3-2-1-12-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-12-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

R. S hagi K. S vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara

jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-650

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. S ja K. S kassatsioonkaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja R. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Raul Oberg.

Kostja K. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kersti Põld.

Asja läbivaatamise kuupäev

12. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2006. a otsus hagejale väljamõistetud

hüvitise ja kohtukulude osas ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. R. S kassatsioonkaebus rahuldada. K. S kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Tagastada M. T R. S kassatsioonkaebuselt 25. oktoobril 2006. a tasutud kautsjon 550

(viissada viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. S esitas 11. juunil 2004. a K. S vastu hagi poolte abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kuuluvad poolte ühisvara hulka Kuressaare vanalinnas Xxxxx xx-xx asuv

korteriomand 380 000 krooni väärtuses ja selle sisustus 114 100 krooni väärtuses, Saare maakonnas

Mustjala vallas Pahapilli külas asuv Sarapuu kinnistu 380 000 krooni väärtuses ja selle sisustus

15 400 krooni väärtuses. Hageja palus jätta enda omandisse kinnistu ja selle sisustuse ning kostja

omandisse korteriomandi ja selle sisustuse.

Kohtumenetluse käigus muutis hageja hagi eset ja täiendas hagiavaldust. 7. aprillil 2005. a esitatud

avalduses möönis hageja, et kinnistu on kostja lahusvara ega nõudnud selle jagamist ühisvarana.

Lisaks arvestas hageja ühisvara hulka ka tema valduses oleva sõiduauto Audi CC.

Hageja lõpliku seisukoha järgi on korteriomandi väärtus vastavalt OÜ Krausberg Kinnisvara

eksperdihinnangule 2005. a septembri seisuga 650 000 krooni ja vallasasjade väärtus 97 000 krooni.

Kokku on pooltel ühisvara 747 000 krooni väärtuses, millest pool (373 500 krooni) kuulub hagejale.

Kuna kostjale jääb vara 721 450 krooni väärtuses, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 347 950

krooni. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Kostja oli nõus ühisvara jagamisega, kuid vaidles vastu hageja pakutud vara väärtusele. Ta nõustus

maksma hagejale enam saadud ühisvara arvel kompensatsiooni, kuid mitte hageja taotletud ulatuses.

Korteriomandi väärtus oli AS Arco Vara Saare büroo arvamuse kohaselt 2002. a oktoobris, s.o

abielusuhete lõppemise ajal 300 000 krooni. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada asjaolu, et kostja tegi

korteriomandile kulutusi 25 351 krooni ulatuses.

Rahalise hüvituse kindlaksmääramisel palus kostja arvestada asjaoluga, et ta on 40% ulatuses püsivalt

töövõimetu, ja sellest tulenevalt kalduda perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale

abikaasade osade võrdsusest ning vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvituse summat

40% võrra.

Poolte kogu ühisvara väärtus hagi esitamise ajal oli 482 300 krooni, seega on kummagi poole osa

241 150 krooni. Hagejal on õigus saada kostjalt enam saadud vara arvel rahalist hüvitust 196 350

krooni, millest tuleb maha arvata 1/2 kostja kantud kuludest (12 675 krooni) korteriomandile, seega

183 674 krooni 50 senti, mida tuleb kostja tervisliku seisundi tõttu vähendata 40% võrra.

3. Saare Maakohus lahutas 25. oktoobri 2004. a osaotsusega poolte abielu ja tuvastas, et abielusuhted

lõppesid 2002. aasta oktoobris. Pärnu Maakohus rahuldas 28. veebruari 2006. a otsusega abikaasade

ühisvara jagamise nõude. Maakohus jättis hageja omandisse vallasasjad 35 250 krooni väärtuses ning

kostja omandisse korteriomandi ning vallasasjad kokku 448 650 krooni väärtuses, mõistes kostjalt

hageja kasuks välja 206 700 krooni. Maakohus võttis vastu hageja loobumise hagist osas, millega

hageja palus tunnistada poolte ühisvaraks kinnistu, ja lõpetas selles osas menetluse. Kohtukulud jättis

maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et PKS § 18 lg 2 järgi tuleb nii ühisvara koosseis kui ka selle väärtus määrata

kindlaks abieluliste suhete lõppemise aja seisuga. Sellest tulenevalt tuvastas maakohus, et pooltele

kuulus ühisvara abieluliste suhete lõppemise ajal, s.o 2002. aasta oktoobris 483 900 krooni väärtuses,

millest kummalgi on õigus poolele (241 950 krooni). Korteriomandi väärtus oli abielusuhete

lõppemise ajal 380 000 krooni. Asjakohane ei ole hageja esitatud tõend selle kohta, milline oli

korteriomandi väärtus esimese astme kohtu menetluse ajal 2005. aastal. Muu vara väärtus määrati

kindlaks esitatud dokumentaalsete tõendite ning poolte antud subjektiivsete hinnangute keskmise

väärtuse alusel, arvestades ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 65 sätestatut. Maakohus ei

vähendanud hagejale makstavat hüvitist kostja tervisliku seisundi tõttu PKS § 19 lg 2 p 1 alusel ega

arvestanud kostja tehtud kulutusi korteriomandile, sest katuse remondikulud kanti abieluliste suhete

ajal, maamaks ja kindlustusmaksed pärast abieluliste suhete lõppu.

4. Nii hageja kui ka kostja esitasid apellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada

ühisvara koosseisu ja väärtuse kindlaksmääramise osas ning teha uue otsuse, millega muuta hüvitise

suurust ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 343 075 krooni. Samuti palus hageja muuta

kohtukulude jaotust. Kostja palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega

lugeda jagatava ühisvara koguväärtuseks 401 900 krooni, sh korteriomandi väärtuseks 300 000

krooni, arvestada kulutusi, mida kostja tegi korteriomandile, ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

153 024 krooni 50 senti, samuti muuta kohtukulude jaotust.

Mõlemad pooled esitasid ringkonnakohtule uue eksperdiarvamuse korteriomandi väärtuse kohta.

Hageja esitatud eksperdiarvamuse järgi on korteriomandi väärtus 2006. a augustis 760 000 krooni ja

kostja esitatud eksperdiarvamuse kohaselt 2005. a septembris 565 000 krooni.

5. Kostja ei nõustunud hageja apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja

kostja apellatsioonkaebusele kirjalikult ei vastanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse ühisvara väärtuse ja kostjalt

hagejale väljamõistetava hüvitise osas.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti määranud ühisvara koosseisu

kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kuid ekslikult leidnud, et selle aja seisuga tuleb määrata

ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Ühisvara väärtus määratakse kindlaks ühisvara

jagamise seisuga, s.o ühisvara jagamise ajal esimese astme kohus.

Maakohus tuvastas, et korteriomandi väärtus abielusuhete lõppemise seisuga 2002. aasta oktoobris oli

380 000 krooni. Hagi ühisvara jagamiseks esitati 11. juunil 2004. a ja maakohus tegi otsuse

28. veebruaril 2006. a. Vara jagamisel on õiglane võtta aluseks korteriomandi väärtus 2005. aasta

seisuga, kuna kinnisvara hindade tõusu arvestades tagab see õiglase hüvituse poolele, kes kaotab

omandi. Korteriomandi väärtuseks tuleb kinnisvarabüroo Krausberg OÜ hinnangu alusel lugeda

650 000 krooni. Kostja esitatud eksperdiarvamus ei ole usaldusväärne. Apellatsioonimenetluses

esitatud hageja hinnangut korteriomandi väärtuse kohta 2006. aastal ei saa arvestada, sest vara

jagatakse, arvestades asjade väärtust maakohtu menetluse ajal.

Seega on pooltel kokku ühisvara 747 900 krooni väärtuses, kummagi abikaasa osa on 373 950 krooni.

Hageja omandisse jäävad vallasajad 31 250 krooni väärtuses. Kostja omandisse jäävad korteriomand

väärtuses 650 000 krooni ja vallasasjad väärtuses 66 650 krooni, s.o kokku vara 716 650 krooni

väärtuses. Kuna kostjale jääv osa ühisvarast on suurem hageja omast, tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista hüvitis 342 700 krooni.

Maakohus tuvastas õigesti, et kulutused katuse remondiks tasuti ajal, kui poolte abielu ei olnud

lõppenud. Seega oli tegemist abikaasade kulutustega. Ka kindlustusmaksed tasuti abielusuhete ajal.

Abielusuhete ajal tehti makseid eeldatavasti abikaasade ühiste vahendite arvel. Maamaksu tasus

kostja pärast abielusuhete lõppemist. Kulutuste võrra ühisvara väärtuse vähendamiseks puudub

õiguslik alus. Seega ei ole oluline, millal need tehti. Kulutused teinud ühisomanikul võib olla

nõudeõigus teise ühisomaniku vastu kulutuste hüvitamiseks, kuid tehtud kulutused ei anna alust

vähendada ühisvarasse kuuluva korteriomandi väärtust.

Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtukulude jagamiseks viisil, et kostja kohtukulu

mõistetaks välja hagejalt. Hageja nõudis abikaasade ühisvara jagamist. Menetluse käigus tuli

tuvastada ühisvara koosseis, selle väärtus ning see jagada. See, kui pool algselt on ühisvara hulka

kuuluvaks lugenud asja, mis tegelikult ühisvara ei ole, või muutnud ühisvara jagamise viisi, ei ole

nõudest loobumine, mis annaks aluse jagada kohtukulud teisiti.

Kuna ühisvara koosseis on asjaolu, mis on vajalik tuvastada ühisvara jagamisel, siis ei ole vajalik

kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada ühisvara koosseisu ja sellesse kuuluvate asjade väärtust. Juhul,

kui pool loobub mõne asja osas väitest, et see on ühisvara, ei ole vajalik võtta vastu nõudest

loobumist ja lõpetada selles osas menetlust, kuna tegemist on hagi aluseks olevate asjaolude

muutmisega, mitte loobumisega nõudest.

Kuna mõlema poole kaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad poolte kohtukulud nende endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada korteriomandi

väärtuse ja kostjalt hagejale välja mõistetud hüvitise suuruse osas, samuti kohtukulude jaotamise osas

ning saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuleb õiglase hüvitise saamiseks määrata ühisvara

väärtus kindlaks võimalikult täpselt kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Hageja esitas ringkonnakohtule

taotluse määrata korteriomandi väärtus kindlaks asja ringkonnakohtus menetlemise aja seisuga ja

esitas eksperdihinnangu korteriomandi väärtuse kohta 2006. aasta augusti seisuga. Ringkonnakohus

jättis põhjendamatult hageja taotluse rahuldamata, rikkudes sellega TsMS § 652 lg 3 p 2.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks

välja kohtukulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Ringkonnakohus rahuldas hagi 98,4% ulatuses.

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada köögimööbli ja

korteriomandi väärtuse ja kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas, samuti

kohtukulude kindlaksmääramise osas ning palus saata asja samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 652 lg-t 9, kui jättis

kontrollimata ühisvara hulka kuuluvate vallasasjade väärtuse ega andnud pooltele võimalust oma

seisukohta avaldada. Kui ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse korteriomandi väärtuse osas

põhjusel, et maakohus võttis vara väärtuse hindamisel arvesse vara väärtuse valel ajahetkel, pidi

ringkonnakohus ümber hindama ka muu vara väärtuse. Hageja ei ole määratlenud vallasasjade

väärtuse hetke. Kostja tõi maakohtus välja asjade väärtuse abieluliste suhete lõppemise aja seisuga.

Kuna maakohus jagas ühisvara abieluliste suhete lõppemise aja väärtuses, puudus kostjal alus

kohtuotsuse vaidlustamiseks.

Ringkonnakohus võttis vastu, kuid jättis hindamata kostja apellatsioonimenetluses esitatud

eksperdiarvamuse korteri turuväärtuse kohta 2005. a septembris (565 000 krooni).

Tühistades maakohtu otsuse tervikuna, ei võtnud ringkonnakohus seisukohta haginõudest osalise

loobumise kohta. Hagi aluse muutmine selliselt, et esialgu ühisvarana käsitatud kinnisasi jäetakse

jagatava vara hulgast välja, on hagi muutmine ja osaline hagist loobumine. Kuna hageja loobus

osaliselt hagist, ei ole õige jätta kostja kohtukulu täies ulatuses kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb hageja kassatsioonkaebuse väiteid arvestades

TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega määrati kindlaks korteriomandi väärtus ja mõisteti

hageja kasuks välja hüvitis, samuti poolte vahel kohtukulude jaotamise osas. Asi tuleb tühistatud osas

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja

kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.

10. Hageja vaidlustas korteriomandi väärtuse kindlaksmääramise ja sellest tulenevalt ka temale

väljamõistetud hüvitise suuruse.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ühisvara väärtust ei tule kindlaks määrata abielusuhete

lõppemise aja seisuga. Kui abikaasad jagavad ühisvara pärast abielusuhete lõppemist, määratakse

PKS § 18 lg 2 kohaselt ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Viidatud sättest

tuleneb, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, s.o millised

esemed kuuluvad abikaasade ühisvarasse ja millised mitte. See aga ei tähenda, et sama ajahetke

seisuga määratakse alati kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus.

Perekonnaseadus ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlaksmääramise aluseid otseselt ei

reguleeri. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS §-st 65, mille järgi loetakse eseme väärtuseks

selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on

selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Viidatud sättest ei tulene siiski, millise ajahetke seisuga

tuleb eseme väärtus kindlaks määrata.

Korteriomandi väärtuse kindlaksmääramise küsimuses asus kolleegium 12. aprilli 2006. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 (RT III 2006, 14, 129) seisukohale, et ühisvara jagamisel korteriomandi

kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1

sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse

kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis

omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus

määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seda võimaldab ka kehtiva

TsMS § 652 lg 3 p 2, mille kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtu otsuses hindamata tõendeid muu hulgas juhul, kui asjaolu või

tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme

kohtus.

Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et apellatsioonimenetluses esitatud hageja

hinnangut korteriomandi väärtuse kohta 2006. aastal ei saa arvestada, sest vara jagatakse, arvestades

asjade väärtust maakohtu menetluse ajal. Ringkonnakohus pidi korteriomandi tegelikku turuhinda

kajastava eksperdiarvamuse asja õige lahendamise huvides TsMS § 634 lg 2 ja § 652 lg 3 p 2 alusel

vastu võtma ning lähtuma korteriomandi jagamisel selle väärtusest apellatsioonimenetluse ajal, et

tagada omandist ilma jäävale abikaasale õiglane hüvitis.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda pooltele võimalus tõendada ühisvaraks oleva korteriomandi

väärtust ning otsustada esitatud tõendite, poolte väidete ja vastuväidete alusel PKS § 19 lg 3 kohaselt

ühisvara jagamine, sh hagejale omandi kaotamise eest õiglase hüvitise määramine.

11. Õiged ei ole kostja kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et ringkonnakohus pidi lisaks

korteriomandi väärtusele ümber hindama ka poolte ühisvarasse kuuluvate vallasasjade väärtuse, kui

leidis, et ühisvara väärtus on kindlaks määratud vale ajahetke seisuga. Maakohtu otsuse kohaselt

määras maakohus ühisvara väärtuse kindlaks poolte abielusuhete lõppemise aja seisuga. Pooled ei

vaidlustanud apellatsioonkaebustes kõigi ühisvarasse kuuluvate vallasasjade jagamist ega nende

väärtust. Ringkonnakohtus oli vaidluse all üksnes ühisvarasse kuuluva diivani ja sektsioonkapi

väärtus ning ringkonnakohus asus seisukohale, et vallasasjade väärtuse kindlaksmääramisel tuleb

arvestada nende kulumisega ja väärtuse vähenemisega. Pooled muid väiteid vallasasjade väärtuse

kohta ei esitanud ega toonud esile vallasasjade omandamise aega ega kulumise astet.

Seega ei saanud ringkonnakohus maakohtu otsust vallasasjade väärtuse osas tühistada ega

maakohtule uueks läbivaatamiseks saata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Samuti ei rikkunud

maakohus oluliselt menetlusõiguse normi, mis andnuks ringkonnakohtule TsMS § 656 lg 1 järgi

õiguse maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest ja esitatud asjaoludest sõltumata.

12. Põhjendatud ei ole kostja väide, et ringkonnakohus ei võtnud seisukohta haginõudest osalise

loobumise kohta. Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et juhul, kui pool loobub ühisvara

jagamisel mõne asja osas väitest, et see kuulub ühisvara hulka, ei ole vajalik võtta vastu nõudest

loobumist ega lõpetada selles osas menetlust, nagu seda tegi maakohus. Õige ei ole aga

ringkonnakohtu seisukoht, et ühisvara jagamisel mõne asja jagamisest loobumine on hagi aluse

muutmine.

Hageja esitas hagiavalduses ühisvara jagamise nõude, paludes muu hulgas jagada tema arvates

abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnistu. 7. aprillil 2005. a hagieseme muutmiseks esitatud

avalduses möönis hageja muu hulgas, et kinnistu on kostjale kingitud ja seega kostja lahusvara.

Asjaolu, et hageja pidas algul kinnistut ekslikult abikaasade ühisvaraks ja hiljem loobus selle kui

ühisvara jagamisest, ei tähenda seda, et hageja loobus osaliselt ühisvara jagamise nõudest. Hageja

muutis ühisvara koosseisu, mis ei ole hagi eseme ega hagi aluseks olevate asjaolude muutmine.

Õige ei ole ka kostja käsitus, et kohtuotsuse resolutsiooni tuli märkida, millised esemed kuuluvad

abikaasade ühisvara hulka ja millised kummalegi abikaasale lahusvarana. Hageja esitas nõude

ühisvara jagamiseks ja seda nõuet kohus ka menetles ning jagas poolte ühisvara. Hageja soovil arvati

kinnistu ühisvara koosseisust välja, st kinnistut ühisvarana ei jagatud. Asjaolu, et hageja möönis, et

kinnistu on kostja lahusvara, ei andnud kohtule õigust tunnistada vaidlusalune kinnistu abikaasade

ühisvara jagamise nõude lahendamisel PKS § 18 lg 5 alusel kostja lahusvaraks.

13. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab selle samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada ka kohtukulude jaotus poolte vahel.

Siinkohal peab kolleegium vajalikuks märkida, et ühisvara jagamise menetluses kantud kohtukulude

jaotamisel enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 järgi ei ole õige jagada kohtukulusid poolte

vahel proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. TsMS § 60 lg 1 viimase lause järgi võib kohus jätta

kohtukulu kummagi poole enda kanda, kui hagi rahuldatakse osaliselt. Kolleegium peab ka ühisvara

jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on

ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel

reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel

põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi

kohtusse enne teist abikaasat.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu