3-2-1-145-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-145-06

Määruse kuupäev

Tartu, 2. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

A. S avaldus eestkoste ja kinnisesse asutusse paigutamise

lõpetamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-05-611

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. S määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja A. S (isikukood xxxxxxxxxxx).

Puudutatud isik Ülenurme vald.

Asja läbivaatamise kuupäev

15. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a määrus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada M. U A. S määruskaebuselt 2. novembril 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. S tunnistati Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2001. a otsusega teovõimetuks. Eestkoste korraldamine

jäeti kohalikule omavalitsusele. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. mai 2001. a otsusega maakohtu

otsuse muutmata. Kuna A. S põeb vaimuhaigust, on ta alates 28. juunist 2001. a paigutatud

hooldekodusse.

2. A. S esitas 30. jaanuaril 2006. a Tartu Maakohtule avalduse, milles taotles tema suhtes eestkoste

lõpetamist ning enda vabastamist kinnisest asutusest, s.o Võisiku Hooldekodust. Avaldaja leidis

kohtuistungil, et ei vaja eestkostet, sest ta suudab ise oma elu korraldada, ning ta tuleks lubada tagasi

elama oma varasemasse elukohta.

3. Eestkostja ülesandeid täitva puudutatud isiku Ülenurme valla esindaja leidis, et avaldus tuleb jätta

rahuldamata. Eestkostja leidmine ei ole võimalik, kuna sugulased ei soovi avaldaja eestkostjaks

hakata. Väljaspool hooldekodu ei ole võimalik puudutatud isikul oma ülesandeid avaldaja suhtes

täita.

4. Psühhiaatriaeksperdi arvamuse kohaselt põeb avaldaja jätkuvalt vaimuhaigust skisofreenia kujul, ta

ei ole ohtlik endale ega ümbritsevatele, teda ei ole vaja paigutada ööpäevaringse tugevdatud

järelevalvega hooldusreþiimile. Samas ei suuda avaldaja oma elu iseseisvalt korraldada ja vajab

seetõttu pidevat kõrvalist abi. Avaldaja ei suuda oma tegusid juhtida ning ei anna kestvalt endale aru

oma tegude tähendusest. Tema käitumine, hoiakud ja arvamused on suurel määral mõjutatud

erinevatest luulumõtetest. Ta suudab käsutada raha summas 100!200 krooni, kuid ei tohiks teha

olulisi tehinguid.

5. Tartu Maakohus jättis 5. juuni 2006. a määrusega avalduse eestkoste ja kinnisesse asutusse

paigutamise lõpetamiseks rahuldamata.

Määruse kohaselt on asjas korduvalt tehtud ekspertiise ning erinevad eksperdid on andnud

ühesuguseid arvamusi avaldaja teovõime piiramise kohta ! ta ei suuda oma tegevust juhtida ning ei

saa kestvalt aru tegude tähendusest, st ta on faktiliselt piiratud teovõimega. Avaldajale eestkostja

määramine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3 kohaselt ei ole võimalik, kuna puudub

isik, kes oleks nõus eestkostjaks hakkama. Seni täidab eestkostja ülesandeid puudutatud isik.

Avaldajal esinevad kõik sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19 lg-s 1 nimetatud hoolekandeasutusse

paigutamise alused ning need asjaolud ei ole muutunud. Avaldaja on oma käitumisega ohtlik eelkõige

iseendale, kuna ta ei ole võimeline oma elu iseseisvalt korraldama. Pikaajalise haiguse tõttu puudub

tal ettekujutus tavapäraste olmeprobleemide lahendamisest väljaspool hoolekandeasutust. Eluaseme

muretsemine ja selle majandamine, mõistlik rahakasutus ning kulude planeerimine on tema jaoks

lahendamatud küsimused. Samuti ei saa lõpuni välistada tema ohtlikkust isikutele, kelle suhtes tal

esineb luulumõtteid ja tundeid. Kaaludes erinevaid hüvesid leidis kohus, et avaldaja paigutamist

kinnisesse asutusse ei saa lõpetada.

6. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes määrus tühistada ning tunnistada

teda teovõimeliseks, lõpetada tema kinnipidamine hooldekodus ja ennistada ta elama endisesse

korterisse. Tartu Maakohus saatis 10. juuli 2006. a määrusega määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtusse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. oktoobri 2006. a määrusega maakohtu määruse osas, millega

jäeti rahuldamata avaldaja avaldus eestkoste lõpetamiseks, ning tegi selles osas uue määruse, millega

jättis avalduse eestkoste lõpetamiseks läbi vaatamata. Kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise

avalduse rahuldamata jätmise osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 476 lg 2 kohaselt algatab kohus seadusega ettenähtud

juhul hagita menetluse üksnes selleks õigustatud isiku või asutuse avalduse alusel. Perekonnaseaduse

(PKS) § 103 kohaselt, kui langevad ära eestkoste seadmise eeldused, peab eestkostja esitama kohtule

avalduse eestkoste lõpetamiseks. Avalduse võib esitada ka eestkosteasutus. Praegusel juhul on

avalduse eestkoste lõpetamiseks esitanud isik, kelle avalduse menetlemiseks puudus kohtul seadusest

tulenev alus, mistõttu tuleb avaldus jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ning nende alusel jõudnud põhjendatud

järeldusele, et avaldaja suhtes ei ole ära langenud hoolekandeasutusse paigutamise eeldused.

Eksperdiarvamused tõendavad, et avaldajal esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida. Kuigi ekspert I. Laasi arvamuse kohaselt ei ole avaldaja

käitumine endale või teistele inimestele ohtlik, ei saa sellest järeldada, et hoolekandeasutusse

paigutamata jätmisel ei ole ta ohtlik endale või teistele. Seda, et hoolekandeasutusse paigutamata

jätmisel on avaldaja ohtlik endale või teistele, kinnitavad ekspertide arvamused ja psühhiaater

L. Väre tõend. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puuduvad võimalused avaldaja elu korraldamiseks

väljaspool hoolekandeasutust. Seega esinevad SHS § 19 lg 1 p-des 1!3 sätestatud eeldused avalduse

rahuldamata jätmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Avaldaja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ning ta kinnisest asutusest

vabastada.

9. Puudutatud isik Ülenurme vald palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse

muutmata. Vaimuhaigus piirab avaldaja võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Eluga

toimetulekuks vajab avaldaja ööpäevaringset hooldust. Avaldaja elu korraldamiseks väljaspool

hoolekandeasutust puuduvad võimalused. Eestkostja määramine TsÜS § 8 lg 3 järgi ei ole võimalik,

kuna puudub isik, kes oleks nõus eestkostjaks hakkama.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. TsMS § 475 lg 1 p-de 5 ja 6 järgi on piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine

ning isiku paigutamine kinnisesse asutusse hagita asjad. Hagita menetluses toimub ka eestkoste

lõpetamine ning isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine. Hagita menetluse algatab kohus

TsMS § 476 lg-st 1 tulenevalt omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, et avaldaja ei ole isikuks, kes võib esitada

eestkoste lõpetamise avalduse, ei ole põhjendatud.

Eestkoste seadmise otsustab kohus PKS § 93 lg 1 järgi eestkosteasutuse või isiku, kelle üle eestkoste

seatakse, avalduse alusel. TsMS § 529 lg-st 1 tulenevalt lõpetab kohus eestkoste, kui eestkostja

määramise alused on täielikult või osaliselt ära langenud. Eestkoste seadmise eelduste äralangemisel

peab eestkostja PKS § 103 kohaselt esitama kohtule avalduse eestkoste lõpetamiseks ja avalduse võib

esitada ka eestkosteasutus. Lisaks on eestkoste lõpetamise avalduse esitamise õigus igal juhul ka

isikul, kelle üle on eestkoste seatud. See õigus tuleneb lisaks TsMS § 529 lg-le 1 ka TsMS § 476 lg-

st 1, mille järgi kohus algatab hagita menetluse muu hulgas ka huvitatud isiku avalduse alusel.

Eestkoste lõpetamise menetluses on huvitatud isikuks kindlasti isik, kelle üle eestkoste on seatud.

Vastupidine seisukoht rikuks eestkostetava põhiseaduslikku õigust pöörduda oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse (põhiseaduse § 15).

13. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 4 lg 2 sätestab, et kui isik on tunnistatud kohtuotsusega teovõimetuks,

loetakse alates 1. juulist 2002. a, et isik on piiratud teovõimega ja tema üle on seatud eestkoste ning

kohtuotsusel on enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 260 lg-s 4 nimetatud tagajärjed. Sellest

tulenevalt leiab kolleegium, et eestkostetav saab nõuda eestkoste lõpetamist ka juhul, kui talle ei ole

kohtuotsusega eestkostjat määratud ja eestkostet korraldab PKS § 95 lg-st 5 tulenevalt

eestkosteasutus.

14. Lähtudes asjaolust, et eestkoste lõpetamise avalduse võib esitada ka eestkostetav (vt käesoleva

otsuse p-d 12!13), leiab kolleegium, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti eestkoste lõpetamise

avalduse läbi vaatamata. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas eestkoste

lõpetamise avaldus on põhjendatud.

15. Põhiseaduse (PS) § 20 lg 1 sätestab igaühe õiguse vabadusele, mille võib sama paragrahvi 2. lõike

kohaselt ära võtta üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Seda võib muu hulgas teha ka

vaimuhaige kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik (PS § 20 lg 2 p 5). TsMS § 533 p-st 1

tulenevalt menetleb kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise hagita menetluses psüühiliselt haige

isiku paigutamist tema tahte vastaselt kas psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos

vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist. Seega on isiku tema tahte vastaselt kinnisesse

asutusse paigutamine TsMS 54. peatükis sätestatud korras vabaduse võtmine PS § 20 tähenduses.

16. Psüühiliselt haige isiku ravi korraldamine on reguleeritud psühhiaatrilise abi seadusega (PsAS).

Vastavalt PsAS § 3 lg-le 1 antakse psühhiaatrilist abi eelkõige vaba tahte alusel, st isiku soovil või

teadval nõusolekul. PsAS § 3 lg 2 järgi antakse piiratud teovõimega isikule psühhiaatrilist abi tema

seadusliku esindaja soovil või nõusolekul ja vastavalt PsAS § 3 lg-le 3 on psüühikahäirega isiku ravi

ilma tema või seadusliku esindaja nõusolekuta lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel.

Vastavalt PsAS § 11 lg-le 1 võetakse isik tema tahtest olenemata vältimatu psühhiaatrilise abi korras

ravile psühhiaatriahaiglasse ainult juhul, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ja haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Eeltoodust tulenevalt ei ole tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamine ilmtingimata

vajalik, sest küllaldaseks võib osutuda muu psühhiaatriline abi. Samas võib psühhiaatrilise abi

vajadusega kaasneda sageli ka muude sotsiaalteenuste osutamine. Sel juhul tagatakse vastavalt PsAS

§-le 9 sotsiaalteenuste kättesaadavus kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega. Vastavalt SHS § 10 p-

le 6 on sotsiaalteenuseks muu hulgas hooldamine hoolekandeasutuses. Vastavalt SHS § 18 lg 1 p-le 9

on hoolekandeasutuseks ka erihooldekodu vaimuhaigetele ja raskete vaimsete puuetega isikutele

elamiseks, nende hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus.

17. Isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise alused on ette nähtud SHS § 19 lg 1 p-des 1-3.

Selle sätte kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või

seda juhtida (SHS § 19 lg 1 p 1); hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on ta endale või

teistele ohtlik (SHS § 19 lg 1 p 2); varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks

või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3). Nimetatud asjaolud peavad

esinema üheaegselt. Isiku nõusolekuta paigutamine hoolekandeasutusse on tulenevalt TsMS § 533

käsitatav isiku kinnisesse asutusse paigutamisena, kuna SHS § 19 lg 2 järgi otsustab kohus isiku

nõusolekuta hooldamise kohaldamise hoolekandeasutuses isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse

avalduse alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras, kui SHS-s ei

sätestata teisiti. Kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisel lõpetab kohus TsMS § 539

lg-st 1 tulenevalt kinnisesse asutusse paigutamise isiku enda või avaldaja taotlusel või omal algatusel.

18. Kohtud leidsid, et avaldajal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada või seda juhtida. Seega esineb SHS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud esimene eeldus, mis annab aluse

isiku nõusolekuta paigutamiseks hoolekandeasutusse ja järelikult ka seal hoidmiseks tema tahte

vastaselt.

19. Ringkonnakohus on asjas kogutud tõendite põhjal leidnud, et täidetud on ka SHS § 19 lg 1 p-s 2

sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldus, s.t avaldaja on hoolekandeasutusse

paigutamise lõpetamise korral ohtlik iseendale või teistele. Kolleegiumi arvates ei ole

ringkonnakohus tuvastanud asjaolusid, millest sellise järelduse võiks teha.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on avaldaja ohtlikkus tõendatud ekspert I. Laasi arvamusega

(tlk 104), mille kohaselt ei suuda avaldaja iseseisvalt oma elu korraldada ja vajab ööpäevaringsele

hooldusele paigutamist. Ekspertide T. Pärlini ja M. Miti arvamuse (tlk 15) järgi vajab avaldaja

jätkuvalt eestkostet ja viibimist erihooldekodus. Psühhiaater L. Väre tõendi (tlk 145) kohaselt vajab

avaldaja suunamist ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele, kuna ta on oma

psüühilise seisundi poolest ümbritsevale ohtlik. Asja materjalidest nähtuvalt on psühhiaater L. Väre

tuginenud muu hulgas hooldekodu töötaja avaldusele, mille kohaselt avaldaja teda ahistab. Avaldajal

on olnud mitmeid konflikte, mis tulenesid tema käitumist mõjutanud luulumõtetest. Sellest järeldas

ringkonnakohus, et väljaspool hoolekandeasutust võib avaldaja elu ja tervis sattuda ohtu.

Nii PS § 20 lg 2 p 5 kui ka SHS § 19 lg 1 p 2 järgi on isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse

paigutamise üheks eelduseks asjaolu, et isik on endale või teistele ohtlik. Kuna isiku nõusolekuta

kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, eeldab SHS § 19 lg 1 p 2

kohaldamine seda, et isik võib olla reaalselt ohtlik endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus

väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale

või suitsiidile. Asjaolu, et isik ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda iseenesest, et isik

on ohtlik iseendale või teistele. Sotsiaalsete oskuste puudumine võib olla ohtlik, kui isik ei ole

võimeline sotsiaalseid oskusi (taas)omandama. Isiku sotsiaalseks integreerimiseks ühiskonda näeb

sotsiaalhoolekande seadus ette mitmeid meetmeid, muu hulgas on võimalik kasutada

sotsiaalnõustamist (SHS § 11), rehabilitatsiooniteenust (SHS § 111 jj) ja koduteenuseid (SHS § 13).

Nimetatud sotsiaalteenuste, samuti vältimatu sotsiaalabi (SHS § 2 lg 1 p 12) ja muu abi andmise

korraldamine on SHS § 8 p 2 kohaselt kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne. Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, miks ei oleks võimalik muul viisil kui hoolekandeasutusse paigutamisega vältida isiku

ohtlikkust endale või teistele. Eksperdid on andnud küll arvamuse, et avaldaja ei suuda iseseisvalt

oma elu korraldada, kuid kohtumäärusest ei nähtu, miks ei ole muud abinõud, mida seaduse järgi

kohalik omavalitsus kohaldada saaks, piisavad.

20. Ringkonnakohus leidis, et kuna puuduvad võimalused avaldaja elu korraldamiseks väljaspool

hoolekandeasutust, siis puudub ka SHS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatud kolmas eeldus avalduse

rahuldamiseks. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 ja § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes põhjendamata, millest ta järeldab, et puuduvad

võimalused avaldaja elu korraldamiseks väljaspool hooldekodu nii, et avaldaja ei oleks ohtlik endale

ega teistele.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik avaldaja suhtes kasutada eespool (p-s 19)

loetletud sotsiaalteenuseid ja/või vältimatut sotsiaalabi. Puudutatud isiku esindaja on ringkonnakohtu

istungil selgitanud, et avaldaja elas varem kohalikult omavalitsuselt saadud korteris, milles aga

praegu ühtegi vaba tuba ei ole (tlk 170). Kolleegium leiab, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist ei

saa põhjendada majanduslike vahendite ebapiisavusega, nt asjaoluga, et isikule ei ole võimalik leida

eluruumi. Tulenevalt SHS § 14 lg-test 1 ja 2 on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma

eluruumi isikule, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama,

luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise

korra kehtestab valla- või linnavolikogu elamuseaduse § 8 p 2 alusel. Isikuid, kellel on raskusi

eluruumis liikumise, endaga toimetuleku või suhtlemisega, abistab valla- või linnavalitsus eluruumi

kohandamisel või sobivama eluruumi saamisel. Kolleegiumi arvates eeldab SHS § 19 lg 1 p-s 3

sätestatud muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada

isikust endast tulenevate põhjuste tõttu.

21. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas esinevad SHS § 19 sätestatud

eeldused, s.o kas avaldaja on endale või teistele ohtlik ning vajab seetõttu jätkuvalt erihooldekodus

kui kinnises asutuses hoidmist. Seejuures tuleb kohtul kaaluda, kas avaldajal on võimalik saada muid

sotsiaalteenuseid, mis väldiksid tema erihooldekodus hoidmist (vt p-d 17!19).

22. Lisaks märgib kolleegium, et kohus määrab tulenevalt TsMS § 520 lg-st 1 eestkoste seadmise

menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, ning TsMS § 535 lg-st 1 kinnisesse

asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei

esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik. Kolleegium leiab, et kui isiku vaimne

seisund ei võimalda tal endal oma huvisid kaitsta ja talle ei ole määratud eestkostjat või tal ei ole

esindajat ning isiku huvid võivad seetõttu jääda kaitseta, peab kohus määrama piiratud teovõimega

isikule esindaja ka eestkoste lõpetamise ja kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise menetluses.

Tulenevalt TsMS § 219 lg-st 5 määrab kohus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku esindajaks riigi

õigusabi seaduses sätestatud korras advokaadi ilma täiendavalt riigi õigusabi saamise eeldusi

kontrollimata.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks