3-2-1-140-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-140-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS S hagi Kohtla-Järve linna vastu 1 281 349 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 2-00-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtla-Järve linna kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS S (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kai Amos.

Kostja Kohtla-Järve linn (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ingrid Kullerkann.

Kolmas isik OÜ M (kustutatud) (registrikood xxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

15. jaanuar 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja AS S esindaja vandeadvokaat Kai Amos ning kostja

Kohtla-Järve linna esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann.

Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 27. septembri 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ-le Kohtla-Järve linna

kassatsioonkaebuselt 1. novembril 2006. a tasutud kassatsioonikautsjon 10 200 (kümme tuhat

kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS S esitas 21. septembril 2000. a Viru Maakohtule hagi Kohtla-Järve linna vastu töövõtulepingust

tuleneva põhivõla 1 020 000 krooni saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS S ja Kohtla-Järve Linnavalitsus 1. juulil 1998. a töövõtulepingu

Ahtme spordihoone ehitamiseks. Hageja tegi ehitustöid 6 293 498 krooni eest. Tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 369 lg 1 ja töövõtulepingu p 2.1.4 kohaselt oli kostja kohustuseks maksta hagejale tehtud tööde

eest. Kostja maksis ainult 3 773 498 krooni. Tunnistades ehitustööde mahtu ja maksumust, mis

tulenes hageja 13. juuli 2000. a kirjast nr 2/26-449, keeldus kostja ülejäänud summa (2 520 000

krooni) maksmisest, viidates sellele, et nimetatud summa on makstud otse hageja alltöövõtjale OÜ-le

M (kolmas isik) vastavalt hageja 4. detsembri 1998. a kirjale nr.1-4/896. Tegelikult tegi hageja oma

kirjaga kostjale ülesandeks kanda alltöövõtjale üle ainult 1 000 000 krooni, ülejäänud osas, s.o

1 520 000 krooni, ei olnud kostja volitatud ülekannet tegema. Seda enam, et hageja ja kolmanda isiku

vahel 1. novembril 1998 sõlmitud alltöövõtulepingu nr 39 kohaselt oli hageja kohustatud kolmanda

isiku tehtud tööde eest maksma kolmandale isikule ainult 1 500 000 krooni. Seega sai kolmas isik

kostjalt alusetult 1 020 000 krooni. Kostja ei ole hagejale kuni tänaseni nimetatud summat tasunud.

Vastavalt TsK § 173 lg-le 1 ja §-le 174 tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja ühepoolne

lepingu muutmine ei ole lubatud.

Hageja soovis TsK § 191 lg 1, § 192 ja töövõtulepingu p 5.1 alusel saada ka viivist 261 349 krooni 80

senti tasumata jäänud võlgnevuse eest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ahtme spordihoone ehitamiseks sõlmiti kolm lepingut: 1. juulil 1998

töövõtuleping kostja kui tellija ja hageja kui peatöövõtja vahel, 1. novembril 1998 töövõtuleping

nr 39 peatööettevõtja ja kolmanda isiku kui alltöövõtja vahel ning 1. novembril 1998 töövõtuleping

nr 34 peatöövõtja ja alltöövõtja vahel. Töövõtulepingu nr 34 p 5.2 kohaselt pidi tellija tasuma tehtud

töö eest otse alltöövõtjale, s.o OÜ-le M. 3. mail 1999. a kirjutasid kostja, hageja ja kolmanda isiku

esindajad alla õiendile tehtud tööde kohta tehnoloogiliste etappide ja tööde komplekside kaupa.

Tööde maksumuseks märgiti 1 500 000 krooni. Alltöövõtja esitas tellijale selle alusel arve, mille

tellija tasus 4. mai 1999. a maksekorraldusega. Ülejäänud summa 1 020 000 krooni kandis kostja üle

kolmandale isikule, lähtudes hageja 4. detsembri 1998. a kirjast nr 1-4/896 ja töövõtulepingu nr 34 p-

dest 1.1 ja 5.2 ning arvestades alltöövõtja esitatud ja tellija aktsepteeritud arvet.

Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud. Kolmandale isikule kanti üle 1 020 000 krooni põhjendatult ja

tähtaegselt.

3. Kolmas isik teatas oma kirjalikus vastuses, et ta kasutas Ahtme spordihoone karkassi ehitusel

metalli, mida saadi hagejalt ja osteti AS-ilt N&V, ning esitas kolmepoolse õiendi, mille järgi oli

tehtud tööde maksumuseks 1 500 000 krooni.

4. Ida-Viru Maakohtu 27. jaanuari 2004. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti välja

hageja kasuks 1 020 000 krooni põhivõlga. Maakohtu otsuse kohaselt ei täitnud kostja kohasel viisil

töövõtulepingust tulenevalt kahte kohustust hageja vastu, s.o võtta valmisehitatud objekt tähtaegselt

vastu ning tasuda selle eest. Tõendamist leidis, et kostja tasus kolmandale isikule 1 020 000 krooni

dokumentaalse aluseta.

Hageja viivisenõude jättis maakohus rahuldamata, kuna kohtuistungil ei leidnud tõendamist kostja

süü tasumisega viivitamise tekkimises.

5. Viru Ringkonnakohtu 22. juuni 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-151/04 rahuldati kostja

apellatsioonkaebus ja maakohtu otsus tühistati protsessiõiguse normide rikkumise tõttu osaliselt

1 020 000 krooni väljamõistmise osas. Maakohtu otsust ei kaevatud apellatsiooni korras edasi viivise

nõudes.

6. Viru Maakohtu 2. novembri 2005. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti välja

kostja kasuks kohtukulude katteks 99 200 krooni (õigusabikulu 50 200 krooni, apellatsioonkaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv 49 000 krooni).

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et töövõtulepingu järgi on peatöövõtja ja

alltöövõtja teinud Ahtme spordihoone objektil kokku töid 6 293 498 krooni eest. Pooled ei vaidle ka

selle üle, et kostja tasus peatöövõtjale 3 773 498 krooni ja alltöövõtjale 2 520 000 krooni. Hageja

rajas oma nõude asjaolule, et kostja keeldus hagejale ehitustööde eest 2 520 000 krooni tasumisest,

viidates raha tasumisele otse alltöövõtjale. Tegelikult volitas hageja kostjat 4. detsembri 1998. a

kirjaga üle kandma alltöövõtjale 1 000 000 krooni. Seega sai kolmas isik alusetult 1 020 000 krooni.

Sellest tulenevalt on kostja rikkunud kohustuse täitmise nõuetekohasust (TsK § 173 lg 1 ja § 174).

Kuna kostja pole hagejale tehtud tööde eest 1 020 000 krooni tasunud, on kostja rahalises viivituses.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kolmanda isiku saadud 1 020 000 krooni oli

ettemaks.

Kostja õigus tasuda kolmandale isikule otse tulenes hageja ja kolmanda isiku vahelisest kokkuleppest

(töövõtulepingu nr 34 p 5.2). Lepinguvabaduse printsiibist tulenevalt ei ole selline kokkulepe

keelatud ning hagejal ei ole vaja saada kostjalt täiendavaid volitusi, et teha ülekanne kolmandale

isikule. TsK § 175 (praegu VÕS § 80) nägi ette võimaluse kohustise täitmise panemiseks kolmandale

isikule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Viru Ringkonnakohus tühistas 27. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega rahuldas hagi 1 020 000 krooni saamiseks.

Maakohtu otsuse järeldused, et kostja ei ole töövõtulepingust tulenevaid tellija tasu maksmise

kohustusi rikkunud, hageja ei ole oma haginõuet 1 020 000 krooni saamiseks tõendanud ja hagi ei

tule rahuldada, ei ole põhjendatud ega kooskõlas asjas olevate tõenditega ja seadusega. Maakohus ei

analüüsinud otsust tehes kõiki hageja väiteid ja tõendeid.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tellijana välja maksnud hagejale kui töövõtjale Ahtme

spordihoone ehitusel tehtud ja kostja poolt vastuvõetud tööde eest 1. juulil 1998. a sõlmitud

töövõtulepingus kokkulepitud tasu täies mahus või mitte. TsK § 369 lg 1 järgi oli tellija kohustatud

tööettevõtjale kokkulepitud tasu pärast kogu töö üleandmist välja maksma, kui seaduse või lepinguga

ei ole kindlaks määratud teisiti. Töövõtulepingu järgi on ehituse maksumuseks 3 200 000 krooni.

Töövõtulepingus leppisid pooled kokku avansi ja järgnevate maksete tegemise etapiviisiliselt tehtud

tööde eest.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi peatöövõtjana Ahtme spordihoone ehitusel töid 6 293 498

krooni eest ja kostja võttis need tööd vastu. Kuna kostja on hagejalt eelnimetatud tööd

töövõtulepingus sätestatud korras vastu võtnud ja pooled ei vaidle tööde vastuvõtmise üle (TsK

§ 366) ega kolme allakirjutatud vormi nr 3 õigsuse üle, siis ei ole kohtul tehtud töö eest tasu saamise

nõude lahendamiseks enam vaja kontrollida, milliseid töid ja millises mahus hageja peatööettevõtjana

tegi. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuse väitega selle kohta, et kuivõrd pooltevaheline

töövõtuleping sätestas tasumise alusena õiendi vormi nr 3 allkirjastamise, siis on põhjendatud

maakohtu otsuse rajamine maksekohustuse tekkimise alusdokumentidele.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole hagejale tasunud töövõtulepingu p 2.1.4 sätete kohaselt

kümnepäevase tähtaja jooksul 1998. aasta (kuupäevata) vormi nr 3 alusel 20 160 krooni ja 3. mai

1999. a vormi nr 3 alusel 1 500 000 krooni, kokku 1 520 160 krooni. Hageja on hagiavalduses

lugenud võla suuruseks 1 520 000 krooni ja palunud sellest võlast kostjalt välja mõista tema kasuks

1 020 000 krooni.

10. Õige ei ole kostja vastuse väide selle kohta, et hageja ei ole oma nõudes tuginenud asjaolule, et

kostjal ei olnud õigust tasuda summasid kolmandale isikule. Hagiavalduse 2. lehel on märgitud

järgmist: "Hageja on seisukohal, et ülejäänud osas, s.o 1 520 000 krooni, ei olnud kostja volitatud

kannet tegema." Kostja väitis, et tema täitis oma töövõtulepingust tuleneva hagejale 1 500 000 krooni

maksmise kohustuse sellega, et kandis nimetatud summa 4. mai 1999. a maksekorraldusega üle

kolmandale isikule kui hageja alltöövõtjale. Hageja ning kolmanda isiku sõlmitud alltöövõtulepingu

nr 34 p 5.2 kohaselt pidi kostja kui tellija tasuma tehtud töö eest otse kolmandale isikule kui

alltöövõtjale tellijaga kooskõlastatud eelarve ja arvete alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole

oma töövõtulepingust tulenevat tasu maksmise kohustust hagejale täies mahus täitnud. Maakohus

kohaldas vääralt TsK § 175 sätteid kohustise kolmandale isikule panemise kohta. Hageja eitab

kostjale korralduse andmist 1 500 000 krooni ülekandmise kohta kolmandale isikule.

11. Töövõtulepingu p 1.4 kohaselt loetakse leping tellija poolt täidetuks alates momendist, kui

töövõtjale on täielikult tasutud lepinguga kindlaks määratud hind ja kõik kulutused, mis töövõtja on

kandnud tellija süül. Töövõtjaks oli töövõtulepingus hageja. Ehitise tellija ja töövõtja vahelise

lepingu täitmisesse puutuvat ei saa laiendada alltöövõtulepingu poolte õigustele ja kohustustele.

Ringkonnakohtu arvates ei tulenenud alltöövõtulepingu nr 34 p 5.2 tekstist "tasumine toimub tellija

poolt otse alltöövõtjale esitatud ja temaga kooskõlastatud arvete ja eelarvete alusel", juhul kui seda

oleks tegelikult täidetud, seda, et alltöövõtjal oli õigus esitada arve tellija nimele, mitte teise

lepingupoole, s.o hageja kui peatöövõtja nimele, kellele alltöövõtja oli enne arve esitamist kohustatud

tehtud tööd tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle andma.

Maakohtu otsuses ja kostja kirjalikus vastuses viidatud ekspertiisiakti lisa nr 1 ei tõenda, et kolmas

isik tegi hagejale Ahtme spordihoone ehitusel alltöövõtu korras töid 2 520 000 krooni eest, kuna see

lisa sisaldab loetelus ka kuludokumente, mis on akteeritud pärast vormi nr 3 allakirjutamist 3. mail

1999, ja puudub märge selle kohta, kes ja millise lepingu alusel need hilisemad kuludokumendid oli

akteerinud. Hageja väitel on tema kolmandalt isikult alltöövõtutöid vastu võtnud 1 500 000 krooni

ulatuses.

12. Ringkonnakohus nõustus apellatsioonkaebuses toodud väidetega selle kohta, et tasu maksmist

enne töövõtulepingu(te)s kokkulepitud korras töö üleandmist saab käsitada ettemaksuna (avansina).

Rahaliste maksete tegemisega seonduvaid asjaolusid saab tõendada nii tunnistajate ütlustega kui ka

dokumentaalsete tõenditega, sealhulgas ka määrusega kriminaalasjas. Ringkonnakohus rahuldas hagi

pooltevahelise töövõtulepingu p 2.1.4 ja p 5.1 ning TsK § 173 lg 1 ning § 174 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus ei arvestanud sellega, et tehingutes on oluline poolte tahe. Kostja tugines asjaolule,

et ta maksis lepingu täitmiseks raha kolmandale isikule hageja ja kostja vahelise kokkuleppe alusel.

Asjaolu, et hageja palus tasuda juba tehtud tööde eest, nähtub 4. detsembri 1998. a kirja tekstist !

tasuda palutakse fermide valmistamise ja metallkonstruktsioonide monteerimise eest. Hageja ise

tehtud tööde eest täiendavaid arveid ega nõudeid ei esitanud, kuigi leping andis selleks õiguse.

TsMS § 463 lg 4 kohaselt ei või kohus hinnata asjaolu erinevalt mõlemast poolest. Kostja arvates võis

alltöövõtja esitada arve otse tellijale. Samale seisukohale on asunud ka hageja apellatsioonkaebuses.

Samuti on ringkonnakohus tuvastanud hagejast erinevalt võla suuruse.

14. Ringkonnakohus põhistas lepingu nr 34 p 5.2 kohaldamata jätmist asjaoluga, et ehitise tellija ja

töövõtja vahelise lepingu täitmisesse puutuvat ei saa laiendada alltöövõtulepingu poolte õigustele ja

kohustustele. Selline kohtu järeldus ei tulene seadusest. Kui isikul on lepingu alusel nõue kolmanda

isiku vastu, on tal võimalik see õigus loovutada, kui loovutamine ei ole seadusest tulenevalt keelatud.

15. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Väär on kostja seisukoht, et ringkonnakohtu eelmine

otsus samas asjas on siduv asja teisel arutamisel ringkonnakohtus.

Ringkonnakohus ei jätnud tuvastamata hageja poolt oluliseks peetud faktilisi asjaolusid ning kohus ei

tuginenud otsuse langetamisel asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Hageja arvates tuli esmalt

kontrollida kostja poolt kolmandale isikule täitmise õiguspärasust ja alles seejärel vajadusel tehtud

tööde mahtu.

Ringkonnakohus on analüüsinud poolte tahet ning poolte käitumist. Hageja tahe oli suunatud sellele,

et tööde tellija maksab lepingutasu talle kui lepingupoolele. Teistsugune käitumine tulenes vaid

hageja kirjalikust korraldusest. Ringkonnakohus tuli õigele järeldusele, et ehitise tellija ja töövõtja

vahelise lepingu täitmisesse puutuvat ei saa laiendada alltöövõtulepingu poolte õigustele ja

kohustustele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

17. Maa- ja ringkonnakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas kostja on tellijana tasunud hagejale kui

töövõtjale Ahtme spordihoone ehituse eest 1. juulil 1998. a sõlmitud töövõtulepingus nr 1

kokkulepitud tasu täies mahus või mitte.

Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli õigus tasuda hageja tehtud tööde eest

otse alltöövõtjale (kolmandale isikule). Hageja arvates kostjal selline õigus puudus ja seetõttu ei ole

hageja töövõtjana saanud tehtud tööde eest kostjalt tasu täies mahus. Kolleegium nõustub kostjaga

selles, et ringkonnakohus ei ole välja selgitanud poolte tegelikku tahet ja ega hinnanud hageja

käitumist enne 1 500 000 krooni saamiseks arve esitamist.

18. Asja materjalidest nähtub, et Ahtme spordihoone ehitamiseks sõlmiti kolm lepingut. 1. juulil

1998. a sõlmisid kostja ja hageja töövõtulepingu nr 1. Lisaks sõlmisid hageja ja kolmas isik

1. novembril 1998. a töövõtulepingud nr 34 ja nr 39. Töövõtulepingu nr 34 sisuks oli muu hulgas

spordihoone karkassi ehitamine, elektritööd, kanalisatsioonitööd jne. Töövõtulepingu nr 39 sisuks oli

metallkonstruktsioonide montaaþ.

Töövõtulepingu nr 34 punkti 5.1 järgi määrati lõplik tasu tehtud töö eest kindlaks pärast töö

vastuvõtmise kohta koostatud akti. Sama lepingu punkti 5.2 kohaselt tuli kostjal kui tellijal tehtud töö

eest tasuda otse kolmandale isikule kui alltöövõtjale. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud

lepingupunktist ei tulenenud, et kolmandal isikul oli õigus esitada arve kostjale, mitte hagejale kui

lepingupoolele.

3. mail 1999. a esitas kolmas isik hagejale arve 1 500 000 krooni saamiseks. Samal kuupäeval on

koostatud "Õiend nr 3 teostatud tööde ja maksumuse kohta tehnoloogiliste etappide ja tööde

komplekside kaupa". Sellele õiendile on alla kirjutanud hageja, kostja ja kolmas isik ja sellest nähtub,

et töid on vastu võetud 1 500 000 krooni eest.

Töövõtulepingu nr 34 sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 108 lg 1 järgi tuli tsiviilõiguse teostamisel ja

tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Kolleegiumi arvates ei ole hageja käitumine kooskõlas

hea usu põhimõttega, kui ta pärast kolmanda isikuga kokku leppimist selles, et kolmandale isikule

anti õigus võtta tasu vastu mitte hagejalt vaid kostjalt, väidab, et kostjal ei olnud õigust otse

alltöövõtjale (kolmandale isikule) tasuda. Hageja ei saa seega tugineda sellele, et kostja on valesti

kolmandale isikule maksnud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta muu hulgas

seisukoht, kas töövõtulepingu nr 34 tingimus, millega anti kolmandale isikule õigus esitada arve

vahetult kostjale, on käsitatav töövõtulepingust nr 1 tuleneva tasunõude loovutamisena kolmandale

isikule.

19. Muud kassatsioonkaebuse väited ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks.

20. Poolte kohtukulud, sh kassatsioonimenetluse kulud jagatakse asja uuel läbivaatamisel tehtava

lahendiga. Hinnang tuleb anda ka sellele, kas hageja kantud õigusabikulud olid, arvestades asja

iseloomu, õigustatud.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu