3-1-1-111-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-111-06

Otsuse kuupäev

5. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

V. K. süüdistuses KarS § 113 ja 22 lg 3 - § 200 lg 1 järgi ning I. S. süüdistuses

KarS § 113, § 200 lg 1 ja § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2006. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K. kaitsja vandeadvokaat Eva Rivise ja I. S. kaitsja vandeadvokaat Mart

Sikuti kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

24. jaanuar 2007. a , suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ave Eisel ja vandeadvokaadid

Eva Rivis ning Mart Sikut

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 5. aprilli 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2006. a otsused V. K. ja I. S.

süüditunnistamise osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

3. Mõista Advokaadibüroo Eva Rivis kasuks riigituludest koos käibemaksuga välja 7087.08 (seitse tuhat

kaheksakümmend seitse krooni ja kaheksa senti) kaitsjatasu V. K.-i kaitsmise eest kassatsioonimenetluses ja lugeda see

summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. K. tunnistati Harju Maakohtu 5. aprilli 2006. a kohtuotsusega süüdi KarS § 22 lg 3 - § 200 lg 1 ning § 113 järgi, mille eest

teda karistati vangistusega vastavalt kaheks ja kuueks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja

liitkaristuseks mõisteti kuus aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti V. K.ile 8 aastat 11 kuud ja 19 päeva

vangistust.

Sama kohtuotsusega tunnistati I. S. süüdi KarS § 200 lg 1, § 113 ja § 121 järgi ning karistati vangistusega vastavalt kaheks

aastaks, seitsmeks aastaks ja kolmeks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja

liitkaristuseks mõisteti I. S.le seitse aastat vangistust.

V. K. ja I. S. tunnistati süüdi KarS § 113 järgi selles, et nad 25. oktoobril 2004. a kella 01.00 paiku, olles alkoholijoobes, peksid

Tallinnas Balti Jaama trollipeatuses N. V.-d korduvalt rusikate ja jalgadega näkku ja pähe ning lohistasid teda mööda maad. I.

S. hüppas kahe jalaga kannatanu näole pähe. V. K. ja I. S. poolt tekitatud vigastuste tulemusel kannatanu suri.

I. S. tunnistati KarS § 200 lg 1 järgi ja V. K. KarS § 22 lg 3 - § 200 lg 1 järgi süüdi selles, et 25. oktoobril 2004. a kella 02.00

paiku Tallinnas Balti Jaama lähedal peksis I. S. käte ja jalgadega P. T.-i ja F. K.-i ning võttis neilt omastamise eesmärgil ära

kaks õllepudelit. V. K. aga tugevdas ja soodustas oma käitumisega vaimselt I. S. teotahet, aidates sellega kaasa kuriteo

toimepanemisele.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis ning I. S. kaitsja Jüri Asari.

V. K. ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja V. K.-i õigeksmõistmist mõlemas süüdistuses tõendamatuse tõttu.

I. S. kaitsja palus KarS § 113 järgi tapmisena kvalifitseeritud kuriteo ümber kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 121 järgi ning

KarS § 200 lg 1 järgi röövimisena kvalifitseeritud kuriteo ümber kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2006. a kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu poolt uuritud tõendite analüüsiga ja kohtuotsuse põhjendustega ning jättis need

oma otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel kordamata.

Ringkonnakohus leidis, et V. K.-i ja I. S. süü on tuvastatud kõiki tõendamisreegleid järgides. Kohtuistungil läbiviidud

ristküsitlusel menetlusnorme ei rikutud. Kohtuliku uurimise käigus kohtueelses menetluses kogutud tõendite (eelkõige

tunnistaja J. L. ütluste) avaldamine oli kooskõlas KrMS § 289 lg-tega 1 ja 2.

Ringkonnakohus leidis, et V. K. ja I. S. on õigesti süüdi tunnistatud ja karistatud tapmise eest, mis pandi toime kaudse

tahtlusega. Maakohtu poolt esitatud õiguslik analüüs on kooskõlas Riigikohtu praktikaga selles küsimuses. Süüdistatavate

väide, et nad ei näinud ette peksmise tagajärjena kannatanu surma, on ringkonnakohtu hinnangul alusetu ja ennastõigustav.

Samuti kinnitavad maakohtus uuritud tõendid V. K.-i ja I. S. ühist tahtlust kahelt noormehelt õlu röövida. Mõistetud karistused

on ringkonnakohtu arvates kooskõlas KarS §-s 56 sätestatuga. I. S. kaitsja poolt viidatud kaitseõiguse rikkumist

ringkonnakohus ei tuvastanud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid V. K.-i kaitsja E. Rivis ja I. S. kaitsja M. Sikut.

5. V. K.i kaitsja kordab kaitsealuse poolt apellatsioonis väidetut, et ta ei ole kedagi surnuks peksnud ega kelleltki midagi

röövinud ning seetõttu tuleb V. K. õigeks mõista. Kaitsja leiab, et tõendite valikuline hindamine on tinginud süütuse

presumptsiooni põhimõtte rikkumise ja V. K.-i alusetu süüditunnistamise KarS § 113 ning § 22 lg 3 - § 200 lg 1 järgi.

6. I. S. kaitsja taotleb enda kaitsealuse süüditunnistamist kergemates kuritegudes ja mõistetud karistuste kergendamist.

6.1. Kassaatori sõnade kohaselt tunnistab tema kaitsealune kannatanu peksmist, kuid eitab tahet tappa. Kohtud ei ole

arvestanud sellega, et alaealine I. S. ei kujutanud ette, et kannatanu peksmine võiks kaasa tuua tema surma. Kuna tema tahtlus

ei hõlmanud põhjuslikku seost, võiks I. S. kõnealune tegu olla kvalifitseeritav hoopis KarS § 117 järgi. Kassaatori sõnade

kohaselt "tapmine on toime pandud tahtlikult, kui kannatanu surm oli toimepanija eesmärk. Praktikas viitab sellele selge

tapmismotiivi olemasolu. Käesolevas kriminaalasjas kohtud ei tuvastanud I. S. käitumises tapmise motiivi".

6.2. Arvestades seda, et peksmisele eelnesid kannatanu poolsed solvangud nii I. S. kui ka tema ema suhtes, ei ole kaitsja

arvates välistatud I. S. käsitletava teo kvalifitseerimine ka KarS § 115 järgi.

6.3. Kassaator leiab, et kohtud rikkusid kriminaalmenetlusõigust, kui tuginesid I. S. süü tuvastamisel tunnistaja J. L.

kohtueelses menetluses antud ütlustele. Tunnistaja J. L.-i ristküsitleti kohtuistungil. Kehtiv kriminaalmenetluse seadus ei näe

aga tunnistaja kohtus vahetu ülekuulamise korral ette võimalust avaldada ja lugeda tõendiks vaid kohtueelses menetluses antud

ütlused ning jätta kõrvale kohtulikul uurimisel antud ütlused.

6.4. Kokkuvõtvalt on kassaator siiski seisukohal, et I. S.le KarS § 113 järgi süüksarvatud tegu tuleks ümber kvalifitseerida

KarS § 117 ja § 118 p 1 järgi.

6.5. Puutuvalt I. S. süüditunnistamisse KarS § 200 lg 1 järgi leiab kaitsja, et see kvalifikatsioon ei ole õige eeskätt selle tõttu, et

vägivallateod ja vara (s.o kahe õllepudeli) äravõtmine olid teineteisest ajaliselt eraldatud. Kaitsja arvates olekski võinud kõne

alla tulla I. S. käitumise kvalifitseerimine KarS § 121 ja kas § 199 või § 218 järgi.

6.6. Eraldi juhib kaitsja tähelepanu sellele, et tema kaitsealusel oli kohtueelses menetluses praktiliselt iga uurimistoimingu ajal

uus kaitsja. Kokku oli I. S.l kohtueelse menetluse erinevatel etappidel koguni neli kaitsjat. Arvestades eriti I. S. alaealisust,

võis selline pidev kaitsjate vahetumine olulisel määral kahjustada I. S. kaitseõiguse teostamist.

6.7. Lõpuks on kassaatori hinnangul alaealisele I. S.le karistuse mõistmisel hälbitud Riigikohtu praktikast (nt Riigikohtu

otsusest nr 3-1-1-43-06 - RT III 2006, 25, 226). Nimelt ei ole arvestatud seisukohaga, et alaealisele karistuse mõistmisel tuleb

erandina üldreeglist lugeda esmatähtsaks just süüdistatava isiksusega ja eripreventiivse prognoosiga seonduvat.

7. Põhja Ringkonnaprokuratuuri kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist.

Muuhulgas märgib prokurör, et "tõendid, millele kohus on rajanud oma otsuse on igati usaldusväärsed, k.a J. L.-i kohtueelsel

uurimisel antud ütlused, mis haakuvad teiste kogutud tõenditega, mitte aga kohtus tema poolt esitatud väidetega, et ta midagi ei

tea ja pole midagi näinud ning eeluurimisel mõjutati teda politseiametnike poolt ja ähvardati teha kuriteo kaasosaliseks, kui ta

keeldub politseile sobilikke ütlusi andmast". Prokurör märgib ka, et kuna J. L.-i poolt kohtus antud ütlused olid vastuolus

kohtueelsel uurimisel räägituga, siis taotleski prokurör KrMS §-le 289 tuginevalt ristküsitluse käigus J. L.-i poolt kohtueelsel

uurimisel antud ütluste avaldamist. Kaitsja nõustus selle taotluse rahuldamisega.

8. Riigikohtu istungil toetas V. K.-i kaitsja kassatsoonis märgitut ning rõhutas, et tema kaitsealune on süü puudumist

järjekindlalt eitanud. V. K. leiab, et kaassüüdistatav I. S. rõõnab teda.

I. S. kaitsja märkis, et kuna tema kaitsealune ei saanud alaealisena ette näha peksmisele järgneda võivat kannatanu surma

saabumist, siis tuleks I. S. süüditunnistamine KarS § 113 järgi kvalifitseerida ümber KarS §-de 117 ja 118 järgi.

Prokurör toetas kohtuistungil kassatsioonivastuses märgitut ja taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub I. S. kaitsjaga selles, et tunnistaja J. L.-i poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi

kohtuistungil avaldades ja nendele ütlustele kohtuotsuses tuginedes ei järginud maakohus KrMS §-des 289 ja 291 sätestatut.

Kuid kolleegium leiab, et kriminaalmenetluse seadustiku neid sätteid ei ole maakohus järginud ka teiste tunnistajate

ülekuulamisel kohtus.

10. Kriminaalmenetluse seadustiku §-des 289 ja 291 sätestatu tõlgendamisega seonduvat on käsitletud Riigikohtu otsuses nr 3-

1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254). Selles kohtuotsuses märgitakse, et tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud

avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid

nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt

avaldatavatel ütlustel. Esiteks on selline ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus

antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1

otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid

ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Ütluste avaldamine KrMS § 289 lg 1 alusel eeldab

kontrollitavuse huvides konkreetsete vastuolude nimetamist ja avaldamine on põhjendatud vastuolulise küsimuse osas, mitte

aga terve ülekuulamisprotokolli ulatuses. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole

usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras

jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi.

Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsuses nr 3-1-1-105-06 aga on märgitud, et ka mittemäletamine kohtuistungil on käsitatav

vastuoluna KrMS § 289 lg 1 mõttes. Seega juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta kohtus ülekuulamisel tõendamiseseme asjaolusid,

mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid tema kohtueelses menetluses ülekuulamise protokollile tuginedes talle meelde

tuletada. Niisuguse meenutamise eesmärk saab aga olla vaid ristküsitlemise jätkamine. Kui vaatamata püüdlustele tunnistaja

mälu ei taastu ja teda ei ole võimalik ristküsitleda, ei ole ka võimalik kohtuotsuses tugineda tema poolt eeluurimisel antud

ütlustele.

11. Harju Maakohtu 5. aprilli 2006. a otsuses (3. kd, tl 248 pöördel) on I. S. süüditunnistamise aluseks olnud tõendeid

kokkuvõtvalt analüüsides märgitud järgmist: "Kohus suhtub kriitiliselt I. S. kohtus antud ütlustesse, mida süüdistatav korduvalt

muutis ja loeb usaldusväärseks Sereda eeluurimisel antud ütlused....Kohus loeb usaldusväärseks tunnistaja J.-i eeluurimisel

antud ütlusi, sest tunnistaja kinnitas, et siis mäletas sündmusi paremini ja andis tõeseid ütlusi.... Tunnistaja L.-i kohtus antud

ütlusi ei loe kohus usaldusväärseks. ..... Tunnistaja L.-i eeluurimisel antud ütlused riimuvad tunnistajate J.-i ja K.-i kohtus ja

eeluurimisel antud ütlustega, mistõttu tuleb usaldusväärseks lugeda tunnistaja L.-i eeluurimisel antud ütlused". Põhimõtteliselt

samasugust kokkuvõtvat analüüsi on kohus kasutanud ka V. K.i süüd põhistavate tõendite puhul.

12. Maakohtu käsitletava otsuse leheküljed 8-12 (3 kd, tl 245 pöördel kuni tl 247 pöördel) sisaldavad nende kohtu poolt

uuritud tõendite loetelu, mida on otsuses nimetatud kirjalikeks tõenditeks. Sellisteks tõenditeks on nimetatud kannatanute F. K.

ja P. T. eeluurimisel antud ütlusi, tunnistajate J. L., H. J., E. K. ja A. L. eeluurimisel antud ütlusi ning süüdistatavate I. S. ja V.

K.i eeluurimisel antud ütlusi. Lisaks neile on selles loetelus veel 25 erinevat uurimistoimingu protokolli või muud

kriminaaltoimikus sisalduvat dokumenti.

Eeltooduga seoses märgib kolleegium esmalt, et KrMS § 63 lg-s 1 ei tunta sellist tõendi liiki, nagu "kirjalik tõend".

Kriminaaltoimiku materjalide avaldamisel tuleb aga täpselt järgida KrMS §-s 296 sätestatut. Selle paragrahvi esimese lõike

kohaselt saab kriminaaltoimiku materjale kohtus avaldada vaid kohtumenetluse poole taotlusel, kusjuures kohtuistungi

protokollist peab nähtuma, kes on avaldamist taotlenud. Kõnealuse sätte kohaselt peab nii kohtumenetluse pool

kriminaaltoimiku materjalide avaldamist taotledes kui ka kohus selle taotluse rahuldamist kaaludes arvestama KrMS §-des

289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid. Nende erandite arvestamine tähendab eelkõige seda, et kohtueelses menetluses

koostatud ülekuulamisprotokolle ei ole kohtuistungil lubatud avaldada KrMS §-le 296 tuginevalt ja et kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamine kohtuistungil saab toimuda vaid KrMS §-des 289, 291 ja 294 sätestatud tingimustel ja korras - nii

nagu on seda selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 10.

Kooskõlas KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 märgituga aga peab kohtuistungi protokollist nähtuma, milline on olnud teiste

kohtumenetluse poolte, aga ka kohtu seisukoht kriminaaltoimiku nende materjalide tõendina kasutamise lubatavuse suhtes,

mille avaldamist kohtuistungil on taotletud.

13. Tulenevalt eelmärgitust leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et maakohus ja ringkonnakohus ei ole kohtulikul uurimisel

järginud KrMS X peatüki 4. jaos sätestatut ega arvestanud KrMS §-s 14 sisalduva kohtuliku arutamise võistlevuse

põhimõttega. Need menetlusõiguslikud rikkumised on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339

lg 2 mõttes. Juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 5. aprilli

2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2006. a otsused V. K.i ja I. S. süüditunnistamise osas ja saadab kriminaalasja

uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi