3-3-1-102-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-102-06

Otsuse kuupäev

5. märts 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Siiri Miti (Mitt), Tiit Tüve (Tüvi), Ülo Tüve (Tüvi) ja Olev Tüve

(Tüvi) kaebused Jõelähtme Küla RSN 9. mai 1991. a otsuse,

Harju Maakonna Valitsuse 29. oktoobri 1991. a määruse nr 188

punkti 4, maa looduses eraldamise 12. mai 1992. a akti nr 32,

Vabariigi Valitsuse istungi 8. juuni 1992. a protokollilise otsuse

nr 39 päevakorrapunkti 4, Harju Maakonna Valitsuse

Arhitektuuriameti 1. juuni 1993. ehitusloa nr 21/93, Vabariigi

Valitsuse 5. juuli 1994. a korralduse nr 509-k, Jõelähtme

Vallavalitsuse 8. mai 1998. a korralduse nr 494 ja Harju

maavanema 4. augusti 1998. a korralduse nr 2685 õigusvastasuse

kindlakstegemiseks ja õigusvastaste haldusaktidega tekitatud

kahju väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2006. a otsus

haldusasjas nr 3-04-384

Menetluse alus Riigikohtus

Siiri Miti, Tiit Tüve, Juta Tüve ja Ülo Tüve kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

1. veebruar 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Siiri Mitt, Tiit Tüvi ja nende esindaja vandeadvokaat Andres

Past

Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) esindaja

vandeadvokaat Alo Pormeister

Jõelähtme Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaat Asko Pohla

RESOLUTSIOON

Rahuldada Siiri Miti, Tiit Tüve, Juta Tüve ja Ülo Tüve kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-384. Jätta

jõusse Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-384 (3-2513/2004),

jättes sellest välja viited ORAS §-le 18 ja Maa riigi omandisse jätmise korrale ning täiendades

seda käesoleva otsuse motiividega.

Mõista Eesti Vabariigilt välja Siiri Miti kasuks tema poolt kantud menetluskulud apellatsiooni-

ja kassatsiooniastmes kokku 12 390 krooni.

Tagastada Siiri Mitile tema poolt tasutud kautsjon 6000 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siiri Mitt, Tiit Tüvi, Ülo Tüvi ja Olev Tüvi esitasid 1991. a avaldused Jõelähtme vallas endise

Roosimäe talumaa tagastamiseks. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 26. jaanuari 1994. a

otsusega nr 2421 tunnistati nad õigustatud subjektideks Harjumaal Jõelähtme vallas asuva maaüksuse

Roosimäe A-86, endise kinnistu nr 6963, suurusega 22,12 ha, suhtes, igaüks 1/4 maa osas.

2. Jõelähtme Küla RSN 9. mai 1991. a otsusega "Maa äravõtmine ja kasutamiseks andmine Eesti-

Soome Ühisettevõttele International Baltic Golfmarina" nõustuti kooskõlas ENSV maakoodeksi §-ga

17 Tallinna Linnuvabrik-sovhoosilt ca 130 ha suuruse maa-ala äravõtmisega ja selle tähtajatuks

kasutamiseks andmisega Eesti-Soome ühisettevõttele International Baltic Golfmarina (IBGM)

golfiväljakute rajamiseks Manniva külas vastavalt planeerimiskavale. IBGM-le tehti ülesandeks

sõlmida koostööleping, milles oleks kajastatud kohalike elanike huvid. Selle otsuse kinnitas Harju

Maakonna Valitsus 29. oktoobri 1991. a määruse nr 188 punktiga 4. Nimetatud otsuse ja määruse

alusel koostati 12. mail 1992 maa looduses eraldamise akt nr 32, millega eraldati ühisettevõttele

IBGM Tallinna Linnuvabrik-sovhoosi kasutuses olnud maast 129,7 ha.

Vabariigi Valitsuse istungi 8. juuni 1992. a protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunktiga nr 4

nõustuti Jõelähtme Vallavolikogu taotlusega ja lubati eraldada ühisettevõttele IBGM tähtajata

kasutamiseks maad ning anda välja ehitusluba Jägala-Jõesuu puhke-spordikompleksi rajamiseks,

lähtudes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsuse "Eesti Vabariigi maareformi

seaduse kehtestamise kohta" punktist 3. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 1. juuni

1993. a ehitusloa nr 21/93 alusel anti ühisettevõttele IBGM luba ehitus-montaažitööde I etapi

teostamiseks 20 miljoni krooni ulatuses.

Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldusega nr 509-k kinnitati riigi omandisse jäetavate

maatükkide nimekiri ja korralduse lisa punktis 2 otsustati Maareformi seaduse (MaaRS) §-de 29 ja

31 alusel jätta riigi omandisse Harjumaal Jõelähtme vallas asuv maa katastritunnusega

245:004:004:005, suurusega 127,60 ha, sihtotstarbega - ärimaa. Riigi omandisse jäetud maa valdajaks

määrati Keskkonnaministeerium, kellele tehti ülesandeks maa Eesti Vabariigi nimele kinnistamise

korraldamine. Harju Maakohtu 4. novembri 1994. a kinnistamisotsusega nr 227 kanti Eesti Vabariik

selle maatüki omanikuna kinnistusregistrisse. 22. detsembril 1994. a koormati see kinnisasi

hoonestusõigusega AS-i IBGM kasuks.

Jõelähtme Vallavalitsuse 8. mai 1998. a korraldusega nr 494 võimaldati AS-l IBGM erastada

ostueesõigusega Harjumaal, Jõelähtme vallas Manniva külas asuv maatükk katastritunnusega

24504:004:0050, kantud Tallinna Kinnistusameti Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr 263,

suurusega 127,60 ha. Korralduse kohaselt oli maakasutuse sihtotstarve 15% ärimaa ja 85%

sotsiaalmaa. Harju maavanema 4. augusti 1998. a korraldusega nr 2685 otsustati erastada see

kinnistu ostueesõigusega AS-le IBGM.

3. 1999. aastal oli õigustatud subjektidele 22,12 hektarist tagastamiseks välja mõõdetud 12,12 ha.

4. S. Mitt, T. Tüvi, O. Tüvi, Ü. Tüvi esitasid 28. jaanuaril 2000 Tallinna Halduskohtule kaebused ja

hiljem nende täiendused, milles palusid tunnistada seoses Roosimäe A-86 10 ha maa tagastamata

jätmisega Jõelähtme Küla RSN 9. mai 1991. a otsus, Harju Maakonna Valitsuse 29. oktoobri 1991. a

määruse nr 188 p 4, maa looduses eraldamise 12. mai 1992. a akt nr 32, Vabariigi Valitsuse istungi

8. juuni 1992. a protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunkt 4, Harju Maakonna Valitsuse

Arhitektuuriameti 1. juuni 1993. a ehitusluba nr 21/93, Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldus

nr 509-k, Jõelähtme Vallavalitsuse 8. mai 1998. a korraldus nr 494 ja Harju maavanema 4. augusti

1998. a korraldus nr 2685 õigusvastaseks, mõista välja Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt

solidaarselt kaebajate kasuks nendele õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitis igaühele

875 000 krooni ning kohustada Jõelähtme Vallavalitsust välja andma haldusakt kaebajatele maa

tagastamise või osalise mittetagastamise kohta.

5. Kohtumenetluse ajal andis Jõelähtme Vallavalitsus 12. märtsil 2002 korralduse nr 106, mille

punktiga 1 otsustati tagastada õigustatud subjektidele 12,55 ha võrdsetes mõttelistes osades ja

punktiga 2 mitte tagastada 9,57 ha, mis kuulub kompenseerimisele. Vallavalitsuse 10. juuni 2002. a

korraldusega nr 288 määrati tagastamata jääva maa eest kompensatsioon 52 500 krooni, sellest igale

õigustatud subjektile 13 125 krooni. Õigustatud subjektid võtsid kompensatsiooni vastu.

6. Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2002. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et

vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ega piira nende vabadusi ning

kaebajatel puudub põhjendatud huvi nimetatud õigusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks

HKMS § 7 lg 1 mõttes. Nende haldusaktidega ei ole otsustatud kaebajatele maa tagastamise

küsimusi. Seetõttu ei saa olla põhjuslikku seost nende haldusaktide ja kaebajatele tekitatud kahju

vahel. Kaebajate õigusi võib rikkuda ja neil võib olla põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse 5. juuli

1994. a korralduse nr 509-k õiguspärasuse kontrollimiseks, sest sellega on vaidlusalune maa jäetud

riigi omandisse ning sellest sõltuvalt toimub maa tagastamine või mittetagastamine. Kuid korraldus

nr 509-k on õiguspärane.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. märtsi 2004. a otsusega muudeti halduskohtu

otsuse põhjendusi, kuid S. Miti, T. Tüve, O. Tüve ja Ü. Tüve apellatsioonkaebust ei rahuldatud.

Ringkonnakohus leidis, et Riigivastutuse seaduse §-st 7 lg 1 ja TsK §-st 462 tuleneb põhimõte, et

kannatanu peab kasutama kõiki õiguslikke vahendeid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. See

tähendab kohustust vaidlustada kahju tekitav haldusakt või toiming. Kaebajad olid vaidlustatud

haldusaktidest, s.h Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldusest nr 509-k maa riigi omandisse

jätmise kohta, samuti sellele järgnenud korraldustest, millega maa IBGM-le erastati, teadlikud juba

septembris 1999. a. Kuid kaebajad lasid ilma mõjuva põhjuseta mööda haldusaktide tühistamiseks

kohtusse pöördumise tähtaja. Vaidlustatud haldusaktide tühistamise taotlemisel haldusaktidest teada

saamisest mõistliku aja jooksul oleksid kaebajad saanud kaitsta oma õigust õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamisele võimalikult endistes piirides. Kahju hüvitamise nõue jääb nimetatud

põhjusel rahuldamata.

Riigikohtu halduskolleegiumi 18. novembri 2004. a otsusega asjas nr 3-3-1-33-04 rahuldati S. Miti,

T. Tüve, Ü. Tüve, O. Tüve kassatsioonkaebus, tühistati halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning

asi saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Halduskolleegium ei nõustunud

ringkonnakohtu järeldusega, et maa tagastamata jätmises on kaebajad ise süüdi.

7. 25. veebruaril 2005. a suri Olev Tüvi ja tema asemel astus kohtumenetlusse pärija Juta Tüvi.

8. Pärast Riigikohtu otsust jäid kaebajad varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde

ning palusid Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt solidaarselt välja mõista 9,57 ha õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju, lähtudes 2001. a maamaksust 35 krooni

ruutmeetrilt, kokku 3 349 500 krooni. Sellest summast tuleb lahutada maa eest määratud

kompensatsioon 52 500 krooni. Seega kuulub igale kaebajale hüvitamisele 824 250 krooni.

Vaidlusaluste kahe lahusmaatüki olemasolu ja paiknemine on tõendatud Riigiarhiivist väljastatud

1930. a koostatud plaanidega. Vallavalitsus on 12. märtsi 2002. a korraldusega nr 106 tuvastanud, et

Roosimäe A-86 maaüksuse pindala oli 22,12 ha, millest tagastati 12,55 ha endistes piirides ja

mittetagastatav 9,57 ha kuulub kompenseerimisele. Vallavalitsuse 10. juuni 2002. a korraldusega

nr 270 alustati kompenseerimise menetlust ja 21. juuni 2002. a korraldusega nr 288 määrati maa

maksumuse määramise akti alusel kindlaks kompensatsiooni suurused. Kaebajad küll vaidlustasid

need korraldused, kuid 8. märtsil 2006 loobusid kaebustest, sest maa on jagatud maaüksusteks,

võõrandatud ja koormatud asjaõigustega, mistõttu maa tagastamine ei ole enam võimalik. Kaebajad

ei ole andnud nõusolekut maast loobumiseks.

9. Jõelähtme Vallavalitsus palus jätta kaebuse vallavalitsuse vastu esitatud kahjunõude osas

rahuldamata, sest maa tasuta kasutada andmisega ei lahendatud maa tagastamise küsimust. Maa

mittetagastamise tingis Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta

vaidlusalune maa riigi omandisse. Riik oli korraldust vastu võttes teadlik, et maale on esitatud

tagastamise taotlus. Sellele järgnenud valla haldusaktid ei saanud enam kaebajate õigusi rikkuda ja

nendest polnud vaja kaebajaid teavitada. Kaebajad ei ole tõendanud tagastamata jäetud maa suurust.

Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu) palus jätta kaebused rahuldamata. Vaidlustatud Vabariigi

Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldus nr 509-k on õiguspärane, sest vastas selle andmise ajal kehtestatud

õigusaktidele. Korralduse andmisega ei ole kaebajatele kahju tekitatud. Korralduse andmisel oli riik

teadlik, et maa kohta on esitatud tagastamise taotlused. Vabariigi Valitsuse tegevusele hinnangu

andmisel tuleb lähtuda ajaloolisest taustast. Kuni 6. juunini 1996. a oli maa riigi omandisse jätmine

riigi maareservina sätestatud MaaRS § 31 lg 1 punktis 8, mis oli maa mittetagastamise iseseisev alus

vastavalt MaaRS § 6 lg 2 p-le 4. Seega oli MaaRS § 6 lg 1 kohaselt lubatud ja võimalik jätta maad

riigi omandisse riigi maareservina isegi juhul, kui oli esitatud maa tagastamise taotlus. ORAS-s ja

MaaRS-s sätestatust nähtub selgelt, et omandi- ja maareformi käigus maad mitte üksnes ei tagastata,

vaid ka kompenseeritakse, erastatakse, antakse munitsipaalomandisse ning määratakse kindlaks riigi

omandisse jäetav maa. Seejuures ei tohi maa tagastamine kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud

huve, sealhulgas riigi huve, mis on ORAS § 4 järgi samuti omandireformi õigustatud subjekt. Seega

peab riigile jääma võimalus täita temale seadusega pandud vaba ettevõtluse tagamise,

turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja ka rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi,

tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi. Maareformi seaduse

vastuvõtmisest 1991. a kuni 1993. a ei suudetud vastu võtta ühtegi tagastamise või erastamise otsust.

Samas eksisteeris akuutne vajadus eraettevõtluse edendamiseks vajaliku maa kasutusse andmiseks.

Erastamise ja tagastamise kaudu aga maad turule ei tulnud. Maa mittetagastamist ei saa käsitada

kahju tekitamisena, sest mittetagastamise korral maa kompenseeritakse.

AS International Baltic Golfmarina palus jätta kaebused rahuldamata. Vaidlustatud haldusaktid on

õiguspärased, seetõttu ei saanud kaebajatel kahju tekkida. Jõelähtme Küla RSN ja Harju Maakonna

Valitsuse otsused tehti enne Maareformi seaduse kehtestamist ja õigusaktid ei keelanud siis tähtajata

maakasutust. Maa looduses eraldamise akt nr 32 kinnitati 12. mail 1992. a, mil maad võis tähtajata

kasutusse anda vaid Vabariigi Valitsuse loal. Kuigi loa andmine vormistati pärast akti koostamist

8. juunil 1992. a, ei muuda see akti õigusvastaseks. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti

1. juuni 1993. a ehitusluba nr 21/93 anti välja seaduslikul alusel ja seda ei muuda õigusvastaseks

asjaolu, et ehitusloal ei ole märgitud kehtivusaega. Planeerimis- ja ehitusseadus, mis sätestas

kehtivusaja nõude, võeti vastu alles 1995. a. Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1992. a istungi protokollilise

otsuse nr 39 päevakorrapunkt 4 on kooskõlas Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsuse punktiga 3,

mis lubas Vabariigi Valitsusel teha erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuste andmisel.

Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldusega nr 509-k maa riigi omandisse jätmine oli vajalik,

kuna tegemist oli puhke- ja spordikompleksi rajamisega ning maa jäeti riigi omandisse sotsiaal-

kultuurilise ja puhkeotstarbelise maana kooskõlas MaaRS § 31 lg 1 punktiga 4. Korralduses on

märgitud maa sihtotstarbeks ärimaa, kuid silmas peeti vaid maa katastritunnust ja see ei tähenda, et

selle maa kasutusotstarbeks ei saaks olla MaaRS § 31 lg 1 punktis 4 märgitud maa. Jõelähtme

Vallavalitsuse 8. mai 1998. a korralduse nr 494 ja Harju maavanema 4. augusti 1998. a korralduse

nr 2865 õiguspärasuse kontrollimiseks puudub alus, kuna need ei riku kaebajate õigusi, sest maa oli

juba varem jäetud riigi omandisse õiguspäraselt.

10. Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-04-384 (3-2513/2004)

rahuldati kaebused osaliselt ning Eesti Vabariigilt mõisteti S. Miti, T. Tüve, Ü. Tüve ja J. Tüve kasuks

välja igaühele 824 250 krooni õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Muus osas jäeti kaebused

rahuldamata.

Halduskohus leidis, et maa tagastamata jätmise tingis Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldus

nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse. Kahjunõude lahendamisel tuleb hinnata üksnes

selle korralduse õiguspärasust. Kohus ei anna hinnangut teistele kaebajate poolt vaidlustatud

haldusaktidele, sest need pole kahju tekitamisega põhjuslikus seoses.

20. juunil 1991 jõustunud ORAS § 18 keelab teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni

omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsimuse otsustamiseni, seda keeldu rikkuvad

tehingud on kehtetud; vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise, kui seda

kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju. Vaidlusaluse maatüki tagastamiseks olid taotlused

esitatud õigeaegselt. Isikul, kes esitas seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse

vara tagastamiseks ja kelle avaldus menetlusse võeti, on juba menetluse algusest alates alus eeldada

ja õigus nõuda, et tema avaldust menetletakse seadusega kooskõlas ning menetluse üheski staadiumis

ei võetaks vastu õigusvastaseid haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema

avalduse rahuldamise.

MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele

õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MaaRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi

Valitsuse 20. juuni 1994. a määrusega nr 228 kinnitatud Maa riigi omandisse jätmise korra p-s 3

sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle

jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise

kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Seega tõi korraldus

nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse, kaasa maa tagastamata jätmise õigustatud

subjektidele. Hiljem koormati maa hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja erastati talle. Korralduses

nr 509-k on maa riigi omandisse jätmise õigusliku alusena märgitud MaaRS §-d 29 ja 31. Nendest

§ 29 sätestas, et riigi omandisse jäetakse Vabariigi Valitsuse otsusega sama seaduse §-s 31 nimetatud

maa. Korralduses ei ole aga viidet §-s 31sisalduvale konkreetsele punktile, mille alusel korralduse

juurde kuuluva nimekirja p-s 2 fikseeritud Harju maakonnas Jõelähtme vallas asuv maa

katastritunnusega 245:004:004:005 on jäetud riigimaaks. Eesti Vabariik esitas kohtumenetluses maa

riigi omandisse jätmise põhjusena asjaolu , et see võimaldas riigil täita temale seadusega pandud vaba

ettevõtluse tagamise, turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja rahvusvaheliste lepingutega

võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi. Seega jäeti

vaidlusalused kaks lahustükki riigi omandisse selleks, et erastada need eraõiguslikule äriühingule

ärimaana. Asja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest

MaaRS-s sätestatud alustest. Riigi poolt äritegevuse edendamisega õigustatud subjektidele tekitatud

kahju ei saa riik aga jätta õigustatud subjektide kanda, vaid peab need hüvitama. Golfiväljaku

rajamine, mida kasutab vaba aja veetmiseks kaduvväike osa Eesti elanikkonnast, ei ole piisav põhjus

õigusvastaselt võõrandatud maa riigi omandisse jätmiseks.

Eeltoodust nähtub, et korraldus nr 509-k on õigusvastane selle korralduse juurde kuuluva nimekirja

p-s 2 ärimaana riigi omandisse jäetud 9,57 ha maa osas, mis kuulus Jõelähtme vallas asuva

maaüksuse Roosimäe A-86, endise kinnistu nr 6963 koosseisu. Kahjuna tuleb käsitada 9,57 ha maa

tagasisaamise võimaluse minetamist, mis on põhjuslikus seoses maa riigi omandisse jätmisega ning

tekitatud kahju tuleb kaebajatele hüvitada Eesti Vabariigil. Jõelähtme Vallavalitsuse vastu esitatud

kahjunõude osas tuleb kaebused jätta rahuldamata.

HKMS § 6 lg 3 p 3 kohaselt võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju

hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib 1. jaanuaril 2002 jõustunud

Riigivastutuse seadus, mille § 31 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist esitatud

kaebuse läbivaatamisel enne selle seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi

põhimõtteid. Seega kuulub kaebajatele tekitatud kahju hüvitamisel TsK § 450 lg 1 järgi üldistel

alustel. Lähtudes Tsk § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttest on kahju

hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud.

Alusetu on vastustaja väide, et kaebajatel pole üldse õigust rahalisele hüvitisele, sest tagastamata

jääva maa eest saavad nad kompensatsiooni. Tulenevalt TsK § 448 lg-st 1 ja RVS §-dest 7 ja 8 lg-st 1

on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Õiglane on kahju

hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada

pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma

jäi. Maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses,

milleks on Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 järgi selle keskmine turuhind. Kaebajad pole hüvitist nõudes

lähtunud vaidlusaluse maatüki turuhinnast, vaid 2001. a maamaksust 35 krooni ruutmeetrilt, mis on

kindlasti väiksem maa praegusest väärtusest. Eesti Vabariik ei ole kaebajate poolt nõutavat maa hinda

vaidlustanud.

Jõelähtme Vallavalitsuse väide, et kaebajad pole tõendanud tagastamata jäetud maa suurust, pole

tõsiseltvõetav. Vallavalitsus on ise oma korraldustega 12. märtsist 2002. a nr 106, 10. juunist 2002. a

nr 270 ja 21. juunist 2002. a nr 288 tuvastanud Roosimäe A-86 maaüksuse suuruse ja

mittetagastatava maa suuruse. Vaidlusaluste maatükkide paiknemine kaebajate näidatud kohtades on

tõendatud Riigiarhiivist väljastatud 1930. a koostatud plaanide valguskoopiatega. Alusetu on

vallavalitsuse väide, et nende plaanide koopial on teadmata kelle poolt teadmata millal käsitsi tehtud

parandused. Kõnealused plaanid ongi käsitsi koostatud ja Roosimäe A-86 maaüksuse osas pole tehtud

mingeid parandusi. Vallavalitsus ei ole esitanud ka mingeid tõendeid, et vaidlusalused maatükid

asusid kusagil mujal. Alusetu on ka vallavalitsuse seisukoht, et kaebajad olid ise nõus maa riigi

omandisse jätmisega. Sellist nõusolekut ükski kaebajatest andnud pole.

11. Eesti Vabariik esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus on jätnud arvestamata AS IBGM

poolt esitatud väite, mille kohaselt vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldus nr 509-k

jõustus ajaliselt varem kui Maa riigi omandisse jätmise kord, mis jõustus 7. juulil 1994. a (vastu võeti

20. juunil 1994. a). Seetõttu ei ole põhjendatud nõuda tagasiulatuvalt selle korra järgimist.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, leides, et Vabariigi Valitsuse

korraldus nr 509-k on õigusvastane. Käesolev vaidlus puudutab maareformi küsimusi, mida

reguleerib Maareformi seadus, mistõttu ei ole asjakohane lähtuda korralduse hindamisel ORAS §-st

18. Korraldus nr 509-k on õiguspärane, sest vaidlusalune maa jäeti riigi omandisse seaduslikul alusel

ja korraldus oli motiveeritud. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et puudus õiguslik alus maa riigi

omandisse jätmiseks. Nimetatud korraldus nr 509-k tugines MaaRS § 31 lg 1 punktile 4, mille

kohaselt jäetakse riigi omandisse sotsiaal-kultuuriline ja puhkeotstarbeline maa. Asjaolu, et

korralduses puudub viide nimetatud punktile 4, ei muuda korraldust seadusevastaseks ja

motiveerimatuks. Halduskohus oleks pidanud arvestama, et nendel aastatel vastuvõetud üld- ja

üksikaktide sõnastus oli lakoonilisem ja üldisem kui tänapäeval. Seega vastas korralduse

motiveerimine toonase haldustava tasemele. Põhjendamatu on järeldus, et korraldus on õigusvastane

seetõttu, et vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmise eesmärgiks oli selle maa ärimaana erastamine.

Maa riigi omandisse jätmist ei ole asjakohane siduda erastamisega, sest erastamine toimus alles neli

aastat hiljem. Seetõttu ei saa väita, et Eesti Vabariigil puudus korralduse andmise ajal 5. juulil 1994

kavatsus jätta vaidlusalune maa riigi omandisse. Vaidlusaluse maa jätmist riigi omandisse

puhkeotstarbelise maana ei takistanud ka asjaolu, et maa oli maakatastris registreeritud 85%

ärimaana. MaaRS §-s 31 on sätestatud riigi omandisse jäetav maa kasutusotstarbe järgi, mis ei ole ega

peagi olema sarnane maa katastriüksuse sihtotstarbega. Puhkeotstarbeline maa võib katastriüksuse

sihtotstarbe kohaselt olla ka ärimaa, sest puhke- ja spordibaaside teenindusotstarbeliste ehitiste alune

ja nende teenindusmaa on ärimaa. Korraldusega ei ole kaebajatele tekitatud kahju, sest

kompenseerimine on seaduslik vahend, millega Eesti Vabariik rikastab õigustatud subjekte, et

kõrvaldada neile tekitatud ebaõiglust.

12. Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-04-384 rahuldati

Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus, tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti S. Miti,

T. Tüve, Ü. Tüve ja J. Tüve kaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et vaidlus käib selle üle, kas Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korralduse

nr 509-k lisa punkt 2 on õigusvastane või mitte. Ringkonnakohus leidis, et ta on andnud juba

õigusliku hinnangu Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldusele nr 509-k (osas, mis puudutab ka

vaidlusalust maad) oma 14. juulil 2003 jõustunud otsuses haldusasjas nr 2-3/30/2003.

Ringkonnakohus tsiteeris oma 14. juuli 2003. a otsust järgmiselt: "EV Valitsuse 05.07.1994

korraldusega nr 509-k kinnitati riigi omandisse jäetavate maatükkide nimekiri, sealhulgas Harjumaal

Jõelähtme vallas asuva maa suurusega 1 276 000 m2. Nimetatud korralduse tegemise ajaks oli küll

vastu võetud Maa riigi omandisse jätmise kord (Vabariigi Valitsuse 20.06.1994 määrus nr 228), kuid

kehtima hakkas see 07.07.1994, mistõttu kohus on ekslikult märkinud, et vaidlustatud korralduse

andmisel on järgitud nimetatud korra punkte 2 ja 14. Nõustuda võib apellandiga selles, et vaidlustatud

korraldus on puudulikult motiveeritud, kuna sellest ei nähtu kõnealuse maa riigi omandisse jätmise

põhjendusi ja puudub viide konkreetsele sättele. Eeltoodu ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja

nimetatud haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks. Vabariigi Valitsuse esindaja selgitas kohtus maa

riigi omandisse jätmise põhjendusi ning kaebajad said neile vastuväiteid esitada. Selgituste kohaselt

oli tegemist Jägala-Jõesuu puhke- ja spordikompleksi rajamisega ning maa jäeti riigi omandisse

sotsiaalkultuurilise ja puhkeotstarbelise maana. Kohus leidis õigesti, et kõnealune maa riigi

omandisse jätmine toimus MRS § 31 lg 1 p 4 alusel ja oli õiguspärane. Maakasutaja AS IBGM

eesmärk oli rajada kõnealusele maale golfiväljakud, väikelaevade sadam ja muud teenindushooned

ning tal oli õigus taotleda riigimaale hoonestusõigust. 15.11.1994 sõlmitud hoonestusõiguse seadmise

lepingu alusel koormatigi riigi omandisse jäetud maa hoonestusõigusega AS IBGM kasuks tähtajaga

99 aastat (kanne tehti 17.01.1995). Korralduses märgitud maa sihtotstarve - ärimaa - on märgitud

katastritunnuse järgi ega tähenda, et selle kasutusotstarbeks ei saa olla MRS § 31 lg 1 punktis 4

märgitud maa. MRS §-s 31 nimetatu on maade iseloomustus nende kasutamise otstarbe järgi, mitte

katastriüksuste sihtotstarvete loetelu. Asjaolus, et kõnealune maa-ala, mille koosseisu kuulub osaliselt

ka õigusvastaselt võõrandatud maa, kavatsetakse kasutada puhkeotstarbelisel eesmärgil, teadsid

apellandid juba 1991. aasta mais, kui nõustusid endistele talumaadele golfiväljaku ja selle juurde

kuuluvate rajatiste ehitamisega. Meelevaldne on kaebajate väide, mille kohaselt riigil polnudki

tegelikult kavatsust maad riigi omandisse jätta ja seda tehti ainult selleks, et saaks maad kolmandale

isikule erastada. Kõnealuse korralduse andmise ajal kehtinud õigusaktid maa ostueesõigusega

erastamist AS-le IBGM ette ei näinud. Hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajatele andis maa

ostueesõigusega erastamise õiguse maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, mis

jõustus 07.06.1996."

Ringkonnakohus märkis, et kuigi viidatud kohtuotsus ei ole käesoleva asja lahendamisel siduv,

nõustub ta otsuse põhijäreldustega ja ei pea vajalikuks õiguslikku põhjendust korrata. Käesoleva

haldusasja menetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mis mõjutaksid varasemat

hinnangut.

Ringkonnakohus leidis vastupidiselt halduskohtule, et ORAS § 18 ei piiranud maa riigi omandisse

jätmise otsustamist. Vaidlusaluse korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 6 lg 2 p 4 sätestas, et

maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt MaaRS §-le

31. Seega esines seaduslik alus võtta maa riigi omandisse jätmise otsus vastu enne omandireformi

objektiks oleva vara tagastamise küsimuse otsustamist.

Ringkonnakohus leidis veel, et asjakohane ei ole halduskohtu otsuses tehtud viide Maa riigi

omandisse jätmise korrale, sest korralduse nr 509-k andmise ajal see kord veel ei kehtinud.

Ringkonnakohus leidis, et korralduses nr 509-k puudub küll täpne viide MaaRS § 31 lõike 1

vastavale punktile, mis annaks võimaluse täpsustada riigi eesmärke maa riigi omandisse jätmise

otsustamisel, kuid ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga, et maa jäeti riigi omandisse selleks,

et erastada see eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Maa erastamise võimalus tekkis alles kaks aastat

pärast korralduse andmist. Nõustuda võib halduskohtuga selles, et korralduse andmise eesmärgiks oli

eelkõige ettevõtluse arendamine. See on küll legitiimne eesmärk, kuid MaaRS § 31 lg 1 sellist

seaduslikku alust maa riigi omandisse jätmiseks ette ei näe. Kuid see ei anna alust pidada korraldust

õigusvastaseks, sest korralduse andmisel peeti silmas ka MaaRS § 31 lg 1 punktis 4 nimetatud

eesmärki, s.o selle riigi omandisse jätmist puhkeotstarbelise maana. Asjaolu, et riik soovis vastavat

funktsiooni anda eraõigusliku isiku vahendusel, ei muuda maa riigi omandisse jätmist

ebaseaduslikuks.

Ringkonnakohus leidis, et riigil on lai otsustusvabadus küsimuses, milline maa jätta riigi omandisse.

See ei tähenda, et maa riigi omandisse jätmine võiks toimuda meelevaldselt. Maa riigi omandisse

jätmine peab olema põhjendatud. Kui riigil esineb põhjendatud huvi ja seaduslik alus maa riigi

omandisse jätmiseks, ei saa langetatud otsust pidada ebaseaduslikuks. MaaRS §-s 2 sätestatud

eesmärk, milleks on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa

eraomandil põhinevateks suheteks, ei tähenda, et riiklikud huvid tuleb maareformi käigus jätta

tahaplaanile. Riigil oli käesoleval juhul põhjendatud huvi ja seaduslik alus MaaRS § 31 lg 1 punkti 4

näol jätta vaidlusalune maa riigi omandisse. Korralduse andmine ei toimunud meelevaldselt ja

õigusvastastele motiividele tuginedes. Maareformi läbiviimisel tuli seista ka riigi ja selle elanikkonna

huvide eest ning võtta vastu vajalikud otsused selleks, et esineksid vajalikud vahendid oma

funktsioonide, sh sotsiaal-kultuuriliste ülesannete täitmiseks. Asjaolu, et kaebajad ei saanud maad

tagasi, on omandireformi kui erandliku protsessi omapära ja selle heastamine toimub

kompensatsiooni maksmise teel. Kaebajatel ei tekkinud õigust nõuda kahju hüvitamist maa

turuväärtusest lähtudes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

13. S. Mitt, T. Tüvi, J. Tüvi ja Ü. Tüvi esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Väited on järgmised:

1) ringkonnakohus rikkus HKMS § 74, mille kohaselt Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse

tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohtu

otsusest ei nähtu, miks jäeti kohaldamata Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsuse seisukohad.

Ringkonnakohtu otsus tugines oma varasemale, 14. juuli 2003. a otsusele, kuid kassaatorid ei olnud

tolles asjas menetlusosalised. Erinevus tolle ja käesoleva asja vahel on selles, et kassaatorid ei olnud

teadlikud vaidlusalusele maale golfiväljaku ning muude rajatiste ehitamise kavatsusest ja ei andnud

1991. a maikuus nõusolekut õigusvastaselt võõrandatud maadele golfiväljaku rajamiseks. Riigikohtu

otsuse põhijäreldus oli, et kassaatorid ei olnud maa tagastamata jätmises ise süüdi, kuid

ringkonnakohus jättis selle seisukoha kohaldamata. Kui ringkonnakohus oleks kohaldanud Riigikohtu

otsuses märgitud TsK ja RVS sätteid, ei oleks ta saanud halduskohtu otsust tühistada;

2) Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korralduses nr 509-k puuduvad motiivid ja korrektne viide

õiguslikule alusele. Seega on korraldus motiveerimata. Järgitud ei ole hea halduse põhimõtteid. Riik

ja vallavalitsus ei kaasanud õigustatud subjekte piisavalt haldusmenetlusse ega andnud neile piisavalt

teavet maa tagastamise küsimuses. Korralduse motiive ei saa aastaid hiljem kohtus tuvastada esindaja

selgitustega. Korralduse motiive on võimalik kindlaks teha vaidlusaluse maaga tehtud tehinguid

kronoloogiliselt jälgides. Maa jätmine riigile oleks võinud olla õiguspärane juhul, kui see maa

kuuluks ka praegu riigile ja sellel maal asuksid ehitised, mida kasutatakse avalikes huvides. Maa riigi

omandisse jätmise eesmärgiks oli selle maa kolmandale isikule erastamine;

3) Tallinna Halduskohtu otsus oli seaduslik ja põhjendatud ning selles arvestati Riigikohtu otsuses

antud juhistega. Halduskohus põhjendas piisavalt Jõelähtme Vallavalitsuse 12. märtsi 2002. a

korralduse nr 106 (Roosimäe katastriüksuse tagastamine) ja 10. juuni 2002. a korralduse nr 270 (maa

kompenseerimine) tühistamise õiguslikke tagajärgi kaebajatele. Nende korralduste tühistamine ei

annaks kaebajatele soovitud tulemust, sest maaüksused on kolmandate isikute omandis ja valduses,

kinnistusraamatu vastav registriosa on koormatud piiratud asjaõigusega, puudub võimalus maade

tagastamiseks. Kompensatsiooni vastu võtmata jätmisel oleksid saanud kahjustada kaebajate õigused

ja huvid. Kohus arvestas kompensatsiooni kahjusummast maha. Halduskohus leidis ka, et

vallavalitsus on oma korraldustega tuvastanud endise Roosimäe A-86 maaüksuse suuruse ja

mittetagastatava maa suuruse. Vallavalitsus ei esitanud tõendeid, et lahustükid oleksid asunud kusagil

mujal.

Halduskohus andis õige hinnangu Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldusele nr 509-k.

Korraldus on vastuolus selle andmise ajal kehtinud MaaRS §-dega 29 ja 31. Ehitusluba ei antud mitte

riigile, vaid eraõiguslikule juriidilisele isikule. Maa jäeti riigi omandisse sihtotstarbega ärimaa.

ORAS § 18 keelas tehingud õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni vara tagastamise küsimuse

otsustamiseni ja seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Õige on halduskohtu järeldus, et

nimetatud kaks lahustükki jäeti riigi omandisse selleks, et erastada need eraõiguslikule isikule

ärimaana. Riigi poolt äritegevuse edendamisega tekitatud kahju peab õigustatud subjektidele

hüvitama riik. Golfiväljaku rajamine, mida kasutab kaduvväike osa Eesti elanikkonnast, ei ole piisav

põhjus õigusvastaselt võõrandatud maa riigi omandisse jätmisel.

Halduskohus rahuldas kahjunõude põhjendatult. Halduskohus ei tuginenud mitte ainult ORAS §-le

18, vaid eelkõige korralduse nr 509-k ajal kehtinud MaaRS §-dele 29 ja 31 ning ka MaaRS § 6 lg 2

punktile 4;

4) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kaebajatel õigust nõuda kahju

hüvitamist lähtudes maa turuväärtusest. RVS § 7 lg-s 1 sätestatud põhimõte on kahju hüvitamise

üldise põhimõttena kohaldatav ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul.

Tulenevalt TsK § 448 lg-st 1 ning RVS §-dest 7 ja 8 lg-st 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud,

kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Õiglane on kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust

kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist

võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Maa mittetagastamise

puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, milleks on selle keskmine

turuhind. Kassaatorid ei esitanud maa turuväärtuse hüvitamise nõuet, sest ei tahtnud teenida

maksumaksjate, riigi jne arvel lisatulu. Kahju väljamõistmine halduskohtu otsuse toodud ulatuses on

õigustatud. Ringkonnakohus on ajanud segamini kaks erinevat mõistet - kompensatsioon

õigusvastaselt võõrandatud vara eest ja õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamine.

14. Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse

jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses leitakse, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus kohaldas HKMS § 74 õigesti

ning lähtus õigesti Riigikohtu halduskolleegiumi 18. novembri 2004. a otsuses käsitletud

seisukohtadest seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Riigikohus ei võtnud seisukohta Vabariigi

Valitsuse 5. juuli 1994. a korralduse nr 509-k õiguspärasuse või õigusvastasuse suhtes, ei lahendanud

süü küsimust, ei otsustanud, kas vastustajate tegevuse ja väidetavalt tekitatud kahju vahel on

põhjuslik seos ning kas vastustajad peaksid kahju hüvitama. Riigikohus leidis, et juhul, kui edasises

kohtumenetluses leiab tuvastamist ja tõendamist vaidlusaluse korralduse õigusvastasus ning kahju

tekkimine, siis kahju tekkimist ei saa ette heita kassaatoritele Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 mõttes.

Kuna ringkonnakohus leidis, et korraldus on õiguspärane, siis ei tekkinud vajadust analüüsida

vastustajate süü, põhjusliku seose ja väidetava kahju hüvitamise küsimust. Seetõttu ei olnud vajalik

kohaldada ka Riigivastutuse seaduse ja Tsiviilkoodeksi sätteid. Vastustajal oli seadusest tulenev õigus

jätta maa riigi omandisse. Ta tugines MaaRS § 31 lg 1 punktile 4, mille kohaselt riigi omandisse

jäetakse sotsiaal-kultuuriline ja puhkeotstarbeline maa. ORAS §-s 18 sisalduv tehingute käsutuskeeld

ei piiranud maa riigi omandisse jätmist. ORAS § 15 kui erinorm andis tollases sõnastuses võimaluse

kohaldada MaaRS § 6 lg 2 punkti 4. MaaRS § 6 lg 2 p 4 ja § 29 sätestavad, et maa riigi omandisse

jätmise korral maad õigustatud subjektidele ei tagastata. Seega on lubatud maa riigi omandisse

jätmine enne maa tagastamise küsimuse otsustamist. MaaRS § 31 määratleb loetelu alustest, millal

jäetakse maa riigi omandisse. Maa jäeti riigi omandisse puhkeotstarbelise maana. Ringkonnakohus

leidis õigesti, et korraldus on õiguspärane, motiveeritud ja põhjendatud. Haldusakti motiveeritust ja

põhjendatust tuleb hinnata 1990-ndate aastate õiguskultuuri ja halduse tavade taustal. Maa riigi

omandisse jätmine oli põhjendatud ja kooskõlas ka ülekaaluka avaliku huviga, sest hoonestajale oli

eelnevalt antud ehitusluba maale spordikompleksi rajamiseks soostunud ning võsastunud alale.

Avalikkusele loodi vaba aja veetmise võimalus. Edendati ka rahvuskultuurilisi eesmärke, sest

hooldati looduskaitsealal asuvate kivikalmete territooriumi, kuhu on tagatud vaba juurdepääs. Eesti

Vabariik määras kassaatoritele maa tagastamata jätmise eest hüvitisena kompensatsiooni. Ka

kompensatsioon on seaduslik vahend, et kõrvaldada maa õigusvastase võõrandamisega tekitatud

ebaõiglus. Seetõttu ei ole neile tekitatud kahju, olenemata sellest, kas maa jäeti riigi omandisse

õiguspäraselt või mitteõiguspäraselt. Kassaatorid ei ole kompensatsiooni vaidlustanud, seega nad

nõustusid maade mittetagastamisega. Seetõttu on edasine vaidlus aluseta ja kassaatorite poolt hea usu

põhimõtte vastane. Korralduse andmise eesmärgiks ei olnud maa erastamine eraõiguslikule isikule,

sest korralduse andmise ajal kehtinud seadused ei võimaldanud hoonestajale maad erastada. Alles

7. juunil 1996 jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega anti

hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajatele õigus maa ostueesõigusega erastada. Maad võimaldati

kolmandal isikul erastada alles neli aastat pärast vaidlustatud korralduse andmist Jõelähtme

Vallavalitsuse 8. mai 1998. a korraldusega nr 494. AS IBGM poolt vaidlusaluse maa hilisem

erastamine ei muuda korraldust nr 509-k õigusvastaseks.

15. Jõelähtme Vallavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus jõusse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kohtud on käesoleva kahjunõude lahendamisel hinnanud Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a

korralduse nr 509-k õiguspärasust, leides, et see haldusakt on põhjuslikus seoses kahju tekitamisega.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub selles osas kohtutega, sest nimetatud korraldusega jäeti maa

riigi omandisse ja see tingis kassaatoritele maa tagastamata jätmise ning asja materjalidest ei nähtu, et

maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest Maareformi seaduses sätestatud alustest.

Seega on olemas põhjuslik seos nimetatud korralduse ja maa mittetagastamise vahel.

17. Halduskohus leidis, et korraldus nr 509-k on õigusvastane korralduse lisa punktis 2 ärimaana riigi

omandisse jäetud 9,57 ha maa osas, sest selle korraldusega võeti õigustatud subjektidelt ära võimalus

saada maa tagasi, mistõttu on neile tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada Eesti Vabariigil.

Ringkonnakohus leidis vastupidiselt halduskohtule, et korraldus nr 509-k on õiguspärane, sest riigil

oli põhjendatud huvi ja seaduslik alus MaaRS § 31 lg 1 punkti 4 näol jätta maa riigi omandisse,

korralduse andmine ei toimunud meelevaldselt ning õigusvastastele motiividele tuginedes, maa

mittetagastamine heastatakse kompensatsiooni maksmisega ja kaebajatel ei ole õigust nõuda kahju

hüvitamist maa turuväärtusest lähtudes.

18. Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korralduse nr 509-k andmise ajal sätestas MaaRS § 6 lg 2

punkt 4, et endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud

maad, kui see maa jäetakse riigi omandisse vastavalt sama seaduse §-le 31. MaaRS § 29 sätestas, et

riigi omandisse jäetakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse otsusega sama

seaduse §-s 31 nimetatud maa ja maa riigi omandisse jätmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus, kui

seadusest ei tulene teisiti. MaaRS § 31 lõikes 1 on toodud punktide kaupa loetelu, milliseid maid võib

jätta riigi omandisse.

Korralduses nr 509-k puudub viide MaaRS §-s 31 sisalduvale konkreetsele punktile, mille alusel

otsustati jätta tagastamisele kuuluv maa riigi omandisse. Halduskohtus leidis vastustaja Eesti Vabariik

esialgselt, et korralduse andmisel peeti silmas maa riigi omandisse jätmisel punktis 8 märgitud riigi

maareservi, sest selline maa võimaldab riigil täita temale seadusega pandud vaba ettevõtluse

tagamise, turumajandusele eelduste loomise ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi ning

samas eksisteeris akuutne vajadus eraettevõtluse edendamiseks vajaliku maa kasutusse andmiseks.

Sellest eesmärgist tulenevalt anti ka sellele maale sihtotstarve - ärimaa. AS IBGM leidis

halduskohtus, et maa jäeti riigi omandisse sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maana, mis on

sätestatud punktis 4, ning korralduses märgitud sihtotstarve - ärimaa - ei tähenda, et selle

kasutusotstarbeks ei saa olla punktis 4 märgitud maa. Hiljem leidis ka Eesti Vabariik, et vaidlusalune

korraldus tugines MaaRS § 31 lg 1 punktile 4. Halduskohus tuvastas, et tegemist oli ärimaaga ja et

ärilisel eesmärgil maa erastatigi. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et korralduse

andmise eesmärgiks oli ettevõtluse arendamine, kuid sellist seaduslikku alust maa riigi omandisse

jätmiseks MaaRS § 31 lg 1 ette ei näe. Samas tuvastas ringkonnakohus, et korralduse andmisel peeti

silmas ka punktis 4 märgitud puhkeotstarbelist maad. Riigikohtu halduskolleegium nõustub

ringkonnakohtuga selles, et maa riigi omandisse jätmisel peeti silmas MaaRS § 31 lg 1 punktis 4

märgitud puhkeotstarbelist maad.

19. Kolleegium märgib, et omandireformi õigustatud subjektiks võib olla ka riik. Kuid maa jätmist

riigi omandisse vastavalt MaaRS § 6 lg 2 punktile 4 tuleb vaadelda koostoimes MaaRS §-ga 2 kui

erandit. Need juhtumid, mil maa jäetakse riigi omandisse, on sätestatud MaaRS § 31 lg-s 1.

Käesolevas asjas on seega asjassepuutuvaks MaaRS § 31 lg 1 punkt 4, mis loeb riigi omandisse

jäetava maa hulka ka sotsiaal-kultuurilise otstarbega ning puhkeotstarbelise maa. Maa riigi omandisse

jätmine on aga prioriteetne sama maa tagastamise suhtes (MaaRS § 6 lg 2 p 4). Kuid see ei tähenda,

et maa riigi omandisse jätmine võib toimuda sellekohase menetluseta ja et vastavat otsust ei pea

põhjendama. Maareformi seaduse § 29 kohaselt volitas seadusandja Vabariigi Valitsust kehtestama

maa riigi omandisse jätmise korra. Vabariigi Valitsus kinnitas 20. juunil 1994. a määrusega nr 228

Maa riigi omandisse jätmise korra, mis jõustus 7. juulil 1994. a, s.o kaks päeva hiljem, kui Vabariigi

Valitsus otsustas vaidlusaluse korraldusega nr 509-k jätta maa riigi omandisse. Halduskolleegium

märgib, et Vabariigi Valitsus oli teadlik tema enda poolt kehtestatud korrast, mistõttu oleks olnud

võimalik küsimuse otsustamine kaheks päevaks edasi lükata, et nimetatud korra jõustumisel seda

rakendada ja menetleda maa riigi omandisse jätmist kooskõlas selle korraga. Vabariigi Valitsuse

kiirustamine küsimuse otsustamisel tekitab põhjendatud kahtluse, et maa riigi omandisse jätmist ei

soovitudki korra põhimõtteid järgides menetleda. Kuid vaatamata sellele, et Vabariigi Valitsus ei

menetlenud maa riigi omandisse jätmist nimetatud korda silmas pidades, pidi maa riigi omandisse

jätmise menetlus vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele. Haldusmenetlus peab olema

õiglane ja õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Samuti kehtis ka tollal põhimõte, et maa

riigi omandisse jätmist tuli motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.

20. Kolleegium rõhutab, et MaaRS § 31 lg 1 punkti 4 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2

kui erandit. Maareformi seaduse § 2 kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul

maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes

endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest.

Sellest tulenevalt on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine,

millest maa riigi omandisse jätmine moodustab erandi. Maa jätmine riigi omandisse sotsiaal-

kultuurilise ja puhkeotstarbelise maana sai toimuda juhul, kui kõnealune maa täitis nii Maareformi

seaduse vastuvõtmise ajal 1991. aastal kui ka riigi omandisse jätmise ajal sotsiaal-kultuurilise ja

puhkeotstarbelise maa funktsiooni. Käesolevas haldusasja materjalidest tuleneb, et puhkeotstarbelist

funktsiooni vaidlusalune maa 1991. a ei täitnud ja suure tõenäosusega ei täitnud ta seda ka korralduse

andmisel 5. juulil 1994. a. Vastuses kassatsioonkaebusele väidab Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse

kaudu), et kui hoonestajale AS-le IBGM anti 1993. a ehitusluba vaidlusalusele maale

spordikompleksi rajamiseks, asus hoonestaja korrastama, parendama ja arendama soostunud ja

võsastunud maa-ala. Riigikohtu istungil kinnitasid S. Mitt ja T. Tüvi, et tagasi taotletav maa ei olnud

puhkeotstarbeline.

21. Haldusakt peab olema põhjendatud ja põhjendustes peab sisalduma nii faktiline kui ka õiguslik

alus. Nagu nähtub käesolevast otsusest, olid vaidlustatud korralduse nr 509-k õiguslikud alused

puudulikud. Kuid korralduses puudub täielikult faktiline alus ja kaalutlused, millest lähtudes

korraldus anti. Korraldusest ei nähtu, millest lähtudes jäeti maa riigi omandisse ja et riik oleks

seejuures kaalunud erinevaid huvisid. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 19, ei kehtinud tollal

veel Haldusmenetluse seadus, kuid Vabariigi Valitsus pidi maa riigi omandisse jätmisel lähtuma ka

siis hea halduse põhimõtetest, sealhulgas pidi ta tagama, et menetlus oleks õiglane. Halduskohus on

käesolevas asjas tuvastanud, et Vabariigi Valitsus teadis korralduse andmise ajal, et vaidlusalusele

maale on esitatud tagastamise taotlused, kuid maa riigi omandisse jätmise menetluses ignoreeriti seda

tõsiasja. Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja

jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest

haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et

kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi,

asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne. Seda käesolevas asjas ei

tehtud. Käsitletava kohtuasja materjalidest nähtub, et nii Jõelähtme Vallavalitsuse kui ka Vabariigi

Valitsuse poolt õigustatud subjektidele antud teave oli ebatäielik või puudus hoopis. Vabariigi

Valitsus eiras maa riigi omandisse jätmise menetlemisel ja korralduse andmisel hea halduse

põhimõtteid, rikkudes sellega õigustatud subjektide õigusi, mis tõi kokkuvõttes kaasa ebaõige

otsustuse - jätta maa riigi omandisse. Halduskolleegium leiab, et korraldus nr 509-k on õigusvastane.

22. Vastuses kassatsioonkaebusele väidab Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), et maa riigi

omandisse jätmine oli põhjendatud ja kooskõlas ülekaaluka avaliku huviga. Riigikohtu

halduskolleegium nõustub siinkohal halduskohtuga, et vaidlusalused kaks lahustükki jäeti riigi

omandisse selleks, et erastada need eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Eksklusiivse golfiväljaku

rajamist, mida kasutab vaid väike osa Eesti elanikkonnast, ei saa lugeda ülekaalukaks avalikuks

huviks.

23. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtuga, et alusetu on Eesti Vabariigi (Harju

Maavalitsuse kaudu) väide, et kaebajatel pole üldse õigust rahalisele hüvitisele. Eesti Vabariik väidab

nimelt, et tagastamata jääva maa eest saavad õigustatud subjektid seaduses ettenähtud

kompensatsiooni, millega Eesti Vabariik rikastab õigustatud subjekte, et kõrvaldada neile tekitatud

ebaõiglust (vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 14). Halduskolleegium nõustub halduskohtuga, et riigi poolt

äritegevuse edendamisega õigustatud subjektidele tekitatud kahju ei saa riik jätta õigustatud

subjektide kanda, vaid peab selle neile hüvitama. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et

kaebajatel ei tekkinud õigust nõuda kahju hüvitamist lähtudes maa turuväärtusest. Kolleegium leiab,

et halduskohus on õigesti lähtunud kahju hüvitamisel maa turuväärtusest ja mõistnud kaebajate

kasuks õigesti välja nende poolt taotletud 3 349 500 krooni, lahutades selles maha maa eest määratud

kompensatsiooni 52 500 krooni. Lõplikuks kahju hüvitiseks on õigesti saadud 3 297 000 krooni,

millest igaühe osa on 824 250 krooni.

24. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus tuleb

tühistada. Jõusse tuleb jätta halduskohtu otsus, jättes sellest välja viited ORAS §-le 18 ja Maa riigi

omandisse jätmise korrale ning täiendada seda käesoleva otsuse motiividega.

25. Menetluskuludest. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse täielikult, kuuluvad menetluskulud

väljamõistmisele Eesti Vabariigilt kaebajate kasuks. Halduskohus mõistis Eesti Vabariigilt kaebajate

kasuks välja halduskohtumenetluses kantud riigilõivu ja õigusabikulud kokku 10 660 krooni, sellest

igale kaebajale 2665 krooni. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses on kaebajad taotlenud mõista

Eesti Vabariigilt välja nende kasuks menetluskulud vastavalt 4720 krooni ja 7670 krooni. Riigikohtu

halduskolleegium leiab, et nimetatud kulud on vajalikud ja põhjendatud ning Eesti Vabariigilt tuleb

seega mõista välja kokku 12 390 krooni Siiri Miti kasuks, sest tema on need kulud kandnud. Kautsjon

6000 krooni kuulub tagastamisele Siiri Mitile, sest kautsjoni on tasunud tema.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann