3-2-1-142-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-142-06

Määruse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

K. R avaldus R. R tagastamiseks Soome Vabariiki.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-21838

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. R määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja K. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde.

Asjast puudutatud isik K. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Sirje Must.

Asja läbivaatamise kuupäev

29. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-21838 osas,

millega ringkonnakohus määras kindlaks lapse elukoha. Lapse tagastamise nõude osas jätta

ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Valli Murdele K. R määruskaebuselt 25. oktoobril 2006. a tasutud kautsjon 400

(nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas Tartu Maakohtule 18. augustil 2006. a K. R avalduse,

milles paluti Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise

konventsiooni (edaspidi Haagi 1980. a konventsioon) alusel tagastada avaldaja alaealine laps R. R

tema alalisse elukohta Soome Vabariiki.

Avaldaja selgituse kohaselt jäeti Helsingi Linnakohtu 5. detsembri 1997. a otsusega menetlusosaliste

ühised lapsed R. (sündinud xx. xxxxx xxxx. a) ja B (sündinud xx. xxxxxxxxx xxxx. a) avaldaja

kasvatada. Lapsed elavad emaga Soome Vabariigis. Avaldajal oli laste isaga kokkulepe, et lapsed on

2006. aasta suvel isa juures Eestis. Tütar naasis ema juurde, poeg mitte. Avaldaja on vastu sellele, et

laps jääb Eestisse. Laste isa elab oma vanemate majas, tal ei ole korterit ning avaldaja ei tea, kas tal

on töökoht või mitte. Isa ei maksa lastele elatist, kuigi elatis on välja mõistetud. Laps õpib Soomes

6. klassis soome ja inglise keeles. Lapsel on psüühilised probleemid ja ta on aastaid külastanud

lastepsühholoogi. Lapse arvamusega tuleb vaidluse lahendamisel arvestada, kuid vaidlust ei saa

lahendada üksnes selle alusel, sest laps on sündinud ja elanud 12 aastat Soomes.

2. Asjast puudutatud isikuna menetlusse kaasatud lapse isa K. R seletuse kohaselt ei soovinud poeg

juba 10-aastasena enam Eestist Soome minna ja on ka praegu sellele vastu. Last ei saa vägisi ära

saata. Ta tegutseb lapse heaolu huvides ! käib tööl, pani lapse Eestis kooli, ostis vajalikud kooliasjad

ja mängib lapsega. Lapsel ei ole keeleprobleemi, ta saab koolis hakkama. Laps ei taha emale

helistada, kuna ema karjub. Kui lapsele rääkida Soome minekust, satub ta hüsteeriasse. Lapse

psüühikale tekitatakse kahju, kui ta vägisi ära viiakse. Eestis ei ole lapsel psüühikaga probleeme.

Lapse arvamusega peab arvestama, kuna laps on 12-aastane ja tema arvamus on Haagi konventsiooni

mõtte kohaselt oluline.

3. Tartu Maakohus jättis 4. septembri 2006. a määrusega taotluse rahuldamata ning luges lapse

elukohaks aadressi täpsusega isa elukoha.

Maakohus lähtus otsuse tegemisel ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni artiklis 3 ja Eesti

Vabariigi lastekaitseseaduse §-s 3 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt tuleb esikohale seada lapse

huvid. Samuti tugines maakohus ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni artiklile 12 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 559 lg-le 1, pidades oluliseks lapse ärakuulamist ja lapse

arvamusega arvestamist.

Haagi 1980. a konventsioonis ei ole sätestatud absoluutseid lapse tagastamist välistavaid asjaolusid.

Kohtunikule on Haagi 1980. a konventsiooni art-s 13 antud diskretsiooniõigus otsustada, kas laps

tagastada või jätta tagastamata. Asjas on tõendatud, et emal on lapse hooldusõigus ja laps viibib

Eestis ilma tema nõusolekuta. Samuti on tõendatud, et lapse isa ei hoia last kinni lapse tahte vastaselt.

Isa on kinnitanud, et on nõus lapse tagasi Soome viima, aga laps on sellele kategooriliselt vastu.

Haagi 1980. a konventsiooni art 13 lg 2 kohaselt ei ole taotluse saanud riigi kohus või haldusasutus

kohustatud andma korraldust lapse tagastamiseks, kui laps ei soovi tagasi minna. Laps on nii kohtule,

Tartu valla sotsiaaltöötajatele kui ka lastepsühholoogile korduvalt avaldanud, et ei soovi Soome

tagasi minna ning soovib jääda elama isa juurde Eestisse. Arvestades lapse isa seletust selle kohta, et

tema ei ole teinud takistusi lapse naasmiseks Soome ema juurde, ja lapse enda seletusi, ei saa

praegust juhtumit käsitada lapseröövina Haagi 1980. a konventsiooni mõttes. Helsingi tervisekeskuse

lastepsühhiaatri hinnangust nähtub, et lapsel on diagnoositud 2001. aastal selgelt väljendunud

depressioon. Laps vajas turvatunnet suhetes täiskasvanute ja oma keskkonnaga. Kohus leidis Soome

psühholoogide arvamust arvestades, et lapse tagastamine vastu tema tahtmist tekitaks lapsele

täiendavaid psühholoogilisi probleeme.

Kohus oli valla sotsiaaltöötaja, lastepsühholoog L. Haldre ja lapse arvamust arvestades seisukohal, et

lapse seisukoht Eestisse elama jäämise kohta on läbi mõeldud. Laps on kohtule ja lastepsühholoogile

põhjalikult selgitanud, miks ta soovib jääda Eestisse isa juurde. Ta käib siin trennis ja isal on tema

jaoks rohkem aega. See tekitab temas olulise turvatunde. Laps on mitmeid kordi rõhutanud, et

tahtmine Eestisse jääda on tal olnud juba ammu. Kohus leidis, et lapse soov isa juurde jäämiseks on

kujunenud iseseisvalt ja ei tulene ühekordsest meeldivast emotsioonist.

Haagi 1980. a konventsioonis on peetud oluliseks eelkõige kahjulike tagajärgede ärahoidmist, mitte

niivõrd laste viivitamatut tagasitoomist. Laste tagastamine nende hariliku viibimiskoha riiki on väga

oluline, kuid ainult eeldusel, et see ei kahjusta last.

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja avalduse rahuldada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on Haagi 1980. a konventsiooni põhimõtte järgi primaarne

kaitsta last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede

eest. Seega otsustades, kas laps tagastada, peab kohus kaaluma, kumb otsustus on lapse huve

arvestades õigem, ning märkima, millistest asjaoludest tulenevalt kohus jõudis konkreetsete

järeldusteni.

Tegemist on lapserööviga Haagi 1980. a konventsiooni tähenduses. Haagi 1980. a konventsiooni art

13 viimase lause kohaselt peab kohus arvestama lapse sotsiaalset tausta käsitlevat infot, mille on

andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev organ. Toimikust ei nähtu lapse

sotsiaalset tausta käsitlevat infot ei Soomest ega Eestist. Kohus otsustas lapse hoolduse üle, tegemata

kindlaks, kas isa vanemad on nõus sellega, et lapselaps hakkab elama nende juures. Kohus ei oleks

tohtinud määrata lapse elukohaks vanavanemate elukohta, kus elab ka isa, keda iseloomustavad

materjalid on negatiivsed. Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 art 11 lg 4 kohaselt ei saa kohus

keelduda lapse tagasitoomisest Haagi 1980. a konventsiooni art 13 b alusel, kui ta on kindlaks teinud,

et lapse kaitseks pärast tema tagasitoomist on tehtud piisavad korraldused. Kuna puuduvad tõendid

selle kohta, et lapse tagastamine emale põhjustab lapsele psüühilisi kannatusi või muul viisil asetab

lapse ebakindlasse olukorda, ei tohtinud kohus jätta tagastamistaotlust rahuldamata.

5. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, leides, et maakohtu määrus on õige ja kooskõlas

Haagi 1980. a konventsiooni sätetega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 6. oktoobri 2006. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Asjas ei

vaielda selle üle, et lapse tagastamata jätmine tema harilikku viibimiskohta on õigusvastane Haagi

1980. a konventsiooni art 3 tähenduses. Lapse hooldamisega seotud asjades on kõige tähtsam järgida

lapse huve. Otsustamaks lapse tagastamise, peab kohus kaaluma, kumb otsustus on lapse huvidest

lähtudes õigem. Maakohus leidis põhjendatult, et Haagi 1980. a konventsiooni art 13 lg 2 alusel tuleb

keelduda lapse tagastamisest, sest laps ise on sellele vastu ning tema vanust ja küpsusastet arvestades

on tema arvamusega õige arvestada.

Määruskaebuse seisukoht, et lapse arvamus ei ole kujunenud iseseisvalt ja sellega ei oleks tohtinud

arvestada, ei ole põhjendatud. Laps avaldas korduvalt nii kohtule, sotsiaaltöötajale kui ka

lapsepsühholoogile, et ta soovib jääda isa juurde ega soovi Soome tagasi minna, ja põhjendas oma

arvamust. Ainuüksi asjaolu, et laps vajab edasist ravi psühhiaatri juures, ei saa olla aluseks

otsustusele lapse tagastamise või tagastamata jätmise kohta.

Asjakohane ei ole määruskaebuse väide, et kohus ei saanud keelduda lapse tagasitoomisest Euroopa

Nõukogu määruse nr 2201/2003 art 11 lg 4 järgi. Maakohus keeldus lapse tagastamisest põhjusel, et

laps ei soovi ise tagasi minna, mitte aga põhjusel, et lapse tagasitoomine harilikku viibimiskohta võib

talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi.

Haagi 1980. a konventsiooni art 13 viimase lause kohaselt peab kohus või haldusorgan arvestama

lapse sotsiaalset tausta käsitlevat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või

muu pädev asutus. Praegusel juhul on asja materjalide juures Helsingi lastepsühhiaatri hinnang,

milles on märgitud, et laps vajab turvatunnet suhetes täiskasvanute ja oma keskkonnaga. Laps

kinnitas lastepsühhiaater L. Haldrele, et isa ja vanavanemate juures tunneb ta ennast rohkem hoituna

ning talle pööratakse rohkem tähelepanu. Seega ei puudu materjalide hulgas info lapse sotsiaalse

tausta kohta. Nimetatud infot võinuks olla enam, kuid vaidlusalusel juhul ei takistanud see

tagastamise taotluse õiglast lahendamist.

Maakohus luges lapse elukohaks tema isa elukoha. Kuna Helsingi Linnakohtu 5. detsembri 1997. a

otsusega jäeti laps ema hooldada ja tagastamise taotluse lahendamisega ei saa muuta eelnimetatud

otsust, on selline elukoha määramine ebatäpne. Õigeks tuleb lugeda, et kuni hooldusõiguse

lahendamiseni on lapse elukohaks tema isa elukoht.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja rahuldada lapse

tagastamise taotlus.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Maakohus leidis, et

tegemist ei ole lapserööviga. Ringkonnakohus, jättes maakohtu otsuse muutmata, nentis, et vaidlust ei

ole selle üle, et tegemist on lapserööviga Haagi 1980. a konventsiooni mõttes.

Ringkonnakohus ei vastanud kõigile avaldaja apellatsioonkaebuse väidetele. Kohus ei tohtinud

ületähtsustada lapse soovi. Toimikust ei nähtu, et oleks selgitatud välja lapse sotsiaalne taust Soomes

või Eestis. Kui kohus jõudis järeldusele, et lapse tagastamine põhjustab talle kannatusi, pidi kohus

koguma tõendeid, et teha kindlaks, kas lapse kaitseks pärast tema tagasitoomist tehtud korraldused on

piisavad. Kohus määras lapse elukohaks isa vanemate kodu, otsustades sellega isikute õiguste üle,

keda menetlusse ei kaasatud, ja jättes välja selgitamata, kas isa vanemad on sellega nõus. Kohus ei

teinud kindlaks, kas isa on võimeline last kasvatama.

Määruse jõustumisel tekib olukord, kus samaaegselt kehtib nii Helsingi Linnakohtu otsus, millega

lapse elukoha üle otsustamise õigus on antud emale, kui ka Tartu Maakohtu otsus, millega lapse

elukohaks määratakse isa elukoht.

Kohtud tuginesid kergekäeliselt lapse soovile.

8. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

9. Riigikohtule saabus 4. detsembril 2006. a Justiitsministeeriumilt kiri, milles teatati, et laps viibib

alates 26. novembrist 2006. a Soome Vabariigis. Riigikohtu järelepärimise peale kinnitas avalikku

huvi kaitsma õigustatud isikuna (eestkosteasutusena) menetlusse kaasatud Tartu Vallavalitsus

29. jaanuari 2007. a kirjas asjaolu, et laps ei viibi Eestis isa juures. Vastusena Riigikohtu

järelepärimisele vastas ka avaldaja esindaja 26. jaanuaril 2007. a, et laps tagastati Soome Vabariiki,

kuid avaldaja ei loobu määruskaebusest ja palub selle rahuldada. Puudutatud isiku esindaja möönis, et

asjaolude kohaselt võib laps olla Soome Vabariiki tagastatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja

määruskaebus rahuldada osas, millega ringkonnakohus määras kindlaks lapse elukoha. Lapse

tagastamise nõude osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta lõppjäreldustes muutmata ja määruskaebus

TsMS § 692 lg 2 alusel rahuldamata, kuid TsMS § 691 p 5 alusel tuleb muuta määruse põhjendusi.

11. Esmalt käsitleb kolleegium lapse elukoha määramise küsimust. Kolleegium leiab, et alama astme

kohtud otsustasid ebaõigesti lapse tagastamise küsimuse lahendamisel ka lapse elukoha üle.

Kohtud tuvastasid, et Helsingi Linnakohtu 5. detsembri 1997. a otsusega jäeti menetlusosaliste

alaealised lapsed avaldaja kasvatada (hooldada). Lapsed elasid koos emaga Soome Vabariigis.

2006. aasta suvel külastasid lapsed isa ja poeg ei naasnud õppeaasta alguseks Soome. Avaldaja palus

lapse tagastada Soome Vabariiki. Seega vaieldakse selle üle, kas laps tuleb Haagi 1980. a

konventsiooni art 12 alusel Soome tagasi saata või mitte.

Kolleegium on seisukohal, et lapse elukoha määramise saab lapse tagastamise avalduse esitamise

korral otsustada kohus alles pärast seda, kui on lahendatud lapse viivitamata tagastamise küsimus (Vt

Riigikohtu 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06 (RT III 2006, 46, 390), p 14). Lapse

tagastamise vaidluses lapse elukoha küsimust ei lahendata. Ka juhul, kui üks vanematest esitab nõude

lapse elukoha, sh ajutise elukoha määramiseks, tuleb see küsimus lahendada lapse tagastamisest

eraldi, sest lapse elukoha määramine on vanemate õiguste määramine lapse suhtes, mis Eesti kehtiva

õiguse järgi toimub perekonnaseaduse (PKS) § 51 alusel. Kuna Eesti ja Soome on Euroopa Liidu

liikmed, tuleb lapse hooldusõiguse, sh elukoha määramisel arvestada Nõukogu (EÜ) 27. novembri

2003. a määrusega nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja

täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (nn uus Brüsseli II määrus).

Haagi 1980. a konventsiooni art 12 alusel lapse tagastamise nõue on seevastu oma olemuselt sarnane

TsMS §-s 551 sätestatud esialgse õiguskaitse rakendamisega, mis on vajalik selleks, et ennistada

senine olukord ja tagada lapse hooldusõiguse, sh lapse elukoha määramise lahendamine lapse hariliku

viibimiskoha riigi kohtus. Haagi 1980. a konventsiooni art 12 ei näe ette, et koos lapse tagasisaatmise

otsustamisega tuleb kindlaks määrata lapse elukoht, sh elukoht hooldusõiguse lahendamiseni. Lapse

ajutise elukoha saab küll Eestis peetavas kohtuvaidluses TsMS § 551 ja § 378 lg 3 p 1 alusel kindlaks

määrata esialgse õiguskaitse rakendamise korras, kuid see saab toimuda vaid vanema õiguste

määramise, sh lapse elukoha määramise menetluses tehtava lahendi tagamiseks, mitte aga Haagi

1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise küsimuse lahendamisel.

Määrates lapse tagastamise küsimuse lahendamisel kindlaks ka lapse elukoha, kohaldasid kohtud

vääralt Haagi 1980. a konventsiooni art-t 12 ning lahendasid küsimuse, milleks neil puudus nii

materiaalõiguslik alus kui ka menetlusõiguse normidest tulenev pädevus. Kohtud ületasid esitatud

avalduse lahendamisel selle piire, rikkudes sellega TsMS § 439. Nimetatud menetlusõiguse normi

rikkumine on siiski Riigikohtu menetluses kõrvaldatav ringkonnakohtu määruse selles osas

tühistamisega.

12. Lapse Soome Vabariiki tagastamata jätmise osas on ringkonnakohtu määrus lõppjäreldustes õige,

kuid avaldus lapse tagastamata jätmise kohta tuleb jätta rahuldamata teistel motiividel.

13. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline lapse õigusvastase

kinnipidamise tuvastamise osas. Maakohus jättis lapse tagastamise avalduse rahuldamata põhjusel, et

laps ei soovi tagasi minna ja soovib jääda elama isa juurde Eestisse. Kuna isa seletuste kohaselt last

kinni ei hoita, leidis maakohus, et praegust juhtumit ei saa pidada lapserööviks Haagi 1980. a

konventsiooni mõttes. Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kohaselt jättis ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata. Määruse põhjendavas osas märkis aga ringkonnakohus, et puudub

vaidlus selle üle, et lapse tagastamata jätmine lapse harilikku viibimiskohta oli õigusvastane. Kui

ringkonnakohus tuvastas maakohtust erinevalt lapse kinnipidamise õigusvastasuse, ei saanud

ringkonnakohus jätta maakohtu määrust muutmata. Muutes maakohtu määruse põhjendusi, pidi

ringkonnakohus maakohtu määruse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel põhjenduste osas tühistama ja tegema

selles osas ise uue määruse. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud. Praegusel kujul on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Kolleegium jääb varem

väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et

kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt Riigikohtu 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-06

(RT III 2006, 25, 227)). Kuigi viidatud tsiviilkohtumenetluse sätted käivad kohtuotsuse kohta, leiab

kolleegium, et need sätted on kohaldatavad ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse kohta. TsMS

§ 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asju läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita

menetluse kohta sätestatud erisusi. Asjaolu, et TsMS § 478 lg 1 järgi on hagita menetluse lahendiks

kohtumäärus, ei ole hagita menetluse selline erisus, mis ei võimaldaks hagita menetluse lahendile

kohaldada kohtuotsuse kohta sätestatut.

14. Edasi käsitleb kolleegium lapse tagastamata jätmise küsimust. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga selles, et ka lapse õigusvastase kinnipidamise korral ei pea kohus igal juhul last

hariliku viibimiskoha riiki tagastama.

Haagi 1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise otsustamisel tuleb esmalt tuvastada, kas

tegemist on lapse õigusvastase äraviimise või kinnipidamisega konventsiooni mõttes, ja alles seejärel

on võimalik kohtul kaaluda, kas lapse tagastamata jätmiseks on piisavalt alust. Arvestades

rahvusvahelist kohtupraktikat Haagi 1980. a konventsiooni kohaldamisel, leiab kolleegium, et

eelduslikult on lapse huvides tema tagastamine hariliku viibimiskoha riiki ning üksnes

konventsioonis ammendavalt sätestatud alustel võivad lapse huvid kaaluda üles lapse tagastamise.

Seejuures ei tohi nimetatud aluseid tõlgendada laiendavalt (vt ka eespool viidatud Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 17).

Üheks võimalikuks aluseks lapse tagastamata jätmisel on ka ringkonnakohtu viidatud Haagi 1980. a

konventsiooni art 13 lg 2, mille järgi võib kohus jätta lapse tagastamata, kui leiab, et laps on

tagasisaatmise vastu ning tema vanuse ja küpsuse tõttu on vajalik tema arvamusega arvestada.

Viidatud sättest tuleneb kohtule diskretsiooniõigus jätta laps hariliku viibimiskoha riiki tagastamata,

kui on tuvastatud, et laps on tagastamisele vastu ning tema seisukohaga tuleks tema vanuse ja

küpsuse tõttu arvestada. Kohus võib nimetatud asjaolude tuvastamisel jätta lapse tagastamata, kuid ei

pea seda tingimata tegema. Vastavalt konkreetse asja asjaoludele saab kohus otsustada, kas lapse

tagastamisest keeldumine on lapse huvides neil asjaoludel hädavajalik ja kas lapse huvid kaaluvad

üles konventsiooni eelduse, et lapse huvides on tema tagastamine.

Lapse seisukoha, vanuse ja küpsusastme väljaselgitamine on alama astme kohtute pädevuses ning

alama astme kohtud on nimetatud asjaolud ka tuvastanud. Kuna Riigikohus vastavalt TsMS §-le 695

ja § 688 lg-tele 4 ja 5 tõendeid ei uuri ning on lahendi tegemisel seotud ringkonnakohtu tuvastatud

faktiliste asjaoludega, lähtub kolleegium õigusliku hinnangu andmisel juba tuvastatud asjaoludest.

Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida, et kooskõlas Haagi 1980. a konventsiooni mõtte ja

eesmärgiga võib selle art 13 lg 2 alusel jätta lapse tagastamata üksnes siis, kui lapse vastuseis

tagastamisele on äärmiselt tõsine. Kuigi lapse tagastamisel tuleb arvestada lapse arvamuse ja

soovidega, ei piisa lapse tagastamata jätmiseks sellest, et laps eelistab elada vanema juures, kes teda

õigusvastaselt kinni peab. Nimetatu võib olla asjakohane vaidlustes vanema õiguste määramise, sh

lapse elukoha määramise üle, kuid Haagi 1980. a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamata

jätmiseks on vajalik lapse tõsine vastuseis tagastamisele. Samuti peab laps mõistma, millised on tema

vastuseisu tagajärjed pikemas perspektiivis. Asjaolu, et laps hetkesituatsioonis on oma hariliku

viibimiskoha riiki naasmise vastu, ei ole piisavaks aluseks lapse tagastamata jätmisele. Vastupidisele

seisukohale asudes jääks Haagi 1980. a konventsiooni eesmärgid täitmata.

Oluline on seegi, et laps peab olema vastu teise riiki naasmisele, mitte teise vanema juurde elama

asumisele. Lapse vastuseis peab olema põhjendatud ja tuginema objektiivsetele asjaoludele. Samuti

peab lapse seisukoht olema suhteliselt sõltumatu, st kujunenud vanemate mõjutusteta.

Sõltumatu seisukoha kujunemiseks peab laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme. Kuna

Haagi 1980. a konventsioon ei sätesta vanust, millest alates võib kohus lapse tagastamise küsimust

otsustades arvestada lapse vastuseisuga, tuleb igal konkreetsel juhul hinnata lapse vanust ja

küpsusastet ning selgitada välja, kas need on piisavad selleks, et lapsel oleks kujunenud välja

iseseisev tahe. Kuigi PKS § 58 järgi tuleb lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel arvestada

vähemalt 10-aastase lapse soovi, ei ole kohus nimetatud vanusepiiriga seotud Haagi 1980. a

konventsiooni alusel lapse tagastamise üle otsustades. Küll tuleb lähtuda eeldusest, et mida vanem

laps, seda tõsisemalt võetav on tema vastuseis tagastamisele.

Praeguses asjas ei kahelnud kohtud selles, et laps soovib jääda Eestisse ja on Soome Vabariiki tagasi

minemise vastu. Ringkonnakohus märkis, et laps on avaldanud korduvalt nii kohtule, sotsiaaltöötajale

kui ka lastepsühholoogile, et ta soovib jääda isa juurde ning ei soovi Soome tagasi minna. Ühtlasi on

laps oma sellekohast arvamust põhjendanud ning sellest ei nähtu, et lapse arvamus ei oleks kujunenud

iseseisvalt. Maakohtu otsusest nähtuvalt on lastepsühholoogi arvamuse kohaselt laps praegusel hetkel

veendunud, et soovib jääda Eestisse, kuid tingituna enda noorest vanusest ei oska ta oma otsuse kõiki

tulemusi ette näha. Kuna kohtud tuvastasid lapse soovi jääda Eestisse, mitte aga tema vastuseisu

Soome Vabariiki tagastamisele, ei ole kolleegiumi arvates käesolevas määruses ülalnimetatud

põhjendustel alama astme kohtute määrustes nimetatud motiivid piisavad lapse tagastamata jätmiseks

Haagi 1980. a konventsiooni art 13 lg 2 alusel. Lapse saab jätta tagastamata vaid siis, kui ilmneb

lapse tõsine vastuseis tagastamisele, see on tekkinud objektiivsete asjaolude alusel ning lapse tahte

sõltumatuses ei ole kahtlust.

15. Hoolimata eelmises punktis väljendatud seisukohast ei tule avaldust lapse tagastamiseks

rahuldada. Riigikohtule esitatud andmete kohaselt (vt käesoleva otsuse p 9) viibib laps praeguse

menetluse ajal taas ema juures Soome Vabariigis, st laps on faktiliselt tagastatud. Sellises olukorras

leiab kolleegium, et avalduse rahuldamine lapse tagastamiseks ei ole võimalik.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa