3-1-1-5-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-5-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 12. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

P. P. karistusest vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. jaanuari 2007. a määrus nr 1-06-16491

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.

P. kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi

Vahur

Kivistiku

ja

Lõuna

ringkonnaprokurör Ülle Hõraku määruskaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

31. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tartu Maakohtu 2. jaanuari 2007. a määrus jätta muutmata, määruskaebused jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. P. tunnistati Põlva Maakohtu 27. juuli 2001. a otsusega KrK § 1481 lg-te 1 ja 5 järgi süüdi ja teda karistati 5300 krooni

suuruse rahatrahviga. Kohtuotsus jõustus 6. augustil 2001. a ja P. P. tasus talle mõistetud rahatrahvi 1. augustil 2001. a.

2. P. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vahur Kivistik taotles 19. detsembril 2006. a Lõuna Ringkonnaprokuratuurilt P. P.

karistusest vabastamist. Ringkonnaprokurör Ülle Hõrak esitas sellekohase taotluse Tartu Maakohtule 27. detsembril 2006. a.

3. Tartu Maakohtu 2. jaanuari 2007. a määrusega jäeti prokuröri taotlus läbi vaatamata. Maakohus märkis, et prokurör esitas

karistusest vabastamise taotluse põhjendamatult ligi 3 aastat määratud tähtajast hiljem. Lisaks märkis kohus, et karistusest

vabastamise küsimus ei saanud käesoleval juhul tõusetuda ka taotluse õigeaegsel esitamisel, sest P. P. oli talle mõistetud

karistuse ära kandnud juba 1. augustiks 2001. a.

4. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused P. P. kaitsja ja prokurör.

Kaitsja määruskaebuses taotletakse maakohtu määruse tühistamist ja P. P. vabastamist talle Põlva Maakohtu 27. juuli 2001. a

otsusega mõistetud karistusest. Kaitsja leiab, et kuna P. P. tunnistati süüdi kuriteos, mis on tänaseks dekriminaliseeritud, tuleb

ta karistusest vabastada. Kuigi P. P. karistusandmed on kantud registri arhiivi, rikuvad need endiselt tema õigusi ja seetõttu

tuleb need andmed kustutada ka karistusregistri arhiivist. Kaitsja arvates ei saa prokuröri poolt seaduses sätestatud karistusest

vabastamise taotluse esitamise tähtaja möödalaskmine olla taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks. Kaitsja hinnangul rikkus

maakohus prokuröri taotlust rahuldamata jättes muuhulgas võrdse kohtlemise põhimõtet.

Prokuröri määruskaebuses taotletakse maakohtu määruse tühistamist, karistusest vabastamise tähtaja ennistamist, P. P.

vabastamist talle mõistetud karistusest ja karistusregistrist tema karistusandmete kustutamist. Prokurör märgib, et kuna P. P.

tunnistati kriminaalkoodeksi järgi süüdi kuritegude eest, mis pole karistusseadustiku järgi enam kuriteona karistatavad, tuleks

karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg-le 1 tuginevalt ta karistuse kandmisest vabastada ja sama paragrahvi viienda

lõike kohaselt tema karistusandmed karistusregistrist kustutada. Kuigi tänaseks on P. P. karistusandmed kantud karistusregistri

arhiivi, rikuvad need andmed ikkagi tema õigusi, sest neil on õiguslik tähendus. Seisukoht, et kuna P. P. oli talle mõistetud

rahatrahvi karistusseadustiku jõustumise ajaks juba tasunud, siis ei saa enam tõusetuda tema karistusest vabastamise küsimus,

rikub isikute võrdse kohtlemise põhimõtet. Prokurör ei saanud P. P. karistusest vabastamist õigeaegselt taotleda, sest P. P.

kaitsja esitas sellekohase taotluse alles 19. detsembril 2006. a. ning ta ei olnud varem esitanud ka kaebust karistusest

vabastamise taotluse esitamata jätmise peale. Kuna P. P. oli trahvi juba tasunud, siis ei esitanud taotlust karistusest

vabastamiseks ka kohtutäitur. Sellistel asjaoludel taotleb prokurör karistusest vabastamise taotluse esitamise tähtaja

ennistamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri ja P. P. kaitsja määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu

määrus muutmata.

6. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 33 lg 1 alusel pidi prokurör karistusest vabastamise taotluse esitama nelja kuu

jooksul alates karistusseadustiku jõustumisest. Kui prokurör jättis selle tähtaja jooksul karistusest vabastamise taotluse

esitamata, võis KarSRS § 9 lg 1 alusel ühe kuu jooksul tähtaja möödumisest esitada kaebuse süüdimõistmise koha järgsele

maa- või linnaprokuratuurile. Käesoleval juhul ei ole prokurör karistusest vabastamise taotlust tähtaegselt esitanud ning selle

esitamata jätmise peale pole omakorda tähtaegselt esitatud ka kaebust. P. P. kaitsja esitas prokurörile kaebuse karistusest

vabastamise taotluse esitamata jätmise peale alles 19. detsembril 2006. a. Kaebusest ei selgu aga, mis takistas tal kaebust

tähtaegselt esitada. Prokurör on küll Riigikohtule esitatud määruskaebuses selgitanud, miks ta esitas maakohtule P. P.

karistusest vabastamise taotluse ligi neli aastat peale selle taotluse esitamise tähtaja möödumist, kuid Riigikohtu

kriminaalkolleegium ei pea seda selgitust asjakohaseks. Seejuures viitab kriminaalkolleegium varem korduvalt väljendatud

seisukohale, et möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis

tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või

sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1 1-77-98 - RT III 1998, 21, 211; 3-1-1-152-05 - RT III 2006, 5, 40, p 6).

7. Vaatamata eelöeldule tuleb käesoleval juhul määruskaebused rahuldamata jätta ka põhjusel, et taotlus karistusest

vabastamiseks esitati alusetult. KarSRS § 1 lg 3 alusel sai karistusest vabastamine kõne alla tulla üksnes siis, kui mõistetud

karistus polnud veel ära kantud. Samale seisukohale on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ka varem (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-44-03 - RT III, 2003, 11, 115 p 3). P. P. karistus oli ära kantud enam kui

aasta enne vastava kuriteokoosseisu dekriminaliseerimist. Seega puudus karistusest vabastamise alus.

8. KrK § 1481 lg-tes 1 ja 5 sätestatud kuritegude eest mõisteti P. P-le karistuseks rahatrahv ja seetõttu kuuluvad vastavad

karistusandmed karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 4 alusel registrist kustutamisele kolme aasta möödumisel karistuse

täitmisest. Kuna P. P. tasus talle mõistetud rahatrahvi 1. augustil 2001. a, kustutati tema karistusandmed registrist 1. augustil

2004. a. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 alusel kantakse isiku karistusandmed peale nende kustutamist karistusregistrist üle

arhiivi. Karistusregistri seadus ei näe ette võimalust registrisse kantud andmete kustutamiseks ka registri arhiivist. Seetõttu on

kaitsja ja prokuröri taotlus karistusregistrist juba kustutatud karistusandmete veelkordseks kustutamiseks põhjendamatu.

Ühtlasi tuleb märkida seda, et kuigi KrK § 1481 lg-tes 1 ja 5 sätestatud kuriteod on tänaseks dekriminaliseeritud, ei tähenda

see, et selle koosseisu kehtivuse ajal niisuguse teo toimepannud isikud tuleks tagantjärele rehabiliteerida. Selline tegu on ka

täna süütegu, kuid karistatav väärteona.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 1, tuleb Tartu Maakohtu 2. jaanuari 2007. a määrus jätta

muutmata, määruskaebused jätta rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar