3-2-1-4-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-4-07

Määruse kuupäev

Tartu, 1. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

M.H avaldus X-lt vanema õiguste äravõtmiseks ning X

avaldus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2006. a määrus asjas

nr 2-05-2629

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Asjast puudutatud isik X, tema esindaja advokaat Madis

Mahlapuu

Avaldaja M.H, tema esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Eestkosteasutus Tallinna Linna Nõmme Linnaosa Valitsus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-05-2629 ja

Harju Maakohtu 9. veebruari 2006. a määrus ja saata asi Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Madis Mahlapuule 12. oktoobril 2006. a X määruskaebuselt tasutud kautsjon

400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. juunil 2005. a esitas M.H hagi X vastu vanema õiguste äravõtmiseks 20. oktoobril 1991. a

sündinud lapse suhtes. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ei ole kostja, kes on lapse isa, osalenud

lapse kasvatamisel ja avaldab talle kahjulikku mõju oma ettearvamatu käitumise ja alusetute

pretensioonidega. Kostja soovib olla lapse vanem, kuna loodab saada materiaalseid hüvesid ning

võimalust esitada lapse täisealiseks saamisel tema vastu nõue enda ülalpidamiseks.

2. Kostja hagiga ei nõustunud ja selgitas, et alates 1991. a detsembrist on ta teinud hagejale korduvalt

ettepanekuid kanda teda ühise avalduse alusel isana lapse sünniakti. Kuna hageja sellest keeldus, siis

ta esitas hagi lapse põlvnemise tuvastamiseks ja 26. mai 2005. a Tallinna Linnakohtu otsusega on

lapse põlvnemine temast ka tuvastatud. Kostja leiab, et ta on alati lapse vastu huvi tundnud, kuid

hageja on takistanud tal lapsega suhtlemast ja tema eest hoolitsemast. Ta on olnud korduvalt kontaktis

tütre kooli direktori ja klassijuhatajaga. Ta ei kuritarvita alkoholi ega ole konfliktne inimene. Hagi

vanema õiguste äravõtmiseks esitati kohtusse kolm päeva pärast põlvnemise tuvastamise kohtuotsuse

jõustumist. Seega ei ole tal olnud ajaliselt võimalik ülalpidamiskohustust täitma asuda.

3. Kostja esitas 8. juulil 2005. a hagi hageja vastu lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks.

Selle hagiavalduse põhjenduste kohaselt soovib kostja lapsega suhelda ja osaleda tema kasvatamisel.

Laps on piisavalt vana otsustama, kas ta soovib isaga suhelda või mitte. Ta ei kavatse tütrele

suhtlemist peale suruda ega käituda viisil, mis võiks häirida lapse arengut ja elukorraldust.

4. Hageja leidis, et kostja suhtlemine rikub lapse huve ning kostja ettearvamatu käitumine avaldab

lapsele kahjulikku mõju. Laps ise ei soovi kostjaga suhelda.

5. Kohus kaasas menetlusse eestkosteasutusena arvamuse andmiseks Tallinna linna. Eestkosteasutuse

arvamuse kohaselt on hagi lapse isalt vanema õiguste äravõtmiseks põhjendatud, kuna kostja avaldab

lapsele kahjulikku mõju. Ta ei ole täitnud lapse ülalpidamiskohustust. Alates novembrist 2004. a on

ta pidevalt rakendanud hageja suhtes psühhoterrorit, mis väljendub telefonikõnedes, kus ta on

ähvardanud nii hagejat kui last, kasutades ebatsensuurseid väljendeid. Vanema õiguste äravõtmine ei

kahjusta lapse huve. Lapse sõnul on kostja lubanud ta röövida ning ta ei soovi kostjaga kohtuda.

6. Tallinna Linnakohtu 26. septembri 2005. a määrusega liideti hagid vanema õiguste äravõtmiseks ja

lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ühte menetlusse. Alates 1. jaanuarist 2006. a menetles

tsiviilasja Harju Maakohus ja lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p-s 8,

§ 550 lg 1 p-s 2, §-s 558, §-s 559 sätestatust hagita menetluses.

7. Harju Maakohus võttis 9. veebruari 2006. a määruses X-lt (puudutatud isik) ära vanema õigused ja

jättis tema avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks rahuldamata.

Maakohus leidis, et puudutatud isik ei ole mõjuvate põhjusteta rohkem kui poole aasta jooksul täitnud

lapse ülalpidamiskohustust (perekonnaseaduse (PKS) § 60 lg 1) ning avaldab lapsele kahjulikku mõju

(PKS § 54 lg 1 p 4), mistõttu tuleb temalt lapse suhtes vanema õigused ära võtta. Vanemate ja laste

vastastikused õigused ja kohustused tulenevad PKS § 38 lg 1 järgi laste põlvnemisest, mis on

tõestatud seaduses sätestatud korras. PKS § 60 lg-st 1 tuleneb vanema kohustus pidada ülal oma

alaealist last. Kuigi puudutatud isiku väitel oli ta teadlik, et ta on lapse isa, ei ole ta kunagi oma last

materiaalselt toetanud. Asjaolu, et kohus menetleb puudutatud isikult vanema õiguse äravõtmise

avaldust, ei anna alust jätta lapse ülalpidamiskohustus täitmata.

Perekonnaseaduse § 54 lg 1 p 4 kohaselt võib kohus ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse

nõudel vanema õigused ära võtta, kui vanem avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju. Maakohus

luges tõendatuks, et puudutatud isik on küllaltki tihti helistanud ning ähvardanud avaldajat.

Puudutatud isik on telefonikõnedes lubanud last röövida. Laps ei soovi puudutatud isikuga kohtuda.

Maakohtu määruse kohaselt leidis tõendamist, et puudutatud isik avaldab lapsele kahjulikku mõju,

mis seisneb lapses hirmutunde tekitamises telefonikõnede kaudu. Sama kinnitas ka eestkosteasutus

oma arvamuses. Lastekaitse seaduse § 3 kohaselt tuleb alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid.

PKS § 58 kohaselt lähtub eestkosteasutus või kohus lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lapse

huvidest, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi. Puudutatud isikult vanema õiguste äravõtmine

ei lõhu lapse emotsionaalset sidet puudutatud isikuga, kuna tal ei ole seda sidet kunagi olnud.

8. Perekonnaseaduse § 55 lg 1 kohaselt kaotab isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, lapse

suhtes kõik õigused. Kuna kohus võtab puudutatud isikult ära vanema õigused, tuleb tema avaldus

lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata.

9. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles ta leidis, et maakohus

kohaldas valesti PKS § 54 lg 1 p 1 ja § 60. Tema ainsaks sissetulekuks on invaliidsuspension. Seega

ei ole tema võimalused lapse toetamiseks kuigi suured. Maakohus jättis tähelepanuta tema

põhjendused, kus ta selgitas, miks ta pole saanud anda lapsele võimalustele vastavat majanduslikku

tuge ning toetada last moraalselt ja osaleda tema kasvatamises. Ebaõiged ja laimavad on väited selle

kohta, nagu oleks ta lubanud lapse ema tappa ja lapse röövida.

10. Harju Maakohus edastas 18. aprilli 2006. a määrusega määruskaebuse läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. septembri 2006. a määrusega maakohtu määruse

kohtukulude jaotamise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti. Praegusel juhul

esinesid asjaolud, mis tingisid puudutatud isikult vanema õiguste äravõtmise. Tuginedes PKS § 54

lg 1 p-dele 1 ja 4, leidis maakohus, et puudutatud isik ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ning

avaldab lapsele kahjulikku mõju. Lapsele kahjuliku mõju avaldamisena käsitas maakohus tema

käitumist lapse ja ema suhtes ning lapse reageeringut sellele.

12. Ringkonnakohus nõustus avaldajaga selles, et PKS § 54 lg 1 p-st 1 tulenev kohustus ei hõlma

mitte ainult lapse varalise kindlustatuse tagamist, vaid on oma olemuselt ja sisult tunduvalt laiem.

Elatisraha maksmist ei saa seada sõltuvusse muudest asjaoludest. Maakohus on põhjalikult hinnanud

kõiki sellekohaseid tõendeid ning leidnud, et puudutatud isik on jätnud seadusest tuleneva kohustuse

täitmata. See, et lapse vanem ei ole temast põlvnevat last materiaalselt kunagi toetanud, viitab üheselt

lapse huvidega arvestamata jätmisele.

13. Tõendamist leidis, et puudutatud isik avaldab lapsele kahjulikku mõju. Asjas ei ole tõendatud, et

avaldaja mõjutas last, vaid tegemist on otseselt puudutatud isiku käitumisest tuleneva mõjuga. Kohtul

ei olnud alust kahelda lapse ütluste tõepärasuses. Ka teised kohtule esitatud tõendid ja

eestkosteasutuse arvamus kinnitavad kujunenud olukorda ning selle kahjulikku mõju lapsele.

PKS § 58 kohaselt peab kohus lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtuma eelkõige lapse

huvidest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Puudutatud isik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu määruse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse kohaselt rakendas ringkonnakohus valesti PKS § 54 lg 1 p 1 ja p 4 ning § 60 sätteid.

Määruskaebuse esitaja leiab, et PKS § 54 lg 1 p-s 1 nimetatud asjaolud on tema suhtes tuvastamata.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5, kui jättis hindamata tema vastuväited.

Maakohus võttis puudutatud isikult vanema õigused ära, lähtudes asjaolust, et ta ei täitnud oma

kohustusi lapse kasvatamisel või tema eest hoolitsemisel. Seejuures leidis maakohus, et nimetatud

kohustuste täitmata jätmise põhjused ei ole mõjuvad. Lapse suhtes ülalpidamiskohustuse täitmata

jätmise põhjused olid mõjuvad, kuna avaldaja ise on teinud kõik selleks, et mitte lasta teda lapse ellu;

avaldaja ei ole kunagi nõudnud lapse jaoks toetust. Puudutatud isiku majanduslik ja tervislik seisund

ei võimalda anda lapsele majanduslikku tuge.

Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu määruse põhjendustega, jõudis valele järeldusele, et ta on

lapsele avaldanud kahjulikku mõju, sest on tekitanud lapses hirmutundeid. Ta ei ole kunagi saanud

lapsega telefonitsi suhelda. Avaldaja enda käitumine, kui ta puudutatud isikut lapse silmis halvustab,

on lapsele avaldanud kahjulikku mõju.

15. Avaldaja ei nõustu määruskaebusega. Ta leiab, et kohtud juhindusid asja lahendades eelkõige

lapse huvidest. Kohtute veendumus selles, et puudutatud isik on avaldanud lapsele kahjulikku mõju,

põhineb lapse enda ütlustel. Puudutatud isiku püüded siduda ülalpidamiskohustuse täitmist

tingimuslikult võimalusega lapsega suhelda, ei ole seadusekohane. Kuna leidis tõendamist, et

puudutatud isik on pikemat aega vanemlike kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud ning selleks ei

olnud mõjuvaid põhjuseid, on kohtud õigesti kohaldanud PKS § 54 lg 1 p 1.

16. Eestkosteasutuse arvamuse järgi tegi ringkonnakohus määruse lähtuvalt lapse huvidest ja määrus

on igati põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus ja maakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

18. Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 550 lg 1 p 2 kohaselt on vanema õiguste määramine

ja lapsega suhtlemise korraldamine hagita perekonnaasjad. Kohtud on avalduste menetlemisel selles

osas menetlusõiguse norme õigesti kohaldanud. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 1 vaatab kohus hagita

asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kuna

tsiviilkohtumenetluse seadustiku 56. peatüki 3. jaos "Vanema õiguste määramine lapse suhtes ja

lapsega suhtlemise korraldamine", sama seadustiku 56. peatüki 1. jaos "Menetlus hagita

perekonnasjades" ja 48. peatükis hagita menetluse üldsätete kohta ei ole nõudeid kohtumääruse sisu

osas, siis tuleb lähtuda samas seadustikus otsuse sisu kohta sätestatust. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta

seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu otsuse sisu nõuded on sätestatud TsMS §-s 654.

19. Kolleegium nõustub määruskaebuse põhjendustega selles osas, et kohtud ei ole lapse suhtes

vanemlike õiguste äravõtmise asja lahendamisel andnud puudutatud isiku vastuväidetele õiguslikku

hinnangut ega selgitanud välja PKS § 54 lg 1 p 1 ja p 4 kohaldamise eeldusi.

20. Kohtud lugesid muuks mittemõjuvaks põhjuseks vanema kohustuse lapse kasvatamisel ja tema

eest hoolitsemata jätmisel selle, et puudutatud isik vanemana ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust

vaatamata sellele, et ta teadis, et ta on lapse isa. Kohtud on vanema õiguste äravõtmisel lähtunud ka

PKS § 54 lg 1 p-st 4. Muul viisil lapsele kahjuliku mõju avaldamiseks lugesid kohtud puudutatud

isiku poolt korduvat helistamist avaldajale ja telefoni teel avaldajale suunatud ähvardamisi.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 688 lg 3 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude

põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega.

TsMS § 688 lg 5 kohaselt Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid.

21. Kohtud on asjas kindlaks teinud järgmised faktilised asjaolud. Avaldaja ja puudutatud isik ei ole

olnud abielus. Neil on ühine laps, kes on sündinud xx. xxxxxxxxx xxxx. a. Lapse põlvnemine

puudutatud isikust on viimase hagi alusel tuvastatud kohtuotsusega 26. mail 2005. a. Avaldaja esitas

puudutatud isikult lapse suhtes vanema õiguse äravõtmise avalduse kohtule 10. juunil 2005. a. Enne

vanema õiguste äravõtmise avalduse esitamist ei ole puudutatud isik lapsega vahetult suhelnud ega

talle ülalpidamist andnud.

22. Põlvnemise õiguslik tähendus on sätestatud PKS §-s 38. Vanemate ja laste vastastikused õigused

ja kohustused tulenevad PKS § 38 lg 1 kohaselt laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses

sätestatud korras. Seega oli puudutatud isik seaduse kohaselt kohustatud lapse suhtes vanema

kohustusi täitma ja tal oli õigus lapsega suhelda põlvnemise tuvastamise kohtuotsusese jõustumisest

alates. Asjaolu, et puudutatud isik teadis või pidi teadma, et ta on lapse isa ja vaatamata sellele ei

andnud lapsele ülalpidamist ega võtnud osa tema kasvatamisest ega tema eest hoolitsemisest, ei oma

õiguslikku tähendust lapse vanemalt vanema õiguste äravõtmise otsustamisel. Vanema kohutused ja

õigused lapse suhtes tekkisid puudutatud isikul seaduses sätestatud korras üksnes põlvnemise

tuvastamisest.

23. Lapse suhtes vanema õiguste äravõtmist reguleerib PKS § 54. Sama paragrahvi 1. lõike kohaselt

võib kohus ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel vanema õigused ära võtta, kui vanem:

1) alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvituse tõttu või

muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest

hoolisemisel või 2) kuritarvitab vanema õigusi või 3) kohtleb last julmalt või 4) avaldab muul viisil

lapsele kahjulikku mõju või 5) ei ole kasvatusasutuses viibiva lapse kasvatamises mõjuvate

põhjusteta osalenud aasta jooksul.

Seega tuleneb seadusest, et kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma

õigusi kuritarvitanud või jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt.

Vanema kõrvalehoidumine oma kohustuste täitmisest lapse kasvatamisel ja tema eest hoolisemisel

võib väljenduda näiteks selles, et ta jätab lapse hoolitsuseta ja järelevalveta, st tema tahtlikus

tegevuses lapse vanemana oma kohustusi mitte täita. PKS § 55 lg 3 kohaselt ei vabasta vanema

õiguste äravõtmine vanemat kohustusest anda oma alaealisele lapsele ülalpidamist.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vanemalt lapse suhtes vanema õiguste äravõtmine on

äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Vanema õiguste äravõtmise tagajärjeks on see, et

isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused (PKS § 55 lg 1). Seaduse

mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei

täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta või kahjustab oma tegevusega lapse

huve. Vastavalt PKS § 50 lg-le 2 on vanem lapse seaduslik esindaja ja seadusliku esindajana on

vanemal eestkostja volitused. Lapse seadusliku esindajana on vanemal lapse esindusõigus. Seega on

vanema õiguste äravõtmine suunatud ka sellele, et mitte võimaldada vanemal last esindada.

Üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohtuse rikkumine ei anna PKS § 54 lg 1 p 1 järgi alust

vanema õiguste äravõtmiseks. Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on

PKS § 54 lg 1 p 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga

mittesuhtlemine.

24. Perekonnaseaduse § 54 lg 1 p-s 4 sätestatud alusel võib kohus vanemalt vanema õigused ära

võtta, kui vanem avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju. Kohtud on tuvastanud puudutatud isiku

käitumises muu kahjuliku mõju lapsele, mis on tingitud avaldajale helistamisest ja ametiasutuses

ametnikega suhtlemisest. Puudutatud isiku poolt lapsele kahjuliku mõju avaldamist põlvnemise

tuvastamisest vanema õiguste äravõtmise nõude kohtule esitamiseni, kohtud kindlaks teinud ei ole.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata

seisnema vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka

lapsele tajutavas vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes. Seega

võivad teatud juhul ühe vanema ähvardavad telefonikõned teisele vanemale olla käsitatavad lapsele

kahjuliku mõju avaldamisena. Kuid vanemate omavaheliste telefonikõnede sisu ei pea iseenesest

jõudma lapseni. Kohtumäärustest ei nähtu, et puudutatud isik oleks teinud ähvardava sisuga avaldusi

lapsele või lapse kuuldes.

25. Hinnates puudutatud isiku poolt lapsele ülalpidamise andmise kohustuse täitmata jätmist

kohtumenetluse ajal, tuleb asja uuel läbivaatamisel anda hinnang ka puudutatud isiku väidetele tema

majandusliku ja tervisliku olukorra kohta. Kui kohus leiab, et puudutatud isikult vanema õiguste

äravõtmiseks pole õiguslikku alust, siis tuleb lahendada avaldus lapsega suhtlemise korra

kindlaksmääramiseks. Vastavalt PKS §-le 49 on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja

kohustused. Üksnes ühe vanema väitest, et ta ei soovi, et teine vanem lapsega suhtleks, ei piisa, et

jätta nimetatud avaldus rahuldamata. Vanemal on PKS § 52 lg 1 järgi õigus lapsega suhelda. Selle

õiguse realiseerimist võib takistada laps, kes ei soovi vanemaga suhelda ja kelle huvidest tuleb

vaidluse läbivaatamisel lähtuda (PKS § 58). Samuti lapse vanem ise, kes ei soovigi lapsega suhelda.

Kohus võib asja uuel läbivaatamisel vajaduse korral nõuda avaldajalt tõendite esitamist või koguda

tõendeid omal algatusel (TsMS § 477 lg 5). Kohtul on õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate

ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks (TsMS § 293 lg 1). Asjas tähtsaks asjaoluks võib olla

ka see, et lapse vanem oma senise käitumisega (näiteks vägivallaga ähvardamine) on põhjustanud

kahtluse, et lapse vanema ja lapse vahetu suhtlemine oleks lapse huvidega vastuolus. Vastavalt

PKS § 50 lg-le 4 ei või vanem vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega.

26. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kaaluda ka lapse huvidega seonduvalt vastavate

menetlusseadustiku sätete kohaldamist. Nii võib kohus hagita asjas määrata alaealisele TsMS § 219

lg 2 kohaselt esindaja, kui see on vajalik alaealise õiguste kaitseks. Sama paragrahvi 2. lõike p 3 järgi

tuleb esindaja määrata, kui kohus kaalub lapse heaolu tagamise abinõude rakendamist, mis on seotud

vanema õiguste äravõtmisega.

Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu ka TsMS § 553 lg-le 1, mille kohaselt vähemalt 14-aastane

piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega laps võib tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas

määruse peale kaevata oma seadusliku esindaja kaasabita. Sama kehtib muude asjade kohta, mille

puhul tuleb laps enne asja lahendamist ära kuulata.

27. Kuna maakohus jättis puudutatud isiku avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks

rahuldamata puudutatud isikult lapse suhtes vanema õiguste äravõtmise tõttu, siis tuleb lisaks

ringkonnakohtu määrusele tühistada ka maakohtu määrus. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata

uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. See õigus on Riigikohtul tulenevalt TsMS § 701 lg-st 3

koostoimes TsMS § 692 lg-ga 5 ja TsMS §-ga 695.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu