3-3-1-94-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-94-06

Otsuse kuupäev

6. märts 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Valdo Kaarlõpe (Kaarlõpp) ja Peedu Kaarlõpe (Kaarlõpp)

kaebus Iisaku Vallavolikogu 15. septembri 2005. a otsuse nr 24

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-05-1274

Menetluse alus Riigikohtus

Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

1. veebruar 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe esindaja vandeadvokaat

Küllike Namm

Iisaku Vallavolikogu esindaja vallasekretär Lia Teeväli

RESOLUTSIOON

Rahuldada Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe kassatsioonkaebused.

Tühistada Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2006. a otsus ning Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri

2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1274.

Tunnistada Iisaku Vallavolikogu 15. septembri 2005. a otsus nr 24 õigusvastaseks.

Mõista Valdo Kaarlõpe kasuks Iisaku Vallavolikogult välja kohtukulud 30 300 krooni.

Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Iisaku Vallavolikogu võttis 15. septembril 2005. a vastu otsuse nr 24, millega otsustas taotleda

munitsipaalomandisse Tervise põigu aluse maa koos tänavat teenindava maaga kogulaiusega kuni

3 m, pikkusega 144 m ning kogupindalaga ca 432 m2.

16. septembril 2005 esitasid Valdo Kaarlõpp ja Peedu Kaarlõpp halduskohtusse kaebuse, milles

palusid Iisaku Vallavolikogu otsuse nr 24 tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole Tervise põik

munitsipaalomandis olev rajatis, tegemist on alles rajatava teega. Munitsipaalomandisse taotletav

maa läbiks P. Kaarlõpele juba tagastatud ja katastrisse kantud maaüksust. Samuti läbib see

V. Kaarlõpele tagastamisel olevat maaüksust seda poolitades ning V. Kaarlõppe ebamõistlikult

koormates. Kaebuse esitajate väitel on tegemist tupikteega, mis lõppeb P. Kaarlõpe maaüksusel,

juurdepääs naaberkinnistutele on tagatud teiste tänavate kaudu. Vaidlustatud haldusakt on

ebapiisavalt motiveeritud. Kaebuse esitajaid ei kaasatud haldusakti andmise menetlusse.

2. Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et

vaidlustatud haldusakt ei riku kaebuse esitajate õigusi. Maa munitsipaalomandisse taotlemise

otsusega ei tehta siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

Vallavolikogul on seadusest tulenev kohustus vallale kuuluva avaliku tee aluse maa

munitsipaliseerimiseks. Probleem on antud juhul selles, et 15-meetrine lõik Tervise põigust on

P. Kaarlõpe omandis. Kaebuse esitajate õigustesse saab aga puutuda alles maavanema otsus

vallavolikogu taotluse lahendamise kohta. Kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste rikkumise

puudumise tõttu ei saa kohus anda hinnangut vaidlustatud haldusakti õiguspärasusele.

Kohus selgitas lisaks, et Tervise põik on Iisaku valla munitsipaalomandis olev rajatis, mitte aga alles

rajatav tee. Kogutud andmete põhjal saab suure tõenäosusega väita, et vaidlusalust teed ei olnud

olemas enne maa õigusvastast võõrandamist. Tänav on kantud ka Iisaku valla teeregistrisse, kus tee

omanikuks on märgitud Iisaku vald. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Tervise

põik oleks rajatud nende vahenditega või neile vallavolikogu otsusega üle antud. P. Kaarlõpel ei

olnud seadusest tulenevat õigust Tervise põigu aluse maa omandamiseks.

3. Valdo Kaarlõpp ja Peedu Kaarlõpp esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid Tartu Halduskohtu

otsuse täies ulatuses tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikub vaidlustatud haldusakt apellantide

subjektiivseid õigusi, kuna see võib kahjustada nende huvisid ja õiguseid tulevikus. Vaidlustatud akti

alusel võetakse tõenäoliselt vastu lõplik haldusakt maa munitsipaalomandisse andmise kohta, mis

rikub otseselt P. Kaarlõpe omandiõigust ning V. Kaarlõpe õigust saada õigusvastaselt võõrandatud

maa omanikuks taotletud piirides ja ulatuses. Maa munitsipaalomandisse andmise taotluses on

faktiliselt juba kindlaks määratud tingimused lõpliku haldusakti andmiseks, seega on tegemist

eelhaldusaktiga. Kohus ei pööranud tähelepanu kaebuse esitajate väitele, et vastustaja ei ole

tõendanud omandiõigust vaidlusalusele teele. Täiesti asjakohatu on kohtu hinnang P. Kaarlõpe poolt

Tervise põigu alusest maast osa erastamisele. Vaidlusalune tee ei ole valla rajatud. Tegemist on

pinnasteega, mille täitmiseks on kaebajad lasknud oma kuludega vedada kive ja killustikku.

4. Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2006. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei riku vaidlustatud akt kaebuse

esitajate õigusi ega ole ka eelhaldusaktiks maavanema otsusele maa munitsipaalomandisse andmise

kohta. Halduskohus on õigesti leidnud, et Tervise põik rajati pärast maa õigusvastast võõrandamist

ning on Iisaku valla munitsipaalomandis, välja arvatud 15-meetrine P. Kaarlõpe eraomandis olev lõik.

Ei varemkehtinud Eesti Vabariigi maanteeseadus ega kehtiv Teeseadus näe ette, et kohalik

omavalitsus peaks tänavate ja teede omandiõigust tõendama kuidagi teisiti, kui nende

registreerimisega teeregistris. Kuna haldusakt ei riku kaebuse esitajate õigusi, ei andnud

ringkonnakohus hinnangut apellantide väitele, et tegemist on kõigest pinnaskattega tupikteega.

Ringkonnakohus leidis olevat õige apellantide väite, et halduskohus ei oleks tohtinud anda hinnangut

P. Kaarlõpe poolt Tervise põigu aluse maa erastamise õiguspärasuse üle. See viga ei too aga kaasa

halduskohtu otsuse tühistamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Valdo Kaarlõpp ja Peedu Kaarlõpp esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu

otsuse tühistada. Kassaatorid leiavad, et neil peab olema õigus vaidlustada vallavolikogu otsust, mis

rikub nende õigusi ning tugineb ebaõigetele faktilistele andmetele. Vallavolikogu otsust tuleb

käsitada eelhaldusaktina maa munitsipaliseerimise menetluses. Seda kinnitab ka haldusaktis toodud

vaidlustamisviide. Juhul, kui kaebusest ei selgu, kas ja milliseid kaebuse esitajate õigusi vaidlustatud

haldusakt rikub, peaks kohus andma täiendava tähtaja vastavate puuduste kõrvaldamiseks, mitte

märkima subjektiivsete õiguste rikkumise puudumist alles kohtuotsuses.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt teadis vallavolikogu vaidlustatud otsust välja andes, et

munitsipaalomandisse ei saa kuuluda rajatis, mis asub P. Kaarlõpele kuuluval kinnistul. Tee kui

rajatise kuulumist munitsipaalomandisse oleks kohalik omavalitsus pidanud tõendama Vabariigi

Valitsuse määruse nr 269 "Maa munitsipaalomandisse andmise kord" p 15.2 kohaselt, mis sätestab

ammendava loetelu selleks sobivatest dokumentidest.

Kuivõrd vaidlustatud akt rikub kaebuse esitajate õigusi, oleks kohus pidanud andma hinnangu ka

kaebajate väidetele selle kohta, et Tervise põik ei ole kunagi olnud kruusakattega tee ning et sellelt

tänavalt ei ole läbikäiku.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Iisaku Vallavolikogu, et ringkonnakohtu otsus on

põhjendatud ja seaduslik. Kohtud on leidnud õigesti, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebajate

subjektiivseid õiguseid ega piira nende vabadusi. Õige on ka kohtute järeldus, et vaidlustatud otsus ei

ole eelhaldusakt maa munitsipaliseerimise menetluses. Seda ei kinnita ka aktis toodud

vaidlustamisviide.

Väär on kassatsioonkaebuse väide, et volikogu otsus ei tugine tegelikule faktilisele olukorrale.

Tervise põik on alati olnud munitsipaalomandis ning Iisaku valla üldplaneeringu kohaselt avalikult

kasutatav. Kohtutoimikus olevad kaardimaterjalid tõendavad, et teed ei olnud rajatud enne maa

õigusvastast võõrandamist. Vallal kui ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks Maareformi

seaduses (MRS) sätestatud korras. Kassaatorid ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et

vaidlusalune tee oleks neilt võõrandatud või et nad oleksid selle oma vahendite arvel rajanud.

Linnade ja alevike tänavad saavad üldjuhul kuuluda vaid riigile või kohalikule omavalitsusele, kuna

need on reeglina rajatud riigieelarve või kohaliku omavalitsuse vahendite arvelt. Maareformi käigus

ei pea kohalik omavalitsus teede munitsipaalomandisse taotlemisel omandiõigust tõendama.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kohtud on leidnud, et Iisaku Vallavolikogu vaidlustatud otsus ei riku kaebuse esitajate

subjektiivseid õigusi ning jätnud seetõttu akti õiguspärasusele hinnangu andmata ja kaebuse

rahuldamata. Selle seisukoha hindamiseks tuleb kõigepealt selgitada, milline on vaidlustatud otsuse

õiguslik olemus.

8. MRS § 25 lg 3 kohaselt otsustab maa munitsipaalomandisse andmise maavanem kohaliku

omavalitsuse volikogu taotlusel. Haldusmenetluse maa munitsipaalomandisse andmiseks viib seega

läbi maavanem, menetlus algab kohaliku omavalitsuse poolt taotluse esitamisest. Sellele eelneb aga

kohaliku omavalitsuse volikogu otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks.

HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus

suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HKMS § 4 lg 1

sätestab, et haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke

haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või

muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks.

Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku

õigusi ja kohustusi. Haldusväliseid isikuid mõjutava maa munitsipaalomandisse andmise otsuse

langetab alles maavanem. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna

sellega ei tehta maavanema jaoks siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse

tingimusi ja asjaolusid, otsuses sisaldub vaid valla tahteavaldus maa munitsipaalomandisse

saamiseks.

9. HMS § 106 lg 1 kohaselt on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei

sooritata tsiviilõigussuhtes. HKMS § 4 lg 2 järgi toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata

või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus,

tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei

ole iseseisev toiming, seda tuleb aga käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse

andmise menetluses.

10. HMS § 106 lg 2 näeb ette, et toimingu suhtes sätestatut ei kohaldata menetlustoimingule.

Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik. Riigikohtu

halduskolleegium leidis 18. veebruari 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-02 (p 5), et

haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus

vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Erandina on menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile

eelneva haldusakti vaidlustamine aga õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise veaga, et

juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt

ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui

menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest.

11. 13. oktoobri 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-44-05 (p 14) asus Riigikohtu halduskolleegium

seisukohale, et maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise menetluse, on võimalik erandjuhtudel vaidlustada siis, kui on kahtlus,

et eesmärk saavutada maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa

põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele.

12. Iisaku Vallavolikogu 15. septembri 2005. a otsusega otsustati taotleda munitsipaalomandisse

Tervise põigu alune ning seda teenindav maa tänava kogupikkuses. Kohtuasja materjalidest nähtub

aga, et 15-meetrine lõik Tervise põigust asub Peedu Kaarlõpele tagastatud maal. Maa

munitsipaalomandisse andmise menetluses ei ole võimalik saada kohaliku omavalitsuse omandisse

eraomandis olevat maad. Maa munitsipaalomandisse taotlemise eesmärk ei ole seetõttu õiguspärane

ning juba praeguseks on selge, et vaidlustatud otsusega algatatud maa munitsipaalomandisse andmise

menetlus ei saa lõppeda valla taotluse rahuldamisega. Sellise taotluse menetlemine viivitab

ebamõistlikult sellest sõltuvate menetluste, nagu ostueesõigusega erastamise ning maa tagastamise

menetluse, lõpuleviimist. Seetõttu on põhjendatud ka Valdo Kaarlõpele kui vaidlusaluse maa

tagastamise õigustatud subjektile kaebeõiguse võimaldamine, kuna talle maa tagastamise menetlus

saab jätkuda alles pärast maa munitsipaliseerimise menetluse lõpuleviimist.

Eelnevast tulenevalt oli kaebajatel õigus pöörduda maa munitsipaalomandisse andmise taotluse

vaidlustamiseks halduskohtusse. Vaidlustatud menetlustoiming tuleb tunnistada õigusvastaseks ning

maa munitsipaalomandisse andmise menetlus enam selle toimingu alusel jätkuda ei saa. Vastava

vajaduse korral tuleb vallal menetlustoiming õiguspärasel viisil uuesti sooritada.

13. Asjas on vaidlus ka selle üle, kas Tervise põik üldse on munitsipaalomandis olev ning maa

tagastamist takistav rajatis. Halduskolleegium peab seetõttu vajalikuks selgitada tee tähendust

maareformi kontekstis.

Kohtud on leidnud, et vaidlusalune tee Tervise põik on rajatis Ehitusseaduse § 2 lg 3 tähenduses.

MRS § 6 lg 2 p-st 3 tulenevalt ei tagastata maad osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele

isikule kuuluvad hooned või rajatised. 10. oktoobri 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-05 leidis

Riigikohtu halduskolleegium, et tee on maaga sedavõrd lahutamatult seotud, et pole kuidagi käsitatav

vallasasjana AÕS RakS § 13 lg 2 mõttes. Kolleegium leidis, et sellisele järeldusele viib ka

Teeseaduse üldine loogika. Teeseadus küll sõnaselgelt ei sätesta, et tee on maa omaniku omandis,

kuid sisaldab muid regulatsioone, millest saab järeldada, et üldjuhul on teeomand ja maaomand

lahutamatult seotud. Sellest järeldas kolleegium, et tee ei ole peremehetu vallasasjast ehitisena AÕS

RakS § 13 lg 2 kohaselt hõivatav.

14. Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi.

Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Ehitusseaduse § 2 lg 6

defineerib ehitamise kui ehitise püstitamise, laiendamise, rekonstrueerimise, tehnosüsteemide

muutmise või lammutamise. Teeseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja

jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis. Loetletud teeliigid ei

pruugi alati olla inimtegevuse tulemusena ehitatud, nagu nõuab ehitise üldmõiste Ehitusseaduse § 2

lg-s 1. Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi

seega olla alati tuvastatav.

Asja materjalidest nähtuvalt on vaidlusalune Tervise põik suuremas osas pinnastee ning vähemas osas

kruusatee. Kruusatee puhul on olemas maapinnast eristatav teekate, mille paigaldajat saab teatud

tingimustel pidada tee ehitajaks ning seega ka omanikuks. Pinnastee puhul ei ole teekate maapinnast

eristatav. Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001. a määrusega nr 48 kinnitatud Liikluseeskirja § 2

p 48.3 nimetab pinnasteeks põllu-, metsa- vms pealiskihita teed, mis on teeks rajatud või sõidukite

liikumise tulemusena selleks kujunenud. Seega võib pinnastee olla Ehitusseaduse tähenduses ehitatud

ning selle rajaja tuvastatav, samas aga on pinnastee puhul võimalik ka see, et tee on moodustunud

pikaajalise kasutamise tulemusel. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada,

ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Eelpoolnimetatud

Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-42-05 väljendatud seisukoha järgi ei ole sellist teed

võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub.

15. Kohtud on käesolevas asjas kaardimaterjali alusel tuvastanud, et Tervise põiku ei olnud suure

tõenäosusega rajatud ega olemas enne maa õigusvastast võõrandamist. Sellest ei saa aga üheselt

järeldada, et tee on rajatud kohaliku omavalitsuse poolt. Iisaku valla omand Tervise põigule ei saa

tekkida ka tee pikaaegse avaliku kasutamise tulemusel. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht,

et kohalik omavalitsus ei pea tee omandiõigust tõendama kuidagi teisiti kui selle registreerimisega

teeregistris. Teeregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus (vt Vabariigi Valitsuse 28. juuli

2005. a määrust nr 199 "Riikliku teeregistri asutamise ning registri pidamise põhimäärus", § 8). Seda

järeldust ei muuda ka kuni 27. veebruarini 2005 kehtinud Teeseaduse § 11 lg-st 1 tulenenud tee

omaniku kohustus tee asjaomases registris registreerimiseks. Teeseaduse kehtiva redaktsiooni § 11

lg 2 kohaselt võib riiklikus teeregistris kohaliku omavalitsuse ettepanekul registreerida ka avalikuks

kasutamiseks määramata erateed.

16. Vaidlustatud otsuse andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega

nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p 15.2 kohaselt tuli maa

munitsipaalomandisse andmise taotlemise toimikusse lisada dokumendid taotletaval maal asuvate

rajatiste omandiõigusliku kuuluvuse kohta. Õige pole aga kassaatorite seisukoht, et omandiõiguse

tõendamiseks sobisid vaid p-s 15.2 loetletud dokumendid (riigivara munitsipaalomandisse

üleandmise akt, ehitise munitsipaalomandisse andmise otsus, riikliku ehitisregistri andmete kinnitatud

väljavõte). Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks sobivad ka muud dokumendid ning

tõendid. Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. a määrusega nr 133 kehtestatud "Maa

munitsipaalomandisse andmise korra" § 6 lg 6 p 6 kohaselt peab maa munitsipaalomandisse andmise

taotlus sisaldama kinnitust selle kohta, et kõik taotletaval maal asuvad ehitised kuuluvad maa

munitsipaalomandisse andmist taotlevale omavalitsusele. Korra § 7 lg 1 kohaselt on maavanemal

õigus nõuda taotluse läbivaatamisel maa taotlejalt, seniselt kasutajalt, tagastamise või erastamise

õigustatud subjektilt, samuti teistelt isikutelt ja riigiasutustelt täiendavate andmete, dokumentide,

selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist. Küsimus tee kui rajatise omandiõigusliku kuuluvuse

kohta tuleb seega lahendamisele edasises maa munitsipaalomandisse andmise menetluses.

17. Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe kassatsioonkaebused tuleb rahuldada ning kohtute otsused

tühistada. Iisaku Vallavolikogu taotlus maa munitsipaalomandisse saamiseks tuleb tunnistada

õigusvastaseks.

Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe

kaebused, tuleb HKMS § 93 lg 4 alusel muuta kohtukulude jaotust. Halduskohtus on kaebuse esitajad

taotlenud kohtukulude väljamõistmist. Pangatehingute väljavõttest (tl 111) nähtuvalt on Valdo

Kaarlõpp tasunud õigusabikulusid 11 800 kr. Apellatsioonkaebuses on samuti taotletud kohtukulude

jätmist Iisaku Vallavolikogu kanda. Ringkonnakohtule esitatud arve kohaselt on Valdo Kaarlõpp

tasunud õigusabikulusid 10 620 kr (tl 170). Kassatsioonimenetluses on Valdo Kaarlõpp tasunud

õigusabikulusid 7 880 kr. Seega on Valdo Kaarlõpp kandnud õigusabikulusid kokku 30 300 kr.

Sellises ulatuses kulutused on Riigikohtu hinnangul põhjendatud ning tuleb jätta Iisaku Vallavolikogu

kanda. Lisaks tuleb nii Valdo Kaarlõpele kui Peedu Kaarlõpele tagastada kassatsioonkaebuse

esitamisel tasutud kautsjon.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann