3-3-1-88-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-88-06

Määruse kuupäev

7. märts 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Peeter Jerofejev ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

AS Unio kaebus seoses Maksu- ja Tolliameti aktide ja

toimingutega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. augusti 2006. a määrus haldusasjas

nr nr 3-05-485

Menetluse alus Riigikohtus

AS Unio (pankrotis) määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta AS Unio (pankrotis) määruskaebus rahuldamata.

Jätta jõusse Tartu Ringkonnakohtu 22. augusti 2006. a määrus haldusasjas nr nr 3-05-485,

muutes selle põhjendusi vastavalt käesolevale määrusele.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuameti 25. juuni 2001. a otsusega nr 153 kinnitati AS Unio taotluse alusel intressivõla

tasumise ajakava seitsmeks aastaks. Esimene osa võlast tuli tasuda 25. juuliks 2001, viimane

25. juuniks 2008. Ajatatud intressivõla summa oli 4 614 545 krooni. AS Unio taotlusel muudeti

Maksuameti 17. juuli 2003. a otsusega nr 114 ajakava, vähendades aastaks makse suurust ja

suurendades makse suurust perioodi viimastel aastatel.

2. AS Unio esitas 15. märtsil 2004 Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskusele taotluse anda haldusakt,

millega maksuhaldur kinnitab, et AS-l Unio puudub intressivõlg perioodi eest kuni 1. juuli 2002, ning

tagastada AS-le Unio ekslikult ja seadusliku aluseta tasutud intress. Maksu- ja Tolliameti Ida

maksukeskuse 14. aprilli 2004. a otsusega nr 6-2/6/58 jäeti AS Unio taotlus täies ulatuses

rahuldamata. AS Unio esitas selle otsuse peale vaide, mille Maksu- ja Tolliamet jättis 25. juuni

2004. a vaideotsusega nr 153-1 rahuldamata.

3. 23. juulil 2004 esitas AS Unio Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles:

- tühistada Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskuse 14. aprilli 2004. a otsus nr 6-2/6/58,

- tühistada Maksu- ja Tolliameti 25. juuni 2004. a vaideotsus nr 153-1,

- teha Ida maksukeskusele ettekirjutus tagastada kuni 1. juulini 2002 arvestatud ja tasutud intressid

summas 1 490 166 krooni,

- keelata Ida maksukeskusel kuni 1. juulini 2002 arvestatud, kuid tasumata intresside summas

3 143 225 krooni sundtäitmine.

4. Ida-Viru Maakohtu 15. novembri 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-1384/04 kuulutati välja AS

Unio pankrot. 29. novembri 2004. a kirjaga esitas Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskus selles

pankrotimenetluses nõudeavalduse. AS Unio (pankrotis) esitas 14. juulil 2005 Ida-Viru Maakohtule

taotluse Ida maksukeskuse nõude tunnustamise menetluse lõpetamiseks.

5. 22. juunil 2005 esitas AS Unio (pankrotis) Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja

Tolliameti poolt pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamata jätmist ning kuni 1. juulini 2002

arvestatud intressidega seotud intressinõuete ja intressidega seotud haldusaktide tühistamist. Jõhvi

Halduskohtu 23. augusti 2005. a määrusega liideti 22. juuni 2005. a kaebuse alusel menetlusse võetud

haldusasi 23. juulil 2004 esitatud kaebuse alusel menetlusse võetud haldusasjaga.

6. 5. aprillil 2006 esitas AS Unio (pankrotis) taotluse kaebuse muutmiseks. Kaebaja loobus

vaideotsuse tühistamise nõudest ning Maksu- ja Tolliameti poolt pankrotimenetluses esitatud nõude

tunnustamata jätmise nõudest. Jõhvi kohtumaja 13. aprilli 2006. a määrusega lõpetati menetlus

vaideotsuse tühistamise nõudes.

7. 10. mail 2006 täiendas AS Unio (pankrotis) kaebust nõudega tuvastada intressikohustuse

lõppemine hiljemalt 2. juulil 2003, kui kaebaja tegi vastustajale kirjaliku järelepärimise intressinõude

kehtivuse kohta.

8. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja 7. juuni 2006. a määrusega asjas nr 3-05-485 lõpetati

menetlus, sest AS Unio (pankrotis) poolt esitatud nõuete läbivaatamine ei kuulu halduskohtu

pädevusse. Kohus tugines 1. jaanuarist 2004 kehtiva Pankrotiseaduse § 106 lg-le 4, mis sätestab, et

nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine allub pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Kohus leidis, et

selle sätte uudsus ja olulisus seisneb eelkõige selles, et nõuete tunnustamise hagid tuleb esitada

pankrotiasja läbivaatavale, mitte aga kostja asukoha järgsele kohtule.

9. 7. juuni 2006. a määruse peale esitas määruskaebuse AS Unio (pankrotis), väites, et halduskohus

on jätnud tähelepanuta, et kaebaja palus intressinõude tühistamist ja olemasoleva võla kustutamist

ning tasutud võla tagastamist tagasitäitmise korras. Seda ei saa samastada võlausaldaja nõude

tunnustamisega pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara see vara,

mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või

mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Kaebaja leiab, et tagasi nõuda saab ka avalik-

õiguslikus suhtes õigusvastaselt üleantud vara ja vaidlused sellise üleandmise ja tagasinõudmise üle

lahendatakse halduskohtus.

10. Tartu Ringkonnakohtu 22. augusti 2006. a määrusega rahuldati määruskaebus osaliselt -

halduskohtu määrus tühistati osas, millega lõpetati menetlus kuni 1. juulini 2002 arvestatud

intressidega seotud intressinõuete ja intressidega seotud haldusaktide tühistamise või õigusvastaseks

tunnistamise nõudes ning nõudes teha Ida maksu- ja tollikeskusele ettekirjutus tagastada kaebajale

kuni 1. juulini 2002 arvestatud ja tasutud intressid. Selles osas saadeti kaebus Tartu Halduskohtule

läbivaatamise ettevalmistamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu määrus on õige selles osas, kus kaebust tuleb sisuliselt mõista

kui pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise vaidlust. Kaebuse see osa, kus nõuded ei ole

hõlmatud pankrotimenetlusega, tuleb aga läbi vaadata halduskohtus. Samas on ebaõige kaebaja

seisukoht, et pankrotivara tagasivõitmine kuulub halduskohtu pädevusse, kui vara õigusvastane

üleandmine on toimunud avalik-õiguslikus suhtes. PankrS § 118 lg 1 alusel toimub tagasivõitmine

hagi esitamisega kohtule, s.o hagimenetluse korras üldkohtus, mitte halduskohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

11. Riigikohtule esitatud määruskaebuses taotleb AS Unio (pankrotis), et Riigikohus tühistaks

ringkonnakohtu määruse osas, millega jäeti määruskaebus rahuldamata, ja saadaks asjas

halduskohtule läbivaatamiseks.

AS Unio (pankrotis) põhjendab määruskaebust väitega, et tagasivõitmine (tagasinõudmine) vara osas,

mis on õigusvastaselt üle antud avalik-õiguslikus suhtes, toimub halduskohtus. Kaebaja arvates toetab

seda väidet Riigikohtu 16. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-103-02, samuti asjaolu, et

Pankrotiseadus ei sätesta tagasivõitmise (tagasinõudmise) vaidluse kuulumist pankrotiasja

läbivaatava kohtu alluvusse ja pädevusse. Kaebaja arvates tuleneb ka Riigikohtu 16. detsembri

2004. a otsusest asjas nr 3-3-1-82-04, et enne pankroti väljakuulutamist maksumaksja poolt tasutud

maksusummade osas on pankrotihaldur pädev esitama tagastusnõuet ja et vastav vaidlus lahendatakse

halduskohtus.

12. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse vastuses määruskaebusele leitakse, et see tuleb

jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Ida maksu- ja tollikeskus põhjendab oma

seisukohta muuhulgas Riigikohtu üldkogu 13. detsembri 2005. a määrusega asjas nr 3-3-1-39-05, eriti

selle p-dega 13-15 ja 18.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Määruskaebuse lahendamisel peab kolleegium juhinduma Riigikohtu üldkogu 13. detsembri

2005. a määrusest haldusasjas nr 3-3-1-39-05, sest HKMS § 71 alusel on üldkogu otsus seaduse

tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele ja erikogudele. Selles asjas (p-

d 16-18) leiti tulenevalt 1. jaanuarist 2004 kehtivast Pankrotiseadusest, et maksuhalduril kui

võlausaldajal tuleb pankrotis isiku kui võlgniku vastu esitada maksukohustusest tulenev nõue

pankrotimenetluses, mis tähendab ka sellise kohtuvaidluse lahendamist üldkohtus.

Juhinduda ei saa kohtulahenditest, mis on tehtud kas varemkehtinud pankrotiseadust kohaldades või

enne üldkogu 13. detsembri 2005. a määrust, kui need pole nimetatud määrusega kooskõlas.

Riigikohtu halduskolleegiumi 16. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-04 on tehtud

varem ja sellest otsusest ei tulene, et hoolimata alanud pankrotimenetlusest tuleks maksuhalduril kui

võlausaldajal esitada maksukohustusest tulenev nõue haldusmenetluses või halduskohtumenetluses,

mitte aga pankrotimenetluses.

Seega tuleb maksuhalduril esitada maksukohustusest tulenev nõue pärast pankroti väljakuulutamist

võlausaldajana pankrotimenetluses.

14. PankrS § 43 lg 1 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on

läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud hagi, mis seondub pankrotivaraga, võib haldur

astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana. Sellest sättest tuleneb muuhulgas, et enne pankroti

väljakuulutamist võlgniku algatatud kohtumenetlus tsiviilasjas võib jätkuda väljaspool

pankrotimenetlust. Väljaspool pankrotimenetlust võib kohtumenetlus toimuda ka siis, kui võlgnik on

hagi esitanud võlausaldaja vastu ja sisuliselt ei ole tegemist vastuväitega võlausaldaja nõudele

pankrotimenetluses.

Kolleegium on seisukohal, et PankrS § 43 lg-st 1 tulenev põhimõte laieneb mitte ainult

kohtumenetlusele tsiviilasjas, vaid ka kohtumenetlusele haldusasjas. Seega võib jätkuda

halduskohtumenetlus, mille on enne pankroti väljakuulutamist algatanud võlgnik. Võlgnik võib

algatada halduskohtumenetluse ka pärast pankroti väljakuulutamist, kui sisuliselt pole tegemist

vastuväitega võlausaldaja nõudele pankrotimenetluses.

15. PankrS § 43 lg 2 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on

varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses

läbi vaatamata. Selle sätte alusel tuleb niisugune nõue esitada pankrotimenetluses, sest nõue ei kuulu

läbivaatamisele hagimenetluses. PankrS § 43 lg-s 2 sätestatud põhimõte laieneb ka

halduskohtumenetlusele. Kohtu kohustus jätta nõue läbi vaatamata tähendab halduskohtumenetluses

menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asi ei kuulu enam halduskohtu pädevusse.

Pankrotimenetluses on ka võlgnikul võimalik esitada nõudele vastuväiteid. Kuid PankrS § 104 lg 1

kohaselt ei takista võlgniku vastuväide nõude tunnustamist. Sama sätte järgi ei ole aga sellise

vaidlustatud ja tunnustatud nõude osas nõuete nimekirjal täitedokumendi tähendust.

16. PankrS § 109 lg-ga 1 määratakse tagasivõitmise mõiste sisu. Selle sätte kohaselt tähendab

tagasivõitmine, et kohus tunnistab PankrS §-des 110-114 märgitud alustel kehtetuks võlgniku

tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS

§ 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine hagi esitamisega kohtule, kusjuures tagasivõitmise nõude

esitab võlgniku nimel haldur. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine

pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos võlgade ja muu kasuga (PankrS

§ 119 lg 1).

Kolleegium on seisukohal, et tagasivõitmise regulatsioon pole kohaldatav võlgniku

maksukohustusest tulenevale nõudele maksuhalduri kui võlausaldaja vastu, kui nõue põhineb

asjaolul, et maksuhalduri toiming või haldusakt on õigusvastane. Tagasivõitmine eeldab, et tegemist

on õiguspärase tehingu, haldusakti või toiminguga.

17. PankrS § 99 lg 1 alusel võib võlausaldaja, kui tal oli enne pankroti väljakuulutamist õigus

tasaarvestada oma nõue võlgniku nõudega, tasaarvestada kaitstud nõude ka pärast pankroti

väljakuulutamist. Selline tasaarvestus on võimalik ka siis, kui pankrotimenetluses on tegemist

maksuhalduri kui võlausaldaja kaitstud nõudega ja halduskohtumenetluses rahuldatakse

maksukohustuslase kui võlgniku nõue maksuhalduri vastu. Selliselt saab tasaarvestada ka

tagastusnõudeid ja maksukohustusi.

18. Lähtudes eeltoodud põhimõtetest tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Jõusse jääb

ringkonnakohtu määrus, mille põhjendusi täiendatakse ja tagasivõitmise osas muudetakse vastavalt

käesolevale määrusele.

Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister