3-2-1-143-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-143-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

R. L hagi S. S vastu ostueesõiguse teostatuse tuvastamiseks

ning täitemenetluses omandiõiguse ja valduse üleandmiseks

kohustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-454

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. L kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja R. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ruth Sild.

Kostja S. S (isikukood xxxxxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

8. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada R. L kassatsioonkaebuselt 12. oktoobril 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. L esitas 5. mail 2004. a Lääne Maakohtule hagi M-K. K vastu, milles palus kanda endale üle

ostja õigused ja kohustused Haapsalu linnas Xxxxxx xx xx elamus (edaspidi elamu) asuva korteri

nr x (edaspidi korter) võõrandamiseks 19. veebruaril 2004. a sõlmitud lepingu järgi. Samuti palus

hageja tunnustada tema omandiõigust korterile ja sellele vastavale 243/1092 suurusele mõttelisele

osale elamust ning nõuda korter ja elamu mõtteline osa M.-K. K valdusest välja.

8. juunil 2004. a kaasas Lääne Maakohus menetlusse kostjana S. S (edaspidi kostja). 27. oktoobril

2004. a lõpetas maakohus hagist loobumise tõttu menetluse M.-K. K vastu. Hageja palus kohtul

tuvastada, et hageja on teostanud ostueesõigust korterile ning et kostja on kohustatud hagejale üle

andma omandiõiguse korterile, tehes sellekohase tahteavalduse.

Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale ja kostjale kummalegi mõtteline osa elamust. Elamu on

käibes vallasasjana ja selles on vähem kui kuus eluruumi. Eluruumid on erastatud. Kostja sõlmis

19. veebruaril 2004. a eluruumi müügilepingu M.-K. K (edaspidi esialgne ostja), kuid ei teatanud

sellest teistele samas elamus asuvate eluruumide omanikele, sh hagejale. Hageja sai müügilepingust

teada omal initsiatiivil notarilt 29. märtsil 2004. a. Ta koostas seejärel ostueesõiguse teostamise

avalduse. Notar saatis tehingu pooltele ostueesõiguse teostamise avalduse kinnitatud ärakirjad ja

kutsus esialgse lepingu pooli 6. aprilliks 2004. a notaribüroosse sõlmima korteri üleandmiseks

asjaõiguslepingut. Kumbki esialgse lepingu pooltest ei ilmunud 6. aprillil ega ka uue ajana

väljapakutud 20. aprillil 2004. a notaribüroosse. Hagejal on õigus nõuda kostjalt omandiõigust ja

valdust korterile ja sellele vastavale mõttelisele osale elamust.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Ta leidis, et hageja ostueesõigus eluruumi omandamiseks ei

tulene asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13¹ lõikest 2. Kostja kui müüja ja esialgse

ostja vahel 19. veebruaril 2004. a sõlmitud müügileping on tühistatud ja seega kehtetu algusest peale.

Hageja on müügilepingu tühistamisest teadlik. Seetõttu puudub hagejal seaduslik alus nõuda kostjalt

asjaõiguslepingu sõlmimist ja omandiõiguse ülekandmist.

3. Lääne Maakohus rahuldas 10. märtsi 2005. a otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et hageja teostas

30. märtsil 2004. a ostueesõigust korterile. Kostja on kohustatud andma hagejale üle omandiõiguse

korterile koos sellele vastava mõttelise osaga elamust ning tegema selleks vastava tahteavalduse.

Hagejal on vastavalt AÕSRS § 13¹ lõikele 2 korterile ostueesõigus. Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja esitas tähtaegselt ostueesõiguse teostamise avalduse kostjale ja esialgsele ostjale. Ostueesõigus

teostus 30. märtsil 2004. a, kui hageja sellekohane avaldus jõudis kostjani. Võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 244 lg 1 järgi loeti müügileping hageja ja kostja vahel sõlmituks samadel tingimustel, milles

leppisid kokku kostja ja esialgne ostja 19. veebruari 2004. a müügilepingus. Seega sõlmiti 30. märtsil

2004. a korteri kohta kaks ühesuguste tingimustega müügilepingut. 25. mail 2004. a sõlmisid kostja

ja esialgne ostja kokkuleppe 19. veebruari 2004. a müügilepingu tühistamiseks. Seetõttu kehtib

praegusel hetkel üksnes hageja ja kostja 30. märtsil 2004. a sõlmitud müügileping. Selles lepingus on

kostja müüjaks ning tal on VÕS § 208 lg 1 järgi muu hulgas kohustus võimaldada vaidlusaluse

korteri omandi üleminek hagejale. Hageja kutsus kostjat kahel korral asjaõiguslepingu sõlmimiseks

notari juurde, kuid kostja jättis notari juurde tulemata.

Tõendatud on, et kostja sai hageja saadetud ostueesõiguse teostamise avalduse kätte ja on selle vastu

võtnud. Sellega on kostja tunnistanud, et hageja teostas ostueesõigust. Samas eitab kostja õiguslikke

tagajärgi, mis talle kaasnevad ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisega. Hagejal on õigustatud

huvi tuvastada, et kostjal peab tegema tahteavalduse korteri omandiõiguse ülekandmiseks. Kostja ei

täida seadusest ja 30. märtsi 2004. a müügilepingust tulenevat kohustust anda hagejale üle korteri

omandiõigus. Ta on keeldunud asjaõiguslepingu sõlmimisest, kuigi 30. märtsi 2004. a müügilepingu

järgi on ta müüjana selleks kohustatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et

kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud

kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu.

Tõendamata on kostja vastuväited, et ta ei pea korteri omandiõigust hagejale üle andma, sest hageja

ei ole täitnud omapoolset kohustust korteri eest tasuda. 19. veebruari 2004. a müügilepingu p 2.1

kohaselt müüb müüja ostjale lepinguobjekti 40 000 krooni eest. Ostja ei ole nimetatud summat

müüjale enne notariaalaktile allakirjutamist tasunud ja kohustub selle summa tasuma notariaalakti

sõlmimise päeval. Kõnealuses müügilepingus sisaldus nii võlaõiguslik- kui asjaõiguslik leping.

Seetõttu on hagejal kohustus tasuda korteri ostuhind asjaõiguslepingu sõlmimise päeval. Alusetu on

ka kostja väide, et hageja ei ole üles näidanud tahet oma müügilepingust tuleneva ostusumma

tasumise kohustuse täitmiseks. Hageja ostueesõiguse teostamise avaldusest nähtub, et müügilepingus

märgitud ostuhinna on ta nõus müüjale tasuma omandi ülekandmiseks sõlmitava notariaalselt

tõestatud kokkuleppe sõlmimisel või hoiustama selle müüja soovil notari kontole hiljemalt omandi

ülekandmiseks sõlmitava kokkuleppe sõlmimise hetkeks. Samuti tasus hageja kohtu deposiitkontole

korteri ostuhinna kaks päeva enne hagi kohtusse saabumist. Sellega näitas hageja valmisolekut oma

kohustuse täitmiseks. See, et maakohus tagastas hageja taotlusel selle raha, ei ole 30. märtsil 2004. a

sõlmitud lepingu rikkumine ja hageja kui ostja kohustuse täitmata jätmine. Hagejal on kohustus

tasuda ostuhind korteri omandiõiguse üleminekul. Asjas tehtava kohtuotsuse alusel aga korteri

omandiõigust hagejale üle ei lähe. Samuti on tõendamata kostja vastuväited, et hageja ei ole teinud

konkreetset ettepanekut, mis tingimustel ja mil viisil korter võõrandatakse, ning et hageja tahab

korterit endale mingeid kohustusi võtmata. Poolte õigused ja kohustused tulenevad VÕS § 244 lg 1

alusel 19. veebruari 2004. a müügilepingust.

Maakohus tühistas ka hagi tagamise, millega oli seatud esialgse ostja suhtes korteri käsutamise

keelumärge. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast 25. maid 2004. a ei ole korteri omanikuks enam

esialgne ostja, vaid kostja.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega hagi rahuldati, samuti kostjalt hageja kasuks kohtukulude väljamõistmise osas.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. septembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse ning jättis uue

otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega (PS)

vastuolus olevaks AÕSRS § 13¹ lõike 2 kolmanda ja viienda lause.

Ringkonnakohus taotles Riigikohtult AÕSRS § 13¹ lg 2 kolmanda ja viienda lause kehtetuks

tunnistamist nende vastuolu tõttu põhiseadusega, kuna nimetatud sätted on niivõrd õigusselgusetud,

et ei vasta PS §-s 10 sätestatud õigusriigi ja õigusselguse põhimõtetele.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 15. detsembri 2005. a otsusega kohtuasjas

nr 3-4-1-16-05 (RT III 2006, 1, 2) ringkonnakohtu taotluse rahuldamata.

Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 12. juuni 2006. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis

asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohus leidis, et tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri

2005. a otsusest peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel vaidluse sisuliselt lahendama,

kohaldades AÕSRS § 13¹ lg 2 kolmandat ja viiendat lauset. Samuti peab ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel võtma seisukoha apellatsioonkaebuses esitatud väidete, sh tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-s 656 sätestatud menetlusnormide olulise rikkumise kohta.

Hageja esitas 30. augustil 2006. a Tallinna Ringkonnakohtule avalduse haginõude täpsustamiseks. Ta

leidis, et maakohtu lahend ei ole enam täiel määral täidetav, sest alates 1. märtsist 2006. a ei ole

kostjal AÕSRS § 13 lg 6 järgi võimalik sõlmida vallasasjast korteri käsutustehingut. Hageja palus

lisaks varem esitatud nõuetele kohustada kostjat andma hagejale üle vallasasjast korteri omandiõigus

ja valdus koos sellele vastava muu osaga elamust. Kohtuotsust, millega kohustatakse kostjat andma

vaidlusalune korter üle hagejale, saab täita täitemenetluses. Hageja on kandnud kohtutäituri

ametiarvele ostuhinna 40 000 krooni, mis makstakse kostjale välja korteri andmisel hageja valdusse

ja omandisse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tegi eelmenetluse toimingud puudulikult, mistõttu jäid välja

selgitamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Maakohus rikkus ka TsMS § 442 lg-t 8, kui ei

andnud hinnangut kõigile asja juurde võetud tõenditele. Apellatsioonkaebuses märgitakse

põhjendatult, et hindamata on jäetud kostja esitatud tõendid. Seda rikkumist ei ole võimalik

kõrvaldada apellatsiooniastmes. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud

muu hulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise, hindamise ja uute asjaolude tuvastamise

korral peab pooltele tagama PS § 24 lg 5 kohaselt edasikaebeõiguse kohtu tuvastatud faktiliste

asjaolude vaidlustamiseks.

Kostja esitas vastuväite, et tema ja esialgse ostja vahel 19. veebruaril 2004. a sõlmitud müügileping ei

sisaldanud kõiki kokkuleppeid. Nii olid nad kokku leppinud, et kõrvalkohustusena pidi esialgne ostja

tasuma kostjale täiendavalt tehtud remonttööde eest ning sellest sõltus ka müüdava korteri hind.

Maakohus ei ole kostja eeltoodud väidet hinnanud. Asja materjalidest ei nähtu, millises ulatuses

remonttöid tehti ja milline on nende maksumus. Samuti ei ole välja selgitatud, kas hagejal on

võimalik täita kõrvalkohustus ja anda kostjale vastu elamispind. Kostja asus elama esialgse ostja

elamispinnale ning seetõttu oli korteri müügihind turuhinnast oluliselt madalam. Kui hagejal ei ole

kõrvalkohustust võimalik täita, siis ei saa ta VÕS § 246 lg 2 kohaselt teostada ostueesõigust.

Maakohus leidis valesti, et ostuhinda ei ole vaja deponeerida, ja tagastas selle ekslikult hagejale.

19. veebruari 2004. a müügilepingu p 2.1 järgi kohustub ostja tasuma kostjale lepinguobjekti eest

40 000 krooni sama lepingu sõlmimise päeval. Lepingu p 7.1 kohaselt läheb lepinguobjekti

omandiõigus müüjalt ostjale üle samal päeval, s.o 19. veebruaril 2004. a. VÕS § 244 lg 1 järgi on

ostueesõigus õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel

sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Ostueesõiguse

teostamine ei muuda kehtetuks ostjaga sõlmitud müügilepingut ega sellest tulenevaid kohustusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt AÕS § 244, kui leidis, et

ostueesõiguse teostamiseks tuli hagejal ostuhind deponeerida. Esialgne ostja ei olnud lepingu

sõlmimise ajal ostuhinda müüjale tasunud ega notari deposiitarvele deponeerinud, seega ei pidanud

seda tegema ka hageja. Esialgne ostja kohustus tasuma ostuhinna samal päeval, kui ta saab omandi

korterile. Nii soovib ka hageja tasuda korteri ostuhinna omandiõiguse saamisel. Kostja kui müüja ei

ole ostuhinda kätte saanud seetõttu, et ta ei soovi hagejale korteri omandiõigust üle anda.

Ringkonnakohus kohaldas valesti ka VÕS § 246, kui leidis, et hageja peab täitma kõiki esialgse ostja

kõrvalkohustusi (st mitte üksnes võõrandamislepingust tulenevaid kohustusi). Viidatud sättest

tuleneb, et ostueesõiguslasele ei saa üle kanda võõrandamislepingus märkimata õigusi ja kohustusi.

Ringkonnakohus arutas ekslikult asja TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal, sest maakohus ei

rikkunud menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise

apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus pidi arutama asja kohtuistungil, kus hageja oleks saanud

esitada oma seisukohad materiaalõiguse normide tõlgendamise ja nende kohaldamiseks vajalike

asjaolude tuvastamise küsimuses.

9. Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja lõplikuks nõudeks: 1) tuvastada, et hageja on

teostanud ostueesõiguse korterile koos sellele vastava mõttelise osaga elamust; 2) kohustada kostjat

andma täitemenetluses hagejale üle vallasasjast korteri omandiõigus ja valdus koos sellele vastava

mõttelise osaga elamust.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 20. juuni 2006. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-13-06 (RT III

2006, 26, 238) p-s 28 selgitanud, et lähtudes TsÜS § 68 lg-st 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 184 lg-st 1, on ostueesõiguse teostamisel kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalik kostja

tahteavaldus asendatav kohtuotsusega. Kolleegium leiab, et TsÜS § 68 lg 5 alusel on asendatav ka

vallasasjaks oleva korteri suhtes ostueesõigust teostanud isikule korteri omandiõiguse üleandmiseks

AÕSRS § 13 lg 6 teise lause järgi vajalik müüja notariaalselt tõestatud nõusolek.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22. novembri 2006. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-107-06 (RT III

2006, 44, 373) p-s 13 leidnud, et AÕSRS § 13 lg 6 kaheksanda lause järgi võib pärast 1. märtsi

2006. a ehitist või selle osa vallasasjana käsutada pankroti-, täite- ja sundvõõrandamismenetluses.

Samuti võib vallasasjast ehitise või selle osa suhtes teha testamendi või sõlmida pärimislepingu.

Seega on ka pärast 1. märtsi 2006. a teatud tingimustel võimalik käsutada vallasasjana käibes olevat

ehitist. Samas otsuses märkis Riigikohtu tsiviilkolleegium veel seda, et AÕSRS § 13 lg 6

kaheksandas lauses sätestatud ehitise või selle osa vallasasjana käsutamise võimalus täitemenetluses

hõlmab ka kohtuotsuse vabatahtlikku täitmist.

Tuginedes öeldule leiab kolleegium, et AÕSRS § 13 lg 6 kaheksandast lausest tulenevalt on

vallasasjaks olevat ehitist või selle osa võimalik käsutada pärast 1. märtsi 2006. a täitemenetluses ka

juhul, kui teostati ostueesõigust ning müüja peab kohtuotsuse alusel täitma ostueesõigust teostanud

isiku suhtes vallasasjaks olevat ehitise või selle osa omandiõiguse üleandmise kohustuse.

Seega on võimalik (vastavate eelduste olemasolu korral) rahuldada hageja nõue kohustada kostjat

täitma kohtuotsuse alusel müügilepingut, s.o sõlmima hagejaga notariaalselt tõestatud vormis

asjaõiguslik kokkulepe korteri ja sellele vastava mõttelise osa elamust omandiõiguse üleandmiseks.

Kuivõrd vastavalt TsMS § 442 lg 5 teisele lausele peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt

arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita, siis tuleb praegusel juhul hagi rahuldamise korral

kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kostja kohustus täita hageja kasuks müügileping korteri ja

sellele vastava elamu mõttelise osa omandiõiguse üleandmise osas tuleb täita täitemenetluses.

Kohtuotsuse vabatahtlikuks täitmiseks tuleks hagi rahuldamise korral anda kostjale mõistlik tähtaeg.

TMS § 19 järgi võib lugeda ostueesõiguse teostamisel müüjat (kui ta seda taotleb) kohtuotsusega

ostueesõiguse teostajale müügilepingu objetki omandiõiguse üleandmiseks nõusoleku andnuks

tingimuslikult, st juhul, kui talle tasutakse ostuhind. (vt Riigikohtu tsiviilkolleegimi viidatud otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-13-06, p 27).

12. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 246. Selles

paragrahvis reguleeritakse ostueesõigust omava isiku kohustusi lepingust tulenevate kõrvalkohustuste

täitmisel. Kõnealust sätet tuleb tõlgendada koosmõjus VÕS § 244 lg-ga 1, milles sisustatakse

ostueesõiguse mõiste.

Ostueesõigus on VÕS § 244 lg 1 järgi õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava

isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis,

kuid sellest ei muutu kehtetuks ostjaga sõlmitud müügileping. Seega saab ostueesõiguslasele tuleneda

kohustusi (sh kõrvalkohustusi) üksnes seaduse või lepinguga nõutud vormis sõlmitud

müügilepingust, mille suhtes ta ostueesõigust teostab.

13. Kolleegium nõustub samuti kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et

hageja pidi ostuhinna deponeerima maakohtu deposiitkontole.

Kostja ja esialgse ostja sõlmitud müügilepingu p-de 2.1 ja 7.1 kohaselt (kohtutoimiku I kd, tl-d

62!65) kohustub esialgne ostja tasuma ostusumma 40 000 krooni lepingu sõlmimise päeval pärast

lepingu sõlmimist ning lepinguobjekti omandiõiguse üleminek esialgsele ostjale loetakse toimunuks

lepingu allakirjutamisega. Seega sõlmisid kostja ja esialgne ostja lisaks müügilepingule

lepinguobjekti omandiõiguse esialgsele ostjale ülemineku asjaõigusliku kokkuleppe (ühes ja samas

lepingudokumendis) ning esialgne ostja oli kohustatud ostusumma tasuma mitte müügilepingu

sõlmimisel, vaid samal päeval pärast müügilepingu ja müügilepingu objekti omandiõiguse

üleminekut (asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimist).

Hagejal kui ostueesõiguslasel on VÕS § 244 lg 1 järgi samad õigused kui esialgsel ostjal

müügilepingu järgi. Ostueesõiguse teostamisega loetakse VÕS § 244 lg 1 järgi ostueesõiguse teostaja

ning müüja vahel sõlmituks üksnes müügileping, mitte aga asjaõiguslik kokkulepe müügilepingu

objekti omandiõiguse ülekandmiseks. Seega ei saanud hagejale ostueesõiguse teostamisega üle minna

korteri ja sellele vastava elamu mõttelise osa omandiõigus ning ta ei ole müügilepingust tulenevalt

kohustatud kostjale ostusummat iseenesest tasuma samal päeval ostueesõiguse teostamisega.

VÕS § 248 lg 1 sätestab, et kui ostja ei pea müügilepingu kohaselt ostuhinda tasuma lepingu

sõlmimisel, on ostueesõigust omaval isikul sama õigus üksnes juhul, kui ta annab ajatatava summa

eest tagatise. Kostja ja esialgse ostja kokkulepe, mille kohaselt esialgne ostja ei olnud kohustatud

ostuhinda tasuma müügilepingu sõlmimisel, omab VÕS § 248 lg 1 järgi tähtsust ka hageja jaoks, kes

ei pea samuti ostuhinda tasuma müügilepingu sõlmimisel.

Kui käesolevas asjas tehakse hagi rahuldav kohtuotsus, peab hageja tasuma kostjale ostusumma

samal päeval, kui kostja on kohtuotsuse täitnud vabatahtlikult, või samal päeval, mil pärast

kohtuotsuse vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist asendab kohtuotsus kostja notariaalset

nõusolekut asjaõigusliku lepingu sõlmimiseks hagejaga (vt käesoleva otsuse p 11). Samas on hageja

VÕS § 248 lg 1 järgi kohustatud andma kostjale ajatatava summa eest tagatise.

Seadus ei näe ette, et ostueesõiguse teostamisel peab ostuhind olema tasutud või hoiustatud kohtu

deposiitkontol enne kohtumenetluse algust. Ostuhinna notari juures hoiustamine tuleb rahalise

kohustuse täitmisena ja esialgse ostja vastuväidet välistavana kõne alla üksnes VÕS §-des 119!123

sätestatud eeldustel, st esmajoones juhul, kui esialgne ostja keeldub ostuhinda vastu võtmast.

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 656 lg-t 2, kui tühistas maakohtu otsuse ja

saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium jääb oma 24. oktoobri 2006. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 (RT III 2006, 39, 329) esitatud seisukoha juurde, et menetlusökonoomia

põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes

erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada.

Kõnealuses asjas ei nähtu asja ringkonnakohtus lahendamist takistavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu

seisukoht, et maakohus jättis välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, tulenes tema

enda valedest seisukohtadest materiaalõiguse tõlgendamisel.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu