3-2-1-138-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-138-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

S AS-i hagi Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu)

vastu 37 933 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 2-

05-2721

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja S AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kenno Vilippus.

Kostja Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu (allasutus

Rakvere Teater)), esindaja vandeadvokaat Küllike Namm.

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel R. T.

Asja läbivaatamise kuupäev

8. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2006. a otsus muutmata ja Eesti Vabariigi

kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S AS esitas 14. juunil 2005. a hagi Eesti Vabariigi vastu 37 933 krooni saamiseks. Hagiavalduse

kohaselt toimus 2. veebruaril 2001. a liiklusõnnetus, mille põhjustas R. T (kolmas isik) Rakvere

Teatri sõidukiga Mercedes-Benz. Liiklusõnnetuses sai kahjustusi Elektriteenused AS-ile kuuluv

sõiduk. Hageja väidab, et kolmandal isikul ei olnud eespool nimetatud sõiduki juhtimiseks vajalikku

C-kategooria sõiduki juhtimise õigust ning kolmas isik sai nimetatud haldusõiguserikkumise eest

karistada. Kuna kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures, hüvitas hageja kannatanule kahju

32 986 krooni. Esitatud hagis soovis hageja kostjalt saada kannatanule väljamakstud kahjuhüvitist ja

lisaks asja käsitluskulu 4947 krooni. Hageja esitas nõude kindlustusjuhtumi ajal kehtinud

liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 38 lg 2 p 3 alusel. Kuna Rakvere Teater volitas sõidukit

juhtima isiku, kellel ei olnud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust, siis juhindudes solidaarse

vastutuse põhimõttest, esitas hageja nõude riigi vastu.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hagi on esitatud vale isiku vastu. Liiklusõnnetuse ajal

kehtinud LKindlS § 38 lg 2 p 3 alusel oli kindlustusandjal õigus esitada regressinõudeid

kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava

kategooria sõiduki juhtimise õigust või oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki

juhtimise õiguseta isikule. Hageja ei ole tõendanud, et kostja andis juhtimisõiguse üle isikule, kellel

puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Samuti on hageja asunud ebaõigele seisukohale,

et tegemist on solidaarvastutusega. Seadusandja on ühemõtteliselt andnud võimaluse üheaegselt

nõude esitamiseks kahe isiku vastu, mitte kostja valimiseks vastavalt solidaarvastutuse põhimõtetele.

Kuna volikirjale ei ole alla kirjutanud Rakvere Teatri direktor, siis on kolmandale isikule väljastatud

volikiri tühine.

3. Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks kannatanule makstud

kindlustushüvitise 32 986 krooni ja kahjukäsitluskulud 4947 krooni. Maakohus ei nõustunud kostja

seisukohaga, nagu oleks LKindlS § 38 lg 2 p 3 mõtte kohaselt tegemist kindlustusvõtja ja sõidukit

juhtinud isiku osavastutusega ning et kindlustusandja nõue peaks vaidlusaluses asjas olema suunatud

üheaegselt nii kindlustusvõtja kui ka sõidukit juhtinud isiku vastu. Liikluskindlustuse seaduse § 38

tuleb tõlgendada kui tervikut ja see annab kindlustusandjale õiguse, otsustada, kas esitada tagasinõue

kindlustusvõtja või/ja sõidukit juhtinud isiku vastu, sõltumata asjaolust, et lõike 2 sõnastuses on

kasutatud sõna "ning". Kindlustusandja valiku kriteeriume ei ole võimalik piirata.

Kindlustusvõtja vastutus kindlustusandja ees tuleneb ka tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 449, mille kohaselt

on tööandja kohustatud hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötajate süü läbi nende tööülesannete

täitmisel, kuna praegusel juhul juhtis sõidukit kindlustusvõtja töötaja ja liiklusõnnetus toimus

tööülesannete täitmise käigus.

Rakvere Teatri 1. jaanuaril 2002. a kolmandale isikule väljastatud volikiri mootorsõiduki

kasutamiseks ei ole tühine. Pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik töötas õnnetuse toimumise ajal

(aga ka enne ja pärast seda) Rakvere Teatris ja kasutas tööülesannete täitmisel teatrile kuulunud

sõidukeid, sealhulgas ka liiklusõnnetuses osalenud veokit. Kostja ei ole kordagi väitnud, et kolmas

isik oleks õnnetuse toimumise ajal sõidukit kasutanud omavoliliselt. Volikirjale kirjutas alla küll

T. Kalm, kes töötas ja töötab senini Rakvere Teatris, kuid isegi juhul, kui tal puudus 1. jaanuaril

2002. a õigus konkreetset volikirja allkirjastada, pidi teatri direktor olema kursis teatri igapäevase

elukorraldusega ja olema teadlik, et teatri veokeid kasutavad teatri autojuhid. Igal juhul saab kuni

1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 103 lõike 2 alusel lugeda, et

teatri direktor kiitis oma tegeliku käitumisega T. Kalmu antud volikirja heaks.

Kostja ei vaidlustanud varakahju ja käsitluskulude suurust.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. TsÜS § 103 lg 2 eeldab, et heakskiit peab olema üheselt

väljendatud selleks pädeva isiku poolt. Rakvere Teatri direktor ei ole tagantjärele väljendanud

heakskiitu kolmandale isikul antud volikirja osas. Kolmas isik ei andnud seletusi vande all ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lõike 2 kohaselt on tõendiks vaid menetlusosalise

vande all antud seletus. Kohus pidanuks kohaldama võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lõiget 1, kuna

hagi rahuldamine täies ulatuses oli ebaõiglane ning mõistlikult vastuvõetamatu. Kolmas isik rikkus

tahtlikult ja teadlikult liiklusseadust. LKindlS § 38 lg 2 p 3 ei reguleeri solidaarset vastutust.

Nimetatud sätte kohaselt on kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada

regressinõudeid ka kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei

omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava

kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Ülalviidatud sättest ei tulene nende isikute solidaarset

vastutust, mistõttu on kohus põhjendamatult rahuldanud hagi eelviidatud sätte alusel. Hageja ei

esitanud nõuet TsK § 449 alusel, mistõttu on kohus väljunud hagi piiridest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus jättis 27. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse motiividest välja

põhjenduse, et kindlustusvõtja vastutus kindlustusandja ees tuleneb ka TsK §-st 449. See säte ei ole

asjas kohaldatav. Tsiviilkoodeksi § 449 reguleeris üldnormina organisatsiooni vastutust tema töötajate

süü läbi tekitatud kahju eest ega võimaldanud laiendada LKindlS §-s 38 sätestatud kohustatud isikute

ringi. Piiratud regressiõigust kohustusliku vastutuskindlustuse puhul ei saa laiendada lepinguvälist

kahju reguleerivate sätete kaudu. Sellisele seisukohale asus ka Riigikohus 19. juuni 2005. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-06.

Ülejäänud maakohtu põhjendustega ringkonnakohus nõustus ega pidanud vajalikuks neid tulenevalt

TsMS § 654 lg-st 6 korrata.

Vaatamata liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 38 lg 2 ebaõnnestunud sõnastusele,

võis kindlustusandja esitada regressinõude olenevalt asjaoludest kas ainult kahju tekitanud sõiduki

valdaja vastu, sõiduki valdaja või omaniku vastu, või ainult kindlustusvõtja vastu. Selliselt on

LKindlS § 38 lg-t 2 tõlgendanud ka Riigikohus oma 4. novembri 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

102-99. Nimetatud lahendis nõustus Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt LKindlS

§ 38 lg 2 sõnastusest tulenevalt on kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada

regressinõuded teatud juhtudel kindlustusvõtja vastu ning teatud juhtudel sõidukit juhtinud isiku

vastu. LKindlS § 38 lg 2 p-s 3 sätestatud juhtumil on kindlustusandjal õigus valida, kas esitada

regressinõue sõidukit juhtinud isiku vastu, kes ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust,

või omaniku vastu, kes oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise

õiguseta isikule. Kehtiva liikluskindlustuse seaduse redaktsioonis ei ole muudetud regressinõude

esitamise põhimõtteid, vaid on üksnes selgelt välja kirjutatud, kelle vastu ja millistel juhtudel

kindlustusandja võib esitada regressinõude. Kehtiva LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt on

kindlustusandjal õigus esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui

sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise

õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta

isikule.

Alusetu on kostja etteheide solidaarvastutuse kohaldamisest. Maakohus asus seisukohale, et olenevalt

asjaoludest on kindlustusandjal õigus valida, kas ta esitab nõude sõidukit juhtinud isiku vastu või

omaniku vastu, kes andis sõidukijuhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.

Kostja on põhjendamatult suurt tähelepanu osutanud kolmanda isiku kasuks välja antud kirjaliku

volikirja kehtivusele. Teatrile kuuluvat sõidukit oli töötajal võimalik kasutada juhtkonna korraldusel

tööülesannete täitmisel või omavoliliselt. Kostja ei vaidlusta maakohtu järeldust, mille kohaselt ei

väitnud kostja kordagi, et kolmas isik oleks 2. veebruaril 2001. a sõidukit omavoliliselt kasutanud.

Alusetu on kostja seisukoht, et kohus oleks pidanud VÕS § 140 lg 1 alusel vähendama temalt

väljamõistetud hüvitist. Esiletoodud asjaoludest ei nähtu, et regressinõude esitamine kostja vastu

oleks äärmiselt ebaõiglane või mõistlikult vastuvõetamatu. Seadus lubab kindlustusandjal esitada

regressinõude sõiduki omaniku vastu, kes andis juhtimisõiguse üle vastava kategooria sõiduki

juhtimise õiguseta isikule. Kolleegium peab omaniku vastutust ka õiglaseks, arvestades, et tegemist

oli tööandja ja töötaja vahelise suhtega, kus töötaja täitis tööandjalt saadud korraldust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Kohtud on jätnud tähelepanuta kostja esitatud tõendi selle kohta, et lavastusjuhil T. Kalmul ei olnud

õigust kolmandale isikule volitust anda. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kolmandal isikul puudus

õigus sõidukit juhtida ning vastupidist ei ole kohtumenetluses tõendatud. Kolmas isik kasutas

sõidukit omavoliliselt. Seega ei ole täidetud LKindlS § 38 lg 2 p-s 3 sätestatud vastutuse eeldus !

sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule !, kuivõrd kostja

ei andnud kolmandale isikule juhtimisõigust üle. Kolmanda isiku seletus, mille kohaselt ta pidi

liiklusõnnetusse sattunud auto ära tooma remonditöökojast, ei ole tõend, sest see seletus ei ole antud

vande all (TsMS § 229 lg 2). Lisaks ei ole kolmanda isiku antud seletus usaldusväärne. Kolmas isik ei

töötanud teatris autojuhina ega täitnud liiklusõnnetuse toimumise ajal tööülesandeid.

Kohus on meelevaldselt tõlgendanud LKindlS § 38 lg 2 p 3 sõnastust. See säte ei anna

kindlustusandjale õigust valida, kas esitada nõue sõidukit juhtinud isiku või kindlustusvõtja vastu.

Nimetatud säte reguleerib osavastutust. Kohus on alusetult otsinud õigustust "seaduse ebaõnnestunud

sõnastusest". LKindlS § 38 lg 2 p-s 3 on seadusandja määratlenud sõidukit juhtinud isiku ning

kindlustusvõtja osavastutuse.

Hagi rahuldamine täies ulatuses on äärmiselt ebaõiglane ning mõistlikult vastuvõetamatu, kuivõrd

tegelik kahju põhjustaja on kolmas isik, kes jääb täielikult vastutuseta. Kohus oleks pidanud

kohaldama VÕS § 140.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kui isik tegutseb olukorras, millest võib järeldada, et

ta tegutseb teise isiku ülesandel, loetakse tema volitus tõendatuks. Kolmas isik andis seletuse, mille

kohaselt ta kasutas õnnetuses osalenud autot igapäevaselt oma tööülesannete täitmiseks.

Kostja jättis tähelepanuta TsMS § 231 lg 4, mille kohaselt ei pea tõendama asjaolu, mis on omaks

võetud. Kostja kolmanda isiku ütlust ümber ei lükanud. Kostja viidatud tõendi hindamine ei oleks

toonud kaasa teistsugust kohtuotsust. Kostja ei taotle asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks

saatmist, kuigi Riigikohus ei saa ise tõendeid hinnata.

LKindlS § 38 lg 2 p 3 tõlgendamisel eelistab kostja grammatilist tõlgendamist sisulisele

tõlgendamisele. Hageja arvates ei ole probleem selles, vaid regressinõude aluseks on tegevuse

etteheidetavus võlgnikule. Hageja toetab ringkonnakohtu seadusetõlgendust, et valik, kas vastutab

kindlustusvõtja või juht, saab olla alternatiivne.

Kostja toodud asjaolud ei anna alust VÕS § 140 kohaldamiseks. Kostjalt hüvitise väljamõistmine ei

jäta teda õiguskaitsest ilma. Kostjal on õigus makstu kolmandalt isikult välja nõuda alusetu

rikastumise sätete alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

9. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse normi.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik töötas õnnetuse toimumise ajal teatris

ja kasutas tööülesannete täitmisel teatri sõidukeid, sh veokit, millega põhjustati liiklusõnnetus, ja selle

üle, et kostja ei ole kohtumenetluses väitnud, et kolmas isik kasutas 2. veebruaril 2001. a sõidukit

omavoliliselt. Ringkonnakohus märkis, et teatri sõidukit oli kolmandal isikul võimalik kasutada teatri

korraldusel või omavoliliselt ning kostja ei ole ümber lükanud kolmanda isiku seletust

ringkonnakohtu istungil selle kohta, et ta tõi sõiduki töökojast ära teatri haldusjuhi korraldusel. Seega

on ringkonnakohus järginud TsMS § 654 lg-tes 5 ja 6 sätestatud põhjendamiskohustust.

10. Põhjendatud ei ole kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on tõlgendanud LKindlS

§ 38 lg 2 p 3 meelevaldselt, kui ta leidis, et kindlustusandjal on õigus valida, kelle vastu selle sätte

alusel nõue esitada.

Kostja leiab, et liikluskindlustuse seaduse see säte niisugust valikuvõimalust ei anna ja väljamakstud

kindlustushüvitise nõue oleks tulnud esitada osavastutuse põhimõttest lähtuvalt nii kostja kui ka

kolmanda isiku vastu. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal kindlustusandjana oli õigus

esitada LKindlS § 38 lg 2 p 3 alusel regressinõue üksnes kahju põhjustanud sõiduki juhi tööandja

vastu või nii tööandja kui ka sõidukit juhtinud töötaja vastu.

11. 2. veebruaril 2001. a toimunud liikluskindlustusjuhtumi kohta on kohtud tuvastanud järgmised

asjaolud: kolmas isik on kindlustusvõtja töötaja, ta täitis sel päeval, s.o liiklusõnnetuse põhjustamise

ajal, tööandja korraldust, juhtides kostja sõidukit, mille juhtimiseks tal juhtimisõigust polnud. Hageja

kindlustusandjana hüvitas liiklusõnnetuses kannatanule liiklusõnnetusega tekitatud kahju.

12. Vastavalt 1. juulini 2002. a kehtinud TsK § 460 lg-le 1 on teise isiku tekitatud kahju hüvitanud

isikul tagasinõudeõigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei

ole kehtestatud teistsugust määra. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud LKindlS § 1 lg 2 järgi

on liikluskindlustuse kindlustusobjekt tsiviilvastutus, mis kaasneb sõiduki omaniku või omaniku

poolt juhtima volitatud isiku (kindlustatu) poolt sõidukiga liikluskahju tekitamisega. Liikluskahju

hüvitamise põhimõtted on sätestatud sama seaduse §-s 27. Liikluskahju hüvitatakse isikule

(kannatanule), kellel ei teki tsiviilvastutust seoses sama liikluskahju tekitamisega, kui kahju on talle

tekitatud sõidukiga, mille suhtes vastavalt liikluskindlustuse seadusele tuleb sõlmida

liikluskindlustusleping (LKindlS § 27 lg 1). Liikluskahju hüvitab liikluskindlustuse seaduses ning

liikluskindlustuse lepingutingimustes ettenähtud korras ja kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses

liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja (LKindlS § 27 lg 5). Kuni

1. juunini 2001. a kehtinud liikluskindlustuse seadus sätestab kindlustusandja regressiõiguse §-s 38.

Kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil on õigus esitada regressinõudeid ka

kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu LKindlS § 38 lg 2 p 3 järgi, kui sõidukit juhtinud

isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või oli andnud sõiduki juhtimise üle

vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Lähtudes TsK §-s 460 sätestatud

üldpõhimõtetest, on ka liiklusõnnetuses kannatanule kahju hüvitamise korral kindlustusandjal õigus

esitada tagasinõue liikluskahju eest vastutava isiku vastu. Seega tuleb vastata küsimusele, kes

vastutab vaidlusaluses asjas kannatanule liikluskahju tekitamise eest, st kas selleks isikuks on kostja

või kostja ja kolmas isik koos.

Kuna TsK § 449 järgi on organisatsioon kohustatud hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötajate

süü läbi nende töökohustuste täitmisel, siis selles asjas tuvastatud asjaoludel ei vastuta kahju

põhjustaja vahetult kannatanu ees ja selle kahju eest vastutab kannatanu ees tööandja, s.o kostja.

Kuna liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest vastutavaks isikuks selles asjas on kostja, siis oli hagejal

õigus lähtuvalt LKindlS § 38 lg 2 p-st 3 esitada kindlustushüvitise tagasinõue üksnes kostja vastu.

Kostja väide, et temalt hüvitise väljamõistmisel vabaneks liiklusõnnetuse vahetu põhjustaja varalisest

vastutusest, ei ole põhjendatud. Töötaja vastutus tööandja ees tuleneb töölepingust ja Eesti NSV

töökoodeksi IX peatükist "Tagatised tööliste ja teenistujate materiaalse vastutuse korral" (§ 125 jj).

13. Kolleegium märgib vastuseks kostja väitele, et ringkonnakohus oleks pidanud asjas kohaldama

VÕS § 140 lg-t 1, et võlaõigusseadus kehtib alates 1. juulist 2002. a ning praegusel juhul ei kohaldu.

V. Kõve, J. Luik, L. Laarmaa