3-2-1-146-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-146-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

H. U hagi AS-i I vastu palga maksmiseks ja palga

maksmisega viivitamise eest viivise nõudes, keskmise palga

nõudes lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ja 7210

krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2006. a otsus asjas nr 2-05-

1805

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. U kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja H. U (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Urmas Kõrgesaar.

Kostja AS I (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Karl Saavo.

Asja läbivaatamise kuupäev

15. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2006. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata

H. U nõue palga maksmiseks ja lõpparve maksmata jätmise eest ühe kuu keskmine palga

saamiseks, samuti kohtukulude osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Saata

asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada H. U kassatsioonkaebuselt 7. oktoobril 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11. mail 2005 Tartu Maakohtule esitatud hagis palus hageja kostjalt välja mõista palga 2004. aasta

märtsist kuni juunini 9920 krooni, viivise palga maksmisega viivitamise eest 0,5% maksmisele

kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest 2814 krooni 80 senti, ühe kuu keskmise palga lõpparve

väljamaksmisega viivitamise eest 2480 krooni ja tema poolt kostja eest tasutud trahvi eest 7210

krooni. Hagi põhjenduste kohaselt töötas hageja 9. veebruarist 2004 AS-is I autojuhina, kuid temaga

kirjalikku töölepingut ei sõlmitud. Hageja leidis, et temal oli kostjaga töösuhe ja ta ei ole saanud

pärast 11. juulit 2004. a, mil teda kostja territooriumile ei lubatud, väljateenitud palka ega lõpparvet.

Tööülesannete täitmisel tehti 19. aprillil 2004. a hagejale Poolas trahv, kuna kostja veokil olid

puudused. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni. Töövaidluskomisjoni 11. aprilli 2005. a otsuses leiti,

et poolte vahel oli töövõtuleping, ja menetlus lõpetati.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, väites, et pooltel ei olnud töösuhet. 9. veebruaril 2004 sõlmiti hagejaga

töövõtuleping. Kostja pakkus hagejale võimalust sõlmida tööleping, kuid hageja eelistas töötada

töövõtu korras, kuna ta oli tööhõiveametis töötuna arvel ja sai töötu abiraha. Töövõtuleping lõpetati

hagejaga seetõttu, et ta juhtis sõidukit joobeseisundis ja hilines sihtkohta. Hageja on kõik oma tasud

kätte saanud. Trahv määrati hagejale tema enda toime pandud rikkumiste eest.

3. Tartu Maakohus rahuldas 29. märtsi 2006. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas poolte

9. veebruaril 2004 sõlmitud lepingu töölepinguks. Maakohus luges töölepingu lõpetatuks töötaja

algatusel töölepingu seaduse (TLS) § 79 lg 1 alusel alates 11. juulist 2004 ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 12 400 krooni (saamata jäänud palk 9920 krooni ja lõpparve väljamaksmisega

viivitamise eest hageja ühe kuu keskmine palk 2480 krooni). Hagi trahvina makstud 7210 krooni

hüvitamiseks jättis kohus rahuldamata.

4. Apellatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled.

Hageja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsusega maakohtu poolt kostjalt välja

mõistmata jäänud 7210 krooni väljamõistmist.

Kostja taotles maakohtu otsuse tühistamist ning asjas menetluse lõpetamist nõude aegumise tõttu.

Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 alusel on töösuhetest tulenevate

õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või

kohtusse 4 kuud. Nõude esitamise tähtaeg algas 12. juulil 2004 ja aegus hiljemalt 12. novembril

2004. Avalduse töövaidluskomisjonile esitas hageja alles 19. novembril 2004. a.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 2 alusel on nõude aegumist õigus taotleda ka

apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas 26. septembri 2006. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse alusel

maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks

nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud

sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhud. Pooled ei vaidle selle üle, et nõude esitamise tähtaeg

oli neli kuud. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tuleks tähtaega arvutada. Ringkonnakohus leidis, et

hageja sai või vähemalt pidi oma rikutud õigustest teada saama 11. juulil 2004, kui hagejat tööle ei

lubatud. Seega hakkas sellest päevast kulgema aegumise tähtaeg ja nõude esitamise viimaseks

päevaks oli 12. november 2004. Kuna hageja esitas nõude töövaidluskomisjoni 19. novembril 2004. a

ja kostja on esitanud aegumise vastuväite, siis tuleb hageja nõue jätta rahuldamata, kuna aegumine

lõpetab perioodi, mil riik tagab isiku õiguste kaitse. Hageja töösuhtest tulenevad nõuded on aegunud.

Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja nõue kostja eest tasutud

trahvi 7210 krooni hüvitamiseks tuleb samuti jätta rahuldamata. Liiklusseaduse § 749 kohaselt on

tehnilise rikkega mootorsõiduki juhtimise eest karistus ette nähtud juhile. Liikluseeskirja § 68

kohaselt on juht kohustatud enne väljasõitu veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima teel olles selle

tehnoseisundit. Kuna hageja sõitis tehniliste puudustega sõidukiga, siis pidi tema ka trahvisumma

tasuma.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

tühistati maakohtu otsus osas, millega mõisteti hageja kasuks välja saamata jäänud palk 9920 krooni

ja lõpparve maksmata jätmise eest ühe kuu keskmine palk 2480 krooni. Hageja palus teha uue otsuse,

millega tema kasuks välja mõista saamata jäänud palk 9920 krooni. Ringkonnakohus leidis ekslikult,

et palganõudele kohaldub neljakuuline aegumistähtaeg. ITVS § 6 lg 1 järgi on töösuhetest tulenevate

õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või

kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul.

Sama paragrahvi 3. lõike järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Riigikohtu

30. jaanuari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-159-05 on leitud, et lõpparvet võib ITVS § 6 lg 3

kohaselt vaidlustada kolme aasta jooksul. Töötaja ei pea koos töölepingu lõpetamise vaidlustamisega

esitama palganõuet.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et ITVS § 6 lg 1

alusel on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise

tähtaeg neli kuud. Pooled ei vaielnud ringkonnakohtus selle üle, et aegumistähtaeg oleks olnud üle

nelja kuu. Palgaseaduse (PaS) § 32 lg 1 fikseerib lõpparve maksmise tähtaja. Hageja viide ITVS § 6

lg-le 3 on põhjendamatu, kuna praegusel juhul on aluseta esitada saamata jäänud töötasu nõuet

lõpparvest eraldi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hagi palga

maksmiseks ja lõpparve maksmata jätmise eest ühe kuu keskmise palga saamiseks. Tühistatud osas

tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb ringkonnakohtu

otsus jätta muutmata. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust palgaviivise ja tema tasutud trahvi

hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas.

9. Kassatsioonkaebuses on õigesti leitud, et ringkonnakohus on asjas vääralt kohaldanud aegumist.

ITVS § 6 lg 1 sätestab, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks

nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud

sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on töölepingu

lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu ja lõike 3 kohaselt on palga

maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Seega on seadusandja ühe erandina töösuhtest

tulenevate nõuete üldisest tähtajast sätestanud kolmeaastase nõude esitamise tähtaja palga maksmise

nõude kohta. Kuna hageja nõudis kostjalt saamata jäänud palka, siis tuleb hageja nõude esitamise

tähtaja suhtes kohaldada ITVS § 6 lg-t 3. Apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud hageja

palganõudele neljakuulist aegumistähtaega.

10. Õige pole ringkonnakohtu seisukoht, et pooled ei vaielnud asjas nõude töövaidlusorganisse

esitamise neljakuulise tähtaja üle. Toimikust nähtuvalt vaidles hageja vastu kostja väitele, et hageja

nõude esitamise tähtaeg on neli kuud (tlk 72). Kuigi kostja on menetluses aegumise kohaldamise

nõudes tuginenud ITVS § 6 lg-tele 1 ja 2, märgib kolleegium, et TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kostja

viidatud norm kohtule siduv ja kohus kohaldab seadust ise.

11. Palgaseaduse § 32 lg 1 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval maksma

töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. See säte ei reguleeri palganõude aegumist. Seega ei

saa sellest sättest teha järeldust, et pärast töölepingu lõppemist peab töötaja lõpparvena saamata palga

nõude esitama töövaidlusorganile nelja kuu jooksul. Lõpparvena saamata palga nõude esitamise

tähtaeg on tulenevalt ITVS § 6 lg-st 3 kolm aastat (vt ka Riigikohtu 30. jaanuari 2006. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-159-05 (RT III 2006, 6, 51)). Küll aga tuleneb PaS § 32 lg-st 1 muu hulgas see, et

töölepingu lõppemise korral ei rakendata palga maksmisele kollektiivlepingu, töösisekorra eeskirja

või töölepinguga kindlaksmääratud palga maksmise tavalisi tähtaegu ja töölepingu lõppemise päeval

tuleb töötajale saada olev palk välja maksta.

12. Palgaseaduse § 29 sätestab töötaja õiguse hüvitisele juhul, kui tööandja ei maksa talle lõpparvena

saada olevat palka töölepingu lõppemise päeval. Palgaseaduse § 29 kohaselt on tööandja kohustatud

lõpparve maksmisega viivitamise aja eest maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses

töölepingu seaduses sätestatud korras. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on lõpparve kinnipidamisel

tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise

päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.

13. Kolleegium leiab, et tulenevalt PaS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega

viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt

sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus asjas tuvastab, et kostja jättis

töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue

ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud

hüvitis.

14. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ITVS § 6 lg 3, mis sätestab palga maksmise nõude

esitamisele kolmeaastase tähtaja, jõustus 4. aprillil 2000. Enne seda kehtis palga maksmise nõudele

töösuhtest tulenevate nõuete esitamise üldine, neljakuuline tähtaeg.

15. Hageja esindaja esitas koos kassatsioonkaebusega taotluse õigusabile kulutatud 1416 krooni

hüvitamiseks. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seaduse §-st 3, jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik