3-2-1-122-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-122-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

AS-i A hagi M. K vastu 568 229 krooni 56 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-780

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i A kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS A (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kaido Ehasoo

Kostja M. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Marko Aavik

Asja läbivaatamise kuupäev

18. detsember 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo, kostja esindaja

vandeadvokaat Marko Aavik. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2006. a otsuse

resolutsioon muutmata.

2. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS A (hageja) esitas 10. märtsil 2005. a Järva Maakohtule (1. jaanuarist 2006. a Pärnu Maakohus)

hagi, milles palus M. K (kostja) välja mõista võlgnevuse 457 302 krooni, leppetrahvi 45 710 krooni ja

intressi 65 217 krooni 47 senti, s.o kokku 568 229 krooni 56 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. märtsil 2004. a teraviljakasvatuse lepingu, millega

hageja kohustus ostma kostjalt erinevat liiki teravilja lepingus märgitud tingimustel ja varustama

kostjat saagi tootmiseks vajalike tarvikutega (väetised, taimekaitsevahendid ja seemned). Kostja

kohustus müüma hagejale teravilja kokku 190 tonni ning tasuma hagejale tarvikute eest vastavalt

hageja väljastatud arvetele. Kostja ostis hagejalt korduvalt tarvikuid ja hageja esitas nende eest

tasumiseks arved. Kostja ei ole arveid nõuetekohaselt tasunud. Kostja ei ole ka täielikult täitnud

lepingust tulenevat kohustust tarnida kaup hageja lõpplattu. Kostja kohustus müüma kokkulepitud

kauba hagejale hiljemalt 15. oktoobriks 2004. a. Enne 28. detsembrit 2004. a kostja hagejale

kokkulepitud kaupa ei müünud. 28. detsembril 2004. a tarnis kostja hilinenult 48,58 tonni rapsi.

Kostjal on tarnimata 100 tonni söödaotra ja 41,42 tonni rapsi/rüpsi. Vastavalt lepingu p-le 8.2 on

hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 250 krooni iga müümata sööda- või toiduteravilja tonni kohta

ja 500 krooni iga rapsi/rüpsi tonni kohta. Seega on leppetrahv söödaodra tarnimata jätmise eest

25 000 krooni ja rapsi/rüpsi eest 70 710 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Pooled sõlmisid kaks lepingut: 17. detsembril 2002. a ja 2. märtsil

2004. a. Mõlemad lepingud kehtisid 2004. aasta sügisel. Tulenevalt 17. detsembri 2002. a ostu-

müügilepingu lisas kokkulepitud maksegraafikust oli lepingu täitmine jaotatud kahele aastale !

osaliselt 1. oktoobriks 2003. a ja osaliselt 1. oktoobriks 2004. a. Sellele vastavalt toimus ka toodangu

müük. 2003. aasta sügisel müüs kostja hagejale toodangut 198 742 krooni 40 sendi eest ja 2004. aasta

sügisel pidi kostja müüma hagejale ülejäänu, s.o 94 348 krooni 15 sendi eest. Nimetatud lepingu

p 5.1.11 järgi kohustus hageja transportima kostja kaubad vastuvõtjale lepingu lisades sätestatud

tähtaegadel, lepingu p 5.2.7 järgi kohustus kostja üksnes laadima kaubad hageja saadetud

transpordile. Ka 2. märtsil 2004. a sõlmitud lepingu alusel pidi 2004. aasta sügisel kostja müüma

hagejale toodangut. Sellest lepingust ei nähtu otseselt hageja kohustus korraldada kostja kaupade

transport, kuid võimalusele, et hageja seda teeb, on lepingus üheselt viidatud.

15. augustil 2004. a alustas kostja saagikoristust, millest teatas kohe ka hagejale. Hageja lubas

kooskõlas 17. detsembri 2002. a lepingus kokkulepituga tulla toodangule oma transpordiga järele.

Toodangu äravedu viibis ning 2004. aasta augustis-septembris ei olnud enam võimalik saagikoristust

jätkata. Kostja teavitas sellest korduvalt hagejat. Vaatamata lubadustele hageja kaubale järele ei

tulnud. Kuna hageja ei nõudnud kostjalt 2004. aasta sügisel toodangu lattu tarnimist, vaid kinnitas, et

veab toodangu kuivatist ise ära, avaldas ta oma käitumisega tahet, et ta viib hageja juurest ise ära ka

2. märtsi 2004. a lepingus märgitud toodangu. Kuna hageja ei vedanud vaatamata lubadustele

toodangut mõistliku aja jooksul ära ega teatanud ka kohta, kuhu kostja oleks saanud ise selle vedada,

sattus hageja vastuvõtuviivitusse. Hageja viivituse tõttu tekkis kostjal oluline varaline kahju, kuna

kostjal jäi koristamata märkimisväärne osa saagist, mis põldudel hävis. Lähtudes rapsi ja vilja

müügihindadest, on kostja kahju 602 880 krooni.

Kostja esitas hagejale 24. novembril 2004. a kahjunõude ning tasaarvestas selle hageja nõudega.

Nimetatud tasaarvestusele ei esitanud hageja ühtegi vastuväidet ning korraldas kostja kuivatis seisnud

48,58 tonni rapsi äraveo vastavalt tasaarvestusavalduses nõutule. Äravedu kinnitab seda, et hageja

pidi toodangu kostja kuivatist ise ära vedama. Seega on hageja nõue kostja vastu lõppenud ja hagi

tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 lg 2 ja § 197 lg 2 alusel jätta rahuldamata. Hageja leppetrahvi

nõue on põhjendamatu ja hea usu põhimõttega vastuolus, kuna söödaodra ja rapsi tarnimata jätmine

oli otseselt tingitud hageja vastuvõtuviivitusest. Hageja leppetrahvi arvestus on vale, kuna kostja ei

olnud kohustatud tarnima 190 tonni rapsi.

3. Pärnu Maakohus jättis 30. jaanuari 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et

2004. aasta sügisel kehtis poolte vahel kaks lepingut ! 17. detsembril 2002. a sõlmitud leping ja

2. märtsil 2004. a sõlmitud leping. Hageja ei täitnud 17. detsembri 2002. a lepingu ja 2. märtsi

2004. a lepingu järgseid kohustusi. 17. detsembril 2002. a sõlmitud leping jäi osaliselt täitmata

põhjusel, et hageja ei ostnud kostjalt kaupa lepingus kehtestatud tingimustel ja tähtaegadel. Mõlemad

lepingud jäid täitmata ka põhjusel, et hageja ei vedanud toodangut vaatamata lubadustele mõistliku

aja jooksul ära ega teatanud lõppladu, kuhu kostja oleks saanud selle ise vedada. Kuigi 2. märtsil

2004. a sõlmitud lepingust ei nähtu hageja kohustus korraldada kostja kaupade transporti, võis

varasemat lepingut arvestades kostja seda hagejalt loota. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kostjale

hageja lõppladu teada, kuid puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et hageja määras lõpplao. Kostja on

lõpplao teadmist eitanud. Hageja korraldas teravilja äraveo pärast kostjalt nõudeavalduse ja

tasaarvestuse saamist. See viitab hageja poolt oma lepingujärgse kohustuse rikkumise tunnistamisele.

Teravilja ära vedamata jätmisega sattus hageja vastuvõtuviivitusse. Hageja viivituse tõttu on kostja

kandnud olulist varalist kahju, kuna kostjal jäi koristamata märkimisväärne osa saagist. Kostja

arvestuse kohaselt on tema varaline kahju rapsi ja vilja müügihindadest lähtudes 602 880 krooni.

Kostja esitas hagejale kahjunõude ning tasaarvestas selle hageja nõudega. Tasaarvestusele hageja

vastuväiteid ei esitanud ning korraldas kostja kuivatis seisnud 48,58 tonni rapsi äraveo vastavalt

tasaarvestusavalduses nõutule. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et hageja nõuded kostja vastu

on VÕS § 186 p 2 ja § 197 lg 2 järgi lõppenud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja

kahjuarvestusele hageja vastuväiteid ei esitanud. Kuna söödaodra ja rapsi tarnimata jätmine oli

tingitud hageja vastuvõtuviivitusest, ei ole põhjendatud ka hageja nõue leppetrahvi ja viivise osas.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes selle tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. mai 2006. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata,

leides, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Samas täiendas ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et 2004. aastal kehtis poolte vahel

osaliselt ka 17. detsembril 2002. a sõlmitud ostu-müügileping. Nimetatud leping ja 2. märtsil 2004. a

sõlmitud leping ei olnud omavahel vastuolus, neil ei olnud sama ese ning hilisem leping ei asendanud

varasemat lepingut. 17. detsembri 2002. a lepingu järgi kehtisid selle lepingu lisad kuni nendest

tulenevate kohustuste täitmiseni ning nende täitmine jätkus 2004. aastal. 2. märtsil 2004. a sõlmitud

lepinguga lepiti kokku uutes müüdavate kaupade kogustes ning varasemast lepingust tulenevaid

kohustusi selles ei lõpetatud ning üle ei kantud. 2. märtsil 2004. a sõlmitud lepingust ei järeldu, et

kauba lõpplattu transportimise kohustus on kostjal. Lepingu p 3.4 sätestab võimaluse, et transpordi

korraldab hageja. Arvestades 2002. aasta lepingut, mille p 5.1.11 järgi oli hagejal kauba

transportimise kohustus, ning hageja käitumist, oli kostjal õigustatud ootus, et hageja korraldab

jätkuvalt vilja äravedu. Maakohus hindas tõendeid piisava põhjalikkusega.

Kostjal tekkis kahju hagejapoolse lepingulise kohustuse rikkumise tõttu, s.o tekkinud kahju on selle

asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohtu tuvastatud asjaolude kohaselt pidi hageja vilja kostja

kuivatist oma transpordiga ära vedama, kuid vaatamata korduvatele lubadustele ta seda õigeaegselt ei

teinud. Sellega rikkus hageja VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise kohustust. Eeltoodu tõttu

ei olnud kostjal võimalik viljakoristust jätkata (uut saaki ei olnud kostja kuivatis oleva vilja tõttu

võimalik kusagile paigutada) ning märkimisväärne osa viljast hävines põldudel, mistõttu kostjal

tekkis varaline kahju VÕS § 128 lg 2 tähenduses. Arvestades müüdava asja eripära, pidi hageja sellist

tagajärge ette nägema. Pooled olid VÕS § 209 lg 1 järgi kokku leppinud, et vilja üleandmise kohaks

on kostja kuivati, kostja oli vilja hageja käsutusse andmiseks valmis pannud ja hagejale

valmispanekust teatanud. VÕS § 209 lg 2 järgi tuleb lugeda asja üleandmise kohustus sellega kostja

poolt täidetuks. Hageja ei teatanud kostjale ka lõppladu, kuhu kostja oleks saanud vilja ise viia,

vältimaks kahju tekkimist. Teistele isikutele ei olnud kostjal võimalik hageja jaoks kasvatatud vilja

müüa, kuna pooltel oli siduv leping, mida kostja oli kohustatud täitma, vältimaks lepingus

kokkulepitud sanktsioonide rakendumist. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks teha

järelduse, et kostja ei teinud mõistlikult vajalikku kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Hageja ei

ole tõendanud, et tema tõttu kahju ei tekkinud.

Kostja võis oma nõude hageja vastu tasaarvestada ning hageja nõue kostja vastu on VÕS § 186 p 2 ja

§ 197 lg 2 järgi lõppenud, mistõttu tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 8 lg-t 2, millest tulenevalt on

leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingupooled võivad lepingulistest kohustustest

vabaneda kas lepingulistel või seadusest tulenevatel alustel. 2. märtsil 2004. a sõlmitud lepingu p 3.4

sätestab, et juhul, kui kauba transpordi lõpplaoni korraldab hageja, tasub tootja transpordikulud

vastavalt esitatud arvetele. Siit tulenes see, et eelduslikult oli lõpplattu kauba transportimise kohustus

kostjal. Kui seda peaks tegema hageja, siis peab kostja nimetatud kulutused hüvitama. Vaatamata

sellele, et lepingus oli asja üleandmise koht sätestatud selgelt, on kohtud otsustes märkinud

vastupidist. Lepingus sätestatut ei saa tunnistajate ütlustele tuginedes ümber hinnata.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt ka VÕS § 125 lg-t 3, mille järgi peab võlgnik vallasasja müüma,

kui see on selgelt võlausaldaja huvides või kui võlausaldaja teatab, et ta nõuab asja müümist. Kostja

võttis omaks, et lasi viljal põllul rikneda, ning kohtud pidasid kostja käitumist õiguspäraseks.

Ringkonnakohtu põhjendus, et teistele isikutele ei olnud kostjal võimalik hageja jaoks kasvatatud

vilja müüa, kuna pooltel oli siduv leping, mida kostja oli kohustatud täitma, vältimaks lepingus

kokkulepitud sanktsioonide rakendumist, on väär. VÕS § 125 lg 3 käsitlebki selliseid juhtumeid, kui

poolte vahel on siduv leping ning üks pooltest on sattunud vastuvõtuviivitusse. Isegi juhul, kui kohus

leidnuks, et hageja sattus vastuvõtuviivitusse, tulenes seadusest kostja kohustus vili realiseerida.

Seetõttu on kostja tehtud tasaarvestus õigusliku aluseta. Õiguspärane oleks olnud müügiga seotud

kulutuste tasaarvestamine kostja poolt. Sellele võimalusele viitab ka VÕS § 125 lg 6.

Ringkonnakohtu istungil soovis hageja esitada tõendi selle kohta, et kostja müüs K AS-ile 2005. aasta

septembris ja oktoobris rapsi. Selle tõendi sai hageja alles 20. aprillil 2006. a, mistõttu tal ei olnud

võimalik seda varem esitada. Ringkonnakohus lükkas tõendi tagasi, märkides, et see ei ole

asjakohane. Kuna ringkonnakohus pidanuks asjas kohaldama VÕS § 125 lg-t 3, mis oleks välistanud

kostja õiguse tasaarvestusele, pidanuks kohus hageja poolt esitatud tõendi vastu võtma, sest see tõend

näitas, et kostjal oli äripartnereid, kellele vilja müüa.

7. Kostja leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamata ning palub selle rahuldamata jätta. Hageja

soovis ringkonnakohtu istungil lubamatult laiendada hagi alust. Hageja ei vaidlustanud esimese astme

kohtus kostja tasaarvestust põhjusel, et kostja oleks pidanud ja saanud põllule jäänud koristamata

vilja müüa kolmandatele isikutele ning et selline käitumine oleks olnud hageja huvides. Sellest

tulenevalt ei olnud kostjal vajadust ega ka võimalust vaielda vastu VÕS § 125 lg 3 väidetavale

rikkumisele ning tõendada, et ta ei ole VÕS § 125 lg-st 3 tulenevaid kohustusi rikkunud.

Ringkonnakohus ei rikkunud ka menetlusõiguse norme, kui jättis ringkonnakohtu istungil hageja

esitatud tõendi vastu võtmata. Hagejal ei olnud takistust õigel ajal tõendite kogumiseks ja

esitamiseks.

8. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma kirjalike seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 lg 1

p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab

TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

10. Kohtud on tuvastanud, et vaidlusalusel perioodil, s.o 2004. aasta sügisel kehtis poolte vahel kaks

lepingut ! 17. detsembril 2002. sõlmitud ostu-müügileping ning 2. märtsil 2004. a sõlmitud

teraviljakasvatuse leping. Hageja kohustus lepingute järgi ostma kostjalt teravilja ja varustama kostjat

vilja tootmiseks vajalike tarvikutega ning kostja kohustus hagejale müüma teravilja ja tasuma

tarvikute eest.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kes pidi pooltevaheliste lepingute järgi korraldama kauba veo ja kus

pidi toimuma kauba üleandmine. Vastustest nendele küsimusele sõltub vastus ka kolmandale

vaidlusalusele küsimusele, kas hageja oli vastuvõtuviivituses 2004. a sügisel.

12. Kolleegium käsitleb esmalt küsimust, kes pidi lepingu järgi korraldama kauba veo.

17. detsembri 2002. a lepingu p 5.1.11 järgi kohustus hageja vedama kostja kaubad vastuvõtjale

lepingu lisades sätestatud tähtaegadel. 2. märtsi 2004. a lepingu p-st 3.1 tulenevalt võetakse kaubad

vastu hageja määratud lõpplaos; p 3.4 kohaselt juhul, kui kauba transpordi lõpplaoni korraldab

hageja, tasub kostja transpordikulud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli 17. detsembri 2002. a

lepingu järgi kauba vedamise kohustus hagejal ning hageja poolt kostjale väljendatud tahteavaldusi

arvestades oli kostjal õigustatud ootus, et hageja korraldab vilja äraveo ka 2. märtsil 2004. a sõlmitud

lepingu järgselt.

Kolleegium leiab, et 2. märtsil 2004. a sõlmitud lepingu p-st 3.4 ei saa teha selget järeldust, et kauba

veo pidi korraldama hageja.

Selgitamaks küsimust, kes pidi korraldama kauba veo, tuleb tõlgendada lepingute sisu. Lepingu sisu

väljaselgitamisel tuleb juhinduda VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi

lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Seega tuleb lepingu

tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda,

kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid.

Lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta

VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik.

VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt,

kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas

arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4!6 märgitud asjaoludega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

12. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06 (RT III 2007, 3, 21)). Kolleegiumi arvates ei

ole usutav, et pooltega sarnane mõistlik isik pidi lepingu p 3.4 mõistma selliselt, et äraveo korraldab

hageja. Sellest lepingupunktist saab järeldada vastupidist, s.t et vedamise kohustus oli kostjal ning

hageja korraldab äraveo üksnes juhul, kui kostja seda ei tee. Seda kinnitab ka asjaolu, et samast

lepingupunktist tulenevalt, kui transpordi korraldab hageja, tasub transpordikulude eest kostja. Kostja

väide, et tal oli 17. detsembri 2002. a lepingut arvestades õigustatud ootus, et transporti korraldab

edasi hageja, ei ole põhjendatud, sest sel juhul tekib küsimus, miks ei reguleeritud 2. märtsi 2004. a

lepingus transpordi korraldamist sarnaselt 17. detsembri 2002. a lepinguga, kus oli märgitud

transpordi korraldamine selgelt hageja kohustuseks.

13. Teisena käsitleb kolleegium küsimust selle kohta, kus pidi toimuma kauba üleandmine.

Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et pooled olid VÕS § 209 lg 1 järgi kokku leppinud, et vilja

üleandmise kohaks on kostja kuivati, kostja oli vilja hageja käsutusse andmiseks valmis pannud ja

hagejale valmispanekust teatanud. Seega sai VÕS § 209 lg 2 järgi lugeda, et kostja on asja

üleandmise kohustuse täitnud.

Kolleegium ringkonnakohtu järeldusega ei nõustu. Asja müügilepinguga kohustub müüja VÕS § 208

lg 1 järgi andma ostjale üle asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga

kohustub müüjale tasuma ostuhinna ja võtma asja vastu. Tulenevalt VÕS § 85 lg-st 1 peab võlgnik

kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Pooled leppisid 2. märtsi 2004. a

lepingu p-s 3.1 kokku, et kaup võetakse vastu hageja määratud lõpplaos. Sellega kohustus hageja

teatama kostjale kauba vastuvõtmiseks lõpplao. Kuna 2. märtsi 2004. a lepingu järgi pidi kauba veo

korraldama kostja (vt otsuse p 12), siis kohaldub praegusel juhul VÕS § 209 lg 4, mille järgi, kui

müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse. Seega pidi

kostja kauba vedama ja üle andma hageja määratud lõpplaos.

14. Ringkonnakohus järeldas, et tuvastamist leidis hagejapoolne vastuvõtuviivitus. Ringkonnakohtu

otsuse kohaselt ei teatanud hageja aga kostjale lõppladu, kuhu kostja oleks saanud vilja viia.

Kolleegium nõustub selle järeldusega. Seetõttu on õige ka järeldus, et lõpplao teatamata jätmisega

rikkus hageja pooltevahelise lepingu p 3.1 ning VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise

kohustust. Kuna tõendatud on, et hageja ei teatanud kostjale lõppladu, ei omagi asjas iseenesest

tähtsust, kes pidi korraldama kauba äraveo, sest kostjal puudus võimalus kaupa üle anda.

15. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata VÕS

§ 125 lg 3. Selle sätte kohaselt peab võlgnik vallasasja müüma, kui see on selgelt võlausaldaja

huvides või kui võlausaldaja teatab, et ta nõuab asja müümist. Hageja ei vaidlustanud maakohtu

otsust VÕS § 125 lg 3 väära kohaldamise tõttu ega esitanud ka apellatsioonkaebuses selle sätte

väidetava rikkumise aluseks olevaid asjaolusid. Asja materjalidest nähtuvalt ei tuginenud hageja ka

esimese astme kohtus asjaolule, et kostja oleks pidanud ja saanud põllule jäänud koristamata vilja

müüa kolmandatele isikutele ning et selline käitumine oleks olnud hageja huvides. Samuti ei ole

hageja alama astme kohtutes tõendanud asjaolu, et kostja on vilja müünud kolmandatele isikutele.

Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe menetlusosalisele ette võimalust tugineda kassatsioonkaebuses

asjaolule, millele ei ole alama astme kohtutes viidatud (vt ka Riigikohtu 18. veebruari 1999. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-23-99 (RT III 1999, 8, 86)).

16. Kolleegium leiab siiski, et kuigi ringkonnakohus jättis põhjendatult kohaldamata VÕS § 125 lg 3,

ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud kostjal võimalik hageja jaoks

kasvatatud vilja müüa teistele isikutele, kuna pooltel oli siduv leping. VÕS § 125 lg 3 järgi peab

võlgnik vallasasja müüma, kui see on selgelt võlausaldaja huvides või kui võlausaldaja teatab, et ta

nõuab asja müümist.

VÕS § 125 lg 3 eesmärgiks ongi reguleerida võlgniku kohustust võlgnetav asi müüa, et sellega

vabastada ennast kohustuse täitmisest võlausaldaja ees ning vältida viivitusse sattumist.

Ringkonnakohtu tõlgenduse kohaselt ei saaks VÕS § 125 lg-t 3 üldse kohaldada, sest selle

kohaldamine eeldabki siduva kohustuse (lepingu) olemasolu.

17. Eeltoodust tulenevalt (vt otsuse p 13!16) leiab kolleegium, et kuigi transpordi pidi korraldama

kostja ja hageja vastuvõtuviivituses olemise tõttu pidi kostja seaduse järgi kauba müüma, ei ole

põhjust ringkonnakohtu otsust tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks, sest hageja ei tuginenud

õigel ajal VÕS § 125 lg-le 3 (vt otsuse p 15).

18. Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et ringkonnakohus rikkus tõendi vastuvõtmata jätmisel

menetlusõiguse normi. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool vastavalt TsMS § 652 lg-

le 4 oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kohtuotsuses hindamata

tõendeid hindab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi üksnes juhul, kui asjaolu, millele

tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või asjaolu või tõendit ei saanud

varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel,

mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja

lahendamist esimese astme kohtus. Seega peab pool põhjendama tõendi hilisemat esitamist

apellatsioonkaebuses. Tõendit hilinemisega esitada sooviv pool võtab endale riski, et

apellatsioonikohus võib jätta tema esitatud tõendi vastu võtmata, kui ta pole järginud TsMS § 652 lg-

s 4 sätestatut ja põhjendanud kaebuses või vastuses uue tõendi esitamist ja kui puuduvad sama

paragrahvi lõikes 3 nimetatud alused (vt ka Riigikohtu 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

111-03 (RT III 2003, 33, 340)). Hageja ei põhjendanud apellatsioonkaebuses, miks ta ei saanud

objektiivsete takistuste tõttu tõendit esitada. Tõendi hilisemat esitamist ei ole põhjendatud ka

kassatsioonkaebuses.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Peeter Jerofejev