3-1-1-94-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-94-06

Otsuse kuupäev

12. veebruar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi K.L. süüdistuses KrK § 1411 lg 1, KarS § 209 lg 2 p 1 -

§ 25 lg 2, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

10. jaanuar 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi 2006. a ja Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2006. a otsused

K.L. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi ja K.L-le liitkaristuse

mõistmise osas, samuti osas, millega ringkonnakohus mõistis K.L-lt apellatsioonimenetluse kuluna

välja 5817 krooni ja 40 senti Eesti Vabariigi kasuks ja 3000 krooni OÜ H kasuks.

2. Mõista K.L. KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi õigeks.

3. Mõista K.L-le KarS § 345 lg 1 järgi karistuseks üheksa kuud vangistust ja KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristuseks üks aasta vangistust.

4. Jätta K.L-le mõistetud vangistus KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi ühe aasta ja kuue kuu

pikkuse katseajaga täitmisele pööramata, allutades ta Tartu Maakohtu otsuses nimetatud

käitumiskontrolli nõuetele.

5. Jätta K.L. määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu

summas 5817 krooni ja 40 senti riigi kanda.

6. Mõista Eesti Vabariigilt KÜ Õ kasuks välja 3000 krooni kannatanu poolt apellatsioonimenetluses

valitud esindajale makstud tasu katteks.

7. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

8. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2006. a otsusega tunnistati K.L. süüdi ja teda karistati KrK § 1411 lg 1 järgi

vangistusega kuueks kuuks, KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi vangistusega üheks aastaks

ning KarS § 344 lg 1 järgi vangistusega kolmeks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis

maakohus K.L-le liitkaristuse üks aasta ja kuus kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi

täitmisele pööramata. Kohus allutas K.L. KarS § 75 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud kontrollnõuetele. K.L-lt

mõisteti kuriteoga tekitatud kahju katteks korteriühistu (KÜ) Õ kasuks välja 55 717 krooni ja 10 senti.

1.1 Kriminaalkoodeksi § 1411 lg 1 järgi tunnistati K.L. süüdi järgmise teo toimepanemises.

K.L. oli alates 6. juulist 2000 KÜ Õ juhatuse esimees. Ka pärast 28. aprilli 2001, mil K.L. kutsuti

korteriühistu juhatuse esimehe kohalt tagasi, oli ta jätkuvalt juhatuse liige ja tal oli korteriühistu pangakonto

suhtes käsutamisõigus. K.L. omastas ametiseisundit kuritarvitades tema korralduses olevat korteriühistu

vara 55 717 krooni ja 10 sendi ulatuses, tehes ühistu arvelt ja kassast põhjendamatuid väljamakseid.

1.2 Karistusseadustiku § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi tunnistati K.L. süüdi selles, et tema:

1) eesmärgiga saada riigilt pettuse teel võõrast vara, esitas 21. septembril 2001 Tartu Linna

Maksuametile teadvalt valeandmeid sisaldava OÜ P 2001. a augustikuu käibedeklaratsiooni, milles

näitas alusetult kaupade ja teenuste soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu summas

28 078 krooni. 28. detsembril 2001 esitas K.L. Tartu Linna maksuametile avalduse enammakstud

käibemaksu tagastamiseks. Kuna maksuamet tuvastas, et käibedeklaratsioon sisaldab valeandmeid,

käibemaksu ei tagastatud.

2) KarS § 209 lg 2 p-s 1 nimetatud isikuna esitas 23. detsembril 2002 Kagu Maksuameti Põlva

talitusele OÜ M ebaõigete andmetega 2002. a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku

kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni (vorm TSD) ja selle lisa nr 1

eesmärgiga taotleda R.T. kui füüsilise isiku nimel riigilt tagasi enammakstud tulumaksu. Samuti

esitas K.L. 31. märtsil 2003 Tartu Maakonna Maksuametile R.T. nimel enda poolt võltsitud

residendist füüsilise isiku 2002. a tuludeklaratsiooni, kuhu kandis ebaõiged andmed selle kohta, et

R.T. sai 2002. a OÜ-st M ja OÜ-st N tulu vastavalt 30 000 ja 12 000 krooni, millelt peeti kinni

tulumaks vastavalt 7800 ja 2860 krooni. Tegelikult ei saanud R.T. 2002. a nimetatud äriühingutest

tulu. K.L. palus väidetavalt R.T. poolt enammakstud tulumaksu 3188 krooni kanda OÜ N

pangakontole, mille allkirjaõiguslikuks isikuks oli K.L.. K.L. tegu jäi katsestaadiumisse, kuna

maksuhaldur tuvastas, et R.T. OÜ-st M ja OÜ-st N tulu ei saanud, mistõttu jäeti väidetav tulumaksu

enammakse OÜ N pangakontole üle kandmata.

1.3 Karistusseadustiku § 344 lg 1 järgi tunnistati K.L. süüdi OÜ M 2002. a novembri- ja detsembrikuu

ning 2003. a jaanuarikuu käibedeklaratsioonide, samuti 2002. a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni, ja R.T. residendist füüsilise

isiku 2002. a tuludeklaratsiooni võltsimises.

1.4 Karistusseadustiku § 345 lg 1 järgi tunnistati K.L. süüdi punktis 1.3 nimetatud deklaratsioonide

esitamises Kagu Maksuameti Põlva talitusele eesmärgiga saada riigilt tagasi enam makstud käibemaksu ja

R.T. kui füüsilise isiku nimelt enammakstud tulumaksu. R.T. enam makstud tulumaksu palus K.L. kanda OÜ

N pangakontole.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatav K.L. apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist,

enda õigeksmõistmist ja KÜ Õ tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

3. Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör süüdistuse toetamisest kuriteoepisoodis, mis puudutas OÜ

R 15. augusti 2000. a arve alusel KÜ-lt Õ 1550 krooni omastamist. Samuti ei toetanud prokurör täies mahus

K.L-le esitatud süüdistust KÜ Õ juhatuse esimehena tegutsemise eest saadud palga omastamises. Prokurör

palus K.L. õigeks mõista ka Tartu Linna Maksuametile OÜ P 2001. a augustikuu käibedeklaratsioonis

valeandmete esitamises ja jätta K.L. süüdistusest välja R.T. allkirja võltsimine.

4. Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamise osas.

Ringkonnakohus mõistis K.L-lt KÜ Õ kasuks välja 28 268 krooni kuriteoga tekitatud kahju katteks.

Apellatsioon rahuldati osaliselt. K.L-lt mõisteti riigi kasuks välja 5817 krooni ja 40 senti määratud kaitsjale

makstava tasu katteks ja OÜ H kasuks 3000 krooni viimase poolt KÜ-le Õ osutatud õigusabi eest.

Apellatsioonikohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Maakohus on tunnistanud K.L. süüdi muu hulgas selles, et ta omastas KÜ Õ raha, kandes korteriühistu

pangakontodelt iseenda pangakontole 2120 krooni, OÜ R pangakontole 5740 krooni ja OÜ P kontole

13 090 krooni ehk kokku 20 950 krooni. Kuna 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 ei olnud

pangakontol olev raha omastamise objekt, tuleb nimetatud episoodid KarS § 5 lg-st 2 lähtudes K.L-le

esitatud süüdistusest välja jätta.

4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud ka K.L. süüditunnistamisega KÜ Õ juhatuse esimehe palga omastamises

kogu süüdistuses näidatud mahus. Kolleegium märkis, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle,

et 6. juulil 2000 valiti KÜ-le Õ uus juhatus, mille esimeheks sai K.L. Samal kuupäeval toimunud

üldkoosoleku otsusega määrati korteriühistu esimehe palgaks 1200 krooni, millele lisandus 100 krooni

kompensatsiooni isikliku telefoni kasutamise eest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt täitis K.L. ka

reaalselt KÜ Õ juhatuse esimehe kohustusi. Järelikult oli ta ka õigustatud saama oma töö eest tasu. Kuivõrd

KÜ Õ üldkoosoleku protokollist ei selgu tõsikindlalt, kas K.L-le määratud töötasu oli mõeldud bruto- või

netopalgana ja kas selle hulka arvestati ka telefonikompensatsioon, tuleb esinevad kahtlused tõlgendada

süüdistatava kasuks ning lugeda K.L-le üldkoosoleku otsusega määratud palgaks 1300 krooni. Sellest

tulenevalt ei ole K.L. poolt korteriühistult arvete 21/00 ja 21/01 töötasuna alusetult omastatud summa suurus

mitte 10 124 krooni, vaid 776 krooni.

4.3 Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonikohtu istungil loobus prokurör toetamast K.L-le esitatud

süüdistust selles, et K.L. esitas 28. detsembril 2001 Tartu Linna Maksuametile taotluse enammakstud

käibemaksu tagastamiseks, kuigi oli teadlik, et OÜ-l P tegelikult käive puudus. Ringkonnakohus nõustus

prokuröri seisukohaga, et K.L. käitumises esinevad KarS § 386 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused,

kuid kuna selle tulemusena on täitmata maksukuriteo olemasoluks vajalik 500 000 krooni suuruse

maksukahju määr, siis puudub K.L. käitumises kuriteokoosseis.

4.4 Ringkonnakohus tuvastas, et K.L. kandis valeandmed OÜ M 2002. a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu

ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni ja selle lisasse nr 1, samuti

R.T. füüsilise isiku 2002. a tuludeklaratsiooni ning OÜ M 2002. a novembri- ja detsembrikuu ning 2003. a

jaanuarikuu käibedeklaratsioonidesse, võltsides nii dokumenti, mille alusel on võimalik omandada õigusi.

Kuivõrd K.L. kandis nimetatud dokumentidesse andmeid, mis oma sisult ei olnud õiged, siis pani ta toime

dokumendi intellektuaalse võltsimise. K.L. võltsis nimetatud dokumente tahtlikult, sest teadis, et tegelikult

OÜ-l M 2002. a novembris, detsembris ega ka 2003. a jaanuaris mingit käivet ei olnud. Samuti oli K.L.

teadlik, et R.T. ei saanud OÜ-dest M ja N mingit töötasu.

Ringkonnakohus jättis K.L-le esitatud võltsimise süüdistusest välja R.T. allkirja võltsimise OÜ M 2002. a

novembri- ja detsembrikuu ning

2003.

a

jaanuarikuu

käibedeklaratsioonidel,

sest

nimetatud

deklaratsioonidele on allkirjad andnud K.L.

Apellatsioonikohus leidis, et kriminaalasjas on tuvastatud, et OÜ M 2002. a novembrikuu tulu- ja

sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni ja selle lisa

nr 1 ning OÜ M 2002. a novembri ja detsembri ja 2003. a jaanuari käibedeklaratsiooni ning R.T. nimel

residendist füüsilise isiku 2002. a tuludeklaratsiooni esitas maksuametile K.L. Seega kasutas K.L. võltsitud

dokumenti ehtsa pähe vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele.

Järelikult on maakohus tunnistanud K.L. õigustatult süüdi KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi.

4.5 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et esitades R.T. füüsilise isiku tuludeklaratsiooni

maksuhaldurile eesmärgiga saada riigilt R.T. poolt väidetavalt enammakstud tulumaksu, pani K.L. toime

kelmuse katse.

K.L. tegevuse eesmärgiks oli saada varalist kasu. Oma eesmärgi saavutamiseks võltsis K.L. R.T. nimel

residendist füüsilise isiku 2002. a tuludeklaratsiooni ning esitas selle maksuametile. Esitades maksuametile

tõele mittevastavaid asjaolusid, kasutas K.L. varalise kasu saamiseks pettust. Seejuures lootis K.L., et

maksuamet satub tema pettuse tagajärjel eksimusse ning tagastab talle võltsitud tuludeklaratsiooni alusel

vara. K.L. soovi vara omastada näitab asjaolu, et ta palus kanda tagastamisele kuuluva summa OÜ N

pangakontole, mille allkirjaõiguslikuks isikus oli tema ise.

Maksuameti tegevuse tõttu, kes kontrollis esitatud tuludeklaratsiooni tõelevastavust ja leidis, et see on

võltsitud, jäi ära maksuameti varakäsutus. Seetõttu tuleb K.L. tegevus kvalifitseerida kelmuse katsena.

Ringkonnakohus leidis, et kuigi K.L. tegevuses on maksupettusele omaseid jooni, tuleb süüdistuses

kirjeldatud tegu kvalifitseerida siiski KarS § 209 järgi. Karistusseadustiku § 386 järgi kvalifitseeritava

kuriteo subjektiks saab olla vaid erisubjekt, s.o isik, kes on kohustatud maksuhaldurile esitama

maksudeklaratsiooni või muu dokumendi. Tulumaksuseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tulumaksu maksjaks

füüsiline isik, kes saab maksustatavat tulu. Seega saanuks R.T. nimel esitada tuludeklaratsiooni ainult R.T.

ise. K.L-l puudus seaduslik alus R.T. nimel maksudeklaratsiooni esitamiseks ning ta tegi seda vaid eesmärgil

omastada pettuse teel võõrast vara.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K.L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Heiki Kuningas, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja K.L. kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks

mõista. Kassaatori põhiväited on järgmised.

5.1 Rahuldades osaliselt K.L. apellatsiooni, s.o tehes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud kohtuotsuse, pidanuks

ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 jätma menetluskulud riigi kanda.

5.2 On põhjendamatu käsitada sularaha vallasasjana. Arvelduskontol olev raha ja sularaha ei evi

kasutusväärtust kehalise esemena. Seetõttu on KarS § 201 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003

kehtinud redaktsioon K.L. karistust välistavaks seaduseks kogu KrK § 1411 lg 1 järgi esitatud süüdistuse

ulatuses.

5.3 Teise isiku eest maksudeklaratsioonide esitamine ei moodusta intellektuaalse võltsimise koosseisu. Kuna

K.L. ei olnud OÜ M ja R.T. maksudeklaratsioonide koostamiseks ja esitamiseks õigustatud isik, ei saanud ta

toime panna intellektuaalset võltsimist.

5.4 Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd K.L. ei olnud kohustatud esitama maksuhaldurile OÜ M

ja R.T. maksudeklaratsioone, ei saa tema tegevust kvalifitseerida läbi erisubjektsust nõudva KarS § 386.

Samas ei ole ringkonnakohus arvestanud, et K.L. käitumine ei vasta ka kelmuse koosseisule. K.L. poolt OÜ

M ning R.T. nimel deklaratsiooni esitamine ei moodusta kelmuse koosseisu. Esitades maksuametile

deklaratsiooni, millel puudus tegeliku maksukohustuslase (R.T.) allkiri, ei saanud R. L. riiki petta. Selliste

paberite esitamine ei saanud tuua kaasa riigipoolset varakäsutust.

5.5 Ringkonnakohus ei ole analüüsinud mitmeid olulisi apellandi kaitseväiteid, mistõttu on kohtuotsuses

tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

6. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Kristiina Laas jätta kassatsiooni rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokuröri põhiväited on järgmised.

6.1 Kriminaalõiguse teoorias käsitatakse raha asjana ja see saab olla varguse, röövimise ja omastamise

objektiks.

6.2 Ringkonnakohus on jõudnud õigele järeldusele, et K.L. pani toime dokumentide võltsimise. Siiski ei

olnud tegemist intellektuaalse - nagu märkis ringkonnakohus -, vaid materiaalse võltsimisega. Riigikohtul on

võimalik kõnealune ebatäpsus kõrvaldada KrMS § 361 p 2 alusel, kuna see ei raskendaks süüdistatava

olukorda.

6.3 Asjaolu, et K.L. poolt maksuhaldurile esitatud R.T. tuludeklaratsioonil puudus R.T. allkiri, ei välista

kelmuse katse esinemist K.L. käitumises. K.L. koostas ja esitas tegelikkusele mittevastavate andmetega

maksudeklaratsiooni, lootes sellele, et deklaratsiooni töötlev ametnik ei märka allkirja puudumist.

6.4 Kassaatori väited ringkonnakohtu otsuse ebapiisava põhistatuse kohta on alusetud.

6.5 Ringkonnakohus ei eksinud, kui jättis menetluskulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohus tühistas küll

osaliselt maakohtu otsuse, kuid seda üksnes KÜ Õ tsiviilhagi rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus

jättis maakohtu süüdimõistva otsuse jõusse, mistõttu peab menetluskulud kandma süüdistatav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. On õige, et vallasasja tunnustele mittevastav vara (nt pangakontol olev raha) on käsitatav omastamise

objektina küll enne 1. septembrit 2002 kehtinud KrK § 1411 ja alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva KarS § 201

redaktsiooni järgi, ent mitte 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 sõnastuse

kohaselt. Seda tõika on ringkonnakohus asja lahendamisel ka arvestanud (vt otsuse punkti 4.1). Küll ei

nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori arvamusega, et sarnaselt pangakontol oleva rahaga ei ole

ka sularaha näol tegemist vallasasjaga, mistõttu ei saanud see ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni

31. detsembrini 2003 olla KarS §-s 201 sätestatud kuriteo objektiks. Kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2005. a

otsuses asjas nr 3-1-1-52-05 (RT III 2005, 23, 235, p 10.1-10.3) on märgitud muu hulgas järgmist:

"Enne 1. juulit 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7 lg 1, samuti kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Kehalise esemena käsitatakse iga eset, mis füüsikalises mõttes ruumi

täidab. Rahatäht (münt või paberraha) on vaieldamatult füüsikalises mõttes ruumitäitev ja seega kehaline ese.

Järeldust, et sularaha näol on tegemist vallasasjaga kinnitab ka Asjaõigusseaduse § 95 lg 3. /.../ Nii

karistusõiguse teooria kui ka kohtupraktika loevad sularaha üksmeelselt asjaks. Seda põhimõtet ei ole

muutnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-130-04 (RT III 2005,

4, 34), milles leiti, et asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme

tunnused."

Kolleegium märgib, et AÕS § 95 lg 3 lause 3 kinnitab sularaha vastavust vallasasja tunnustele, kuna

reguleerib otsesõnu vallasomandi tekkimist rahale, vallasomandi objekt saab aga olla üksnes vallasasi (v.a

juhul kui seadus loeb otsesõnu teatud õiguse asjaks).

8. K.L. KrK § 1411 lg 1 järgi süüditunnistamise õigsust ei sea kahtluse alla ka kassaatori väide, et

ringkonnakohus pole analüüsinud mitmeid apellandi olulisi kaitseargumente. Kriminaalkolleegium leiab, et

ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega argumenteerinud, miks K.L. tuleb KrK § 1411 lg 1 järgi süüdi

tunnistada, ega ole jätnud ühtegi olulist küsimust tähelepanuta.

9. Kolleegium on ka seisukohal, et puudub alus tühistada ringkonnakohtu otsust K.L. süüditunnistamises

KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi. Kohtud on tuvastanud, et K.L. kandis OÜ M 2002. a novembrikuu tulu-

ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni ja selle

lisasse nr 1, samuti R.T. füüsilise isiku 2002. a tuludeklaratsiooni ning OÜ M 2002. a novembri- ja

detsembrikuu ning 2003. a jaanuarikuu käibedeklaratsioonidesse valeandmed ning esitas nimetatud

dokumendid maksuhaldurile eesmärgiga saavutada alusetu maksutagastus. Asjaolul, et ringkonnakohus

nimetas K.L. tegu intellektuaalseks võltsimiseks, ei ole tähtsust, kuna KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1

sätestatud kuriteokoosseisud ei erista materiaalset ja intellektuaalset võltsimist. Ringkonnakohus ei muutnud

süüdistuses ja maakohtu otsuses kirjeldatud võltsimisteo faktilist külge ega sellele antud karistusõiguslikku

kvalifikatsiooni.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohus on eksinud

apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmisel.

10.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

10.2 Isikul on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese

astme kohtus. Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulusid, mis on tingitud asja lahendamisel maakohtu

poolt tehtud veast, mis tõi kaasa ka apellatsioonimenetluse korraldamise. Apellatsioonimenetluse kulude

väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud üksnes juhul, kui apellatsioonimenetlus (s.t ka sellega seotud

kriminaalmenetluse kulud) on tingitud süüdistatava või tema kaitsja põhjendamatust apellatsioonist.

10.3 Käesolevas kriminaalasjas tühistas ringkonnakohus osaliselt maakohtu süüdimõistva otsuse, tehes

KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, mis KrMS § 185 lg 1 kohaselt toob kaasa apellatsioonimenetluse

kulude jätmise riigi kanda. Sellele vaatamata mõistis ringkonnakohus K.L-lt apellatsioonimenetluse kuluna

välja riigi kasuks 5817 krooni määratud kaitsja tasu ja OÜ H kasuks 3000 krooni kannatanule osutatud

õigusabi kulude katteks. Tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 pidanuks ringkonnakohus jätma need kulud riigi

kanda.

10.4 Seoses ringkonnakohtu poolt OÜ H kasuks 3000 krooni väljamõistmisega märgib kolleegium veel

järgmist.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 1 loeb menetluskuluks muu hulgas valitud esindajale - sh

mõistetavalt ka kannatanu esindajale - makstud mõistliku suurusega tasu. Tulenevalt viidatud sätte

sõnastusest ja Kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki üldisest mõttest saab aga KrMS § 175 lg 1 p 1 teises

alternatiivis nimetatud kulu hüvitamise õigustatud subjektiks olla üksnes kannatanu ise, mitte aga vahetult

kannatanu esindaja. Kannatanu valitud esindajale peab tasu maksma esindatav, kellele selleks kulutatud

summa mõistlikus ulatuses hüvitatakse. Seega puudus ringkonnakohtul seadusest tulenev alus mõista

kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud välja otse õigusabi osutajale.

11. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire

kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni

esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud,

või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

Käeolevas asjas on prokurör ja kohtud eksinud kelmuse ja maksualaste süütegude kohaldamisala

piiritlemisel ning raskendanud sel viisil K.L. olukorda.

11.1 K.L. on KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi süüdi tunnistatud selles, et ta esitas 31. märtsil 2003. a

maksuhaldurile enda poolt võltsitud R.T. residendist füüsilise isiku 2002. a allkirjastamata tuludeklaratsiooni,

milles näitas tahtlikult tegelikkuses mitteeksisteerinud tulumaksu enammakset summas 3188 krooni.

Seejuures taotles K.L. väidetava tulumaksu enammakse tagastamist OÜ N pangakontole, mille

allkirjaõiguslikuks isikuks K.L. ise oli. Eelnevalt oli K.L. R.T. tuludeklaratsiooni õigsuse kinnitamiseks

esitanud maksuhaldurile ebaõigete andmetega OÜ M 2002. a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni ning selle lisa nr 1.

11.2 Seega seisnes K.L. tegu selles, et ta esitas maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid, nagu eksisteeriks

maksuõigussuhe, millest tulenevalt on R.T.-l riigi vastu 3188 krooni suurune tagastusnõue, ja nagu sooviks

R.T. väidetava tulumaksu enammakse tagastamist OÜ N pangakontole. Teisisõnu esitas K.L. R.T.

tuludeklaratsioonis valeandmeid, mille tulemusel R.T.-le näiliselt tagastamisele kuuluv maksusumma

(3188 krooni) oli suurem seaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast (0 krooni). Ehkki selle teo

eesmärk oli tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamine, ei saa K.L.

käitumist käsitada varavastase süüteona. Seda järgmistel põhjustel.

11.3 Maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis maksuarvutuse või valeandmete

esitamine, kui selle tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele

kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse

kohaselt tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, on karistatav väärteona

Maksukorralduse seaduse § 152 järgi. Juhul, kui süüdlasele on sama teo eest varem kohaldatud

väärteokaristust või kui teo tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati

alusetult 500 000 krooni või enam, on maksude väärarvutus karistatav kuriteona KarS § 386 järgi.

11.4 Kriminaalkolleegiumi täiskogu jagab arvamust, et Karistusseadustiku kohaselt ei ole riigi

maksulaekumiste mõjutamine pettuslike manipulatsioonidega käsitatav kelmusena (KarS § 209), kuna

seaduses on maksupettuste kohta kehtestatud karistusõiguslik eriregulatsioon. Maksumenetluse raames

toimepandud pettused, mis on suunatud riigi maksutulude vähendamisele, on kvalifitseeritavad üksnes

maksusüütegudena (Karistusseadustiku 21. peatüki 4. jagu, Maksukorralduse seaduse 15. peatükk).

Seejuures tuleb arvestada, et nii maksudeklaratsiooni esitamine kui ka kõik toimingud, mida maksuhaldur

teeb selleks, et kontrollida maksudeklaratsiooni õigsust, sh deklaratsiooni esitaja identiteeti ja esindusõiguse

olemasolu toimuvad maksumenetluse raames. Samuti on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluva või

riigi poolt tagastatava maksusumma määramine alati maksumenetluse osa ja see toimub maksuõiguslike

normide alusel. Puudub alus väita, et selleks mitteõigustatud isiku poolt esitatud maksudeklaratsiooni

menetlemine toimub mingis muus menetluses kui maksumenetluses. Seega ei ole maksusüütegude ja

kelmuse piiritlemisel oluline mitte see, kes valeandmete esitamisega riigilt raha välja petab, vaid see, kas

pettus riigilt raha saamiseks leiab aset maksumenetluses maksuõiguslikke norme rikkudes või väljaspool

maksumenetlust ja kas pettus on suunatud riigi maksulaekumiste või kolmanda isiku vara vastu.

11.5 Kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maksude väärarvutuse (MKS § 152,

KarS § 386) subjektiks saab olla vaid maksudeklaratsiooni esitamiseks kohustatud isik.

Maksukorralduse seaduse § 152 lg 1 ja KarS § 386 lg 1 objektiivne koosseis ei näe ette erisubjekti, s.t ei piira

maksude väärarvutuse eest karistatavate isikute ringi üksnes maksukohustuslase ja tema pädeva esindajaga.

Maksudeklaratsiooni või muu teabe maksuhaldurile esitamata jätmise kui tegevusetusdelikti eest

(MKS § 154, KarS § 390) saab täideviijana karistada tõepoolest üksnes maksudeklaratsiooni või muu teabe

esitamiseks kohustatud isikut. Seevastu maksude väärarvutuse kui tegevusdelikti puhul ei ole oluline, kas

isik, kes esitab valeandmeid mingi maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks olevate

asjaolude kohta, on ise selle (väidetava) maksuõigussuhte pool (tema pädev esindaja) või hoopis kõrvaline

isik. Maksukorralduse seaduse §-ga 152 ja KarS §-ga 386 kaitstava õigushüve - maksude korrapärase

laekumise - kahjustamise aspektist pole erinevust, kes maksude väärarvutuse esitab. Tähtis on see, et ebaõige

maksuarvutus, sõltumata selle esitajast, takistab õiguspärast maksumenetlust ja on käsitatav ründena riigi

maksulaekumiste vastu. Näiteks maksudeklaratsioonis valeandmeid esitades loodud näilik tagastusnõue

kahjustab riigi maksulaekumisi ühtemoodi olenemata sellest, kas näiliku tagastusnõude looja nimetab

(tegelikult olematu) maksuõigussuhte poolena iseennast või kedagi teist. Ka maksudeklaratsioonis

maksuõigussuhte kohta esitatud andmete sisulise õigsuse kontrollimise keerukus ja õiguserikkumise

avastamise raskus ei sõltu asjaolust, kas deklaratsiooni esitas selleks õigustatud või mitteõigustatud isik.

Järelikult on maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine karistatav MKS § 152 või KarS § 386 järgi

sõltumata sellest, kas maksudeklaratsiooni on esitanud maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) või isik,

kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks.

11.6 K.L. teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ongi otsustava tähtsusega asjaolu, et ta esitas

valeandmeid maksumenetluse (tuvastusmenetluse) raames maksuõigussuhte tekkimise aluseks olevate

asjaolude kohta ja valeandmete esitamise eesmärk oli saada riigi maksulaekumiste arvelt varalist kasu

maksuhalduri poolt maksumenetluses (otsustusmenetluses) maksuõiguslike normide alusel tehtava otsustuse

tulemusel.

Järelikult oli K.L. tegu - näiliku maksuõigussuhte loomine - suunatud riigi maksulaekumiste kui kelmuse

kaitsealaga katmata objekti vastu. Sel põhjusel ei vasta K.L. tegu kelmuse katse tunnustele ja ta tuleb selles

KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 352 lg-st 6, § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt nii Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi 2006. a kui ka Tartu

Maakohtu 9. jaanuari 2006. a otsuse ning teeb uue kohtuotsuse, raskendamata K.L. olukorda.

12.1 Kriminaalkolleegium tühistab ringkonnakohtu ja maakohtu otsused K.L. süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi ja K.L-le liitkaristuse mõistmise osas, samuti osas, millega

ringkonnakohus mõistis K.L-lt apellatsioonimenetluse kuluna välja 5817 krooni ja 40 senti riigi kasuks

ja 3000 krooni OÜ H kasuks.

12.2 Kuna kahest kelmuse katse episoodist, milles maakohus K.L. süüdi tunnistas, ühe jättis

süüdimõistmisest välja ringkonnakohus (vt otsuse punkti 4.3) ja teise Riigikohus (vt otsuse punkti 11.4),

tuleb K.L. KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

12.3 Kuna kohtud mõistsid lähtudes KarS § 63 lg-st 1 K.L-le KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 ning § 345 lg 1

järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest karistuse üksnes raskemat sanktsiooni sisaldava KarS § 209 lg 2 järgi,

kuid Riigikohus mõistab K.L. kelmuse katses õigeks, on vaja K.L-le mõista karistus KarS § 345 lg 1 järgi.

See karistus ei tohi ületada K.L-le varem KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi mõistetud üheaastast

vangistust. Arvestades õigeksmõistmist kelmuse katse episoodides, kuid pidades samas silmas, et nähtuvalt

KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 sanktsioonide võrdlusest on võltsitud dokumendi kasutamine üldjuhul

hukkamõistetavam kuritegu kui sama dokumendi võltsimine, mille eest K.L. karistati kuuekuulise

vangistusega, mõistab kolleegium K.L-le KarS § 345 lg 1 järgi karistuseks üheksa kuud vangistust.

12.4 Karistusseadustiku § 64 lg 1 järgi mõistab kriminaalkolleegium K.L-le liitkaristuseks ühe aasta

vangistust. Karistusseadustiku § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jätab kolleegium mõistetud vangistuse tingimisi ühe

aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata, allutades K.L. Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2006. a

otsuses nimetatud käitumiskontrolli nõuetele.

12.5 Otsuse punktis 10 märgitud põhjustel jätab kolleegium K.L. määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest makstud tasu summas 5817 krooni ja 40 senti riigi kanda. Samuti tuleb riigilt KÜ Õ -

mitte aga OÜ H - kasuks välja mõista 3000 krooni kannatanu poolt apellatsioonimenetluses valitud

esindajale makstud tasu katteks.

12.6 Muus osas jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Maakohtu otsused

muutmata, rahuldades K.L. kaitsja kassatsiooni osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe