3-2-1-10-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-10-07

Määruse kuupäev

Tartu, 20. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

B. G. E hagi aktsiaseltsi A vastu kohustuste täitmisele

sundimiseks ja 3 040 400 krooni ning sellele lisanduva viivise

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2006. a määrus

tsiviilasjas nr 2-04-159

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B. G. E määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja B. G. E (sündinud x. xxxxxxxxx xxxx), esindaja

vandeadvokaat Rein Napa.

Kostja aktsiaselts A (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ants Mailend.

Asja läbivaatamise kuupäev

5. veebruar 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2006. a määrus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada B. G. E määruskaebuselt 14. detsembril 2006 tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19. veebruaril 2004 esitas B. G. E (hageja) Pärnu Maakohtule hagi aktsiaseltsi A (kostja) vastu.

Hageja taotles, et kohus kohustaks kostjat täitma oma kohustusi ja mõistaks kostjalt välja 3 040 400

krooni.

2. Pärnu Maakohus rahuldas 4. oktoobri 2006. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

välja 295 000 krooni.

3. Hageja esitas 6. novembril 2006 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata.

Samal päeval esitas hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Samas dokumendis esitas hageja ka

taotluse, milles palus teda vabastada apellatsioonkaebuselt 69 250 krooni suuruse riigilõivu

tasumisest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. novembri 2006. a määrusega hageja taotlused rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et taotlust ja sellele lisatud dokumente arvestades on taotleja võimeline

tasuma ettenähtud riigilõivu ja advokaadi õigusabi eest. Asja materjalidest ei nähtu, et taotleja

majanduslik seisund oleks menetluse kestel muutunud, mistõttu on põhjendatud alus arvata, et

taotlejal on võimalik menetluskulusid tasuda. Taotlejal ei ole ülalpeetavaid. Asjaolu, et taotleja on

pensionär ja tema igakuised püsikulud Rootsis on suuremad võrreldes vastavate kuludega Eestis, ei

anna iseenesest alust taotluse rahuldamiseks.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja andis hagejale riigilõivu tasumiseks ja tasumist

tõendava dokumendi ringkonnakohtule esitamiseks aega 40 päeva, arvates määruse

kättetoimetamisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega menetlusabi taotlus rahuldada.

Kaebuses leitakse, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 181 ja 182. Menetluskulud ületavad selgelt taotleja sissetulekud TsMS § 182 lg 2 p 1

tähenduses. Taotleja esitatud dokumentide kohaselt jääb taotlejale igas kuus vabaks kasutamiseks 207

Rootsi krooni. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata tõendi taotleja sissetulekute kohta.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 182 lg-t 3, leides, et taotluse rahuldamiseks ei anna alust

asjaolu, et taotleja igakuised püsikulutused Rootsis on suuremad võrreldes vastavate kuludega Eestis.

6. Kostja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

8. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, mille kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti

kohaldanud TsMS § 182 lg 2 p 1. Nimetatud sätte järgi ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui

menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut,

mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel ning millest on

maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste

täitmiseks ettenähtud summa. Kui menetluskulud ületavad viidatud sättes nimetatud piiri, ei saa

kohus keelduda menetlusabi andmisest ning peab otsustama, kas taotleja tuleb vabastada täielikult või

osaliselt menetluskulude kandmisest või tuleb määrata menetluskulude tasumine osamaksetena.

Riigikohus on oma 13. novembri 2006. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06 (RT III 2006, 42, 353)

asunud seisukohale, et kui taotleja sissetulekud ületavad väljaminekuid, kuid ei ole piisavad kogu

riigilõivu tasumiseks, on kohtutel võimalik rahuldada menetlusabi taotlus ka osaliselt. Isegi juhul, kui

taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on kohtutel kohustus kontrollida,

kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt. Samuti on viidatud lahendis

leitud, et võimalik on kohaldada TsMS § 180 lg 1 p 1 ja 2 koostoimes, rahuldades taotluse osaliselt, ja

määrata riigilõivu tasumine osamaksetena. Praegusel juhul on taotluses palutud täieliku vabastamise

alternatiivina vähendada tasutavat riigilõivu.

9. Taotleja on esitanud ringkonnakohtule oma sissetulekute tõendamiseks Rootsi täitevameti tõendi

(tõend). Selle tõendi kohaselt on taotleja sissetulek ühes kuus 13 618 Rootsi krooni, millest pärast

maksude mahaarvamist jääb järele 9711 Rootsi krooni. Viimati mainitud summa ekvivalent Eesti

kroonides on käesoleva otsuse tegemise hetkel ca 16 645 krooni. Taotleja kahekordne keskmine ühe

kuu sissetulek on seega tõendi ja taotleja kinnituse kohaselt, et pensionimäär on olnud 4-5 kuud

püsiv, ca 33 290 krooni. Apellatsioonkaebuselt makstav riigilõiv on ringkonnakohtu määruse

kohaselt 69 250 krooni. Seega ületab riigilõiv TsMS § 182 lg 2 p-s 1 nimetatud sissetulekut vähemalt

kaks korda. Tõendi kohaselt ei ole taotlejal ülalpeetavaid.

Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu järeldus, et asja materjalidest ei nähtu taotleja majandusliku

seisundi muutumine menetluse kestel. Eespool nimetatud tõendist ja taotleja muudest seni antud

kinnitustest nähtub taotleja sissetulekute suurus apellatsioonkaebuse esitamise perioodil. See

sissetulek ei võimalda riigilõivu tasuda. Kui ringkonnakohtul oli kahtlus, et nimetatud tõend ning

taotluses esitatud muud kinnitused vara kohta ei kajasta taotleja tegelikku majanduslikku seisundit,

tulnuks taotlejalt TsMS § 186 lg 5 alusel nõuda täiendavaid andmeid. Iseenesest võib olla võimalik, et

varasemad menetluskulud (nt riigilõiv maakohtus) tasus taotleja säästude arvel. Kolleegium juhib

tähelepanu asjaolule, et asja materjalide hulgas ei ole täpseid andmeid taotleja varasema

majandusliku seisundi kohta. Olemas on üksnes andmed taotleja poolt riigilõivu ja muude kulude

kandmise kohta (nt I kd, lk 49; III kd, lk-d 131, 137), kuid ei ole andmeid selle kohta, mis asjaolud

võimaldasid taotlejal need kulud kanda. Seega ei ole ringkonnakohtu määrus selles küsimuses

korrektselt põhjendatud ega vasta TsMS § 465 lg 2 p 8 nõuetele.

10. Eelnevast lähtuvalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel teha menetlusabi andmise osas

valik käesoleva otsuse punktis 8 nimetatud otsustuste vahel. Enne tuleb vajaduse korral taotlejalt

nõuda täiendavate andmete esitamist.

11. Kolleegium juhib tähelepanu TsMS § 182 lõikele 3, mille kohaselt ei välista § 182 lg-s 2 sätestatu

menetlusabi andmist, kui menetlusabi taotleja elukoht on mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis ja

ta tõendab, et ta ei suuda menetluskulusid kohe või tervikuna katta elukohariigi elamiskulude tõttu,

mis on suuremad kui Eestis. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus seda normi valesti sisustanud.

Ringkonnakohus leidis, et taotluse rahuldamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et taotleja

igakuised püsikulud Rootsis on suuremad võrreldes vastavate kuludega Eestis. TsMS § 182 lg-st 3

tuleneb aga see, et menetlusabi tuleb anda juhul, kui eeldatavad menetluskulud küll ei ületa § 182 lg 2

p-s 1 nimetatud sissetulekut (ja seetõttu tuleks menetlusabi andmisest keelduda), kuid asukohariigi

Eestist erinevate suurte elamiskulude tõttu ei suuda taotleja menetluskulusid katta. Siiski ei ole see

asjaolu ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks, sest praegusel juhul ei ole vaja taotleja seni

esitatud andmete kohaselt TsMS § 182 lg 2 p 1 eelduste puudumise tõttu TsMS § 182 lg-t 3

kohaldada.

12. Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et TsMS § 182 lg 2 kohaldamisel peab kohus omal

algatusel kontrollima selle lõike kõigis kolmes punktis nimetatud kriteeriume. Kui füüsilisele isikule

menetlusabi andmise keeldumise alused ei tulene § 182 lg 2 p-dest 1 või 2, võib keeldumise aluseks

olla p 3. Nimetatud punkti kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetlus on seotud

menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega kahjusta tema majandus- või

kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Seda sätet tuleb kolleegiumi arvates mõista selliselt, et kui

kohtuvaidlus puudutab korraga nii taotleja majandus- ja kutsetegevust kui ka taotleja muid, nimetatud

tegevusest väljapoole jäävaid õigusi, tuleb isikule anda menetlusabi. Loomulikult peavad olema

täidetud ka muud menetlusabi andmise eeldused.

13. Järgnevalt analüüsib kolleegium menetlusabi taotlust riigi õigusabi võimaldamise osas. Seejuures

märgib kolleegium, et TsMS § 180 lg-te 1 ja 4 ning TsMS § 138 lg 1 ja TsMS § 144 p 1 järgi hõlmab

TsMS-is kasutatav mõiste "menetlusabi" endas ka riigi õigusabi tsiviilasju puudutavates küsimustes,

mille osutamise sisulised kriteeriumid annab esmajoones riigi õigusabi seadus (RÕS). Kolleegiumi

arvates võib ühes dokumendis esitada nii menetlusabi taotluse (esmajoones TsMS-i tähenduses, nt

menetlusabi riigilõivu tasumiseks) kui ka riigi õigusabi (RÕS-i tähenduses) saamise taotluse, nagu

taotleja on seda teinud. Need taotlused tuleb läbi vaadata eraldi. Kui taotleja sissetulekud

võimaldavad tasuda õigusabi eest, kuid mitte kanda menetluskulusid, tuleb teha lahend, millega

keeldutakse riigi õigusabi andmisest, kuid rahuldatakse taotlus menetlusabi saamiseks.

Ringkonnakohtu määrusest selliseid kaalutlusi ei nähtu.

RÕS § 7 lg 1 p 4 on sama sisuga nagu TsMS § 182 lg 2 p 1. Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel

läbivaatamisel hinnata, kas taotleja sissetulekud (vt ka käesoleva otsuse p 9) võimaldavad katta

õigusteenuse eeldatavad kulud. Kolleegium märgib, et kui ringkonnakohus korraldab kohtuistungi, on

õigusteenuse kulud eelduslikult suuremad kui kirjaliku menetluse korral. Samuti tuleb

ringkonnakohtul hinnata, kas taotleja on oma ühtse dokumendina vormistatud taotluses esitanud kõik

seadustes (TsMS ja RÕS) ja nende alusel kehtestatud õigusaktides nõutud andmed oma majandusliku

seisundi kohta.

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu RÕS § 13 lg-le 2, mille kohaselt peab isik, kelle elukoht ei ole

Eestis, lisama taotlusele elukohariigi pädeva asutuse teatise tema ja tema perekonnaliikmete kolme

viimase aasta sissetuleku kohta. Kui teatist ei ole taotlejast sõltumatutel põhjustel võimalik esitada,

võib riigi õigusabi andmise otsustada ilma teatiseta. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus

oleks taotlejalt nõudnud nimetatut teatise esitamist.

14. Kolleegium juhib hagejat esindava vandeadvokaadi tähelepanu sellele, et ta ei ole TsMS § 337

kohaselt teavitanud Riigikohut sellest, et on edastanud kaebuse ise kostja esindajale, kes esindas

kostjat ka apellatsioonimenetluses (vt selle kohta Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-132-06, p 36). Küll on sellise kinnituse määruskaebuse vastuse edastamise kohta andnud

Riigikohtule kostjat esindav vandeadvokaat A. Mailend.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu