3-1-1-127-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-127-06

Otsuse kuupäev

7. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A. L. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsus kohtuasjas nr 1-05-352

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. L. kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

7. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. märtsi 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a kohtuotsused A. L.-i ja

Azat Muhhamadejevi suhtes täies ulatuses ning saata kriminaalasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista 1593 (tuhat viissada üheksakümmend kolm) krooni OÜ-le Advokaadibüroo Karl Saavo vandeadvokaat

Karl Saavo poolt kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest ja lugeda see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel

menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 30. märtsi 2006. a otsusega tunnistati A. L. koos A. J., A. M.ja A. E.-ga süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8

järgi ning teda karistati vangistusega 10 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus karistuse hulka eelvangistuses viibitud kolm

päeva, mistõttu jäi ärakantavaks karistuseks 9 kuud ja 27 päeva vangistust. Kohus määras KarS § 74 lg 1 alusel, et vangistust ei

pöörata täitmisele, kui A. L. kahe aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1

sätestatud kontrollnõudeid.

Maakohus mõistis A. L.-i süüdi selles, et ta koos A. J.-i, A. M.-i ja A. E.-ga tungis 2003. aastal Tartus kuuel korral ukseluku

lahtimuukimise või autoukse või -akna lõhkumise teel sõiduautodesse, millest nad varastasid erinevaid esemeid.

Kohus leidis A. J.-i ja A. E.-i ütlustele ning A. M.-i omakäeliselt kirjutatud puhtsüdamlikule ülestunnistusele tuginedes, et A.

L.-i ja A. M.-i rolliks nende varguste puhul oli valvamine, sellal kui A. J. ja A. E. autosse tungisid ja sealt asju võtsid.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. L. ja tema kaitsja ning A. M.

Nii A. L., tema kaitsja kui A. M. taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning A. L.-i ja A. M.-i õigeksmõistmist põhjendusel, et

maakohtu otsus tugines nende süüditunnistamisel ainult A. E.-i ja A. J.-i eeluurimisel antud ütlustele ja A. M.-i kirjutatud

puhtsüdamlikule ülestunnistusele. I. Ä. ettekandest nähtub, et A. J. hakkas andma A. M.-it ja A. L.-it süüstavaid ütlusi pärast

seda, kui sai teada enda kohta tehtud vahistamismäärusest. Vahistamise ähvardusel antud ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks,

välja arvatud juhul, kui isik annab kohtuistungil samasuguseid ütlusi. A. J. keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast ning

A. E. andis pealiskaudseid ütlusi, väites, et ei mäleta toimunut täpselt. Seega ei olnud võimalik kohtuistungil kontrollida

süüdistatavate eeluurimisel antud ütluste õigsust.

A. L.-i kaitsja märkis lisaks, et A. M.-i omakäeliselt kirjutatud puhtsüdamlik ülestunnistus ei ole tõendina kasutatav, kuna ei

vasta ühelegi lubatud tõendiliigile.

3. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. oktoobri 2006. a otsusega apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus märkis, et maakohtus uuritud tõendid ja otsuse põhjendused on ringkonnakohtu jaoks veenvad ja nende

ümberhindamiseks pole alust. Seevastu ei pidanud ringkonnakohus usaldusväärseks A. L.-i ja A. M.-i kaitseversioone, kuna

nende ütlused on olnud heitlikud. Väiteid selle kohta, et kohtueelses uurimises avaldati neile survet, pidas ringkonnakohus aga

paljasõnaliseks. A. L. ega A. M. ei osanud selgitada, miks pidid kaassüüdistatavad A. E. ja A. J. andma neid alusetult

süüstavaid ütlusi. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud süüdistatavate vahelist vihavaenu, mis ajendaks sellisele tegevusele.

Seetõttu on ainetu ka A. L.-i kaitsja seisukoht, et A. J. andis süüstavaid ütlusi vangistuse ähvardusel ja lihtsalt valis isikuteks,

keda veel kuriteo toimepanemises osalenutena nimetada, A. L.-i ja A. M.-i. Ringkonnakohus leidis, et arvestada tuleb sedagi,

et A. E. ja A. J. pole maakohtu otsust vaidlustanud.

Võrreldes kohtueelse uurimisega oli A. E. maakohtu istungil ütlusi andes üldsõnalisem, kuid on samas kinnitanud eeluurimisel

antud ütluste õigsust. Kohtueelsel uurimisel antud ütlused on prokuröri taotlusel maakohtus avaldatud. A. E.-i ütlused langevad

kokku A. J.-i kohtueelses menetluses antud ütlustega. A. J., kes kohtus keeldus ütlusi andmast, on oma eeluurimisel antud

ütluste õigsust kinnitanud.

Ringkonnakohus ei nõustunud A. L.-i kaitsja väitega, et A. M.-i süü puhtsüdamlik ülestunnistus ei ole tõendina kasutatav.

Tegemist on "muu dokumendiga" KrMS § 63 lg 1 tähenduses.

KOHTUMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. L.-i kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo. Ta taotleb Tartu Ringkonnakohtu

otsuse tühistamist osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus A. L.-i süüditunnistamises, ja kriminaalasja uueks arutamiseks

saatmist Tartu Ringkonnakohtule.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et on lugenud kaassüüdistatavate

A. J.-i ja A. E.-i ütlused usaldusväärsemateks kui A. M.-i ja A. L.-i ütlused. Nimelt rikkus ringkonnakohus nõnda põhimõtet, et

ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.

Tartu Maakohus avaldas kohtuistungil ainult need A. Jessipovi eeluurimisel antud ütluste protokollid, milles ta annab ütlusi A.

L.-i vargustes osalemise kohta ning edasises menetluses tuginetakse ainult nendele. Maa- ega ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, miks nad loevad usaldusväärseks ainult A. L.-it süüstavad ütlused. Tartu Ringkonnakohus ei ole aga võtnud

seisukohta vastuolude osas, mis esinevad süüdistatava A. J.-i kohtueelsel uurimisel erinevatel aegadel antud ütlustes.

Ühtlasi on ütlused, milles A. J. väidab, et vargustest võttis osa ka A. L., saadud sundi kasutades. Nimelt muutis A. J. oma ütlusi

19. juulil 2004. a, kui ta oli teada saanud, et Tartu Maakohus on andnud loa tema vahistamiseks tõkendi (elukohast lahkumise

keelu) rikkumise tõttu. Lõuna Politseiprefektuuri Tartu Politseiosakonna komissari I. Ämariku ettekandest (kd II, tl 327)

ilmneb, et A. J. palus tema suhtes vahistamist mitte kohaldada ja avaldas soovi anda täiendavaid tõeseid ütlusi enda, A. E.-i,

A. M.-i ja A. L.-i toimepandud tegude kohta. Ütluste andmise päeval tegigi prokurör vahistatu vabastamise määruse,

põhjendades seda muuhulgas eeluurimisel osutatud igakülgse kaasabiga. Sellest tulenevalt leiab kassaator, et A. J.-i ütlused on

saadud KrMS § 64 lg-s 1 sätestatut rikkudes isiku psüühilise mõjutamise abil.

Lisaks eelnevale leiab kassaator, et A. E.-it ei tohtinud 22. detsembril 2003. a kuulata üle süüdistatavana ning et A. M.-i

puhtsüdamlik ülestunnistus ei ole lubatud tõend. Pealegi saadi see sundi kasutades.

5. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kassatsioonivastuses leitakse, et kassatsioon ei ole põhjendatud ning Tartu Ringkonnakohtu

otsus tuleks jätta muutmata.

Kohtud ei ole A. J.-i ja A. E.-i ütlustele tuginenud lähtudes ette kindlaksmääratud jõust, vaid on hinnanud KrMS § 61 lg 2

alusel tõendeid kogumis oma siseveendumusele tuginedes.

A. J.-i on kohtueelses menetluses tõepoolest kuulatud üle korduvalt, kuid kõige põhjalikumaid ütlusi on ta andnud 19. juulil

2004. a toimunud ülekuulamisel ja ta on täpsustanud oma ütlusi 28. septembril 2004. a. Viidatud ütlustes ei esine

kõrvaldamatuid vastuolusid, sest mõlemal ülekuulamisel on A. J. selgitanud varasemate ütluste osalise muutmise põhjuseid.

28. septembril 2004. a viibis ülekuulamise juures ka kaitsja advokaat A. Pärtel. Kaitsja osavõtt menetlustoimingust välistab

süüdistatava ebaseadusliku mõjutamise menetleja poolt.

Kassaatori väited A. J.-i psühholoogilise mõjutamise kohta on laimava iseloomuga ega ole kooskõlas kriminaalmenetlusõiguse

põhimõtete ega heade tavadega. A. L.-il ja tema kaitsjal puudub pädevus süüdistada politseitöötajaid või prokuröri

kaassüüdistatava psühholoogilises mõjutamises, kui A. J. pole ise selliseid pretensioone esitanud ning on kassaatori viidatud

vahistamisohu möödumisest mitu kuud hiljem kaitsja osavõtul selgesõnaliselt kinnitanud antavate ja varem antud ütluste

vabatahtlikkust.

Asjaolu, et pärast vabatahtlike ütluste andmist 19. juulil 2004. a koostas prokurör vahistatu vabastamise määruse, ei tähenda

seda, et isikut oleks vahistamisega mõjutatud. Vabatahtlik politseisse ilmumine ja omal initsiatiivil puhtsüdamlike ütluste

andmine vähendavad oluliselt kahtlustatava pakkumineku ja uute kuritegude toimepanemise riski ning välistavad tõe

tuvastamise takistamise, mistõttu langes ära vahistamise alus.

Kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsuses ei ole analüüsitud A. J.-i ütlusi, ei ole tõene. Ringkonnakohus on viidanud nii

maakohtu seisukohtadele kui analüüsinud ise kohtuotsuses A. J.-i ütluste sisu ja nende usaldusväärsust.

Ainetu on kassaatori väide A. E.-i kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina arvestamise lubamatuse kohta. Kohtud ei ole

arvestanud kohtueelses menetluses antud ütlusi iseseisva tõendina, vaid on arvestanud tema ütlusi tervikuna.

Prokurör leiab, et nii A. J. kui A. E.-i ütlused on piisavalt detailsed. A. M.-i omakäeliselt kirjutatud puhtsüdamliku

ülestunnistuse osas nõustub prokurör ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist on muu dokumendiga KrMS § 63 lg 1

tähenduses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab

ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu

siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral

otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse p 11 asjas nr 3-1-1-88-06 - RT III, 2006,

37, 311).

See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid

kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Käesoleval juhul on nii maa- kui ringkonnakohus toonud

kohtuotsustes esile kaalutlused, miks nad peavad A. J.-i ja A. E.-i ütlusi usaldusväärsemaks, ning neist ei nähtu, et kohtud

oleks rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid.

7. Käsitledes ütluste valikulist avaldamist, leiab kolleegium, et kassaatori väide nagu oleks maakohus avaldanud A. J.-i

kohtueelses menetluses antud ütluste protokollidest üksnes need, kus ta annab A. L.-i süüstavaid ütlusi, on alusetu. Maakohtu

istungi protokollist (kd IV, tl 161) nähtuvalt on maakohus avaldanud kõik A. J.-i kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohus

on ka põhjendanud, miks ta luges A. J.-i eeluurimisel antud ütlustest usaldusväärseteks kahel viimasel ülekuulamisel antud

ütlused ja ebausaldusväärseteks kõik varem antud ütlused. Ringkonnakohus on oma otsuses A. J.-i kohtueelsel uurimisel antud

erinevate ütluste usaldusväärsuse küsimust käsitlenud, pidades usutavaks A. J.-i enese selgitust, et ta ei nimetanud esialgsetes

ütlustes A. L.-it ja A. M.-it seetõttu, et ei soovinud neid "vargusesse sisse rääkida".

8. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et A. J.-i 19. juulil 2004. a antud ütlused on saadud psüühilise vägivalla -

vahistamisähvarduse - abil. Vägivallana KrMS § 64 lg 1 tähenduses oleks käsitatav selline vahistamine, milleks puudub

seaduslik alus, või taolise vahistamisega ähvardamine.

Tartu Maakohus andis küll 30. juunil loa A. J.-i vahi all pidamiseks kolmeks kuuks, kuid selle tingis asjaolu, et A. J. rikkus

tema suhtes varem kohaldatud tõkendit - allkirja elukohast mittelahkumise kohta - ning jättis kolmel korral mõjuva põhjuseta

uurija juurde ilmumata. 28. juunil 2004. a kuulutati A. J. tagaotsitavaks. Vahistamismääruse kohaselt leidis kohus, et

A. Jessipov hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale, mistõttu esineb KrMK § 73 lg-s 1 nimetatud alus vahi alla võtmiseks.

19. juulil 2004. a ilmus A. J. vabatahtlikult Lõuna Politseiprefekuuri ning avaldas soovi anda täiendavaid ütlusi.

Kriminaalkolleegium leiab, et isegi kui A. J.-i soov anda ütlusi oli tingitud lootusest pääseda vahi alt, ei saa see muuta

seaduslikul alusel antud vahistusmäärust ebaseaduslikuks sunniks. Siinkohal tuleb arvestada sedagi, et A. J. andis 19. juulil

2004. a antud ütlustega kokkulangevaid ütlusi ka hiljem - 28. septembril 2004. a.

Samas ei nõustu kriminaalkolleegium prokuröri kassatsioonivastuses esitatud seisukohaga, et kassaatoril ja tema kaitsealusel ei

ole õigust esitada väidet, et kaassüüdistatava eeluurimises antud ütlused on saadud ebaseaduslikku sundi kasutades. Tegemist

oli A. L.-i vastu antud ütlustega ning süüdistatava õigus end kaitsta hõlmab kahtlemata ka õigust küsida, kas tema vastu

kogutud tõendid on saadud õiguspäraselt.

9. Olulisele menetlusõiguslikule probleemile osutab kassaatori väide, et A. J.-i ütluste õigsust ei olnud võimalik kohtus

kontrollida, sest ta kasutas õigust ütlusi mitte anda. Siinkohal selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja

küsimustele mitte vastata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused. Mitme süüdistatavaga

kriminaalasjas tähendab see aga, et kui avaldatavad ütlused puudutavad ka kaassüüdistatavaid, ei saa nad ütluste andjat nende

vastu antud ütluste osas küsitleda ning seega ka ütluste õigsust proovile panna. Õigus süüdistuse tunnistajat küsitleda kuulub

aga õiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(edaspidi EIÕK) art 6 §-s 3(d).

Sarnases küsimuses on asjas Luc? v. Itaalia võtnud seisukoha Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu otsuse kohaselt rikub see,

kui süüdistus tugineb kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille andnud isikut ei ole

süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, EIÕK art 6 garantiisid. Seejuures ei tule

"tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat,

kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu.

Seega kuigi KrMS § 294 p 1 lubab juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, kohtul kohtumenetluse

poole taotlusel avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlused, peab kohus arvestama EIÕK-st tulevate piirangutega. Eelnev

ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, küll aga seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei

või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-98-02, p 7 - RT III, 2002, 26, 300).

10. Kolleegium ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et A. M.-i puhtsüdamlik ülestunnistus on käsitatav "muu

dokumendina" KrMK § 48 lg 2 ja KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Kriminaalmenetluse seadustik sellist mõistet "puhtsüdamlik

ülestunnistus" ei kasuta, kuid kohtupraktikas tähistatakse sellega isiku (kahtlustatava, süüdistatava) menetlejale tehtavat

vabatahtlikku avaldust, milles ta võtab süüteo omaks. Selleks, et menetlejale antav informatsioon oleks tõendamisel kasutatav,

peab see olema mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari

2007. a otsus asjas nr 3-1-1-105-06; p 11).

KrMK § 48 lg-st 2 kui KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt vormistatakse kahtlustatava või süüdistatava poolt menetlejale antav

suuline informatsioon vastavalt kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamise protokollina. Asjaolu, et tegemist on

ülestunnistusega, iseloomustab üksnes ütluste sisu ega anna alust nende vormistamiseks mingi muul viisil.

Asjaolu, et initsiatiiv ütluste andmiseks tuli isikult endalt, on võimalik fikseerida ülekuulamise protokollis. Eelnevast tuleneb,

et kui isik avaldab soovi tegu puhtsüdamlikult üles tunnistada, tähendab see tema valmisolekut anda ütlusi ja ta tuleb üle

kuulata. Ka juhul, kui kahtlustatav pöördub menetleja poole kirjalikult, tuleb seda käsitada sooviavaldusena anda ütlusi ning

isik tuleb kirjalikult esitatud väidete osas üle kuulata.

Kuna käesoleval juhul ei ole A. M.-it nõuetekohaselt üle kuulatud, siis seetõttu ei tohtinud kohtud kõnealusele tekstile kui

tõendile tugineda.

11. Kriminaalkolleegium leiab, et otsuse punktides 9 ja 10 kirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi tuleb käsitada

olulistena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Esinenud rikkumised mõjutasid tõendite hindamist ning seeläbi kohtute järeldusi

faktiliste asjaolude osas, mistõttu võis nendega kaasneda põhjendamatu kohtuotsus. Kuna menetlusõiguse rikkumised

puudutavad nii A. L.-it kui A. M.-it, tuleb KrMS § 352 lg 6 alusel laiendada kriminaalasja läbivaatamise piire ka A. M.-le.

12. A. L.-i kaitsja Karl Saavo esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu maksmiseks summas 1350 krooni,

millele lisandub käibemaks 243 krooni. Tuginedes Justiitsministri 26.01.2005 määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" §-dele 1

ja 2 leiab kriminaalkolleegium, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb OÜ

Advokaadibüroo Karl Saavo kasuks välja mõista 1593 (tuhat viissada üheksakümmend kolm) krooni.

13. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 361 p-le 6 ja § 362 p-le 2, tühistab Riigikohus Tartu Maakohtu 30. märtsi 2006. a

ja Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a kohtuotsused A. L.-i ja A. M.-i suhtes täies ulatuses ja saadab kriminaalasja Tartu

Maakohtule uueks arutamiseks.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe