3-3-1-81-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-81-06

Otsuse kuupäev

15. veebruar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ott Järvesaar ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

P. U. P. (P.) kaebus Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Tallinna

büroo 9. detsembri 2004. a juhtimisõiguse peatamise otsuse

nr 12557 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-460

Menetluse alus Riigikohtus

P. U. P. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. aprilli 2005. a otsus haldusasjas nr 3-2700/2004 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 24. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-460.

Teha uus otsus, millega tühistada Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Tallinna büroo

9. detsembri 2004. a juhtimisõiguse peatamise otsus nr 12557.

Mõista Eesti Riiklikult Autoregistrikeskuselt P. U. P. kasuks välja kohtukulud 14 602.50 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) Tallinna büroo 9. detsembri 2004. a juhtimisõiguse

peatamise otsusega nr 12557 peatati P. U. P. juhtimisõigus Liiklusseaduse § 413 lg 4 alusel 6 kuuks.

P. U. P. oli Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna 21. novembri 2004. a otsusega

nr 113173947 karistatud LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 1200 krooni.

2. P. U. P. vaidlustas juhtimisõiguse peatamise otsuse, esitades kaebuse Tallinna Halduskohtule.

Kaebuse motiivide kohaselt puudub alus LS § 413 lg 4 kohaldamiseks. Kaebaja on varem karistatud

liikluseeskirja § 219 nõuete rikkumise eest LS § 7435 lg 1 alusel, mis ei ole aga juhtimisõiguse

peatamise aluseks. Kaebaja väidab samuti, et otsus on motiveerimata ning vastustaja on rikkunud hea

halduse põhimõtteid.

Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist ning kaevatava haldusakti kehtivuse peatamist.

3. Tallinna Halduskohtu 12. aprilli 2005. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-2700/2004 jäeti P. U. P.

kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuigi LS § 7422 lg 2 järgi karistamise aluseks olev

rikkumine on toime pandud enne seda, kui kehtis juhtimisõiguse peatamise instituut, nägi ka

rikkumise ajal kehtinud seadus ette haldus- või kriminaalkaristusena juhtimisõiguse äravõtmise.

Kaebaja ei ole 1. oktoobri 2002. a karistusotsust vaidlustanud. Seetõttu puudub alus nimetatud

rikkumise väljaarvamiseks LS § 413 lg 4 kohaldamiseks arvesse mineva 3 nõutava rikkumise hulgast.

4. Tallinna Halduskohtu 12. aprilli 2005. a kohtuotsuse peale esitas P. U. P. apellatsioonkaebuse.

Apellant taotles uue otsuse tegemist, millega tühistada ARK Tallinna Büroo 9. detsembri 2004. a

juhtimisõiguse peatamise otsus. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohtuotsuses on esitatud kolm

määratud ja kantud karistust, millest kahe viimase ajaline vahe on üle aasta. Kohtuotsuses puuduvad

andmed muude õiguserikkumiste kohta, mis võiksid olla aluseks karistuse kustumise tähtaja

katkemise kohta. 25. augustil 2002. a toimepandud rikkumise ajal ei kehtinud veel selle sätte

rikkumise korral juhtimisõiguse peatamise instituut. KaRS § 5 lg 3 alusel seadusel, mis tunnistab teo

karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat

jõudu. Võttes juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemisel vajamineva kolme jõustunud otsuse seas

aluseks ka 1. oktoobri 2002. a karistusotsuse, on raskendatud nii apellandi karistust kui ka

halvendatud tema olukorda. Apellant taotles haldusasja menetluse peatamist kuni Riigikohtu üldkogu

otsuse jõustumiseni haldusasjas nr 3-3-1-1-05.

5. ARK oma vastuses leiab, et kohtuotsus on õige ja põhjendatud ning vaidleb apellatsioonkaebusele

vastu. Vastustaja väitel nähtub karistusregistri õiendilt, et 25. augustil 2002 toimepandud rikkumise

jaoks on eraldatud kaks rida, millest ühes on Haldusõiguserikkumiste seadustiku sätted ja karistus

määramata ja teine rida sama kuupäevaga ja karistus määratud LS § 7422 lg 2 alusel 1. oktoobri

2002. a otsusega. See otsus on tehtud väärteomenetluses, see on jõustunud ning vaidlus nimetatud

otsuse osas ei kuuluks halduskohtu pädevusse. Vastustaja peab õigeks halduskohtu järeldust

vastustaja poolt hea halduse põhimõtete järgimise kohta ning halduskohtu poolt antud hinnangut, et

vaidlustatud juhtimisõiguse peatamise otsus on piisavat motiveeritud ja selge.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-04-460 jäeti P. U. P.

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on halduskohus õigesti

tuvastanud, et kaebuse esitajat on karistatud LS § 7422 lg 2 rikkumise eest kolmel korral: 25. augustil

2002 toimepandud rikkumise eest 1. oktoobri 2002. a otsusega rahatrahviga 1260 krooni, 1. aprillil

2003 toimepandud väärteo eest 1. aprilli 2003. a otsusega rahatrahviga 1200 krooni ning

21. novembril 2004 toimepandud väärteo eest 21. novembri 2004. a otsusega rahatrahviga 1200

krooni. Kuivõrd kaebaja on 20. märtsil 2004. a pannud toime LS § 7435 lg 1 rikkumise, on eelmise

karistuse andmete kustutamise tähtaeg katkenud. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebaja väitega, et

tema suhtes on tagasiulatuvalt kohaldatud LS § 413 lg-t 4. 1. oktoobri 2002. a karistusotsuse tegemise

ajal LS § 413 lg 4 kehtis. Eelnimetatud sättest tulenevat tagajärge kohaldati isiku suhtes nendel

alustel, mis leidsid aset pärast normi jõustumist. Väide, et isiku karistamine rikkumise toimepanemise

ajal (s.o 25. augustil 2002) veel mitte kehtinud LS § 7422 lg 2 järgi polnud õige, oleks asjakohane

1. oktoobri 2002. a karistusotsuse vaidlustamisel, sest selle otsuse tegemise ajal oli teada, et isiku

karistamine LS § 7422 lg 2 järgi toob kaasa ka LS § 413 lg-s 4 sätestatud tagajärjed.

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse P. U. P. Kassatsioonkaebuses taotletakse

halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning selles asjas uue otsuse tegemist, millega

tühistada ARK Tallinna büroo 9. detsembri 2004. a juhtimisõiguse peatamise otsus nr 12557.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ringkonnakohus on kohaldanud LS § 413 lg-t 4 tagasiulatuvalt. Normi tagasiulatuva kohaldamise

üle otsustamisel omab tähendust see, millal leidis aset õigusnormi kohaldamise eelduseks olev

faktiline asjaolu, mitte aga see, millal õigusnormi rakendaja suvatseb kohaldada normis sätestatud

õiguslikku sanktsiooni. Teo toimepanemise ajal ei olnud seaduses teo õigusliku tagajärjena ette

nähtud juhtimisõiguse peatamist. Seadusandja ei ole ette näinud LS § 413 tagasiulatuvat kohaldamist;

2) LS § 413 tagasiulatuvat kohaldamist ei õigusta mingil viisil ka asjaolu, et 25. augustil 2002. a

rikkumise ajal kehtinud Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 94 lg 2 nägi alternatiivse

halduskaristusena ette juhtimisõiguse äravõtmise. Liiklusseaduse ja Haldusõiguserikkumiste

seadustiku need sanktsioonid pole võrreldavad ei sisult ega ka rakendamise korralt. LS §-s 413

sätestatud sunnivahendid on koormavad kui Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud karistus,

pealegi ei olnud kaebajal enne 25. augusti 2002. a rikkumist selliseid rikkumisi, mis oleksid

õigustanud temalt juhtimisõiguse äravõtmist vastavalt HÕS §-le 94;

3) vaidlustatud juhtimisõiguse peatamise otsus on põhjendamata.

9. Autoregistrikeskuse vastuses leitakse, et 28. augustil 2002 toimepandud väärteo eest on politsei

1. oktoobril 2002 teinud karistusotsuse õigetel asjaoludel, sest KarSRS § 6 lg 3 kohaselt kohaldatakse

enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud rikkumise korral Haldusõiguserikkumiste

seadustikku vaid juhul, kui selles ette nähtud karistus on kergem. Antud juhul on karistus määratud

väärteomenetluses. Kaebaja ei ole kasutanud kaebeõigust ning otsus on jõustunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemise ajal kehtinud Liiklusseaduse § 413 lg 4 kohaselt

peatatakse isiku juhtimisõigus kuueks kuuks, kui isikut on kolmandat korda karistatud LS § 745 või

§ 7422 lg-te 2 või 3 rikkumise eest. Nimetatud normi tuleb tõlgendada viisil, et normis ette nähtud

korduvuse määramisel võetakse arvesse üksnes Liiklusseaduse nimetatud sätete rikkumisi.

Korduvuse määramisel ei saa arvesse võtta aga haldusõiguserikkumistena kvalifitseeritavaid

rikkumisi, mis on toime pandud enne Liiklusseaduse vastavate sätete jõustumist, s.o enne

1. septembrit 2002.

11. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt võeti P. U. P. juhtimisõiguse peatamisel arvesse tema

rikkumised, mis olid toime pandud vastavalt 25. augustil 2002, 1. aprillil 2003 ja 21. novembril 2004.

Kahel viimasel juhul on toimikus olevast õiendist nähtuvalt kvalifitseeritud U. P. P. rikkumised LS

§ 7422 lg 2 järgi. Mitmeti mõistetavad on õiendi kanded 25. augusti 2002. a rikkumise

kvalifikatsiooni osas. Õiendis on selle rikkumise kvalifikatsioon esitatud nii HÕS § 94 lg 2 kui ka LS

§ 7422 lg 2 järgi. Autoregistrikeskus on asunud seisukohale, et selle rikkumise eest on isikut

1. oktoobril 2002 karistatud LS § 7422 lg 2 järgi. Sellega seoses osundab kolleegium

Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 6 lg-le 2, mille kohaselt enne Karistusseadustiku

jõustumist, s.o enne 1. septembrit 2002 toimepandud tegu, mis on väärteona karistatav ka

Karistusseadustiku või muu seaduse järgi, kvalifitseeritakse Haldusõiguserikkumiste seadustiku või

muu haldusõiguserikkumise koosseisu ettenägeva seaduse vastava paragrahvi järgi. Kolleegium leiab,

et Autoregistrikeskus on omistanud õiendi kannetele eksliku ja õigusvastase tähenduse. 25. augustil

2002 toimepandud teo sai kvalifitseerida üksnes haldusõiguserikkumisena HÕS § 94 lg 2 järgi ning

pärast 1. septembrit 2002 sai selle rikkumise eest kohaldada karistust üksnes siis, kui tegu oli

karistatav ka kehtiva seaduse, s.o LS § 7422 lg 2 järgi.

12. P. U. P. kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu 12. aprilli

2005. a otsuse haldusasjas nr 3-2700/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2006. a otsuse

haldusasjas nr 3-04-460 ning teeb uue otsuse, tühistades Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Tallinna

büroo 9. detsembri 2004. a juhtimisõiguse peatamise otsuse nr 12557.

13. Kautsjon tuleb tagastada. Kassaator on esitanud taotluse kohtukulude väljamõistmiseks. Vastavalt

HKMS § 93 lg-le 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud

kohtukulud. Sama paragrahvi lõike 7 järgi esitatakse kohtukulude väljamõistmiseks kohtukulude

nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Kassaator on

kandnud ja tõendanud kohtukulusid järgnevalt: tasu õigusabi eest Tallinna Halduskohtus 14 602.50

krooni (toimiku lk 108). Nimetatud kulud tuleb vastustajalt välja mõista.

Tõnu Anton, Ott Järvesaar, Indrek Koolmeister