3-3-1-87-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-3-1-87-06 Otsuse kuupäev 22. veebruar 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi P. R. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a korralduse nr 2450-k õigusvastaseks tunnistamiseks ja kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a otsus haldusasjas nr 3-02-36 Menetluse alus Riigikohtus P. R. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta P. R. kassatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-02-36 välja osa põhjendustest vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Linnavalitsuse 31. mai 1991. a määrusega nr 147 võeti ära Tallinna Moemajale eraldatud maa, suuruses 0,75 ha, asukohaga Lenini pst 7a, ja anti AS-le Astlanda (hilisem SRV Kinnisvara AS) ärikeskuse ehitamiseks aadressil Maakri tn 24. Vabariigi Valitsuse 30. märtsi 1993. a korraldusega nr 137 kohustati Maa-ametit sõlmima AS-ga Astlanda kaubanduskeskuse ehitamiseks Tallinnas, Rävala pst 5 7706 m2 suuruse krundi rendileping 60 aastaks. Korralduse alusel sõlmis Maa-amet AS- ga Astlanda 7. mail 1993 maarendilepingu Rävala pst 5 asuva maa kasutamiseks. P. R. esitas 26. märtsil 1993 ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile avalduse Kuke tn 9/Kana tn 10 asunud endise kinnistu nr 955 õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimiseks. ÕVVTK keskkomisjoni 29. aprilli 1993. a otsusega ennistati P. R. avalduse esitamise tähtaeg ja 31. mail 1993 saatis keskkomisjon P. R. avalduse linnakomisjonile menetlemiseks. Vabariigi Valitsuse 22. aprilli 1994. a korraldusega nr 257-k kinnitati riigi omandisse jäetavate maatükkide nimekiri. Nimekirja punktis 2 märgiti ära maatükk suurusega 7706 m2, asukohaga Tallinn, Rävala pst 5. Tallinna Linnakohtu 12. juuli 1994. a kinnistamisotsusega kinnistati maa Eesti Vabariigi nimele. Nimetatud maatükk hõlmas ka endist kinnistut nr 955. 12. juulil 1996 sõlmiti Eesti Vabariigi ja SRV Kinnisvara AS vahel Rävala pst 5 kinnistule 50 aastaks hoonestusõiguse seadmise leping SRV Kinnisvara AS kasuks. Lepingu kohaselt oli hoonestaja kohustatud Rävala pst 5

kinnistule ehitama ärija parklahoone. 30. augustil 1996 sõlmisid SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ hoonestusõiguse ostu-müügilepingu, mille kohaselt müüja müüs ostjale 177/500 mõttelist osa temale kuuluvast hoonestusõigusest. 25. oktoobril 1996 esitas P. R. Tallinna Linnavaraametile avalduse, milles teatas, et ta soovib ülalnimetatud endise kinnistu nr 955 tagastamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25. novembri 1996. a otsusega nr 8195 loeti Kuke tn 9/Kana tn 10 endisel kinnistul nr 955 asunud ehitised ja krunt omandireformi objektiks ning P. R. tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Harju maavanema 16. detsembri 1996. a korraldusega nr 1462 erastati Rävala pst 5 asuv kinnistu SRV Kinnisvara AS-le ja Hoiupanga Maja OÜ-le kaasomandisse mõttelistes osades vastavalt 323/500 ja 177/500. 23. detsembril 1996 sõlmiti Eesti Vabariigi ning SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ vahel kinnistu ostu-müügileping. Ostu-müügilepingu punktis 1.3.1 kinnitab kinnistu müüja, et lepinguobjekt ei kuulu omandireformi käigus tagastamisele ja selle suhtes pole vaidlusi ning et lepinguobjekti suhtes ei ole ühelgi kolmandal isikul valdus-, kasutusega käsutusõigust ega seaduslikku alust selliste õiguste taotlemiseks. Tallinna Linnakohtu 28. jaanuari 1997. a kinnistamisotsusega kanti kinnistu uute omanikena kinnistusregistrisse SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ. 2. Tallinna Linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a korraldusega nr 2450-k otsustati P. R.-le mitte tagastada endise kinnistu nr 955 maad põhjusel, et sellel asub teistele isikutele kuuluv rajatis (Kuke tänav) ja teisele isikule kuuluv ehitis (18. mai 1987. a ehitusluba, mis on käsitatav ehitisena maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 3 tähenduses) ning maa kuulub Rävala pst 3/Kuke tn 2 ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maana. Korraldusega otsustati alustada maa kompenseerimise menetlust. 3. P. R. esitas Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus tunnistada linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a korraldus õigusvastaseks ja kohustada Tallinna linna hüvitama talle selle korralduse ning õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju 7 590 000 kr. Kaebuse kohaselt jäi ta ilma tagastamisele kuulunud maast. Sellega tekitati talle kahju tagastamata jäetud maa väärtuses. Vaidlus puudub Tallinna linnale kuuluva rajatise (Kuke tänava) osas, s.o 57 m2 maa osas, mis jääb nimetatud tänava alla. 4. Tallinna Halduskohtu 6. mai 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-90/2004 jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised: a) vaidlustatud korralduse ja kaebajale tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos ning kaebaja ei jäänud vaidlustatud korralduse tõttu ilma kõnealusest maast; b) kui linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a korraldust ei oleks antud, oleks kahju ikkagi tekkinud. Kuna riik müüs maa 23. detsembril 1996 eraõiguslikele juriidilistele isikutele, puudus linnavalitsusel igasugune võimalus omandireformi objektiks tunnistatud maa tagastamiseks kaebajale; c) kuna puudub põhjuslik seos vaidlustatud korralduse ja kaebajal kahju tekkimise vahel, siis ei pea kohus vajalikuks kontrollida vaidlustatud korralduse õiguspärasust, sest see ei omaks asja lõpliku lahendamise seisukohalt enam tähtsust. Kahju hüvitamise taotlust ei rahuldata, kui puudub kasvõi üks

kahjunõude tekkimise eeldus. Kui korraldus ka oleks õigusvastane, siis ei võimaldaks põhjusliku seose puudumine korralduse ja kahju tekkimise vahel kaebaja taotlust rahuldada. 5. P. R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ning kaebus rahuldada. 6. Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a otsusega täiendati halduskohtu otsuse motiive, kuid P. R. apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kaebaja ei ole käesolevas asjas taotlenud kahju hüvitamist riigilt, kuigi asjas on osundatud sellele, et maa tagastamise muutis võimatuks riigiasutuste poolt selle varasem rendileandmine ja sellele hoonestusõiguse seadmine ning hilisem maa erastamine. Sellises olukorras peab halduskohus uurimispõhimõttest tulenevalt kaaluma, kas juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse muutmise vajadusele. Ringkonnakohus leidis siiski, et halduskohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud. Arvestades seda, et kaebajat esindavad asjas kaks kogemustega advokaati, tuleb eeldada, et kaebaja on ise esitanud efektiivseks õiguskaitseks vajalikud taotlused. Halduskohus ei pea uurimispõhimõttest ega selgitamiskohustusest tulenevalt kutsuma kaebajat üles täiendama kaebust perspektiivitu kahjunõudega. Ringkonnakohtu arvates oleks kahjunõue riigi vastu eduväljavaadeteta järgmistel põhjustel: a) maa erastamine Harju maavanema 16. detsembri 1996. a korraldusega toimus õiguslikul alusel. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (MRÕMS) § 16 lg 11 sätestas tollal, et enne nimetatud seaduse jõustumist sõlmitud rendi-, hoonestusõiguse või tasuta kasutamise lepingu alusel riigimaa kasutajatel on kuue kuu jooksul, arvates sama seaduse jõustumisest, õigus taotleda lepingu alusel kasutatava maa ostueesõigusega erastamist, arvestades Eesti Vabariigi maareformi seaduse paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi. MRÕMS § 16 lg 11 kohaldamise eeldused on käesoleval juhul täidetud. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus jõustus 7. juunil 1996. SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ esitasid maa ostueesõigusega erastamise avalduse 26. novembril 1996 (tl 93, I kd), seega kuue kuu jooksul arvates maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumisest. Tegemist oli riigimaaga ja MRS §-s 21 sätestatud kitsendusi ei esinenud. Maa erastajateks oli SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ kui hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajad; b) maa rendile andmine ei olnud vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsusega "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta". Vabariigi Valitsus kohustas 30. märtsi 1993. a korraldusega nr 137-k Maa-ametit sõlmima AS-ga Astlanda kaubanduskeskuse ehitamiseks Tallinnas, Rävala pst 5 7706 m2 suuruse krundi rendilepingu 60 aastaks (RT I 1993, 17, 295). Korralduse alusel sõlmis Maa-amet 7. mail 1993 rendilepingu (tl 91). Eelpoolviidatud Ülemnõukogu otsuse p 3 sätestas kuni 27. aprillini 1993 kehtinud redaktsioonis, et uusi tähtajata maakasutusi võib õigusvastaselt võõrandatud maal anda vaid vastavuses maareformi seadusega või erandina kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel Vabariigi Valitsuse poolt. Alates 28. aprillist 1993 keelas Ülemnõukogu otsuse p 3 maa tähtajata kasutusse andmise ning p 4 sätestas muuhulgas, et maad, millele on esitatud tagastamise taotlus, võib esmatasandi kohaliku omavalitsuse volikogu anda kasutusse kuni tagastamiseni tagastamist taotlevale isikule. Käesoleval juhul anti maa kasutusse 60 aastaks mitte tähtajatult. Seetõttu ei piiranud kasutuse andmist Ülemnõukogu otsuse p 3 ei varasemas

ega hilisemas redaktsioonis. Kuna kaebaja ei olnud rendile andmise ajaks taotlenud maa tagastamist, ei puudutanud selle kasutusse andmist ka Ülemnõukogu otsuse hilisema redaktsiooni p 4; c) Tallinna Linnavalitsus oli juba 31. mail 1991. a määruse nr 147 p-ga 1.1 võtnud Tallinna Moemajalt ära 0,75 ha maad aadressil Lenini pst 7a ja andnud selle tähtajatuks kasutamiseks AS-le Astlanda. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et selle määruse alusel ei tekkinud AS-l Astlanda maakasutusõigust Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsuse tõttu. Ülemnõukogu otsus ei muutnud varasemaid haldusakte maakasutusõiguse andmise kohta õigusvastaseks ega kehtetuks. Samuti ei keelanud Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsus ega 19. detsembri 1991. a otsus "Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta" varasema maa kasutusse andmise otsuse alusel maa hilisemat looduses eraldamist. Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsuse p 2.5, mille kohaselt seni kehtinud korra kohaselt toimunud maaeraldused kuulusid ümbervormistamisele maareformi seaduse ja sellest tulenevate normatiivaktidega kehtestatud korras, ei lõpetanud iseenesest AS Astlanda maakasutusõigust. Otsuse p 2.8, mis nägi ette senise maakasutuse kohta tehtud otsuste tühistamise seoses maa tagastamisega, ei olnud tollal vaidlusaluse maatüki suhtes kohaldatav, sest kaebaja polnud sel ajal taotlenud maa tagastamist ega isegi mitte kompenseerimist; d) hoonestusõiguse seadmise ajaks oli vaidlusalune maa reformitud ja jäetud riigi omandisse. Hoonestusõiguse seadmine vaidlusalusele maale toimus Eesti Vabariigi Valitsuse 15. veebruari 1994. a määrusega nr 56 kinnitatud "Riigija munitsipaalmaale ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmise korra" alusel. Alates 6. maist 1995 kehtinud korra redaktsiooni p-st 33 nähtub, et senised rendilepingud võidi vormistada ümber hoonestusõiguseks, arvutades renditasu ümber hoonestusõiguse tasuks. Hoonestusõiguse seadmise korra p 5.1 keelas küll seada hoonestusõigust õigusvastaselt võõrandatud maale enne selle kohta esitatud tagastamise, kompenseerimise või asendamise avalduse lahendamist, kuid selle sätte eesmärk oli välistada vaid uue maakasutusõiguse andmist, mitte rendisuhte ümberkujundamist maakasutuseks hoonestusõiguse alusel. Arvestada tuleb, et kuni MRS § 6 lg 2 p 4 6. juunini 1996 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli vaidlusaluse maa kui reservmaa tagastamine riigi omandisse jätmise tõttu välistatud. Liiatigi ei annaks ka hoonestusõiguse seadmisel tehtud viga põhjusliku seose puudumise tõttu alust kahjunõudeks, sest maa erastamise alus oleks MRÕMS § 16 lg-st 11 võrdväärselt tulenenud nii rendilepingust kui hoonestusõigusest; e) õiged, kuid asjakohatud on kaebaja väited, et maa tagastamist ei takistanud selle rendileandmine, riigi omandisse jätmine ja riigi nimele kinnistamine. Maa tagastamist takistas selle rendileandmisest ja selle alusel hiljem kujunenud õigussuhetest tulenenud kolmandate isikute õigus maa erastamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et MRÕMS § 16 lg-st 11 tulenes SRV Kinnisvara AS-le ja Hoiupanga Maja OÜ-le reaalne õigus maa erastamiseks, mitte ainult formaalne õigus erastamise taotlemiseks, nagu leiab kaebaja. Tähtsust ei oma see, millises järjekorras tuli tollal otsustada maa tagastamine ja erastamine. Tulenevalt MRÕMS § 16 lg-st 11 ei kuulunud vaidlusalune maa juba tagastamisavalduse esitamise hetkel enam tagastamisele, vaid erastamisele. MRÕMS § 16 lg 11 kui rakendusnorm kujutab endast MRS § 6 lg 2 suhtes eriregulatsiooni.

Küsimuses, kas kahju võidi tekitada Tallinna Linnavalitsuse poolt, leidis ringkonnakohus, et Tallinna Linnavalitsuse tegevuse ja haldusaktide ning vaidlusaluse maa tagastamata jäämise vahel puudus põhjuslik seos, sest linnavalitsusel ei olnud juba alates maa tagastamise avalduse esitamisest 25. oktoobril 1996 kohustus ja õiguslik alus kaebajale vaidlusaluse maa tagastamiseks. Maa, mis kuulus MRÕMS § 16 lg 11 kohaselt selle kasutajatele erastamisele, ei saanud samaaegselt kuuluda kaebajale tagastamisele. Kuna maa erastamine toimus õiguspäraselt, ei oleks tagastamisavalduse varasem läbivaatamine andnud kaebajale efektiivsemaid õiguskaitsevõimalusi erastamistoimingute vaidlustamiseks ja sellega maa tagastamise nõude realiseerimiseks. Tagastamise võimalust ei avanenud ei õigusaktidest tulenenud tagastamisavalduse läbivaatamise kolmekuulise tähtaja jooksul ega pärast seda. Vastupidi, juba kolmekuulise menetlustähtaja jooksul toimusid nii maa erastamine kui ka selle kinnistamine kolmandate isikute omandisse. Sellega tekkisid maa tagastamisele täiendavad õiguslikud takistused. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 7. P. R. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks alamasse kohtuastmesse. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist: 1) kui ringkonnakohus leidis, et vastustajaks peaks olema ka riik, siis oleks ta pidanud otsustama ise kaasamise küsimuse ja vajadusel saatma asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule, hoolimata sellest, et P. R.-t esindasid vandeadvokaadid; 2) rendileping, mis sõlmiti 7. mail 1993, oli õigusvastane. Ülemnõukogu 17. oktoobri 91. a otsuse p 3 ja 4 järgi võis maad, millele on esitatud tagastamise taotlus, anda kasutusse kuni tagastamiseni tagastamist taotlevale isikule. Käesoleval juhul ei olnud AS Astlanda maa tagastamist taotlenud isikuks ja seega ei oleks tohtinud seda maad talle kasutusse anda. Lisaks sätestas Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsuse p 7, et maakasutuslepingu alusel maa kasutamine ei anna eelist maa omandiõiguse küsimuse otsustamisel; 3) kassaatoril oli esitatud kompenseerimise taotlus ja seda oli tal Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 30 järgi õigus muuta kuni tagastamise otsustamiseni; 4) ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsus Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta p 2 alap 5 sätestas, et seni kehtinud korra kohaselt tehtud maaeraldused kuuluvad ümbervormistamisele MRS ja sellest tulenevate normatiivaktidega kehtestatud korras. Sellest sättest tulenevalt oleks pidanud rendileandmine uuesti otsustada; 5) AS Astlanda maakasutusõigus lõppes 31. mail 1991; 6) hoonestusõiguse seadmine oli õigusvastane. Seda sellepärast, et: a) AS Astlanda maakasutusõigus oli lõppenud 31. mail 1991; b) hoonestusõiguse seadmise leping 12. juulil 1996 sõlmiti pärast uue MRS redaktsiooni jõustumist, mille kohaselt maa jätmine riigi omandisse maareservina (MRS § 31 lg 1 p 8) ei välistanud maa tagastamist õigustatud subjektile; c) Vabariigi Valitsuse 15. veebruari 1994. a määrusega nr 56 kinnitatud Riigija munitsipaalmaale ehitise omaniku kasuks

hoonestusõiguse seadmise korra p 5 alap 1 sätestas, et hoonestusõigust ei seata õigusvastaselt võõrandatud maale, mille kohta on esitatud tagastamise asendamise või kompenseerimise avaldus, enne selle avalduse lahendamist; 7) tagastamise taotlus tulnuks lahendada enne erastamise taotlust. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 11 nägi ette, et isikul on õigus taotleda maa ostueesõigusega erastamist (mitte maad ostueesõigusega erastada), ning järelikult eeldas sätte rakendamine seda, et renditav maa ei kuulu teisele isikule tagastamisele. Seda kinnitab 23. detsembri 1996. a maa ostueesõigusega erastamise lepingu punkti 1.3.1, milles riik kinnitas, et lepingu objekt ei kuulu omandireformi käigus tagastamisele. Samas oli P. R. esitanud avalduse, milles ta soovis maa tagastamist kompenseerimise asemel, juba 25. oktoobril 1996; 8) Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 23 tulenevalt tuli vara tagastamine otsustada kolme kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. 25. oktoobril 1996 tagastamise avaldust saades oleks tulnud maa kohe tagastada, sest siis ei olnud esitatud veel avaldust erastamiseks. Linn viivitas aga ligi 8 aastat ja siis otsustas mitte tagastada; 9) tulnuks P. R.-t informeerida, et maad kavatsetakse erastada. Siis oleks ta saanud seda vaidlustada ja oleks õigel ajal erastamise ära hoidnud. 8. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastuses leitakse, et kassaator ei lükka ümber peamist kaebuse rahuldamata jätmise alust, seda, et linnavalitsuse korralduse nr 2450-k ja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos. Eesti Vabariigi toiminguid ja haldusakte puudutavad väited esitab kassaator selle haldusasja menetluses esmakordselt, need on linnavalitsusele üllatuslikud. Kassaator toetas menetluses esimeses kohtuastmes ise seda, et riiki menetlusse ei kaasataks. Kassaator on väited toimingute õigusvastasuse kohta esitanud valikuliselt. Näiteks jätab ta arvesse võtmata selle, et endine kinnistu nr 955 anti AS Astlanda valdusesse juba linnavalitsuse 31. juuni 1991. määrusega nr 147; samuti jäetakse tähelepanuta Vabariigi Valitsuse 30. märtsi 1993. a korraldus nr 137-k, ega selgitata, milles seisnes selle korralduse õigusvastasus. Taotlus uue vastustaja kaasamiseks kassatsioonimenetluses tähendab sisuliselt uue kaebuse esitamist Eesti Vabariigi vastu. Sellise kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtajad on aga möödunud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kõigepealt kordab kolleegium lühidalt ringkonnakohtu neid motiive, miks kohus asus seisukohale, et Tallinna Linnavalitsus ei ole P. R.-le kahju tekitanud. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et linnavalitsuse tegevuse ja haldusaktide ning vaidlusaluse maa tagastamata jätmise vahel puudub põhjuslik seos, kuna P. R. 25. oktoobril 1996 esitatud tagastamisavaldust ei olnud siis enam võimalik rahuldada. Enne tagastamisavalduse esitamist oli 7. juunil 1996 jõustunud MRÕMS § 16 lg 11, mis sätestas, et enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud rendi-, hoonestusõiguse või tasuta kasutamise lepingu alusel riigimaa kasutajatel on kuue kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, õigus taotleda lepingu alusel kasutatava maa

ostueesõigusega erastamist, arvestades MRS §-s 21 sätestatud kitsendusi. MRÕMS § 16 lg 11 kohaldamise eeldused olid täidetud. SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ esitasid maa ostueesõigusega erastamise avalduse 26. novembril 1996, seega kuue kuu jooksul arvates maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumisest. Tegemist oli riigimaaga ja MRS §-s 21 sätestatud kitsendusi ei esinenud. Maa erastajateks olid SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ kui hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajad. MRÕMS § 16 lg-st 11 tulenes SRV Kinnisvara AS-le ja Hoiupanga Maja OÜ-le reaalne õigus maa erastamiseks, mitte ainult formaalne õigus erastamise taotlemiseks. Tulenevalt MRÕMS § 16 lg-st 11 ei kuulunud vaidlusalune maa juba tagastamisavalduse esitamise hetkel enam tagastamisele, vaid erastamisele. MRÕMS § 16 lg 11 kui rakendusnorm on erinormiks MRS § 6 lg 2 suhtes. MRÕMS § 16 lg 11 objektiks on igasugune kasutusse antud riigimaa, sõltumata sellest, kas see oli õigusvastaselt võõrandatud või mitte. Iseäranis ei olnud alust välistada erastamisõigust isiku kasutuses oleva riigimaa suhtes, mille kohta ei olnud MRÕMS § 16 lg 11 jõustumise hetkeks maa tagastamise avaldust esitatud. P. R.-le maa tagastamise võimalust ei avanenud ei õigusaktidest tulenenud tagastamisavalduse läbivaatamise kolmekuulise tähtaja jooksul ega pärast seda. Vastupidi, juba kolmekuulise menetlustähtaja jooksul toimusid nii maa erastamine kui ka selle kinnistamine kolmandate isikute omandisse. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kõigi eeltoodud Tallinna Ringkonnakohtu põhjendustega ning leiab, et neil põhjustel ei olnud P. R. tagastamisavaldust võimalik rahuldada. Kolleegium möönab küll, et P. R. tagastamisavalduse esitamine 25. oktoobril 1996 ja tema subjektiks tunnistamine 25. novembril 1996 toimusid varem, kui SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ esitasid erastamistaotluse (26. novembril 1996), kuid see, et tagastamisavaldust ei jõutud lahendada enne 26. novembrit 1996, ei ole selle ajavahemiku pikkust arvestades õigusvastane. Pärast 26. novembrit 1996 ei olnud tagastamine aga ringkonnakohtu poolt esitatud põhjustel enam võimalik. 10. Kassatsioonkaebuses leitakse, et kui Tallinna Linnavalitsus oleks kassaatorit varem informeerinud asjaolust, et vaidlusalune maa võidakse ostueesõigusega erastada, siis oleks ta saanud vaidlustada tema õigusi rikkuvad haldusaktid. Kolleegium on seisukohal, et millegagi pole tõendatud, et isegi kui linnavalitsus oleks kassaatorit õigeaegselt erastamiskavatsusest informeerinud, oleks P. R. poolt erastamiskorralduse vaidlustamine olnud tulemuslik. Käesoleva asja lahendamisel on ringkonnakohus võtnud seisukoha, et maa erastamine SRV Kinnisvara AS-le ja Hoiupanga Maja OÜ-le oli õiguspärane. Kolleegium ei näe põhjust, miks oleks halduskohus pidanud jõudma vastupidisele seisukohale siis, kui erastamiskorraldus oleks vaidlustatud kohe pärast selle andmist 1996. aastal. Mis puudutab riigi toiminguid ja haldusakte vaidlusaluse maa suhtes, mis eelnesid maa erastamisele ja mis kassaatori väitel olid samuti õigusvastased, siis osundab kolleegium sellele, et kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud HKMS § 7 lg 1 järgi oli üldine tähtaeg kaebusega halduskohtusse pöördumiseks üks kuu. Kolleegiumil puudub alus arvata, et kohtusse pöördumisel pärast 1996. aasta erastamiskorraldust oleks P. R.-le ennistatud tähtaeg riigiorganite haldusaktide ja toimingute vaidlustamiseks. 11. Seega on Tallinna Ringkonnakohus õigesti leidnud, et Tallinna Linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a

korraldusega nr 2450-k ega ka linnavalitsuse toimingutega ei ole kassaatorile kahju tekitatud. 12. Kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et kui ringkonnakohus leidis, et kassaatorile võis kahju tekitada Eesti Vabariik, siis oleks ringkonnakohus pidanud ise lahendama küsimuse Eesti Vabariigi kaasamisest ja vajadusel saatma haldusasja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtusse. Kolleegium kassaatori selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks tema arvates halduskohus selgitamiskohustust ei rikkunud ning asi seetõttu esimese astme kohtusse tagasisaatmisele ei kuulu. Ringkonnakohus jättis asja halduskohtusse tagasi saatmata eeskätt põhjustel, et kassaatorit esindasid asjas kaks advokaati ja et talle oli sellega tagatud piisav õigusabi. Riigikohtu halduskolleegium jagab selles küsimuses ringkonnakohtu seisukohta. Asjakohatu on kassaatori väide, et seetõttu, et teda esindasid vandeadvokaadid, pannakse ta halduskohtumenetluses halvemasse seisukorda kui isik, kes esindaks end ise. Isikul, keda esindab advokaat, on eeldatavalt paremad võimalused oma õiguste kaitsmiseks, kui ilma õiguslike teadmisteta isikul, kellel esindaja puudub. Asjaolu, et ilma õigusteadmisteta ja esindajata isiku suhtes on halduskohtul suurem selgitamiskohustus, ei tähenda, et selline isik on paremas olukorras kui isik, kellel on õigusteadmiste ja kogemustega esindaja. 13. Teiseks põhjuseks, miks ringkonnakohus leidis, et asja tagasisaatmine esimese astme halduskohtule pole vajalik, oli see, et ringkonnakohtu arvates oleks kahjunõue riigi vastu perspektiivitu. Seejärel põhjendas ringkonnakohus, miks on tema arvates vaidlusaluse maaga seotud riigiorganite haldusaktid ja toimingud õiguspärased. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et seisukohavõtuga riigi aktide ja toimingute osas on ringkonnakohus eksinud halduskohtumenetluse põhimõtete vastu. Haldusasjas menetletavaks kaebuseks oli P. R. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a korralduse nr 2450-k õigusvastaseks tunnistamiseks ja selle korraldusega ning Tallinna Linnavalitsuse toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastustajaks asjas oli Tallinna Linnavalitsus. Eesti Vabariik ei olnud asjas ei vastustajaks ega ka kolmandaks isikuks. Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei saa kohus ka otsuse põhjendavas osas anda hinnangut riigi haldusaktide või toimingute õiguspärasusele. Kuna need aktid ja toimingud ei ole olnud kaebuse esemeks, ei ole alust eeldada, et kohtutoimikusse oleks kogutud kokku kõik tõendid, mis oleksid nende aktide või toimingute õiguspärasuse hindamisel olulised. Asjas puudub ka riigiorganite seisukoht nendes küsimustes. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebajale oleks antud võimalus seisukohavõtuks ringkonnakohtu poolt käsitletud riigiorganite aktide ja toimingute õigusvastasuse suhtes. Ehkki mõningaid aspekte riigi aktidest ja toimingutest on kaebaja apellatsioonkaebuses käsitlenud, ei ole asjas toimunud õigete poolte vahel vaidlust riigi aktide ja toimingute õiguspärasuse üle. Kaebaja põhiväide on olnud kuni kassatsioonimenetluseni, et kahju põhjustati linnavalitsuse korralduse ja toimingutega. Seega leidis ringkonnakohus, et vaidlusaluse maaga seotud riigi haldusaktid ja toimingud olid õiguspärased, ennatlikult ning ebapiisava informatsiooni tingimustes. Ebapiisava informatsiooni tingimustes ei saa kohus tõsikindlalt otsustada aktide ning toimingute õigusvastasuse või õiguspärasuse üle.

14. P. R. kassatsioonkaebuses esitatakse väited ka vaidlusaluse maaga seotud riigiorganite aktide ja toimingute õigusvastasuse kohta. Kuna ringkonnakohus võttis seisukoha neis küsimustes ekslikult, ei analüüsi Riigikohtu halduskolleegium neid kassaatori väiteid. P. R.-l on võimalus taotleda riigiorganite poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist uue kaebusega, kui tema kaebus loetakse tähtaegseks või kui talle ennistatakse kaebuse esitamise tähtaeg. 15. Eeltoodud põhjustel tuleb P. R. kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsusest tuleb välja jätta motiivid, milles käsitletakse vaidlusaluse maaga seotud riigiorganite haldusaktide või toimingute õiguspärasuse küsimust. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann