostja, kuid selleks, et kostjal oleks õiguslik alus hageja kontol asuvate rahaliste vahendite

kasutamiseks, pidanuks sellekohase lepingu sõlmima ka hageja ja kostja. Hageja ja AS-i Hansapank

sõlmitud leping loob õigusi ja kohustusi lepingupooltele ning ei anna kostjale õiguslikku alust hageja

rahaliste vahendite kasutamiseks. See, et kostjat ei ole pankrotimenetluses nimetatud hageja võlgniku

või deebitorina, ei tõenda, et kostjal ei ole hageja ees kohustusi ning tema vastu ei saa hagi esitada.

Kohustused tekivad tehingutest, mitte sellest, kuidas kajastub kostja seisund äriühingu

raamatupidamises.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt

põhjenduste osas ning rahuldas hagi ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et kuigi krediitkaardi valdajaks oli märgitud

kostja, sai selle abil väljamakseid teha ja sularaha välja võtta üksnes hageja kui konto omaniku

huvides. Seega oli kostjal õiguslik alus raha kasutada, kuid kostja saadud raha kulutamist ei saa

lugeda seaduspäraseks.

Kostja ei ole tõendanud, et krediitkaardiga tasutud teenused ja ostud kogusummas 565 662 krooni 21

senti, olid tehtud hageja huvides. Krediitkaardi väljavõtte järgi kasutas kostja seda jaekaubanduses

ostetud kaupade ning osutatud teenuste eest tasumiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et

raamatupidamisdokumentides oleks nimetatud kulud arvele võetud. Maakohus tuvastas, et poolte

vahel ei ole võla- ega tööõiguslikku suhet. Asjaolu, et kostja oli hageja peadirektori abikaasa, ei ole

piisav selleks, et lugeda krediidi arvel tehtud kostja isiklikud kulutused seaduslikeks.

Maakohtul tuli anda hinnang ka neile tõenditele, mis puudutavad erisoodustuse andmist kostja

abikaasale. Kohtule on esitatud tõendid kõnealuse krediitkaardiga tehtud pangaoperatsioonide kohta,

millel on märge erisoodustuse ning sissenõudest loobumise kohta hageja abikaasa suhtes,

erisoodustuselt on hageja maksnud tulumaksu. Toimikus olevad tõendid ei kinnita kostja väidet, et

erisoodustust oleks nimelt talle lubatud. See, kui palju maksti töötasu kostja abikaasale, ei ole

vaadeldava asja esemeks ning ei saa puudutada kostja õigusi.

Kostja leiab ekslikult, et tema ei ole hagejalt midagi saanud ning seega ei saa kohaldada TsK § 477 ja

VÕS § 1028 lg-t 1. Hageja krediitarvel olevad summad vähenesid kostja väljamaksete arvel. Kostja

säästis oma raha ja rikastus hageja arvel, kui kasutas hageja rahalisi vahendeid isiklikuks otstarbeks.

Kostjal ei olnud selleks seaduslikku alust.

See, et enne hageja pankrotimenetlust ei nõutud kostjalt vaidlusalust raha tagasi, ei võta haldurilt

kohustust välja selgitada võlgniku tehtud tehingud ning esitada nõudeid vara pankrotivarasse

tagasinõudmiseks. Tuvastatud ei ole asjaolu, mis tulenevalt hea usu põhimõttest välistaks hagi

rahuldamise 565 662 krooni 21 sendi väljamõistmiseks.

Maakohus tugines põhjendatult töösuhet reguleerivatele õigusnormidele, kui tuvastas, et kostjal ei

olnud õiguslikku alust hagejalt 300 000 krooni saada. PalS § 31 lg 3 ega VÕS § 80 ei keela töötajal

teha korraldus oma töötasu või töölähetuskulude kandmiseks abikaasa arvele. Selleks tuleb aga

järgida seaduses sätestatud korda. Maakohus jättis õigesti arvestamata kostja vastuväited, et hageja

kandis tema abikaasale kuuluva raha kostja pangaarvele. Kostja ei ole tõendanud, et tema abikaasa

oleks PalS § 31 lg 3 järgi andnud hagejale kirjaliku avalduse töötasu või töölähetuskulude

kandmiseks kostja arvele.

Hageja esitatud dokumentides on 300 000 krooni suuruse ülekande tegemise alused märgitud

erinevalt: hageja pangakonto väljavõttel on 19. märtsi 2002. a ülekande aluseks märgitud

"majandusrahad" ning pangaoperatsiooni kajastavas dokumendis on ülekande alusena nimetatud

"laenuleping". Pole esitatud tõendeid 300 000 krooni kasutamise kohta majandusrahana ning pole ka

laenulepingut. Äriühingu rahaliste vahendite kulutamine ja raha ülekanded peavad vastama

raamatupidamisele esitatavatele nõuetele ning seda saab eelkõige tõendada dokumentaalsete

tõenditega.

Kostja taotles maakohtus oma abikaasa ülekuulamist tunnistajana, kuid maakohus jättis selle

rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmist tulnuks enam põhjendada, kuid tuvastatud pole kostja

õiguste sellist rikkumist, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Kostja abikaasa osales

kohtuistungil kostja nõustajana ja maakohus andis nõustajale võimaluse selgituse andmiseks

tulenevalt TsMS § 228 lg-st 2. Kuivõrd kostja abikaasa viibis kohtuistungil, siis oli võimalik

menetluse seisukohalt vajalikud asjaolud välja selgitada.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja taotluse kuulata tunnistajana üle kostja abikaasa, kes oli

maakohtu istungil osalenud kostja nõustajana. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei ole seaduses

piirangut kohtumenetluses nõustajana osalenud isiku ülekuulamiseks tunnistajana, kuid lähtuda tuleb

seaduse mõttest tõendi usaldusväärsusele esitatavate nõuete osas. TsMS § 260 lg 1 järgi ei või üle

kuulamata tunnistajad viibida kohtusaalis asja arutamise ajal. Seega ei oleks kostja abikaasa

tunnistajana ülekuulamine ringkonnakohtus kooskõlas TsMS § 260 lg 1 mõttega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK § 477 ja VÕS § 1028 lg-t 1. Ringkonnakohtu viited neile

sätetele on ebaselged (ei ole viidatud vastavalt konkreetsele lõikele ja lõikes sisalduvale konkreetsele

juhtumile). Samuti ei ole tuvastatud, millises osas on üks või teine seadus kohaldatav.

Ringkonnakohus leidis hageja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel lahendades ekslikult, et asjas on

oluline tuvastada, kas kulutused tehti hageja huvides või mitte. Hageja ja AS-i Hansapank

15. oktoobril 2001. a sõlmitud lepingust ei saa järeldada, et kostja sai krediitkaarti kasutada üksnes

hageja kui konto omaniku huvides. Oluline on vaidluse lahendamisel see, kas kostjal oli krediitkaardi

kasutamiseks õiguslik alus. Tõendatud on, et kostja õigus krediitkaarti kasutada tulenes 15. oktoobri

2001. a lepingust. Hageja ei saa seda lepingut vaidlustada põhjusel, et kostja kulutused ei olnud

otstarbekohased. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited, et krediitkaardiga tehtud

tehingutelt tasuti makse ning kostja krediitkaardi kasutamine oli seotud hageja ja kostja abikaasa

vahelise töösuhtega.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei saa asjas rakendada hea usu põhimõtet. Kostja kasutas

krediitkaarti heausklikult, eeldades, et tal on oma abikaasa töösuhtest lähtuvalt õigus teha igas kuus

tehinguid kuni 200 000 krooni ulatuses. Kostja kasutas krediitkaarti aastapikkuse perioodi vältel ja

hageja ei esitanud selle aja jooksul ühtegi pretensiooni. Hagejal ei ole kostja vastu hea usu

põhimõttest tulenevalt tagasinõudeõigust, sest hageja teadis kostja vara suurenemisel enda soorituse

alusetusest.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja palus jätta kassatsioonkaebuse

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hageja arvel alusetult rikastunud, kui ta tegi hageja poolt

talle väljastatud krediitkaardiga tehinguid kogusummas 565 662 krooni ja hageja kandis tema

pangaarvele 300 000 krooni.

Hageja tugineb oma nõudes alusetust rikastumisest tulenevat õigussuhet reguleerivatele sätetele.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 23 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui

alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. a. Kohtud tuvastasid, et kostja tegi hagejalt saadud

krediitkaardiga tehinguid ajavahemikul 1. detsember 2001. a kuni 5. november 2002. a ning et kostja

arvele on 19. märtsil 2002. a hageja arvelt kantud 300 000 krooni. Seega leidsid kohtud õigesti, et

kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni, s.o 1. juulini 2002. a tehtud hageja soorituste osas võis asjas

tulla kõne alla TsK § 477 kohaldamine ning alates võlaõigusseaduse jõustumisest tehtud hageja

soorituste osas VÕS § 1028 lg 1 kohaldamine.

10. Kohtud on valesti tõlgendanud PalS § 31 lg-t 3 ja leidnud, et kostja abikaasa kui hageja töötaja

kirjaliku avalduse puudumise tõttu ei saa arvestada kostja vastuväidet, et hageja kandis kostja arvele

kostja abikaasale kuuluva raha. PalS § 31 lg 3 järgi on tööandja kohustatud töötaja kirjaliku avalduse

alusel palga või selle osa üle kandma töötaja näidatud pangakontole. See säte ei keela tööandjat

töötaja palka või selle osa üle kandmast töötaja suulise avalduse alusel teisele isikule ega keela

töötajal heaks kiitmast palga maksmist teisele isikule juhul, kui tööandja on palga maksnud teisele

isikule ilma töötaja eelneva nõusolekuta kas eksimuse tõttu või muul põhjusel. Samasugust

regulatsiooni tuleb analoogia korras rakendada ka PalS § 27 lg-s 2 nimetatud töölähetuskulude

väljamaksmisel.

Kohustuse täitmise heakskiitmise küsimus võib praegusel juhul tekkida siis, kui kostja abikaasa ei

teinud hagejale avaldust talle kuuluvate summade ülekandmiseks kostja arvele. Seda küsimust

reguleerib alates 1. juulist 2002. a VÕS § 79 lg 1, mille esimese lause kohaselt, kui kohustus on

täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist

vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks

õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule

täitmise hiljem heaks.

11. Kohtud tuvastasid, et 15. oktoobril 2001. a panga ja hageja vahel sõlmitud määratud

tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu kohaselt oli konto omanikuks märgitud hageja ja

kaardi valdajaks kostja. Ringkonnakohus järeldas sellest asjaolust põhjendatult, et kostja kasutas

krediitkaarti õiguslikul alusel. Kuid selline järeldus pidi välistama hageja nõude kostja kasutatud

krediidi 565 662 krooni hüvitamiseks TsK § 477 ja VÕS § 1028 lg 1 järgi, kuivõrd kostja sai hagejalt

krediitkaardi ja selle kasutamise õiguse lepingu alusel ja seega mitte alusetult.

12. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kostja rikastus alusetult hageja arvel krediitkaardi

kasutamisega seetõttu, et ta kasutas krediitkaarti enda huvides (mitte hageja huvides). Kuna

ringkonnakohus leidis nagu maakohuski, et kostja kasutas krediitkaarti lepingu alusel, siis

krediitkaardi kasutamine kostja poolt enda huvides võib kujutada endast mitte alusetut rikastumist,

vaid lepingu rikkumisega kahju põhjustamist juhul, kui kostjal oli lepinguga sellisel viisil keelatud

krediitkaarti kasutada.

13. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja õigusi ei puuduta see, kui palju maksti

töötasu kostja abikaasale. Kostja esitas vastuväite, et tal oli õigus kasutada krediitkaardil olevat raha

oma abikaasa töötasu arvel. Ta esitas maakohtule raamatupidamise õiendi oma abikaasa töötasu

kohta, väljavõtted abikaasa palgaarvestusest ja operatsiooniþurnaalist, mille kohaselt võimaldati

abikaasale erisoodustust. Eeltoodud dokumendid viitavad võimalusele, et kostjale väljastati

krediitkaart tema abikaasa töösuhte tõttu ning kostja krediitkaardi kasutamisega seotud väljamakseid

käsitati kostja abikaasa kui hageja töötaja erisoodustusena. Seega võivad kõnealused dokumendid

koos 15. oktoobril 2001. a sõlmitud krediitkaardi kasutamise lepinguga iseenesest tõendada ka seda,

et kostjal oli õigus kasutada krediitkaarti isiklikes huvides.

14. Kostja vastuväite kohaselt kanti 19. märtsil 2002. a kostja arvele tema abikaasa töösuhtest tulenev

rahaline väljamakse (lähetuskulud). Kohtud jätsid selle vastuväite põhjendamatult hindamata.

Ringkonnakohus on üksnes sedastanud, et hageja esitatud dokumentides on 300 000 krooni suuruse

ülekande alused märgitud erinevalt ! "majandusraha" ja "laenuleping". Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu, mida ringkonnakohus sellisest vastuolust järeldab.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks, miks kandis hageja kostja arvele

300 000 krooni. Selgitada tuleb muu hulgas seda, kas 300 000 krooni ülekandmisega kostja

arvelduskontole tahtis hageja täita töölepingust tulenevat või mingit muud kohustust kostja abikaasa

ees. Hinnata tuleb ka seni tähelepanuta jäänud väljavõtet hageja operatsiooniþurnaalist, mille kohaselt

käsitati 300 000-kroonist ülekannet kostjale erisoodustusena kostja abikaasale (kohtutoimiku leht 81).

Kui selgub, et hageja täitis kostja abikaasaga sõlmitud kokkuleppe alusel 300 000 krooni kostja

arvele kandmisega mingit lepingulist või lepinguvälist kohustust kostja abikaasa ees, siis ei ole tal

alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja vastu, kuivõrd ta on sellisel juhul teinud soorituse mitte

kostjale, vaid tema abikaasale. Samal põhjusel ei ole hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest

tulenevat nõuet ka juhul, kui tal puudus küll kostja abikaasaga kokkulepe 300 000 krooni kandmiseks

kostja arvele, kuid ta täitis sellega mingit lepingulist või lepinguvälist kohustust kostja abikaasa ees ja

viimane kiitis täitmise heaks.

Hagejal võib kostja vastu olla alusetust rikastumisest tulenev nõue näiteks siis, kui kostja arvele

300 000 krooni kandmise näol oli tegemist hageja eksliku maksega kostjale, s.o kui hageja pidas

ennast ekslikult kohustatud isikuks kostja (mitte tema abikaasa) ees.

15. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et TsMS § 260 lg 1 mõtte kohaselt on asjas

kostja abikaasa tunnistajana ülekuulamine välistatud. See, et kostja abikaasa viibis kostja nõustajana

maakohtu istungil ja andis tsiviilasja kohta omapoolseid selgitusi, ei saa olla aluseks tema

tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisele. Tulenevalt viidatud sättest saab nõustajana

istungil viibinud isiku tunnistajana ülekuulamisel hinnata kriitilisemalt tema ütluste usaldusväärsust.

Samas ei ole nõustaja selgitused tõendiks ning kostja taotlus tema abikaasa tunnistajana

ülekuulamiseks oli põhjendatud.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu