3-1-1-126-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-126-06

Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 16. veebruar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Nikolai Birjukovi vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2006. a määrus asjas

nr 1-06-10373

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolai Birjukovi kaitsja vandeadvokaadi abi Mati Maksing,

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. jaanuar 2007

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2006. a määrus muutmata ja kaitsja

määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nikolai Birjukov anti 23. augustil 2006 kohtu alla süüdistatuna KarS § 141 lg 1 - § 25 lg 2 ja KarS

§ 199 lg 2 p 4 järgi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti ta kahtlustatavana kinni 1. aprillil

2006 ning Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 3. aprilli 2006. a määrusega ta vahistati.

2. 4. septembril 2006 esitas N. Birjukovi kaitsja taotluse süüdistatava suhtes tõkendi muutmiseks.

Kaitsja leidis, et valitud tõkend tuleb tühistada ja tõkendiks valida elukohast lahkumise keeld.

3. Harju Maakohtu 1. novembri 2006. a määrusega jäeti kaitsja taotlus rahuldamata.

Kohus märkis, et süüdistatavat on varem karistatud seksuaalse enesemääramise vastase süüteo ja

neljal korral ka varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning tal on puudunud legaalne ja piisav

sissetulek, mis on tinginud tema poolt varavastaste kuritegude toimepanemise. Käesolevas

kriminaalasjas süüdistatakse teda taas varavastase kuriteo ja seksuaalse enesemääramise vastase

kuriteo toimepanemises. Seetõttu asus kohus seisukohale, et vabaduses viibides võib N. Birjukov

jätkata kuritegude toimepanemist.

Maakohus märkis sedagi, et kuigi N. Birjukovi suhtes kohaldati algselt tõkendina elukohast

lahkumise keeldu, ei takistanud see teda käitumast viisil, mis tingis tema kahtlustamise uue kuriteo

toimepanemises. Seega ei taganud elukohast lahkumise keeld KrMS §-s 127 sätestatud tõkendi

valimise eesmärke. Sellest järeldas kohus, et see tõkend ei olnud N. Birjukovi jaoks piisav. Samuti

leidis kohus, et arvestades N. Birjukovile esitatud süüdistust vägistamise katses, on küllaldane alus

arvata, et süüdistatav võib vabaduses viibides hakata mõjutama kannatanut ja tunnistajaid, muutes

kriminaalmenetluse normaalse läbiviimise võimatuks.

4. Maakohtu määruse peale esitasid ringkonnakohtule määruskaebused süüdistatav N. Birjukov ja

tema kaitsja. Määruskaebustes paluti valitud tõkend - vahistamine - tühistada ja jätta jõusse teine

kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2006. a määrusega jäeti määruskaebused läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leidis, et kuigi maakohtu määruses märgitakse, et tegemist on tõkendi muutmise

taotluse arutamisega ning tõkendi muutmisest keeldumisega, on tõkendi muutmise taotluse näol

sisuliselt tegemist vahistuse põhjendatuse kontrolli taotlusega KrMS § 137 mõttes. Seda kinnitab

maakohtu määruses sisalduv arutluskäik, milles põhjendatakse N. Birjukovi edasist vahi all pidamise

vajalikkust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 137 lg 3 kohaselt lahendatakse vahistuse põhjendatuse

kontrollimise taotlus kohtumäärusega, mis ei ole edasikaevatav. Määruse edasikaebeõiguse välistab

samuti KrMS § 385 p 61, mille kohaselt ei saa vahistuse põhjendatuse kontrollimise määrust

vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 136 kohaselt

kuulub KrMS 15. peatükis sätestatud korras vaidlustamisele vahistamine või vahistamisest

keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise määrus. Nimetatud

määruste hulka ei kuulu vahistamise muutmisest keeldumise määrus, mistõttu on maakohtu määruses

ekslikult märgitud, et määrus on määruskaebekorras vaidlustatav. Ringkonnakohus märkis seejuures,

et tõkendi muutmata jätmine ei olnud kõrgemas kohtus vaidlustatav ka kriminaalmenetluse koodeksi

järgse kohtupraktika pinnalt.

POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

6. N. Birjukovi kaitsja vandeadvokaadi abi Mati Maksing esitas ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja tema poolt 10. novembril 2006

Harju Maakohtu 1. novembri 2006. a määruse peale esitatud määruskaebuse saatmist Tallinna

Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. Kaitsja leiab, et vahistamist puudutavad määrused ei saa olla

efektiivselt vaidlustatavad alles kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis ja

seetõttu peaks vahistuse põhjendatuse kontrollimisel tehtud määrust saama määruskaebe korras

vaidlustada hoolimata asjaolust, et kriminaalmenetluse seadustik sellise võimaluse välistab.

7. Prokurör esitas kaitsja määruskaebusele vastuse, milles leiab, et ringkonnakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus, jättes 22. novembri 2006. a määrusega

N. Birjukovi ja tema kaitsja määruskaebused läbi vaatamata, toimis õigesti ning ringkonnakohtu

määruse peale esitatud määruskaebuse väited ei anna alust selle määruse tühistamiseks. Samas ei

nõustu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu põhistustega ja leiab, et määruskaebused jäeti läbi

vaatamata valel alusel.

9. Seoses kaitsja väidetega selle kohta, et vahistuse põhjendatuse kontrollimise käigus tehtud määrust

peab määruskaebe korras saama vaidlustada hoolimata asjaolust, et kriminaalmenetluse seadustik

sellise võimaluse välistab, märgib kolleegium järgmist.

Vahistatud isiku vabadusõigust riivatakse tema vahistamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 136

ja § 384 lg 1 näevad ette võimaluse esitada vahistamismääruse peale määruskaebus. Sama seadustiku

§ 137 lg-s 1 vahistatule või tema kaitsjale antud võimalus esitada vahistamisest kahe kuu möödumisel

eeluurimiskohtunikule või kohtule taotlus kontrollida vahistuse põhjendatust on oma iseloomult

täiendav põhiõiguste tagamise garantii (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

määrus asjas nr 3-4-1-17-06, RT III 2007, 3, 20, p 6). Kriminaalkolleegium märgib, et võimalusega

esitada vahistamismääruse peale määruskaebus ja taotleda KrMS § 137 lg-s 1 märgitud korras

vahistuse põhjendatuse kontrolli, on vahistatule seoses tema vabaduspõhiõiguse riivega tagatud

Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga nõutaval määral nii

tema õiguste kaitseks kaebuse esitamise võimalus kui ka kohane, s.o õiglane ja tõhus kohtumenetlus.

Seetõttu on ekslik kaitsja väide, et vahistuse põhjendatuse kontrolli käigus tehtud määrus peab olema

vaidlustatav.

10. Ringkonnakohus jättis N. Birjukovi ja tema kaitsja määruskaebused läbi vaatamata KrMS § 137

lg 3 ja § 385 p 61 alusel, mis sätestavad, et määruskaebust ei saa esitada vahistuse põhjendatuse

kontrollimise määruse peale.

Kriminaalkolleegium märgib, et kõnealusel juhul ei olnud tegemist vahistuse põhjendatuse

kontrolliga KrMS § 137 mõttes. Nimetatud paragrahvis sisalduv regulatsioon seob vahistuse

põhjendatuse kontrolli KrMS § 130 lg-tes 3 ja 31 sätestatud vahi all pidamise tähtaegadega ja

eeluurimiskohtuniku

pädevusega.

Olukorras,

kus

süüdistatav

on

antud

kohtu

alla

ja

eeluurimiskohtunik ei ole enam pädev tema vahistuse põhjendatust kontrollima, vahistuse

põhjendatuse kontrolli KrMS § 137 regulatsiooni mõttes toimuda ei saa. Sellest aga ei järeldu, et

kohtu alla antud süüdistatav võiks vahi all viibida põhjendamatult - eelvangistuse kohaldamine on

õigustatud vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik ja soovitud seaduslikku eemärki ei ole võimalik

saavutada muul viisil. See tähendab omakorda, et põhjendatud kuriteokahtluse või vahistamisaluse

äralangemisel tuleb ka kohtu alla antud vahistatu vabastada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

määrus asjas nr 3-1-1-103-06, RT III 2006, 47, 393).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 275 kohaselt on kohtul õigus kriminaalasja kohtulikul arutamisel

oma määrusega valida tõkend või muuta süüdistatava suhtes varem valitud tõkendit või see tühistada.

Kõnealusel juhul esitaski kaitsja maakohtule taotluse asendada tõkend - vahistamine - süüdistatava

suhtes varem valitud tõkendiga, s.o elukohast lahkumise keeluga. Kõnealune taotlus kuulus

lahendamisele KrMS § 276 lg 2 korras. Kriminaalkolleegium märgib, et sarnaselt vahistuse

põhjendatuse kontrollimise määrusega ei ole ka kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse

lahendamise määrus vaidlustatav määruskaebe korras. Seetõttu tuli ringkonnakohtul jätta selle

määruse peale esitatud määruskaebus läbi vaatamata, kuid mitte KrMS § 137 lg 3 ja § 385 p 61

alusel, vaid tuginedes KrMS § 385 p-le 16.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2006. a määruse muutmata ja selle peale

esitatud määruskaebuse rahuldamata.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe