3-1-1-121-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-121-06

Otsuse kuupäev

28. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Aare Patuse süüdistuses KarS § 184 lg 1 ja § 418

lg 3 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

13. oktoobri

2006.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-05-239

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aare Patuse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

31. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 9. juuni 2006. a otsus Aare Patuse süüdimõistmises ja

karistamises KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ja Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2006. a otsus

Aare Patuse süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 1 järgi, samuti mõistetud

liitkaristuste osas.

2. Süüdi tunnistada Aare Patune KarS § 183 lg 1 järgi ja karistuseks mõista talle üks aasta ja

kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima

karistusega ning mõista liitkaristuseks KarS § 183 lg 1 ja § 418 lg 3 p 1 järgi üks aasta kuus

kuud vangistust. Nimetatud karistust suurendada KarS § 65 lg 2 alusel Viljandi Maakohtu

27. augusti 1996. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - kaks aastat üheksa kuud ja

kuus päeva - võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõista Aare Patusele neli aastat kolm kuud ja

kuus päeva vangistust.

3. Välja mõista riigieelarve vahenditest Advokaadiböroo Tibar & Parnerid kasuks 2124.- (kaks

tuhat ükssada kakskümmend neli) krooni vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske poolt Aare

Patusele õigusabi osutamise eest.

4. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aare Patusele esitati süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi suures koguses narkootilise aine korduvas

käitlemises. Süüdistuse kohaselt müüs A. Patune ajavahemikul 2003. a kuni 2004. a detsember

tuvastamata koguses narkootilist ainet amfetamiinsulfaati U. M.-ile, A. E.-le ja D. T.-le. Samuti leiti

A. Patuse kinnipidamisel 28. jaanuaril 2005. a tema juurest 7,57 grammi amfetamiinsulfaati, millest

puhast amfetamiini oli 1,94 grammi.

Veel süüdistati A. Patust KarS § 418 lg 3 p 1 järgi tulirelva ebaseaduslikus käitlemises.

2. Harju Maakohtu 9. juuni 2006. a otsusega tunnistati A. Patune süüdi KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ja

mõisteti talle karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust, KarS § 418 lg 3 p 1 järgi

süüditunnistamisel mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust. Liitkaristuseks mõisteti

süüdistatavale KarS § 64 lg 1 alusel kaks aastat kuus kuud vangistust. Mõistetud karistust suurendati

KarS § 65 lg 2 alusel Viljandi Maakohtu 27. augusti 1996. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa - kaks aastat üheksa kuud ja kuus päeva - võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti

A. Patusele viis aastat kolm kuud ja kuus päeva vangistust.

Maakohus leidis, et süüdistus ei ole tõendatud osas, mis puudutas narkootilise aine andmist U. M.-ile.

Nimetatud tunnistaja ei olnud enda ütlustes järjekindel ning kohus leidis, et tema ütlusi ei saa lugeda

usaldusväärseiks. Nimetatud episoodis mõistis kohus A. Patuse õigeks.

Küll leidis aga tõendamist viiel korral ühe grammi kaupa narkootikumide andmine tunnistaja A. E.-

le, samuti ühel korral narkootikumi andmine D. T.-le. Nimetatud tunnistajate ütlustest nähtus samuti,

et A. Patuse käest oli ilma ette teatamata võimalik osta narkootilisi aineid. Seega pidi süüdistatav

pidevalt omama narkootilisi aineid, mida kinnitas ka 7,57 grammi amfetamiinsulfaadi leidmine tema

juurest kinnipidamisel. Seetõttu ei pidanud kohus usutavaks A. Patuse kaitseversiooni, et suitsupaki,

mille sees olid narkootikumid, sai ta sõbra käest ega teadnud selle sisu.

Lahendades küsimust, kas A. Patune käitles narkootikume suures koguses, märkis maakohus

järgmist. Vastavalt Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning lähteainete seaduse (NPAS) § 31 lg-

le 3 loetakse narkootilise aine suureks koguseks kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele

isikule.

Kohus tuvastas, et 1,94 grammi puhast amfetamiini on põhimõtteliselt üheks doosiks kroonilisele

narkomaanile. Keskmise narkootilist joovet tekitava kogusena määratles kohus amfetamiini puhul

1 grammi puhast narkootilist ainet. Kuna A. Patuse juurest leiti 1,94 grammi puhast amfetamiini,

piisas sellest narkojoobe tekitamiseks kahele isikule. Arvestades sinna juurde narkootikumide

edastamise tunnistajatele kokku kuuel korral, leidis kohus, et A. Patuse käitumine tuleb

kvalifitseerida KarS § 183 lg 2 p 2 järgi kui narkootilise aine väikeses koguses käitlemine

edasiandmise eesmärgil isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS § 12 ptk I jaos ettenähtud

kuriteo.

3. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras ringkonnaprokurör Rita Siniväli, kes leidis, et

A. Patuse käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning vastavalt karmistada ka

mõistetud karistust. Kohtuotsuse vaidlustasid ka A. Patune ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Talvi Vaske; mõlemas apellatsioonis taotleti süüdistatava õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Patuse

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 183 lg 2 p 2 järgi, samuti mõistetud liitkaristuste osas.

A. Patune tunnistati süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm aastat vangistust,

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Sellele liideti Viljandi

Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti

süüdistatavale viis aastat üheksa kuud ja kuus päeva vangistust.

Kohtu hinnangul ei saanud A. Patuse ja tema kaitsja apellatsioonid olla aluseks maakohtu otsuse

muutmiseks. Apellatsioonides esitatud väited on ümber lükatud objektiivselt tuvastatuga ning puudus

alus kahelda maakohtu põhistatud järelduste õigsuses. Eeltoodu puudutas just küsimust, mitmel

korral ja millistes kogustes A. Patune narkootikume käitles.

Küll soostus ringkonnakohus aga osaliselt prokuröri apellatsioonis esitatud argumentidega.

Refereerides Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendit 3-1-1-4-04, asus ringkonnakohus seisukohale,

et A. Patune pani narkootikumide käitlemisel toime jätkuva süüteo. Tuvastatud tehiolud viitavad

asjade sarnasele käigule, milleks on narkootikumide omandamine, valdamine ja edasiandmine ning

tavaline elukogemus laseb selles tegevuses näha narkodiilerlust, st narkootiliste ainete süstemaatilist

ebaseaduslikku käitlemist.

Järgnevalt lahendas kohus küsimuse, kas A. Patune käitles sel viisil suurt kogust narkootikume.

Viidates NPAS § 31 lg 3 teisele lausele, märgitakse otsuses, et ainete segu, mis lahjendamise

eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine segamisel muu ainega, loetakse käesoleva

lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse ainega. Seega on seadusega kehtestatud, et segu

võrdsustub puhta ainega ning ei ole oluline, milline on puhta aine sisaldus avastatud segus. Seetõttu

on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust.

Ühtlasi märkis ringkonnakohus, et narkootikume ostetakse narkootilise joobe saamiseks. Seetõttu on

ka loogiline, et ostetakse kogus, mis on piisav joobe tekitamiseks. Käesolevas kriminaalasjas on

tuvastatud, et A. Patune andis narkootilist ainet edasi kuuel korral ühe grammi kaupa, mistõttu tuleb

asuda seisukohale, et narkojoobe tekitamiseks piisab ühest grammist narkootikumist.

Eeltoodust tuleneb, et A. Patune käitles üle 13 grammi amfetamiinsulfaati, millest piisab narkojoobe

tekitamiseks üle kümnele isikule ning jätkuva süüteona tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida

KarS § 184 lg 1 järgi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Patuse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

T. Vaske, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale

kohtule teises kohtukoosseisus.

5.1 Kassaatori arvates on A. Patuse süü narkootikumide käitlemises tõendatud ainult kahe tunnistaja,

kes ise on narkomaanid, vastuoluliste ütlustega. Ükski teine objektiivne tõend ei kinnita

narkootikumide käitlemist A. Patuse poolt. Sarnaselt ei kinnita ükski tõend, et A. Patuse korterist

leitud relv oleks olnud tema oma.

5.2 Süüdistuse osas narkootikumide käitlemises leitakse kassatsioonis veel, et kuidagi ei saa kohtute

poolt tuvastatud kolme episoodi käsitleda jätkuva süüteona. Tegemist ei olnud ajaliselt lähedaste

üksikkäitumistega. Samuti on ringkonnakohus teinud täiesti põhjendamatu järelduse, et

narkootikumide ostjate poolt ostetakse kogus, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks ning

selliseks koguseks on üks gramm amfetamiini. Kohtu järeldus, et A. Patune käitles 13 grammi

narkootilist ainet, on meelevaldne ning ei põhine objektiivselt tuvastatud asjaoludel ega ka spetsialisti

ütlustel.

6. Kassatsioonile on esitanud vastuse ringkonnaprokurör R. Siniväli, kes palub jätta ringkonnakohtu

otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

6.1 Vastuses viidatakse väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt omandavad sõltlased joobe

saamiseks tavaliselt 0,5-1 grammi amfetamiinsulfaadi segu. Ekspertide arvamuse kohaselt jääb

narkootilist joovet tekitav kogus sõltuvalt varasemast tarvitamise harjumusest vahemikku 5-500 mg,

seega piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele 50-5000 mg amfetamiinist, mis teeb keskmiseks

2,5 grammi amfetamiini. Kui aga arvestada, et pidevale kasutajale piisab joobe tekitamiseks

keskmiselt 200 mg amfetamiinist, on tervele isikule (5 mg) ja pidevale tarvitajale (200 mg) joovet

tekitavaks keskmiseks koguseks 102,5 mg.

6.2 Prokurör leiab, et praegune kaasus on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt, kuna

kohtud tõlgendavad piiri narkootiliste ainete väikese ja suure koguse vahel erinevalt. Nimetatud

küsimuses on prokuröri arvates vajalik Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maa- ja

ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu.

8. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et soostuda tuleb kohtute poolt tuvastatud

faktiliste asjaoludega ning selles osas ei ole kassatsioonis esitatud väited aluseks kohtuotsuste

tühistamisele.

Kriminaalasja lahendamisel narkootikumide käitlemise süüdistuses tuleb seega aluseks võtta

järgmised asjaolud - A. Patune edastas kuuel korral 1 grammi kaupa narkootilist ainet kahele isikule,

samuti oli kinnipidamisel tema valduses 7,57 grammi narkootikume, millest puhast ainet oli 1,94

grammi. Küsimus, millise karistusseadustiku sätte järgi kvalifitseerida A. Patuse käitumine, sõltub

sellest, kuidas tõlgendada ja sisustada NPAS § 31 lg-t 3 ehk teisisõnu, millistest kriteeriumitest

lähtuvalt saab rääkida narkootilise aine suurest kogusest. See eeldab omakorda selgitamist, kuidas

suhestuvad viidatud sätte esimene ja teine lause.

9. Kehtiv NPAS § 31 lg 3 sätestab, et suur on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene

kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Ainete segu, mis

lahjendamise eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine segamisel muu ainega,

loetakse käesoleva lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse ainega.

10. Maakohus on kriminaalasja lahendamisel võtnud aluseks NPAS § 31 lg 3 esimese lause ning

leidnud, et suurest kogusest narkootilisest ainest saab rääkida vaid siis, kui sellest piisab narkojoobe

tekitamiseks vähemalt kümnele isikule. Ringkonnakohus on seevastu leidnud, et primaarne on sätte

teine lause ning ei ole vahet, milline on puhta aine sisaldus avastatud segus. Seega juhul, kui võtta

aluseks, et narkojoobe tekitamiseks on vajalik nt 1 gramm teatud narkootilist ainet, siis on

KarS § 184 lg 1 koosseis täidetud, kui isikul on seda ainet segatuna 10 grammi, sõltumata sellest,

milline on selles segus puhta aine ja nn ballastaine vahekord. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab,

et ringkonnakohtu sellise käsitlusega ei saa nõustuda ja seda järgmistel põhjustel.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on aine koguse määratlemisel tähtsus vaid NPAS § 31

lg 3 esimesel lausel. Selle kohaselt on suur selline kogus narkootilist ainet, millest piisab narkojoobe

tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.

See eeldab aga järgnevalt kahte asja. Esmalt tuleb kohtul võtta seisukoht, milline on konkreetse

narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Nimetatud

asjaolu tuleneb tõsiasjast, et narkootilised ained on liigiti enda toimeomadustelt äärmiselt erinevad

(nn pehmed ja tugevad narkootikumid). Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine

kogus. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas

sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte.

NPAS § 31 lg 3 teist lauset tuleb mõista vaid tähenduses, et vaatamata sellele, millise

kontsentratsioonini on segamise tulemusel viidud reaalse narkootilise aine kogus, on jätkuvalt

tegemist narkootilise ainega. Tõdedes, et tegemist on küll äärmiselt väikese narkootilise aine

sisaldusega ainega, saab sel juhul vaatluse all oleva aine suhtes kohaldada siiski teisi narkootilise aine

käitlemist puudutavad põhimõtteid - nii on näiteks vaatamata reaalse toimeaine väiksele

kontsentratsioonile selle käitlemine (omamine, valdamine, müümine jne) jätkuvalt keelatud, see

kuulub konfiskeerimisele ja ka hävitamisele. Kuid seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks

rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses.

12. Eelnevast tulenevalt tuleb lahendada ka küsimus, millise KarS-i sätte järgi tuleb kvalifitseerida

A. Patuse käitumine narkootilise aine käitlemisel.

Esimese astme kohtus on leidnud, et keskmiseks narkootilist joovet tekitavaks koguseks amfetamiini

korral on 1 gramm puhast ainet. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et

määratlemaks kogust, mis tekitab isikule narkootilise joobe, tuleb aluseks võtta keskmine, teatud

määral narkootikumidega puutumuses olnud isik. Sel viisil ongi maakohus leidnud, et olukorras, kus

teaduslikele uuringutele tuginevalt võib amfetamiini minimaalseks joovet tekitavaks koguseks lugeda

5 mg ainet, kroonilise narkomaani korral võib aine kogus olla aga kuni 2000 mg, kujuneb keskmiseks

narkootilist joovet tekitavaks koguseks ca 1 gramm puhast amfetamiini.

Tähele tuleb panna sedagi, et põhimõtteliselt on ringkonnakohus narkootilise aine koguse sellise

määratlemisega soostunud, kuid leidnud NPAS § 31 lg 3 teisele lausele viidates, et kuna puhas aine ja

segu on võrdsed, piisas A. Patuse juurest leitud narkootilisest ainest (7,57 g segu) joobe tekitamiseks

seitsmele isikule. Tulenevalt käesoleva otsuse p-s 11 väljendatud seisukohtadest tuleb aga asuda

seisukohale, et reaalselt A. Patuse juurest leitud ainest piisas narkootilise joobe tekitamiseks siiski

vaid kahele isikule.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu argumentatsiooniga, mis käsitles neid

kuut episoodi, mil tuvastati küll narkootilise aine müük tarvitajatele, kuid hilisemalt oli võimatu

kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu. Kui leiab kinnitust, et narkootilist

ainet müüdi tarvitajale ühekordse annusena, on tõepoolest loogiline väita, et käideldi narkootilist

ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks. Et tarvitaja mõttes oli tegemist joovet

tekitava narkootilise aine või aine seguga, kinnitab kasvõi asjaolu, et ühele tunnistajatest müüs

A. Patune narkootilist ainet viiel korral. Eeltoodu alusel saab väita, et tegemist oli minimaalselt üheks

narkojoobeks vajaliku kogusega. Arvates varasemalt käideldud narkootikumid A. Patuse juurest

leitud narkootilise aine hulka, saab seega lugeda tuvastatuks, et A. Patune käitles narkootikume

koguses, millest piisab narkojoobe tekitamiseks kaheksale isikule.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et täiendavaid tõendeid kogumata saab käesolevas kriminaalasjas teha uue

otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Ringkonnakohus on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

lahendile 3-1-1-4-04 (RT III 2004, 10, 117) tuginedes leidnud, et A. Patuse käitumises on tuvastatud

kõik jätkuvat süütegu iseloomustavad objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Riigikohtu

kriminaalkolleegium, soostudes selle järeldusega, leiab, et A. Patuse käitumine tuleb ümber

kvalifitseerida KarS § 183 lg 1 järgi.

15. Harju Maakohtu otsusega on A. Patuse käitumine kvalifitseeritud KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ja

karistuseks on talle mõistetud kaks aastat kuus kuud vangistust. Tulenevat asjaolust, et Riigikohtu

kriminaalkolleegium kvalifitseerib süüdistatava käitumise ümber KarS § 183 lg 1 järgi, tuleb

korrigeerida ka A. Patusele mõistetud karistust. Nõustudes maakohtu otsuses toodud argumentidega,

mis

põhistasid

karistuse

mõistmist

sanktsiooni

keskmises

määras,

leiab

Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et A. Patusele tuleb väikeses koguses narkootilise aine jätkuva käitlemise eest

mõista karistuseks vangistus pikkusega üks aasta kuus kuud, st sarnaselt maakohtuga

vabadusekaotust ettenägeva sanktsiooni keskmises määras.

KarS § 64 lg 1 alusel tuleb lugeda liitkaristuseks KarS § 183 lg 1 ja § 418 lg 3 p 1 järgi üks aasta kuus

kuud vangistust. Mõistetud karistust suurendada KarS § 65 lg 2 alusel Viljandi Maakohtu 27. augusti

1996. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - kaks aastat üheksa kuud ja kuus päeva - võrra

ja lõplikuks karistuseks mõista A. Patusele neli aastat kolm kuud ja kuus päeva vangistust.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar