3-1-1-99-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-99-06

Otsuse kuupäev

20. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Eduard Sorokini süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1,

2 ja § 185 lg 3 järgi ning Taago Lehiste süüdistuses KarS § 185

lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-

05-700

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Taago Lehiste kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello

kassatsioon, Eduard Sorokini kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo

kassatsioon ja ringkonnaprokurör Kretel Tamme kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

24. jaanuar 2007. a

Istungil osalenud isikud

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Heili Sepp, Eduard

Sorokini kaitsja vandeadvokaadi abi Rene Varul ja Taago Lehiste

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello.

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-700 ja saata

kriminaalasi Eduard Sorokini ja Taago Lehiste süüdistuses uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

3. Eduard Sorokini kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Taago Lehiste kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello kassatsioon jätta läbi

vaatamata.

5. Mõista vandeadvokaadi vanemabile Aivar Kellole kohtukuluna riigituludest välja 3599

(kolm tuhat viissada üheksakümmend üheksa) krooni kaitsjatasu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 28. märtsi 2006. a otsusega tunnistati E. Sorokin süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi ning karistati vangistusega viieks aastaks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 185 lg 3 järgi ja

karistati vangistusega seitsmeks aastaks. Lõplikuks karistuseks mõisteti talle KarS § 64 lg 1 alusel

seitse aastat vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati, et vangistusest tuleb koheselt ära

kanda kolm aastat ja nelja aastat vangistust ei pöörata täitmisele, kui E. Sorokin ei pane viieaastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Selle kohtuotsusega tunnistati KarS § 185 lg 3 järgi süüdi veel Taago Lehiste, kellele mõisteti

karistuseks kuus aastat vangistust. Kohus määras KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel, et vangistusest tuleb

koheselt ära kanda kaks kuud vangistust; ülejäänud osa vangistusest aga ei pöörata täitmisele, kui

T. Lehiste ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75

alusel määratud kontrollnõudeid.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel R. D., Taavi Toom ja Erkki Allais.

E. Sorokin tunnistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi suure koguse narkootilise aine

grupiviisilises käitlemises alates 2004. a septembrikuust kuni 2005. a aprillikuuni. KarS § 185 lg 3

järgi tunnistati E. Sorokin süüdi alaealisele R. D.-le suure koguse narkootilise aine edasiandmises,

mis oli määratud edasiseks levitamiseks.

T. Lehiste tunnistati KarS § 185 lg 3 järgi süüdi alaealistele R. D.-le ja T. Toomele väikeses koguses

narkootilise aine edasiandmises, millest osa oli mõeldud edasiseks levitamiseks.

Mõistetud karistust põhistades märkis kohus, et arvestada tuleb kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning

õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtuotsuses tõdetakse, et E. Sorokini vastutust raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine

omakasu ajendil, s.t narkootikumide müümine raha saamise eesmärgil. Kohus ei tuvastanud karistust

kergendavaid asjaolusid, selleks ei pidanud kohus ka E. Sorokini kahetsust, kuna selles ei antud enda

poolt toimepandud tegudele sisulist hinnangut. Põhjusel, et E. Sorokin pani toime mitu esimese astme

kuritegu, et ta oli grupiviisilise kuriteo juhtfiguuriks ja et ta erilise küünilisusega jätkas

narkootikumide käitlemist ka siis, kui R. D. oli juba kinni peetud, leidis kohus, et talle tuleb mõista

sanktsiooni alammäärast suurem karistus. Kuid arvestades tema varasemat käitumist, positiivset

iseloomustust, omal kombel kahetsemist ja juhtunu rasket üleelamist, narkootikumide tarvitamisest

loobumist ja sedagi, et kuriteoga ei ole põhjustatud raskeid tagajärgi, pidas kohus võimalikuks

E. Sorokini suhtes määrata karistuse üks osa koheselt täitmisele ning vabastada ta ülejäänud karistuse

kandmisest tingimisi. Kuid teisalt - kuritegude raskusastet arvestades - leidis kohus, et E. Sorokinile

koheselt ärakantava karistuse kestus ei saa olla arvestatav kuudes. Kohtuotsuses märgitakse, et

E. Sorokini suhtes pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, arvestades ka ühiskonna suhtumist

narkokuritegudesse, kaitseks antud ajahetkel õiguskorra huvisid efektiivsemalt, kuid kindlasti mitte

pikemas perspektiivis. Arvestades E. Sorokini isikut oli kohus veendunud, et risk tema poolt uute

kuritegude toimepanemiseks on väike ja pikaajaline kinnipidamiskohas viibimine ei võimaldaks tal

oma eluga edasi minna.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Kretel Tamm, kes vaidlustas otsuse

E. Sorokinile mõistetud karistuse osas ja leidis, et karistusest osaline vabastamine ei ole põhjendatud.

Mõistetud karistuse osas vaidlustas otsuse ka E. Sorokini kaitsja advokaat Rene Varul, kes taotles

enda kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 185 lg 3 järgi ja leidis, et kohesele

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tuleks mõista ajavahemik, mis

ei ületaks E. Sorokini poolt eelvangistuses viibitud aega. T. Lehiste kaitsja A. Kello apellatsioonis

taotleti kaitsealuse õigeksmõistmist.

3. Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

3.1. Esmalt märgitakse otsuses, et kuna T. Lehiste ja tema kaitsja ei esitanud kassatsiooniteatist ning

loobusid seega kassatsiooni esitamisest, ei pea kohus üldse vajalikuks T. Lehiste huvides esitatud

apellatsiooni käsitleda.

3.2. Ringkonnakohus nõustus täielikult ka maakohtu põhjendustega E. Sorokin süüditunnistamisel

KarS §185 lg 3 järgi, märkides muuhulgas, et maakohus on õigesti ja põhjendatult lugenud

usaldusväärsemaks R. D. kohtueelsel uurimisel antud ütlused selle kohta, et E. Sorokin oli tema

alaealisusest teadlik.

3.3. Erinevalt kaitsjast leidis ringkonnakohus, et maakohus on E. Sorokini karistamisel toiminud igati

seaduslikult. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse järgmist: "arvestades E. Sorokini süü suurust,

millele on tähelepanu juhtinud ka maakohus, puudub alus E. Sorokini edaspidiseks tingimuslikuks

karistusest vabastamiseks".

3.4. Prokuröri apellatsioonile vastates märkis kohus, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendite

kohaselt avaldub nn šokivangistuse preventiivne mõju tõepoolest vaid siis, kui vangistust

kohaldatakse lühiajaliselt. Karistusseadustiku § 185 lg 3 sanktsioonis on aga on maksimaalseks

võimalikuks karistuseks eluaegne vangistus. Sellise võimaliku karistusega võrreldes ei saa kolmeks

aastaks mõistetud reaalset vangistust lugeda pikaajaliseks.

Edasiselt märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et karistuse mõistmine on peaaegu alati etteantud

õiguslikes piirides valiku tegemine erinevate õiguslike variantide vahel. Nendes piirides on

kohtunikule antud otsustusvabadus ja süüdistatavale mõistetav konkreetne karistus sõltub seega alati

suuremal või vähemal määral kohtuniku sisetundest.

Kohus lisas veel, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada Põhiseaduse §-s 11 sisalduva

proportsionaalsuse põhimõttega. Nimelt vabastati ka teised käesolevas kriminaalasjas süüdi

tunnistatud isikud tingimuslikult karistuse kandmisest, mida prokurör aga vaidlustanud ei ole.

E.Sorokini karistamine vangistusega seitsmeks aastaks ei oleks proportsionaalne teistele

süüdistatavatele mõistetud karistustega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni ringkonnaprokurör Kretel Tamm ja Eduard

Sorokini kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo. Kassatsiooni on esitanud ka Taago Lehiste kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello, kuigi ta oli eelnevalt jätnud kassatsiooniteatise esitamata.

5. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist E. Sorokinile mõistetud karistuse osas ja

kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

5.1 Kassaatori arvates ei ole E. Sorokini osaline vabastamine vangistuse kandmisest põhjendatud ja

kohus on rikkunud materiaalõigust. Nimelt on Riigikohus selgitanud, millistel asjaoludel ja

eesmärkidel toimub karistuse kandmisest osaline vabastamine - nn šokivangistuse abil tahetakse

isikule anda n-ö tõsine hoiatus. Sellise sanktsiooni preventiivne toime avaldub aga just tema

lühiajalisuses, millest ei saa aga rääkida kolmeaastase vangistuse korral. Seega moonutab koheseks

ärakandmiseks mõistetav kolmeaastane vangistus vangistusest osalise vabastamise kui õigusinstituudi

mõtet.

5.2. Diskuteerides ringkonnakohtu seisukohaga kohtuniku siseveendumuse osast karistuse mõistmisel

märgib prokurör, et kohtu siseveendumus peab olema kooskõlas seaduse mõttega.

5.3. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et E. Sorokini karistusõiguslik kohtlemine on

kooskõlas põhiseadusliku proportsionaalsuspõhimõttega. Prokurör märgib, et karistamise aluseks on

isiku süü ning E. Sorokini süü on oluliselt suurem kui teistel samas kriminaalasjas süüditunnistatud

isikutel. Oluliselt suurem oli tema poolt käideldud narkootilise aine hulk, temal oli kuritegude

toimepanemisel ka juhtiv roll. Seega ei ole E. Sorokini vabastamine karistuse kandmisest vastavuses

E. Sorokini süü suuruse ja üldise õiguslustundega ega arvesta õiguskorra kaitsmise huvisid.

6. E. Sorokini kaitsja vandeadvokaat A. Lillo taotleb enda kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses

KarS § 185 lg 3 järgi, karistamist süüdistuses KarS § 184 järgi sanktsiooni alammääras ja karistusest

sellist osalist tingimuslikku vabastamist, et kohesele ärakandmisele määrataks periood, mis ei ületaks

E. Sorokini poolt eelvangistuses viibitud aega.

6.1. Kassaator märgib Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254 ) tuginevalt, et kohtud

ei olnud õigustatud selle tuvastamisel, kas E. Sorokin oli KarS § 185 lg 3 järgi kvalifitseeritud teo

toimepanemisel teadlik R. D. alaealisusest, tuginema R. D. poolt kohtueelses menetluses antud

ütlustele. Kuna E. Sorokini teadmatus R. D. alaealisusest on tuvastamata, siis on E. Sorokinile

süüksarvatud kõnealuse kuriteo puhul tegemist hoopis koosseisueksimusega.

6.2. Kassaatorile jääb arusaamatuks, miks ei ole kohtud lugenud karistust kergendavaks asjaoluks

E. Sorokini puhtsüdamlikku kahetsust, kuigi ta on viimast korduvalt väljendanud. Kergendavaks

asjaoluks palub kassaator lugeda ka süüteo toimepanemist raske isikliku olukorra mõjul, milleks tuleb

KarS § 57 lg 1 p 4 alusel lugeda E. Sorokinil endal olnud tugevat sõltuvust narkootilistest ainetest.

Kassaator leiab, et nendel asjaoludel peakski E. Sorokinile reaalselt mõistetav karistus piirnema

ajaperioodiga, mil süüdistatav on pidanud olema eelvangistuses.

7. E. Sorokini kaitsja advokaat Rene Varul on esitanud ka vastuse prokuröri kassatsioonile. Selles

märgitakse, et "prokuratuur on saanud kohtuotsuse, mis vastas suuresti süüdistusele." Kaitsja leiab, et

prokuröri kassatsioonis on karistuse osaliselt tingimisi kohaldamise vastuseisu põhjendatud samade

väidetega, mille alusel on E. Sorokinile juba mõistetud karistus, ja mis on juba iseenesest mõlemas

süüdistuspunktis üle sanktsiooni alammäära. Vastustaja arvates aga tuleb isikule mõistetud karistusest

vabastamisel lähtuda muudest kriteeriumidest (eelkõige süüdistatava isikust) ja seda on kohtud kaitsja

arvates ka teinud. Edasiselt leitakse kassatsioonivastuses, et E. Sorokinil on tekkinud ootus

alamalseisvate kohtuotsuste kehtimajäämises, mis puudutab karistusest tingimisi vabastamist. Kaitsja

arvates ei ole Riigikohtu lahendites keelatud kohtutel KarS §-de 73 ja 74 kohaldamisel kasutada

diskretsiooniotsust, kui seda on piisavalt põhjendatud.

8. T. Lehiste kaitsja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus, õigeksmõistev kohtuotsus.

Kassaatori arvates ei ole kriminaalasjas suudetud ümber lükata T. Lehiste väiteid, et tema narkootilisi

aineid ei käidelnud ning tegemist oli kirsitubaka-piparmündiseguga, mida ta andis sõpradele kanepi

pähe.

9. Riigikohtu istungil toetasid nii prokurör kui kaitsjad endi kassatsioonides esitatud seisukohti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2006. a otsusest nähtuvalt on T. Lehiste ja tema kaitsja jätnud

esitamata kassatsiooniteatise. See tähendab, et nad on jätnud teatamata kassatsiooniõiguse kasutamise

soovist. Ringkonnakohus on lugenud seda aga kassatsioonist loobumiseks ja jätnud oma otsuses

T. Lehiste huvides esitatud apellatsiooni üldse käsitlemata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et

selliselt toimides on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes.

10.1. Kriminaalmenetluse seadustikus eristatakse ühelt poolt apellatsiooni- või kassatsiooniõigusest

loobumist (KrMS § 315 lg 7 ja § 342 lg 1) ning teiselt poolt apellatsioonist või kassatsioonist

loobumist (KrMS §-d 333 ja 358). Apellatsioonist või kassatsioonist loobumine saab kõne alla tulla

alles pärast seda, kui kaebused on esitatud ja nende vastavust nõuetele on juba aktsepteeritud - ehk

teisiti öeldes - kui apellatsiooni- või kassatsiooniõigus on juba realiseeritud. Apellatsioonist või

kassatsioonist loobumine on kitsapiirilise toimega ja selle järelmid - kas kaebuse läbivaatamata

jätmine või kaebemenetluse lõpetamine - puudutavad vaid loobunut, ega mõjuta menetlust kaebusest

mitteloobunute suhtes.

10.2. Apellatsiooni- või kassatsiooniteatise tähtajaks esitamata jätmine aga ei kujuta endast mitte

apellatsioonist või kassatsioonist loobumist, vaid loobumist vastavalt kas apellatsiooni- või

kassatsiooniõigusest.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 342 lg-s 1 on märgitud, et ka ringkonnakohtu otsuse tegemisel

lähtutakse üldjuhul KrMS §-des 305- 314 sätestatust. Seega on ka ringkonnakohtul, kooskõlas KrMS

§ 315 lg-ga 7, võimalik jätta kohtuotsuses põhiosa koostamata. Kuid see on võimalik vaid tingimusel,

et kassatsiooniõigusest on loobunud eranditult kõik kohtumenetluse pooled või nad kõik on jätnud

seitsme päeva jooksul teatamata kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 315 lg-st 7 tuleneb selgelt ja ühemõtteliselt, et kui kasvõi üks kohtumenetluse pooltest

on teatanud kassatsiooni esitamise soovist, peab ringkonnakohus koostama põhistatud kohtuotsuse ja

käsitlema kohtuotsuse põhistavas osas kõikides apellatsioonides märgitut.

10.3. T. Lehiste ja tema kaitsja kassatsiooniteatise esitamata jätmise käsitamisel kassatsioonist

loobumisena ja kohtuotsuses T. Lehiste huvides esitatud apellatsiooni käsitlemata jätmisel on

ringkonnakohus rikkunud KrMS § 315 lg-s 7 sätestatut ulatuses, mida on alust käsitada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning mis toob kaasa

kohtuotsuse tühistamise. Tühistades eelkirjeldatud põhjusel T. Lehiste suhtes tehtud kohtuotsuse ei

lähtu Riigikohus siiski mitte T. Lehiste kaitsja kassatsioonist, vaid laiendab ise kassatsioonimenetluse

piire kooskõlas KrMS § 352 lg-ga 6. Kuna T. Lehiste huvides oli jäetud kassatsiooniteatis esitamata,

puudus tema kaitsjal tulenevalt KrMS § 342 lg-st 1 ja § 315 lg-st 7 ka kassatsiooni esitamise õigus.

Kassatsiooni menetlusse võtmise fakt ei saa aga taastada minetatud kassatsiooniõigust sisuliselt ja

seetõttu jätabki Riigikohtu kriminaalkolleegium T. Lehiste kaitsja kassatsiooni läbi vaatamata.

II

11. E. Sorokin tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks viis

aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 185 lg 3 järgi ja karistuseks mõisteti seitse aastat

vangistust. Lõplikuks karistuseks mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel seitse aastat vangistust.

Karistusseadustiku § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määras kohus, et vangistusest tuleb koheselt ära kanda

kolm aastat vangistust ja nelja aastat vangistust ei pöörata täitmisele, kui E. Sorokin ei pane viie aasta

pikkusel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

12. Kriminaalasja keskne materiaalõiguslik küsimus on selles, kuidas sisustada KarS § 73 lg-s 2 ja

§ 74 lg-s 2 sätestatud võimalust pöörata mõistetud karistust täitmisele ainult osaliselt. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on varem tehtud otsustes asunud seisukohale, et karistuse kandmisest osalise

vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui

isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega (vt - Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-41-04 - RT III 2004, 17, 205 ja nr 3-1-1-21-05 - RT III 2005,

13, 132 ). Kuna käesolevas kohtuasjas koheseks ärakandmiseks mõistetud vangistust kolmeks aastaks

ei saa käsitada mõnekuulise lühiajalise vangistusena, siis tuleb kaaluda, kas mõistes koheseks

ärakandmiseks kolm aastat vangistust on kohtud ebaõigesti kohaldanud karistusõigust või eeldaks

karistusõiguse mõtte kohaselt toimimine Riigikohtu senise praktika muutmist.

13. Kuna KarS §-de 73 ja 74 grammatilise tõlgendamise pinnalt ei saa teha mingit järeldust selle

kohta, kui pikk peab seadusandja tahte kohaselt olema koheselt ärakantav vangistus, siis tuleb

kõnealuse küsimuse lahendamisel kasutada ka süstemaatilist ja teleoloogilist tõlgendamist.

Seadusandja mõtte selgitamine kõnealuses küsimuses eeldabki seetõttu vältimatult karistuse

kohaldamise instituudi (karistusseadustiku IV peatükk) analüüsimist. Vaid selliselt toimides on

võimalik loogiliselt mõista kohtuotsust, milles on kõigepealt peetud vajalikuks süüdistatavat karistada

vangistusega, seejärel loetud aga siiski võimalikuks selle süüdistatava tingimuslik vabastamine ning

lõpuks asutud seisukohale, et karistusest vabastamine saab toimuda vaid osaliselt ja mingi osa

karistusest tuleb reaalselt ära kanda.

14. Karistamise alus sisaldub KarS §-s 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida

karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma

karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja

üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku

aluseks. Viimatiöeldu tähendab eelkõige keeldu hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo

asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis.

15. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda siiski seda, et

karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel.

Vastupidi: karistusseadustiku mõtte ja mitmete konkreetsete sätete kohaselt ei tohiks karistuse

kohaldamisel lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi

asjaolusid.

15.1. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda

alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik

mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi

arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline

karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase

isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174).

15.2. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-14-06 (RT III, 2006, 17, 157) on aga märgitud, et eriti

tähelepanelikult tuleb arvestada isikut alaealisele karistuse kohaldamisel ja et alaealisele karistuseks

vangistuse kohaldamine peab olema pigem erandlik. Alaealise karistamist vangistusega tuleb

kohtuotsuses eriti kaalutletult ning veenvalt põhjendada. Tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p-st 8 tuleb

alaealise süüdistatava puhul alati kohustuslikus korras kaaluda ka KarS §-s 87 sätestatud

mõjutusvahendite kohaldamise võimalust. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-43-06 (RT III, 2006, 25, 226)

punktis 13.1. on aga märgitud järgmist: "Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud

esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul

isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.

Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune - karistusõiguse jaoks

on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle

raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed

(kasvatuslikud) eesmärgid. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu

on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul just uue kuriteo

toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon; karistusõiguse

vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on

esmajoones seega kasvatamine, aga mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele

panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei

muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel".

16. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest

sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas

kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja

karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas

korduvalt (vt näiteks Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04- RT III 2004, 14, 174 ja 3-1-1-138-04 - RT

III 2005, 8, 76) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik.

Sellisest tõdemusest tuleneb mitu olulist järeldust.

16.1. Karistusseadustikus reguleeritakse karistuse kohaldamist neljandas, karistusest vabastamist aga

viiendas peatükis. Nii seaduse sätte kui ka seadusandja mõttega oleks otseses vastuolus, kui kohus

KarS IV peatükis sätestatud karistuse kohaldamisega seotud küsimuste lahendamisel lähtuks

täiendavalt või samaaegselt ka KarS V peatükist - s.o karistusest vabastamise reeglistikust. Nii ei

oleks karistusõiguse loogikaga kooskõlas süüdistatavale mõistetava vangistuse pikkuse vähendamine

kas otseselt kirja pandud või vaikimisi arvestatava põhjendusega, et karistuse kergendamist

kompenseeritakse katseaja pikendamisega. Korrates eelöeldut saab kohus võimalikku karistusest

tingimusliku vabastamise küsimust hakata lahendama alles pärast seda, kui on kohtuliku arutamise

tulemina süüdistatava süüdi tunnistanud ja otsustanud, et talle tuleb kohaldada mingi konkreetne

karistus. Omakorda ei tohi ka eesseisev karistusest tingimusliku vabastamise võimalus seadusliku ja

põhjendatud karistuse liigi ja määra valikut mõjustada.

16.2. Tõdemus, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik, tähendab muuhulgas ka

seda, et karistusest tingimuslikult vabastamata jätmise korral võib süüdistatav ja tema kaitsja

sisuliselt nõustuda mõistetud karistusega ja apellatsioonis vaidlustada üksnes tingimuslikku

vabastamata jätmist. Kuid sellises kaebuses ei saa kohtule ette heita KarS § 56 lg 2 ja KrMS § 339

lg 1 p 7 rikkumist (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-14-02 - RT III 2002, 8, 79 ja 3-1-1-138-04 - RT III

2005, 8, 76). See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline

diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama.

16.3. Karistuse kohaldamise ja karistusest tingimusliku vabastamise eristamine tähendab

kohtupraktikas ka neist kummagi kohaldamise aluste erinevust. Nende aluste erinevuse nõuet ei saa

aga mõista liiga laialt. Karistusseadustiku §-de 73 ja 74 esimeste lõigete kohaselt on karistusest

tingimusliku vabastamise aluseks kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isiku eripära. Kuid

kooskõlas eelnevalt punktides 14 ja 15 märgituga on lõppkokkuvõttes ka kõik karistuse kohaldamisel

arvestatavad asjaolud taandatavad kas kuriteo toimepanemisega või süüdlase isikuga seonduvateks

asjaoludeks. Kui mõista käsitletavate aluste erinevuse nõuet liiga laialt, siis võib eranditult igale nii

kuriteo toimepanemise asjaoludest kui ka süüdistatava isikust lähtuvale karistusest tingimusliku

vabastamise põhjendusele ette heita, et neid asjaolusid on karistuse kohaldamisel juba arvestatud.

Selline etteheide on aga ilmses vastuolus seadusandja mõttega. Arvestamata ei tohi jätta sedagi, et

seadusandja on karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise regulatsioonide puhul (vastavalt

karistuseseadustiku IV ja V peatükk) pidanud vajalikuks kehtestada aluste korduva arvestamise

suhtes otsesed piirangud üksnes KarS §-s 59. Mingisuguseid teisi asjaolude korduvarvestamise

otseseid keeldusid pole seadusandja karistusseadustiku IV ja V peatükis pidanud vajalikuks

kehtestada.

Sellegipoolest ei saa kõrvalseisjale loogiliselt jälgitavaks nimetada näiteks sellist kohtuotsust, milles

on nii karistuse valikut kui ka karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekust põhjendatud täpselt

ühesuguse kuriteokoosseisu mingit elementi iseloomustava lausega. Küll aga pole välistatud, et kohus

põhjendab karistuse kohaldamist kuriteokoosseisu ühte elementi iseloomustava lausega, karistusest

tingimusliku vabastamise otstarbekust aga kuriteokoosseisu hoopis teist elementi iseloomustava

lausega. Kuid kolleegiumi arvates ei ole seaduse mõtte kohaselt välistatud näiteks seegi, kui kõrges

eas süüdistatav, keda karistades arvestati KarS § 57 lg 1 p-s 7 nimetatud karistust kergendava

asjaoluga, vabastatakse karistusest tingimuslikult põhjendusega, et kuriteo toimepanemise ajaga

võrreldes on veelgi süvenenud sellised vanusest tingitud muudatused, millega nüüd on põhjendatav

ka süüdistatava karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekus. Samas on vaevalt võimalik

kõrvalseisjale loogiliselt jälgitavalt põhjendada karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekust

niisuguse karistamisel arvestatud kergendava asjaoluga, mis on loomult ühekordne (näiteks süüteo

kahjulike tagajärgede ärahoidmine, kahju vabatahtlik hüvitamine, süü ülestunnistamisele ilmumine,

süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel jne).

17. Kolleegiumi täiskogu peab põhjendatuks KarS §-de 73 ja 74 esimese lõike sellist tõlgendamist,

mille kohaselt ei pea süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks mõlemad nendes sätetes

nimetatud alused (s.t nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik) olema

märkimisväärsete erisustega. See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab

lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise

asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära (vt ka Riigikohtu

otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174).

18. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik

vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul.

Sõna "üldjuhul" tähendab seda, et tegemist ei ole reegliga, millel puuduksid erandid. Nimelt on

Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-80-04 (RT III 2004, 24, 262 ) märgitud, et KarS §-de 73 ja 74 esimestes

lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude

puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo

toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt.

19. Karistusseadustiku mõttega ei ole vastuolus, kui karistusest vabastatakse tingimuslikult

süüdistatav, kellele karistuse kohaldamisel oli lähtutud KarS §-dest 60 või 61. Mõistetavalt tuleb aga

sel juhul eraldi põhjendada kõigi süüdistatava olukorda kergendavate meetmete vajalikkust.

Karistusseadustikus ei sisaldu otsest keeldu vabastada tingimuslikult karistusest ka sellist isikut,

kellele on KarS §-st 66 lähtuvalt määratud karistuse kandmine ositi. Karistusseadustiku mõttega aga

ei saa siiski nende kahe karistusõigusliku meetme ühendamist lugeda kooskõlas olevaks juba seetõttu,

et praktiliselt võimatu on katseaega sobitada ositi kantava karistusega. Samuti on välistatud selle

isiku karistusest tingimuslik vabastamine, kelle karistus tulenevalt KarS §-st 69 on juba asendatud

üldkasuliku tööga. Viimane tuleneb asjaolust, et KarS §-s 69 ette nähtud üldkasuliku töö näol on

tegemist sellise vangistuse alternatiiviga, mille kohaldamata jätmise puhul tuleb isikul asuda reaalset

vangistust kandma (üldkasulik töö kui reaalse vangistuse vältimise viimane võimalus).

20. Kolleegium on seisukohal, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb

karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab

olema mõistetud vangistusest pikem. Sellisest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas KarS § 73 lg-

s 3 sätestatuga, enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik

vabastamine üldse kõne alla tulla. Arvestades aga KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos

käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on

karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks.

21. Kuigi KarS §-des 73 ja 74 sätestatu kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada

kas täielikult või osaliselt, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates karistusseadustiku mõttest

tulenevalt õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest vabastamise viise võrdsete ja kohtu jaoks

samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena. Kriminaalkolleegium leiab jätkuvalt, et KarS §-dest 73

või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele

ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava

lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis,

kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest

vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt

distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike

vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku

puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat.

22. Puutuvalt ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse ja prokuröri kassatsiooni pinnalt väljakujunenud

diskussiooni küsimuses, kuivõrd on Põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõte

arvestatav karistuse mõistmisel, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Põhimõtteliselt

peab ka kogu karistusõiguslik regulatsioon olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See

tähendab, et karistusõiguse mistahes sätete puhul on võimalik tõstatada küsimust selle sättega

võimaldatava põhiõiguste riive kohasusest, tarvilikkusest ja mõõdukusest. Kuid konkreetses

kriminaalasjas ja tingimusel, et karistuse mõistmisel ning karistusest tingimuslikul vabastamisel on

järgitud karistusõigust, ei ole põhiõiguslik proportsionaalsuse test kasutatav.

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub E. Sorokini kaitsja seisukohaga, et nii puhtsüdamlik

kahetsus kui ka süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul on karistust kergendavad

asjaolud KarS § 57 lg 1 p-de 3 ja 4 mõttes. Kuid kahetsuse tunnistamine puhtsüdamlikuks on faktiline

asjaolu, mille olemasolu või puudumise tuvastamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Tugevat sõltuvust

narkootilistest asjaoludest aga ei saa kolleegiumi arvates KarS §-s 36 sätestatu mõttest tulenevalt

põhimõtteliselt lugeda karistust kergendavaks asjaoluks.

24. Kokkuvõtvalt eelmärgitut arvestades ei saa E. Sorokinile karistuse kohaldamist, tema karistusest

tingimuslikku vabastamist ja talle KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel kolmeks aastaks kohesele

ärakandmisele mõistetud vangistust lugeda karistusseadustiku mõttega kooskõlas olevaks.

III

25. Vandeadvokaat A. Lillo poolt E. Sorokini huvides esitatud kassatsioonis, aga ka Riigikohtu

istungil seda kassatsiooni E. Sorokini kaitsjana toetanud advokaat R. Varuli kohtukõnes leiti, et

maakohus ei ole R. D. poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel järginud Riigikohtu

otsuses nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254 ) märgitut ning et ringkonnakohtu otsuses on maakohtu

nendele menetlusõiguslikele rikkumistele jäetud õigesti reageerimata. Kuid arvestades seda, et

Riigikohtu kõnealune otsus on tehtud pärast käesolevas asjas nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu

otsuste tegemist, puudub alus heita kohtutele ette Riigikohtu otsusest tuleneva mittejärgmist.

IV

26. Kooskõlas eelmärgituga ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2006. a otsuse ning saadab

kriminaalasja Eduard Sorokini ja Taago Lehiste süüdistuses uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe