3-2-1-9-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-9-07

Määruse kuupäev

Tartu, 14. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

D Oy hagi aktsiaseltsi Y vastu tööettevõtulepingujärgse tasu

maksmise kohustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-05-14558

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D Oy määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja D Oy (registreerimisnumber xxxxxx, Raviraitti 3, Laitila,

Soome Vabariik), esindaja vandeadvokaat Kristi Martin.

Kostja aktsiaselts Y (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Liina Linsi.

Asja läbivaatamise kuupäev

29. jaanuar 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-05-14558 ja

Harju Maakohtu 4. septembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-05-14558. Jätta kostja taotlus

hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

2. Saata asi hagimenetluse jätkamiseks Harju Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada osaühingule advokaadibüroo Lextal D Oy määruskaebuselt 27. novembril 2006

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30. juunil 2005 esitas D Oy (hageja) Tallinna Linnakohtule (nüüdne Harju Maakohus) hagi

aktsiaseltsi Y (kostja) vastu. Hageja taotles, et kohus kohustaks kostjat tööettevõtulepingut täitma ja

tasuma selle alusel hagejale põhivõla 1 222 384 krooni, võla lisatööde eest 158 920 krooni ja viivise

344 911 krooni 60 senti. Pooled sõlmisid 15. aprillil 1997 tööettevõtulepingu nr 05-01/97. Kostja on

jätnud omapoolsed kohustused osaliselt täitmata ning ei ole hageja tehtud tööde eest täies ulatuses

tasunud.

2. Kostja vaidles 16. septembri 2005. a hagivastuses hagile vastu sisulistel motiividel, paludes jätta

selle rahuldamata. 18. jaanuari 2006. a kohtuistungil esitas kostja hagile täiendava kirjaliku

vastuväite, paludes kohaldada hagi aegumist.

9. augustil 2006 esitas kostja hagile täiendava vastuväite, mille kohaselt hagi ei tule läbi vaadata

Harju Maakohtus. Poolte 15. aprillil 1997 sõlmitud tööettevõtuleping sisaldab arusaadavat

arbitraaþikokkulepet. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata. 16. augusti 2006. a kohtuistungil jäi

kostja 9. augusti 2006. a taotluse juurde.

3. Harju Maakohus jättis 4. septembri 2006. a määrusega hagi läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 423 lõike 1 punkti 6 alusel.

Maakohtu määruse kohaselt nähtub poolte sõlmitud lepingu üldiste tingimuste punktist 50.2, et

pooled on lepingust tuleneva vaidluse või lahkarvamuse lahendamiseks kokku leppinud selles, et

mõlemal poolel on õigus pöörduda arbitraaþikohtusse asja lõplikuks lahendamiseks kooskõlas

Rahvusvahelise Kaubanduskoja lepitus- ja arbitraaþireeglitega. Lepingu punkti 50.2 järgi on

arbitraaþimenetluse koht Tallinn ja punkti 51.3 järgi on arbitraaþimenetluse keel inglise keel,

menetluse toimumise koht Tallinn, kooskõlas Eesti õigusaktidega. Seega on pooled vaieldamatult

kokku leppinud, et lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse inglise keeles Tallinnas asuvas

arbitraaþikohtus kooskõlas Eesti õigusaktidega. Seda asjaolu kinnitab poolte kirjavahetus, milles

hageja 27. mai 1998. a kirjas kostjale avaldab oma nõusolekut, pöördumaks probleemi lahendamiseks

arbitraaþikohtu poole, ja kostja oma 2. juuni 1998. a vastuses kinnitab, et on erimeelsuste

lahendamiseks nõus alluma arbitraaþi jurisdiktsioonile. Oma käitumisega on pooled kinnitanud soovi

lahendada kõnealusest lepingust tulenevad vaidlused arbitraaþikohtus. Kuna Tallinnas asub ainult üks

arbitraaþikohus ! Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja Arbitraaþikohus !, ei saa ebaõigeks pidada

kostja seisukohta, et nimetatud arbitraaþikohtus tulebki lepinguvaidlus läbi vaadata.

4. Määruskaebuses palus hageja maakohtu määruse tühistada ning jätkata menetlust Harju

Maakohtus, kelle pädevust vaidluse lahendamisel on ka kostja seni tunnistanud.

5. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas vastavalt

TsMS § 663 lõikele 5 ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus täpsustas 9. novembri 2006. a määrusega maakohtu määruse motiive.

Ringkonnakohus leidis, et TsMS § 423 lg 1 p 6 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui pooled on

sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on

vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust.

Pooled on lepingu üldiste tingimuste punktis 50.2 sõnaselgelt kokku leppinud, et vaidluste

lahendamiseks on mõlemal poolel õigus pöörduda asja lõplikuks lahendamiseks vahekohtusse

kooskõlas Rahvusvahelise Kaubanduskoja lepitus- ja arbitraaþireeglitega ühe või enama arbiteri

poolt, kes on määratud vastavalt eelviidatud reeglitele, või vahekohtumenetluses kooskõlas muude

reeglitega, mis on määratud osas II. Lepingu osa II alapunkti 50.2 kohaselt, kui tellija ja töövõtja ei

ole kolmekümne päeva möödudes pärast mitteametlike läbirääkimiste algust suutnud lepinguga

seotud vaidlust kokkuleppe teel lahendada, võib kumbki pool nõuda, et vaidlus suunataks lõplikuks

lahendamiseks vahekohtumenetluses kooskõlas Eesti õiguse sätetega, vahekohus hakkab toimuma

Tallinnas. Osundatud lepingu üldiste tingimuste punktis 50.2 viidatud Rahvusvahelise

Kaubanduskoja (asukohaga Pariisis) arbitraaþireeglid kehtivad alates 1. jaanuarist 1998. a ning

sisaldavad üksikasjalikke norme selle koja juures asuva Rahvusvahelise Arbitraaþikohtu

menetlusreeglite kohta. Reeglid sisaldavad ka arbitraaþiklausli standardit, mida Rahvusvaheline

Kaubanduskoda on soovitanud kasutada pooltel, kes soovivad selle koja vahekohtumenetlust

kasutada. Pooltevaheline kokkulepe sisaldab nimetatud standardis märgitud tingimusi ning on seega

piisav, mõistmaks, et pooled on kokku leppinud pöörduda vaidluste lahendamiseks just osundatud

reeglites nimetatud vahekohtusse. Seega ei ole põhjendatud määruskaebuse esitaja väide, nagu ei

selguks lepingust, millisesse vahekohtusse tuleks pöörduda ning milliseid reegleid tuleks rakendada.

Määruskaebuse esitaja ei ole selgitanud oma väidet, mille kohaselt olevat lepingu sõlmimise ning

hagi esitamise ajal puudunud regulatsioon, mis oleks võimaldanud Eestis korraldada Rahvusvahelise

Kaubanduskoja reeglitele vastavat arbitraaþimenetlust. Kolleegium leiab, et niisuguseid takistusi ei

olnud. Asjaolu, et vahekohtumenetluse kohaks lepiti kokku Tallinn, et vahekohtumenetluse keeleks

lepiti kokku inglise keel ja et asja lahendamiseks lepiti kokku kohaldada Eesti õigust, nende reeglite

kohaldamist ei takistanud. Nende reeglite kohaldamist ei takistanud ka asjaolu, et pooltevahelise

lepingu üldiste tingimuste punktis 50.2 lepiti alternatiivina Rahvusvahelise Kaubanduskoja

arbitraaþimenetluse reeglite kohaldamisele kokku ka kohtusse pöörduja õiguses algatada

vahekohtumenetlus kooskõlas muude reeglitega, mis on määratud lepingu osas II, ning selle osa

punktis 50.2 nähti ette, et kumbki pool võib nõuda, et vaidlus suunataks lõplikuks lahendamiseks

vahekohtumenetluses kooskõlas Eesti õiguse sätetega, kusjuures vahekohus hakkab toimuma

Tallinnas. Kohtusse hagi esitamise ajal ei kehtinud küll veel uus TsMS, mille XIV osas reguleeritakse

vahekohtumenetlust, kuid kahest alternatiivsest võimalusest ühe rakendamise võimatus ei välistanud

pöördumist lepingus kokkulepitud konkreetsesse vahekohtusse. Küll ei ole põhjendatud maakohtu

järeldus, nagu oleksid pooled kokku leppinud vaidluse lahendamises Eesti Kaubandus- ja

Tööstuskoja Arbitraaþikohtus.

Nõustuda ei saa määruskaebuse esitajaga ka selles, nagu peaks maakohus hagi läbi vaatama sellest

tulenevalt, et hageja on vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivuse. Põhilepingu tühisus ei too

reeglina iseenesest kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Vahekohtu kokkulepet on küll võimalik

tühistada ja hagiga on võimalik taotleda ka selle kokkuleppe tühisuse tuvastamist. Just niisugust hagi

on peetud silmas TsMS § 423 lg 1 punktis 6, kui räägitakse hagist vahekohtu kokkuleppe kehtivuse

vaidlustamiseks. Määruskaebuse esitaja ega ka teine pool ei ole kohtule niisugust hagi esitanud.

Asjaolu, et kostja ei ole oma esimeses vastuses hagile esitanud vahekohtuklauslit puudutavat

vastuväidet, on kahetsusväärne, kuid TsMS ei anna alust sellest tulenevalt pooltevahelise

vahekohtukokkuleppe tähelepanuta jätmiseks. Ka hagejal endal oli kohustus järgida poolte

kokkulepitut.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega jätta kostja taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.

Kaebuses leitakse, et pooled ei ole kokku leppinud üheselt mõistetavas ja täidetavas vahekohtu

kokkuleppes ning kostja on seni tunnustanud Harju Maakohtu pädevust vaidluse läbivaatamisel,

mistõttu tuleb menetlust jätkata riiklikus kohtus.

8. Kostja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

Kostja palub hagejalt kassatsiooniastme õigusabikuludena välja mõista 8933 krooni 20 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Samuti tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel

tühistada Harju Maakohtu 4. septembri 2006. a määrus. Kostja taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks

tuleb jätta rahuldamata ning asi tuleb saata hagimenetluse jätkamiseks Harju Maakohtule.

10. Kolleegium analüüsib esmalt määruskaebuse väidet, mille kohaselt on kostja seni tunnustanud

Harju Maakohtu pädevust ja seetõttu tuleb menetlust jätkata Harju Maakohtus.

Praegune tsiviilvaidlus algas enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS-i (varasem TsMS)

kehtivusperioodil. Siiski tuleb alates 1. jaanuarist 2006 tehtud või tegemata menetlustoimingutele

kohaldada alates 1. jaanuarist 2006 kehtivat TsMS-i. See tuleneb TsMS §-st 6, mille kohaselt tehakse

tsiviilasjas menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

11. Hageja on hagis toetunud poolte 15. aprillil 1997 sõlmitud töövõtulepingule. Nimetatud lepingu

p 2 kohaselt on lepingu lisaks muu hulgas lepingu tingimused, osad I ja II (the Conditions of

Contract, Part I, Part II). Nimetatud lisade p-des 50.2 (tlk-d 26 ja 69) on pooled kokku leppinud

tekkida võiva vaidluse lahendamise vahekohtus. Kostja on 16. septembri 2005. a hagivastuses hagile

vastu vaielnud sisulistel motiividel, paludes jätta selle rahuldamata. 18. jaanuari 2006. a kohtuistungil

esitas kostja hagile täiendava kirjaliku vastuväite, paludes kohaldada hagi aegumist. 9. augustil

2006. a on kostja täiendavas hagivastuses toetunud vahekohtu kokkuleppele.

12. Kolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et TsMS annab aluse pooltevahelise vahekohtu

kokkuleppe tähelepanuta jätmiseks, kui kostja ei ole sellele õigel ajal tuginenud. TsMS § 330 lg 2

kohaselt tuleb hagi või kaebuse esitamise seadusega lubatavust puudutavad vastuväited esitada

korraga ja vastuses hagile või kaebusele või vastamata jätmise korral esimesel kohtuistungil või

esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule. Hagi lubatavuse kriteeriumid sätestab eelkõige TsMS

§ 371, mille lg 1 p 8 kohaselt tuleb keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest, kui pooled on

sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on

vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Kolleegiumi arvates pidi kostja vahekohtu

kokkuleppele tuginema 18. jaanuari 2006. a istungil/kirjalikus taotluses, sest siis pöördus kostja

esimest korda kohtu poole pärast TsMS § 330 lg 2 jõustumist.

Kolleegium leiab, et praegusel juhul on pooled oma käitumisega näidanud, et soovivad vahekohtu

kokkuleppe lõpetamist ning vaidluse lahendamist riiklikus kohtus. Hageja ei ole hagis tuginenud

vahekohtu kokkuleppele ning seda ei ole õigel ajal teinud ka kostja. Kokkuleppe lõpetamise tõttu

tuleb menetlust jätkata Harju Maakohtus ning kohaldada ei tule TsMS § 331 lg-t 1, mida tuleks

üldreeglina kohaldada TsMS § 330 lg 2 rikkumise korral. Ka sisuliselt on praegusel juhul ilmne, et

kostja poolt vastuväite esitamine on põhjustanud menetluse lahendamise viibimise.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohtutel on kohustus kontrollida omal algatusel hagi

lubatavust. TsMS § 371 lg 1 p-ga 8 sarnane norm oli sätestatud varasema TsMS § 149 lg 2 p-s 6.

Praegusel juhul ei ole esimese astme kohus seda kohustust täitnud, kuigi hagiavaldusele lisatud

dokumentidest oli vahekohtu kokkulepe nähtav. Siiski ei ole see rikkumine otsuse tühistamise

aluseks, kuna poolte käitumine kinnitab soovi lahendada vaidlus riiklikus kohtus.

13. Kuna alama astme kohtute määrused tühistatakse TsMS § 330 lg 2 kohaldamata jätmise tõttu, ei

pea kolleegium vajalikuks võtta seisukohta vahekohtu kokkuleppe selguse kohta.

14. Lisaks juhib kolleegium kostjat esindava vandeadvokaadi tähelepanu sellele, et ta ei ole TsMS

§ 337 kohaselt teavitanud Riigikohut sellest, et on edastanud vastuse määruskaebusele ise hageja

esindajale, kes esindas hagejat ka apellatsioonimenetluses (vt selle kohta Riigikohtu 15. jaanuari

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 36). Küll on sellise kinnituse määruskaebuse edastamise

kohta andnud Riigikohtule hageja esindaja vandeadvokaat K. Martin.

15. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 371 lg 1 p-s 6 ja TsMS § 423 lg 1 p-s 6 viidatud

hagi all peetakse silmas nii hagisid, mille ese on ainult vahekohtu kokkuleppe kehtivuse

vaidlustamine, kui ka hagisid, mille ese on muu hulgas vahekohtu kokkuleppe kehtivuse

vaidlustamine.

16. Kostja kassatsiooniastme õigusabikulud jäävad määruskaebuse rahuldamise tõttu tema enda

kanda.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve