3-3-1-103-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-103-06

Otsuse kuupäev

1. märts 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Pärnu Vangla direktori 16. augusti 2005. a

käskkirja nr 61 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-05-782

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Romeo Kalda kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2006. a otsuse haldusasjas nr 3-05-782 põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Vangla direktori asetäitja 16. augusti 2005. a käskkirjaga nr 61 määrati kinnipeetav

Romeo Kaldale distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirja kohaselt seisnes distsipliinirikkumine

selles, et 29. juulil 2005, helistades kinnipeetavatele mõeldud telefoniautomaadist, ei täitnud R. Kalda

vanglainspektor H. Lindi ja vanemvalvur U. Väljase korduvalt talle antud korraldust vabastada

telefoniaparaadi elektrooniline tabloo selleks, et oleks võimalik kontrollida, kas helistamine toimub

kinnipeetava arvelt. Jättes täitmata vanglaametnike korraldused, karjus R. Kalda inspektori peale ja

süüdistas teda ebaseaduslikus ründamises. Sellega rikkus R. Kalda Vangistusseaduse (VangS) § 67 lg-

t 1 ja Pärnu Vangla kodukorra p-e 6.1.1., 6.1.5, 12.1 ja 12.3.

2. R. Kalda taotles halduskohtule esitatud kaebuses eelnimetatud käskkirja tühistamist. Kaebaja

leidis, et vanglatöötajate seletustest ei nähtu üheselt, et R. Kalda jättis talle antud korraldused

täitmata. Kaebaja leidis, et on raske piiritleda, millal on tegemist isikupärase emotsionaalse kõnega,

millal karjumisega, kuid tema kõnet konkreetses olukorras ei saanud pidada karjumiseks. Kaebaja

allus temale antud korraldustele. Kaebaja leidis, et tema käitumises puudus distsiplinaarsüüteo

koosseis ja süü ning seetõttu on vaidlustatud käskkiri õigusvastane. Kaebaja väitis, et talle pole enne

karistuse määramist tutvustatud distsiplinaarasja materjale ning karistuse määramisel on rikutud

distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks kehtestatud korda. Asja menetluse käigus väitis kaebuse esitaja

veel, et vanglaametnikud kuulasid tema telefonikõnet pealt ning katkestasid korduvalt kõne, kaebaja

aga ei kuulnud, mida vanglaametnikud talle ütlesid.

3. Pärnu Halduskohus jättis 28. novembri 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-176/2005 kaebuse

rahuldamata. Kohus märkis, et VangS § 67 lg 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on

kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele

korraldustele. Pärnu Vangla kodukorra p-de 6.1.1. ja 6.1.5 kohaselt peab kinnipeetav isik täitma

Vangistusseadust, Pärnu Vangla kodukorda ja muid eelvangistuse ja vangistuse täideviimist

reguleerivaid õigusakte, alluma vanglaametnike ja ?teenistujate seaduslikele korraldustele, olema

viisakas vangla teenistujatega, vanglat külastavate isikutega ning teiste kinnipeetavatega. Kodukorra

p-de 12.1 ja 12.3 kohaselt peavad kinnipeetavad ja vanglatöötajad igapäevases suhtlemises kinni

pidama üldistest moraali ja eetika tõekspidamistest, mis tähendab eelkõige olla vastastiku viisakas,

lugupidav ja arvestav. Suhtlemine toimub "Teie" vormis. Kinnipeetavad peavad vastuvaidlemata

täitma ametnike seaduslikke korraldusi.

Vangla administratsioonil peab olema võimalus õigusrikkumist ära hoida või tõkestada, kui tekib

piisav kahtlus, et kinnipeetav võib panna toime õigusrikkumise. VangS § 28 lg 2 sätestab, et

kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul. Seega peab vanglaametnikel olema

võimalus kontrollida, kas telefoni kasutamine toimub kinnipeetava arvel. VangS § 28 lg 3 kohaselt on

keelatud kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks muuhulgas kaitsjaga. Järelikult

ei saa vanglaametnik telefonikõnet kaitsjaga pealt kuulata või katkestada, kuid võib telefoni

kasutamist jälgida. Kogutud tõendite kohaselt saavad vanglaametnikud telefonikõne võtmise

seaduslikkust hinnata läbi klaasi, millega on eraldatud hästi valgustatud ruum, kus paikneb taksofon,

telefoni tabloole ilmuvat teksti jälgides. Seaduslikud on vanglaametnike korraldused, mis on antud

eesmärgiga vabastada telefoni tabloo ning suunatud VangS § 28 lg 2 täitmise kontrollimiseks.

Kui kaebaja väitel kuulasid vanglaametnikud pealt telefonikõnet, pidi ka kaebaja kuulma

vanglaametnike kõnet ja nende poolt antud korraldusi. Kui kaebaja ei saanud aru, milliseid korraldusi

ja millisel eesmärgil talle anti, oleks ta pidanud püüdma tavapärase suhtlemise teel selgust saada

vanglaametnike väidetavalt arusaamatu käitumise põhjustes. Asjas kogutud tõenditest saab järeldada,

et telefonitabloo ei olnud kaebaja helistamise ajal vanglaametnikele nähtav ja tabloo vabastamiseks

antud korraldustele kaebaja ei reageerinud. Tõendatud on kaebaja poolt H. Lindi peale karjumine.

Kaebajale ei antud korraldust katkestada telefonikõne. Kõne katkestamise tingis lõuna saabumine,

mille tõttu lukustatakse kõik kinnipeetavad kambritesse. Alusetu on kaebaja väide, et vanglaametnike

tegevuse eesmärgiks oli kaebaja kõne pealt kuulamine ja/või katkestamine ning VangS § 28 lg-st 3

tuleneva õiguse piiramine.

Ka ei pidanud VangS § 64 lg-st 2 tulenevalt R. Kaldale distsipliinirikkumisest teatama kohe pärast

helistamise lõppu 29. juulil 2005. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning

selgitab distsipliinirikkumise asjaolud välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud

vanglaametnik. Järelikult juhul, kui toimunud sündmuse osas otsustatakse asjas olulised asjaolud

välja selgitada distsiplinaarmenetluse käigus, saab kinnipeetavale distsipliinirikkumise

toimepanemisest teatada pärast distsiplinaarmenetluse alustamise otsustamist. Käesoleval juhul

otsustati distsiplinaarmenetlus algatada 1. augustil 2005. Kaebajalt võeti 2. augustil 2005 seletus,

milles ta viitas tema poolt 1. augustil 2005 koostatud taotlusele ning taotles taotluse distsiplinaarasja

materjalide juurde võtmist. Kaebaja seletus ja esitatud taotlus kinnitavad, et ta oli 2. augustil 2005

teadlik vaidlusaluse sündmuse kohta koostatud ettekandest. Seega kaebajat teavitati, millistes

rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal oli võimalik distsiplinaarmenetluse käigus tutvuda väidetava

süüteoga seonduva informatsiooniga ning esitada omapoolseid seisukohti. Sellega oli tagatud kaebaja

õigus olla ära kuulatud.

Kaebaja väitel ei saanud vaidlustatud käskkirjas viidata kehtivale distsiplinaarkaristusele, kuna

temale Tartu Vangla direktori 13. mai 2005. a käskkirjaga nr 1-4/556 määratud distsiplinaarkaristus,

millele käskkirjas viidatakse, on vaidlustatud halduskohtus. Kohus leidis, et nimetatud käskkiri on

kaebajale teatavaks tehtud ning Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 kohaselt oli vaidlustatud

13. mai 2005. a käskkiri käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja vastuvõtmise ajal kehtiv, mistõttu

sellele võis viidata.

4. R. Kalda esitas Pärnu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse

tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega tema kaebus rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. oktoobri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-782

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Pärnu Halduskohtu 28. novembri 2005. a otsuse muutmata.

Kohus märkis, et apellatsioonimenetluses on vaidlus selle üle, kas vanglaametnike poolt apellandile

antud korraldused telefoni tabloo vabastamiseks olid seaduslikud, kas apellant jättis need teadlikult

täitmata ning reageeris korraldustele ebaviisakal toonil (karjumisega) ning kas distsiplinaarkaristuse

määramisel rikuti menetlusnorme.

VangS § 28 lg 2 sätestab, et kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul. Vaidlus

käib selle üle, kas eelviidatud nõue tähendab seda, et kinnipeetaval puudub õigus helistada vangla

kulul, või seda, et kinnipeetav võib helistada üksnes enda kulul, s.o üksnes VangS §-s 44 sätestatud

vanglasisesel isikuarvel isiklikuks kasutamiseks oleva raha eest. Asju, mille omamine vanglas on

lubatud, soetab kinnipeetav endale VangS § 48 lg 1 kohaselt vangla vahendusel oma isikuarvel

isiklikuks kasutamiseks oleva raha eest. Eeltoodud regulatsiooni eesmärgiks on tagada kinnipeetava

rahaliste vahendite liikumine vanglasisese isikuarve kaudu selliselt, et rahalisi vahendeid jätkuks

piisavalt VangS § 44 lg-s 2 sätestatud mahaarvamisteks. Helistades vanglast vastaja arvel või muul

viisil, mille kohaselt saab kõne eest tasuda muude isikute maksetega (Voicenet kõnekaart), soetab

kinnipeetav endale kõneteenust, tasumata selle eest oma isikuarvel oleva rahaga. VangS § 28 lg 2

süstemaatiline tõlgendamine koostoimes VangS § 48 lg-ga 1 ja §-ga 44 viib järelduseni, et

kinnipeetav on kohustatud oma telefonikõnede eest tasuma temale vanglasiseseks kasutamiseks

jäetud isikuarvel oleva rahaga. Vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus võimaldada

helistamise ajal jälgida telefoni tablood sedavõrd, et see võimaldaks kontrollida, kas helistatakse

vanglasisesel isikuarvel oleva raha arvel, on seadusega kooskõlas.

Ringkonnakohus märkis lisaks, et ainuüksi asjaolu, et hiljem leiab kohases menetluses tuvastamist, et

vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda, et

korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 lg-s 1 sätestatud kohustust. Välja

arvatud erandjuhul, kui korralduse seadusevastasus on ilmselge, ei ole kinnipeetaval alust eeldada, et

tema poolt seadusele antud tõlgendus on õigem korralduse andnud ametniku omast, ning keelduda

korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Isegi

kui VangS § 28 lg-le 2 apellandi antud tõlgendus olnuks õige, ei oleks temale antud korralduse

seadusevastasus olnud ilmselge.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga ka selles, et on tõendatud vanglaametnike H. Lindi ja

U. Väljase poolt kaebuse esitajale korralduste andmine telefoni tabloo vabastamiseks. Pole

tõenäoline, et kaebaja ei saanud korralduse sisust aru ja ei teadnud, kuidas seda täita.

Apellatsioonkaebuse väide, et enne ja pärast seda vahejuhtumit ei ole kaebuse esitaja helistamise ajal

vanglaametnikud soovinud tablood näha, on vastuolus kaebuse esitaja enda selgitusega vangla

direktorile, kus ta märgib, et selline juhtum ei ole esmakordne. On tõenäoline, et kaebuse esitaja jättis

tahtlikult vanglaametnike korraldused täitmata seetõttu, et pidas neid ebaseaduslikeks. Kuna kaebuse

esitaja pidas vanglaametnike korraldusi seadusevastaseks ega soovinud neile alluda, on usutav, et

tekkinud pingelises õhkkonnas pöördus kaebuse esitaja vanglaametniku poole valju ja järsku tooni

kasutades, mistõttu ei näe ringkonnakohus põhjust ümber hinnata ka halduskohtu poolt

vanglaametnike distsiplinaarmenetluses ja kohtuistungil antud ütlustele tuginevat järeldust, et

kaebuse esitaja inspektor H. Lindi peale karjus.

Kuna distsiplinaarsüüteo asjaolud on distsiplinaarkaristuse määramisel tuvastatud õigesti, ei oma

distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel tähtsust kaebuse esitaja väited, et temale ei teatatud

distsiplinaarmenetluse algatamisest koheselt pärast intsidenti ega antud distsiplinaarmenetluse käigus

kogutud ja distsiplinaarmenetluse protokollis kajastatud materjalide (vanglaametnike ettekanded)

koopiaid enne distsiplinaarkaristuse määramist. Seetõttu ei hinnanud ringkonnakohus nende väidete

põhjendatust.

Tartu Vangla direktori 13. mai 2005. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristusele viitamist

käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjas ei takistanud asjaolu, et varasem käskkiri oli vaidlustatud

halduskohtus. Kui aga distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatakse varasemat kehtivat

distsiplinaarkaristust ning kohtumenetluses tuvastatakse, et karistatu pole nimetatud varasemat

distsiplinaarsüütegu toime pannud, tähendab see, et hilisema distsiplinaarkaristuse määramisel on

asjaolusid hinnatud ebaõigesti. Viide Tartu Halduskohtu 14. oktoobri 2005. a otsusega haldusasjas

nr 3-297/05 tühistatud Tartu Vangla direktori 13. mai 2005. a käskkirjaga nr 1-4/556 määratud

distsiplinaarkaristusele ei mõjutanud siiski käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjaga

distsiplinaarkaristuse määramist. Vaidlusaluses Pärnu Vangla direktori 16. augusti 2005. a käskkirjas

on nimelt märgitud, et kuigi R. Kalda omab kehtivat distsiplinaarkaristust noomituse näol, piisab

antud juhtumi asjaolusid ja rikkumise iseloomu arvestades tema "õiguskuulekuse äratamiseks"

kergeima distsiplinaarkaristuse kohaldamisest. Seega ei kasutatud karistuse määramisel varasemale

karistusele viitamist kaebaja kahjuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. R. Kalda palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale või teisele ringkonnakohtule. Kassaator on seisukohal, et kohus on

materiaalõigust vääralt kohaldanud ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Ringkonnakohus on

vääralt kohaldanud VangS § 28 lg-t 2, § 44 ja § 48 lg-t 1, tehes neist sätetest ebaõige järelduse, et

vanglaametniku poolt kinnipeetava telefoniga helistamise ajal telefoniaparaadi tabloo jälgimine on

seadusega kooskõlas. Samuti on kohus andnud arusaamatu põhjenduse "oma kulul" helistamise

tähendusele. Kinnipeetava oma kulul helistamise nõue ei oma puutumust kinnipeetava kontokasutust

reguleerivate normidega. Tsiviilõiguslikult on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht nagu kõne vastaja

kulul ei oleks kliendi kulu. Kui vastaja on nõus tasuma kõne eest, siis on see helistajale antud krediit

või kinge, sõltuvalt konkreetsest õigussuhtest. Ringkonnakohtu antud tõlgendus, mis sisuliselt lubab

vanglaametnikul kõne ajal kõrval seista, rikub sõnumisaladuse õigust.

Ringkonnakohus on rikkunud VangS § 64 lg-t 2 ning Vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 93 p 3, tehes

järelduse, et distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kaebajat ei

informeeritud kohe distsipliinirikkumisest ning talle ei antud võimalust anda selgitusi. Tekib küsimus,

kui kaugele võib karistusõiguse kohaldamisel menetlusõiguste rikkumise aktsepteerimisel minna

põhjendusega, et otsus on lõppjärelduselt õige. Käesoleval juhul on karistusotsus tehtud ilma

karistatavat ära kuulamata, andmata talle võimalust esitada omapoolseid selgitusi. Kassaator leiab, et

kohus on pädev andma hinnangut sellele, kas distsiplinaarsüüteo asjaolud on distsiplinaarkaristuse

määramisel tuvastatud õigesti, ainult eeldusel, et asjaolude uurimisel on läbitud juriidiliselt korrektne

menetlus.

Asjas kogutud tõenditega on vastuolus ringkonnakohtu järeldus, et Tartu Halduskohtu otsusega

tühistatud varasem distsiplinaarkaristus ei mõjutanud siiski käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjaga

distsiplinaarkaristuse määramist. Distsiplinaarmenetluse protokollis on üheselt märgitud, et

varasemalt kehtivat karistust ei peetud küll väga oluliseks, kuid siiski R. Kaldat iseloomustavaks, sest

kord juba karistatud, pidanuks ta sellest tegema vastavad järeldused ja korrektuurid oma käitumises.

Ringkonnakohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt ja täielikult. Ekslik on kohtu seisukoht, et

kaebaja mõistis üheselt korraldust vabastada telefonitabloo, kuid ei täitnud seda, ning et kaebaja

karjus vanglaametniku peale. H. Lindi ütlustest nähtub, et kaebaja allus korraldusele kohe, kui see oli

talle kuuldavalt edastatud. Ka vanglaametnike ettekannetes on tunnistatud, et R. Kalda pöördus

ametnike poole "teie" vormis. Seega oli pöördumine oma verbaalselt sisult korrektne. Hinnang

sellele, kas toon oli kõrgendatud ja millega defineerida karjumise mõistet, on jäänud oletuslikuks.

Oletuslik on ka kohtu järeldus, et tekkinud pingelises õhkkonnas on usutav, et kaebaja pöördus

vanglaametnike poole valju ja järsku tooni kasutades. Kohtul ei ole võimalik kuidagi objektiivselt

hinnata kaebaja kasutatud tooni. Küll aga on otsesed tõendid kõne verbaalse korrektsuse kohta.

Kõrvaldamata kahtlused tuleks tõlgendada distsiplinaarsüüteos kahtlustatava isiku kasuks.

7. Pärnu Vangla vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta

rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastustaja jagab ringkonnakohtu tõlgendust

VangS § 28 lg 2 kohta ning leiab, et see vastab seaduse mõttele ja eesmärgile. VangS § 64 lg 2

rikkumist distsiplinaarmenetluses ei toimunud, R. Kaldale oli ärakuulamisõigus tagatud, sest talle anti

võimalus esitada oma vastuväited seletuskirjas. Arusaamatuks jääb kassaatori viide VSE § 93 p-le 3,

millel ei ole käesoleva vaidlusega puutumust.

Pärnu Vangla ei arvestanud vaidlustatud karistusotsuse tegemisel varasemat halduskohtus

vaidlustatud distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgiti, et kuigi R.

Kaldal on kehtiv distsiplinaarkaristus, piisab juhtumi asjaolusid ja rikkumise iseloomu arvestades

võimalikest kergeima karistuse kohaldamisest. Seega ei olnud varasemal karistusel kaebaja suhtes

käesolevas asjas negatiivset tagajärge. Seda järeldust ei muuda ka distsiplinaarmenetluse protokollis

sisalduv mõnevõrra erinev märkus. Ringkonnakohus on tõendeid igakülgselt ja kogumis hinnates

õigesti ja põhjendatult järeldanud, et kaebajale oli arusaadav vanglaametnike korraldus vabastada

telefonitabloo, kuid jättis selle täitmata ning karjus vanglaametniku peale.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Asjas on vaidlus selle üle, kuidas tõlgendada VangS § 28 lg-t 2, mille kohaselt toimub kirjavahetus

ja telefoni kasutamine kinnipeetava kulul. Küsimus on eelkõige selles, kas nimetatud nõue tähendab,

et kinnipeetaval puudub õigus helistada vangla kulul, või seda, et kinnipeetav võib helistada üksnes

enda kulul, s.o üksnes VangS §-s 44 sätestatud vanglasisesel isikuarvel isiklikuks kasutamiseks oleva

raha eest.

Ringkonnakohus märkis, et VangS § 48 lg 1 kohaselt soetab kinnipeetav vanglas lubatud asju vangla

vahendusel oma isikuarvel isiklikuks kasutamiseks oleva raha eest ning selle regulatsiooni eesmärk

on tagada kinnipeetava rahaliste vahendite liikumine vanglasisese isikuarve kaudu selliselt, et rahalisi

vahendeid jätkuks piisavalt VangS § 44 lg-s 2 sätestatud mahaarvamisteks. Helistades vanglast

vastaja arvel või muul viisil, mille kohaselt saab kõne eest tasuda muude isikute maksetega (Voicenet

kõnekaart), soetab kinnipeetav endale kõneteenust, tasumata selle eest oma isikuarvel oleva rahaga.

VangS § 28 lg 2 süstemaatiline tõlgendamine koostoimes VangS § 48 lg-ga 1 ja §-ga 44 viib

järelduseni, et kinnipeetav on kohustatud oma telefonikõnede eest tasuma temale vanglasiseseks

kasutamiseks jäetud isikuarvel oleva rahaga.

9. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu tõlgendus VangS § 28 lg-le 2 on

ekslik. VangS § 23 lg 1 sätestab kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgina soodustada

kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava

sotsiaalsete sidemete katkemist. Kinnipeetava sotsiaalsete sidemete säilitamine aitab kindlustada

vangistuse täideviimise eesmärgi (VangS § 6 lg 1) saavutamist. VangS § 23 lg 2 näeb ette, et vangla

soodustab kinnipeetava seadusele vastavat vanglavälist suhtlemist.

Kinnipeetaval on VangS § 28 lg 1 kohaselt õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud

mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Selle õiguse kasutamine toimub

vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VangS § 28 lg 2 näeb ette, et kirjavahetus ja telefoni

kasutamine toimub kinnipeetava kulul. VangS § 28 lg 3 sätestab alused kinnipeetava kirjavahetuse ja

telefoni kasutamise õiguse piiramiseks.

VangS § 44 lg 2 esimese lause kohaselt jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest 50

protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud

summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjades sätestatud

korras. Kinnipeetava sisseoste reguleeriva VangS § 48 lg 1 näeb ette, et kinnipeetav võib oma

isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid,

isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Alates 1. veebruarist 2007

kehtiva VangS § 48 lg 11 kohaselt võib kinnipeetav ühes kuus nimetatud sisseoste teha Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära piires.

Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt

üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Pärnu

Vangla kodukorra p 16.2 järgi võimaldatakse kinni peetavale isikule telefoni kasutamine üks kord

päevas vähemalt 15 minutit. Kodukorra p 16.3 kohaselt võimaldatakse kinni peetaval isikul helistada

ainult vangla poest ostetud telefonikaardiga ning helistamine toimub kinnipeetava või vahistatu kulul.

10. Kolleegium leiab, et VangS § 28 lg-s 2 sätestatud põhimõte, mille järgi kirjavahetus ja telefoni

kasutamine toimub kinnipeetava kulul, tähendab seda, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus

kirjavahetuseks ja telefonikõnede pidamiseks vangla kulul. Kassaator märgib õigesti, et ekslik on

VangS § 28 lg 2 sidumine kinnipeetava isikuarve kasutust reguleerivate sätetega. Arvesse tuleb võtta

ka VangS §-s 23 sätestatud eesmärki soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist ning

sotsiaalsete sidemete säilimist, mis hõlbustaks kinnipeetava vangistusjärgset resotsialiseerimist. Ka

VangS § 28 lg 3 näeb ette, et kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni (v.a mobiiltelefoni)

kasutamisele võib piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse

täideviimise eesmärke. Seejuures on keelatud piirata suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste

ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga.

Sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule näevad VangS §-d 96 ja 97 vahistatu suhtes ette

õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, samuti selle õiguse piirangud ja selle õiguse

kasutamise jälgimise. VangS § 96 lg 2 sätestab, et kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub

vahistatu kulul. Seejuures ei ole vahistatu puhul erinevalt kinnipeetavast võimalik rääkida VangS § 44

lg-s 2 nimetatud mahaarvamistest. Selliseid mahaarvamisi ei oleks ka kinnipeetaval, kelle vastu pole

esitatud rahalisi nõudeid või kes on need rahuldanud ning kelle puhul ei olnud VangS § 44 lõike 21

varemkehtinud redaktsiooni järgi veel alustatud vabanemistoetuse hoiustamist või on selle

hoiustamine lõpetatud tulenevalt 1. veebruaril 2007 jõustunud VangS § 44 lg-st 3, mille kohaselt

hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära

täitumiseni. Ringkonnakohtu tõlgenduse järgi ei saaks selliste kinnipeetavate puhul telefoni

kasutamise õiguse piiramine olla eesmärgipärane ning võiks kerkida küsimus piirangu

põhiseaduspärasusest.

Kuivõrd ringkonnakohtu tõlgendus keelaks nii vastuvõtja arvel helistamise kui ka n.ö laetava

kõneajaga kõnekaartide (nt Voicenet kõnekaart) kasutamise, takistaks see ka ebamõistlikult nende

kinnipeetavate võimalusi vanglaväliseks suhtlemiseks (sh suhtlemiseks kaitsjaga), kellel isikuarvel

raha üldse puudub. Seda arvestades on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et nii VangS § 28

lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava

kõneajaga kõnekaardiga.

11. Asjas on vaidlus ka selle üle, kas vanglaametnikel on õigus kontrollida kinnipeetava helistamise

ajal helistamiseks kasutatava taksofoni elektroonilist tablood või rikutakse sellega kinnipeetava

õigust sõnumi saladusele (Põhiseaduse § 43).

Kinnipeetava kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimist reguleerib VangS § 29. Selle paragrahvi teise

lõike kohaselt võib kinnipeetava kirjavahetuse ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu kontrollida

üksnes kohtu loal ja jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras. VangS § 29 lg 4 järgi on

keelatud kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, prokurörile, kohtule,

õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile. VSE § 51 lg 4 sätestab muu hulgas, et telefoni kasutamise

korral tuleb kinnipeetavale tagada telefoni teel edastatava sõnumi saladuse kaitse. Pärnu Vangla

kodukorra p 16.5 sätestab, et kinni peetava isiku helistamised registreeritakse selleks ettenähtud

žurnaalis, kuhu märgitakse helistaja ees- ja perekonnanimi, helistatava ees- ja perekonnanimi,

helistamise aeg ja kestus.

Käesoleval juhul esitas vanglaametnik R. Kaldale korralduse astuda telefoniaparaadi eest kõrvale, et

ametnikud näeksid selle elektroonilist tablood. Ringkonnakohus pidas seadusega kooskõlas olevaks

vanglaametnike poolt kinnipeetavale antud korraldust võimaldada helistamise ajal näha telefoni

tablood, et kontrollida, kas helistatakse vanglasisesel isikuarvel oleva raha arvel.

12. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt ringkonnakohtuga, et vanglaametnikel on õigus näha telefoni

tablood kinnipeetava helistamise ajal, kuid leiab, et see õigus ei ole seotud mitte kohustusega

kontrollida, et kinnipeetav helistaks tingimata enda arvel, vaid see õigus tuleneb vajadusest tagada

vanglas julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse vanglas

kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab Vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja

üldise julgeoleku vanglas. Justiitsministri 1. aprilli 2003. a määruse nr 23 "Vangistuse ja

eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine" § 4 p 6 kohaselt on järelevalvetoiminguteks

ka abinõude rakendamine kinnipeetavate põgenemise, allumatuse ja muude õigusrikkumiste

ärahoidmiseks ja tõkestamiseks.

VangS § 28 lg 3 annab vangla direktorile õiguse piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni

kasutamisele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise

eesmärke. Vanglal ei oleks seda ülesannet võimalik efektiivselt täita, kui vanglaametnikel puuduks

õigus kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Lisaks on VangS § 28 lg 3 teise lause

kohaselt keelatud kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike

omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Vanglaametnike õigus jälgida telefoni

kasutamist tagab neile võimaluse vajaduse korral tõkestada kaitsja ja haldusorganitega piiramatu

suhtlemise õiguse kuritarvitamine kinnipeetava poolt. Telefoni kasutamise kontrollimise käigus ei

tohi siiski rikkuda kinnipeetava õigust sõnumi saladusele.

Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa

Vanglareeglistiku" punkt 24.1 näeb vanglavälise suhtlemise osas ette, et kinnipeetavatel peaks olema

nii tihti kui võimalik lubatud suhelda kirja või telefoni teel või muul viisil oma perekonna, teiste

isikute ja vanglaväliste organisatsioonide esindajatega. Reeglistiku punkti 24.2 kohaselt võib

vanglavälist suhtlust piirata ja jälgida, kui see on vajalik muu hulgas korra, turvalisuse ja julgeoleku

tagamiseks, kuid isegi suhtlemise piiramise korral tuleb kinnipeetavale võimaldada vanglaväliseid

kontakte vastuvõetaval miinimumtasemel.

Käesolevas asjas on tuvastatud, et kontrollivad vanglaametnikud viibisid eraldi ruumis ega kuulanud

R. Kalda telefonikõnet pealt. Vanglaametnike poolt R. Kaldale esitatud nõue võimaldada korraks

näha telefonitablood oli õiguspärane, kui selline kontrollimine toimus VangS § 28 lg 3 alusel.

13. Kolleegium märgib, et kassatsiooniastmes toimub üksnes õiguslik vaidlus. HKMS § 64 lg 1

kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme

kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Sama paragrahvi

teine lõige näeb ette, et Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel

asjaoludel ning Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.

Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus ja halduskohus oleksid rikkunud tõendite

hindamise korda. Seetõttu ei analüüsi Riigikohtu halduskolleegium kassaatori väiteid, milles

soovitakse ümber hinnata alama astme kohtute uuritud tõendeid või seatakse kahtluse alla kohtute

tuvastatud faktilised asjaolud. Riigikohus lähtub esimese ja teise astme kohtute tuvastatud

asjaoludest, et R. Kalda pidi kuulma ja mõistma temale vanglaametnike poolt esitatud korraldusi,

jättis need tahtlikult täitmata ning karjus vanglaametniku peale. Kohtud on asunud õigesti

seisukohale, et sellega pani R. Kalda toime distsipliinirikkumise.

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse,

et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see

veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud

allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul,

kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning

korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2003. a määrus haldusasjas

nr 3-3-1-21-03, p 13). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei

ole kellelgi kohustust täita. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et üksnes kinnipeetava teistsugune

arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna

kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Ringkonnakohus märkis õigesti, et vastupidine

seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.

Hoolimata sellest, et halduskolleegium nõustub kassaatori tõlgendusega VangS § 28 lg-le 2 ning peab

ringkonnakohtu tõlgendust ekslikuks, ei olnud R. Kaldal õigust keelduda vanglaametnike korralduste

täitmisest. Pealegi ei muuda VangS § 28 lg-le 2 antud erinev tõlgendus seadusevastaseks

vanglaametnik H. Lindi korraldust R. Kaldale vabastada telefoni tabloo selle kontrollimiseks, sest

kolleegium leidis eelnevalt, et vanglaametnikel on õigus kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni teel

suhtleb.

15. Distsiplinaarsüütegu, mille eest Pärnu Vangla direktor R. Kaldat noomitusega karistas, seisnes

mitteallumises vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning vanglaametniku peale karjumises.

Kuna kohtud on tuvastanud, et rikkumised leidsid aset ja R. Kaldat karistati õiguspäraselt, millega

nõustub ka Riigikohtu halduskolleegium, siis puudub alus kohtuotsuste tühistamiseks.

Halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et Pärnu Vangla direktori 16. augusti 2005. a

käskkirjas viitamine varasemale distsiplinaarkaristusele, mille Tartu Halduskohus 14. oktoobri

2005. a otsusega tühistas, oli lubatav vaatamata varasema karistamise aluseks olnud Tartu Vangla

direktori 13. mai 2005. a käskkirja vaidlustamisele halduskohtus. Õige on, et selline viitamine ei

mõjutanud käesolevas asjas distsiplinaarkaristuse määramist ega kahjustanud seega R. Kalda õigusi.

R. Kalda suhtes kohaldati kergeimat distsiplinaarkaristust. Tähtsust ei oma, et distsiplinaarmenetluse

protokollis märgiti, et kahtlemata omab varasem kehtiv karistus isikut iseloomustavana teatud kaalu,

sest sellel alusel pole kaebaja suhtes kohaldatud raskemat distsiplinaarkaristust.

HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni,

haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta

teisiti. Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette haldusakti kehtivuse automaatset peatumist või

lõppemist seoses selle vaidlustamisega halduskohtus. HKMS § 121 lg 1 kohaselt ei takista kaebuse

esitamine kaevatava haldusakti täitmist ega andmist või toimingu sooritamist, kui seadus ei sätesta

teisiti. HKMS § 121 lg 2 annab halduskohtule õiguse rakendada abinõusid kaebuse esitaja õiguste

esialgseks kaitseks, kui vastasel juhul oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see

võimatuks. Selles asjas halduskohus esialgset õiguskaitset ei rakendanud.

16. Eeltoodust lähtuvalt on kolleegium seisukohal, et R. Kalda kassatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele, kuid ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Kautsjon tuleb arvata

riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque