3-4-1-14-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-14-06

Otsuse kuupäev

31. jaanuar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask ning liikmed Eerik Kergandberg, Ants Kull, Villu

Kõve ja Jüri Põld

Kohtuasi

Vabariigi Presidendi taotlus tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi

aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus põhiseadusega

vastuolus olevaks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vabariigi Presidendi taotlus ja tunnistada Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise

seadus põhiseadusega vastuolus olevaks

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lõike 3 kohaselt lahendatakse Saksa

riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise

kokkuleppega.

2. 28. oktoobril 2002 tunnistas Riigikohtu üldkogu otsusega asjas nr 3-4-1-5-02

(RT III 2002, 28, 308) ORAS § 7 lõike 3 vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) § 13 lõikega 2 ja

§-ga 14 nende koostoimes, kuna see ei vasta õigusselguse põhimõttele ning rikub isikute õigust

korraldusele ja menetlusele. Riigikohus leidis, et kuni omandireformi aluste seadus ei ole

õigusselguse põhimõttega kooskõlla viidud, ei saa otsustada Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

Eestist lahkunud isikutele (ümberasunutele) kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega

erastada vara.

3. 12. aprillil 2006 tunnistas Riigikohtu üldkogu osaotsusega asjas nr 3-3-1-63-05

(RT III 2006, 13, 123) ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks ja lükkas otsuse jõustumise selles osas

12. oktoobrini 2006 edasi tingimusel, et selleks ajaks ei ole jõustunud ORAS § 7 lõiget 3 muutev või

kehtetuks tunnistav seadus.

4. Riigikogu võttis 14. septembril 2006 vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse

§ 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse. Vabariigi President jättis 20. septembri 2006. a otsusega

nr 1065 nimetatud seaduse välja kuulutamata ning tegi Riigikogule ettepaneku seadust uuesti arutada

ja viia see põhiseadusega kooskõlla. 27. septembril 2006 võttis Riigikogu seaduse muutmata kujul

uuesti vastu.

5. Vabariigi President jättis Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks

tunnistamise seaduse uuesti välja kuulutamata ja esitas 4. oktoobril 2006 Riigikohtule taotluse

tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks.

Vabariigi Presidendi taotlus laekus Riigikohtusse 6. oktoobril 2006.

6. 12. oktoobril 2006 kaotas ORAS § 7 lõige 3 Riigikohtu otsuse jõustumise tõttu kehtivuse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Vabariigi President leiab, et vaidlustatud seadus on põhiseadusevastane, kuna see ei sisalda piisavat

regulatsiooni selleks, et vastata PS §-st 10 tulenevale õigusselguse nõudele, samuti on seadus

vastuolus PS §-s 13 sätestatud igaühe õigusega riigi ja seaduse kaitsele.

Vabariigi President põhjendab oma taotlust Riigikohtu üldkogu otsustega asjades nr 3-4-1-5-02 ja

3-3-1-63-05. Taotluse kohaselt ei sisalda vaidlustatud seadus Riigikohtu nimetatud otsustega nõutavat

piisavat ja selget menetluslikku regulatsiooni kohalikele omavalitsustele, et läbi vaadata

ümberasunute vara tagastamise või kompenseerimise taotlused. Samuti jätab seadus piisava

regulatsiooni puudumise tõttu riigi ja seaduse kaitseta isikud, kellele on antud õigustatud ootus vara

tagastamiseks ja kompenseerimiseks, aga ka isikud, kellel on vaidlusaluse vara tagastamisest

keeldumise korral õigus seda erastada. Lisaks on taotluses märgitud, et vaidlustatud seadusega

laiendati sisuliselt omandireformi õigustatud subjektide ringi, mis erineb seadusandja algsest tahtest

ja seaduse hilisematest muudatustest.

8. Riigikogu nimel arvamust avaldanud Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et vaidlustatud seadus

on põhiseadusega kooskõlas, ja palub jätta taotluse rahuldamata.

Arvamuse kohaselt annab vaidlustatud seadus piisava ja selge õigusliku aluse ORAS § 7 lõikega 3

hõlmatud isikutele vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks. Nendele isikutele tagastatakse vara

omandireformi aluste seaduse üldpõhimõtete järgi ja vajadust täiendava regulatsiooni järele ei ole.

Seadus paneb kohalikele komisjonidele kohustuse vaadata seni läbivaatamata avaldused üheksa kuu

jooksul läbi. Ka vaidlustatud seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamine ei kõrvaldaks taotluses

nimetatud väidetavat vastuolu õigusriigi printsiibiga, kuna õiguslik selgusetus jätkuks olukorras, kus

ORAS § 7 lõige 3 on juba kehtetu.

Lähtudes eluruumide erastamise seaduse (EES) § 22 lõigetest 61 ja 62, saavad õigusvastaselt

võõrandatud eluruumide üürnikud esitada avaldusi eluruumide, mille tagastamiseks või

kompenseerimiseks on esitatud avaldus, erastamiseks kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või

õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Kuigi

erastamisväärtpabereid sai kasutada erastatava vara eest tasumiseks kuni 31. detsembrini 2006, saab

erastamiseks kasutada ka muid EES § 8 lõikes 1 lubatud maksevahendeid, eelkõige raha. Sama

seaduse § 10 lõikes 1 on toodud ka tööaasta arvestuslik väärtus rahas. Seega puuduvad seaduslikud

takistused erastamistoimingute tegemiseks.

Vaidlustatud seadusega on kohalikele omavalitsustele antud vähemalt minimaalsed juhised

omandireformi menetluse korraldamiseks. Suur osa menetlusest on reguleeritud Vabariigi Valitsuse

tasandil ning olemasolevad volitusnormid omandireformi aluste seaduses on piisavalt avarad, et

Vabariigi Valitsus saaks teha vajalikud menetluslikud muudatused.

ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega ei laiendatud omandireformi õigustatud subjektide ringi.

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse punkt 5, ORAS § 7 lõike 3 kuni 12. oktoobrini 2006 kehtinud

redaktsioon ning vastav kohtupraktika viitavad sellele, et ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud isikute näol

on tegemist omandireformi õigustatud subjektidega, kelle vara tagastamise või kompenseerimise osas

valitses kuni 12. oktoobrini 2006 riikidevahelise lepingu sõlmimata jätmise tõttu õigusselgusetus.

9. Õiguskantsler leiab, et taotluses ei ole toodud piisavaid kaalutlusi ja põhjendusi, mis võimaldaks

abstraktse hindamise tulemusena jõuda järeldusele, et seadus on põhiseadusega vastuolus, ning palub

jätta taotluse rahuldamata.

Õiguskantsleri arvates on taotluse menetlemine lubatav, kuigi Vabariigi President taotleb sisuliselt

Riigikogu tegevusetuse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Taotluses ei ole aga välja toodud,

missuguste õiguste teostamiseks puuduvad omandireformi õigustatud subjektidele suunatud

regulatsioonid ning missuguste eriolukordade lahendamiseks puuduvad juhised omandireformi

kohustatud subjektidele. Vaidlustatud seaduse § 2 lõige 2 on piisavalt selge. Ka on kohtupraktikas

eelnevalt tuvastatud, et ümberasunuteks ORAS § 7 lõike 3 mõttes loetakse nii 1939. kui 1941. aastal

ümberasunuid ning et nende isikute suhtes kohalduvad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

ja kompenseerimise menetluses omandireformi aluste seaduse üldnormid.

Õiguskantsler möönab, et ümberasunutele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise praktiliste küsimuste täiendava reguleerimise vajadus ei ole välistatud, kuid

menetluskorda saab olemasolevatele volitusnormidele tuginedes täiendada Vabariigi Valitsus.

Vabariigi Valitsuse tegevusetuse põhiseadusepärasust saab tuvastada konkreetse normikontrolli

raames.

10. Justiitsminister on seisukohal, et menetlus tuleb lõpetada, kuna Vabariigi President ei ole esitanud

menetluse algatamise eelduseks olevat põhistatud taotlust. Alternatiivselt leiab minister, et taotlus

tuleb jätta rahuldamata.

Justiitsministri arvates ei ole taotluses viidatud ühelegi konkreetsele probleemile, mis jääks

ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisel lahendamata, ega ühelegi konkreetsele regulatsioonile, mis

on puudu. Justiitsminister ei näe vaidlustatud seaduse jõustumisel rakendusprobleeme, mis välistaks

vara tagastamise või tekitaks tagastamismenetluses ületamatuid probleeme. Seadus on ka piisavalt

selge. Ümberasunutele vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise menetlus toimub üldiste

reeglite alusel. Eriregulatsiooni kehtestamiseks puudub vajadus. Paljud vara erastamise ja tagastamise

rakenduslikud probleemid on lahendatavad Vabariigi Valitsuse määruste tasemel ning vastavad

volitusnormid muutmist ei vaja. Rakendusaktide võimalik täiendamise vajadus ei muuda vaidlustatud

seadust põhiseadusevastaseks. ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega ei laiendatud

omandireformi õigustatud subjektide ringi.

11. Eesti Linnade Liidu arvates peab ümberasunute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise,

kompenseerimise või erastamise küsimused lahendama eelkõige täitevvõim ja seadusandja. Kohalike

omavalitsuste tehtavad kulutused õigusvastaselt võõrandatud vara taotluste uuesti läbivaatamiseks,

samuti tagastatavate majade üürnike elamispinnaga kindlustamiseks tuleb kohalikele omavalitsustele

hüvitada riigieelarvest. Eesti Linnade Liidul ei ole andmeid, kui suuri kulutusi toob kaasa taotluste

uuesti läbivaatamine. Omavalitsustes puuduvad reeglina andmed ümberasunute, nendele kuulunud

vara ja omandireformi käigus ORAS § 7 lõike 3 alusel eitava vastuse saanud isikute kohta. Need

asuvad maavalitsustes, mille juures tegutsesid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise komisjonid, mis võtsid laekunud avaldusi vastu.

12. Eesti Maaomavalitsuste Liit leiab, et ilmselt eeldab ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamine

täiendava õigusliku regulatsiooni väljatöötamist. Andmete puudumise tõttu ei ole võimalik

prognoosida omandireformi lõpuleviimisega kaasnevate toimingute ja kulutuste mahtu ning selleks

vajaminevat aega. Kulutused on tõenäoliselt märkimisväärsed ning hõlmavad kulutusi taotluste

menetlemiseks ning tagastatavate majade üürnike elamispinnaga kindlustamiseks.

VAIDLUSTATUD SEADUS

13. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus sätestab:

"§ 1. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (RT 1991, 21, 257; RT I 2006, 25, 184)

§ 7 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. (1) Käesoleva seaduse §-st 1 ei tulene õigust esitada uusi õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avaldusi.

(2) Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikud komisjonid vaatavad

üheksa kuu jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest omal algatusel läbi kõik õigusvastaselt

võõrandatud vara kohta esitatud avaldused, mis jäeti läbi vaatamata Eesti Vabariigi omandireformi

aluste seaduse § 7 lõike 3 tõttu."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium analüüsib kõigepealt taotluse lubatavust (I) ja lahendab seejärel taotluse (II).

I

15. Vabariigi Presidendi taotlus jõudis Riigikohtusse 6. oktoobril 2006. 12. oktoobril 2006 jõustus aga

Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05 osas, millega tunnistati

ORAS § 7 lõige 3 kehtetuks. Seega on ORAS § 7 lõige 3 kehtetu, sõltumata Vabariigi Presidendi

taotluse menetlemise tulemusest.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab seetõttu vajalikuks analüüsida, kas tekkinud olukorras

on taotluse läbivaatamine veel võimalik, st kas vaidlustatud seadus omab veel reguleerimiseset ja

oleks põhimõtteliselt jõustatav. Seejärel annab kolleegium hinnangu taotluse lubatavusele kitsamas

mõttes.

16. Kuna vaidlustatud seaduse § 1 kordab põhiosas Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni

punktis 2 öeldut ning ei sisalda lisatingimusi, ei tooks sellist sätet sisaldava seaduse jõustamine kaasa

uusi õiguslikke tagajärgi võrreldes juba varem jõustunud Riigikohtu otsusega. Juba kehtetut

seadusesätet ei ole võimalik teist korda kehtetuks tunnistada. Siiski ei takista see iseenesest sätet

kehtetuks tunnistava seaduse põhiseaduspärasuse hindamist. Pealegi ei tähenda ORAS § 7 lõike 3

kehtetuks muutumine alates 12. oktoobrist 2006 seda, et vaidlustatud seadus oleks kaotanud täielikult

oma sisu. Nimelt sisalduvad selle seaduse §-s 2 ka ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega

seonduvad rakendussätted, mis oleksid põhimõtteliselt kohaldatavad ka pärast

12. oktoobrit 2006.

Seega ei takista ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks muutumine iseenesest taotluse lahendamist.

17. Vabariigi President vaidlustab Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks

tunnistamise seaduse põhiseadusele vastavuse õigusselgusetuse ja piisavate menetlusreeglite

puudumise tõttu, mille abil kohalikud omavalitsused saaksid lahendada ümberasunute õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlusi ning tagastatud eluruumide erastamise

avaldusi. Seega vaidlustab Vabariigi President esmajoones seadusandja tegevusetuse

põhiseaduspärasuse.

18. Seadusandja tegevusetus või ebapiisav tegevus võib olla põhiseadusega vastuolus ning

Riigikohtul on võimalik seadusandja tegevusetuse põhiseadusevastasus põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses ka tuvastada. Riigikohus on oma varasemas praktikas pidanud võimalikuks

seadusandja tegevusetuse vaidlustamist ka Vabariigi Presidendi poolt abstraktse normikontrolli

raames, st põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 järgi. Vabariigi President võib

seadusandja tegematajätmise vaidlustada siis, kui andmata jäänud norm kuuluks just vaidlustatud

õigusakti koosseisu või see on vaidlustatud õigusaktiga olemuslikult seotud. Vaidlustada ei saa

norme, mille Vabariigi President on varem mõnes teises seaduses juba välja kuulutanud (vt

Riigikohtu 2. detsembri 2004. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 3-4-1-20-04 (RT III 2004, 35, 362), p-d 44-46).

Seega tuleb taotluse lubatavuse väljaselgitamiseks hinnata, kas puuduvad normid, millele taotluses

viidatakse, peaksid kuuluma just vaidlustatud seaduse koosseisu või on sellega olemuslikult seotud.

19. Kolleegium ei nõustu justiitsministriga, et taotluses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele

probleemile, mis jääks ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisel lahendamata, ega ühelegi

konkreetsele regulatsioonile, mis puudub. Vabariigi President viitab oma taotluses puuduvatele

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetlusreeglitele, mis oleksid

rakendatavad ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise järel ümberasunute taotluste lahendamisel.

Teisalt leiab Vabariigi President, et regulatsiooni puudumise tõttu jäävad riigi ja seaduse kaitseta

isikud, kellele on antud õigustatud ootus vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks, samuti isikud,

kellel on vaidlusaluse vara tagastamisest keeldumise korral õigus erastada seda üldistel alustel.

Taotlusest võib järeldada, et Vabariigi Presidendi arvates ei võimalda ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks

tunnistamise järel vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise taotluste korrektset lahendamist

omandireformi aluste seaduse, selle alusel kehtestatud õigusaktide ja vaidlustatud seaduse ning

nendega seonduvate õigusaktide kohane üldine menetluskord.

Seejuures viidatakse taotluses ka kohtuasjas nr 3-3-1-63-05 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuse punktis

30 märgitule, mille kohaselt: "Üldkogu rõhutab, et ümberasunutele kuulunud vara suhtes tehtav

otsustus on alus praktiliste küsimuste lahendamiseks vajaliku edasise õigusliku regulatsiooni

väljatöötamiseks. [---] Seadusandlikku lahendamist vajaksid kindlasti veel mitmed küsimused, mis

vältimatult kaasnevad ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega. Olemasolev regulatsioon pole

mõeldud kasutamiseks olukorras, kus 2006. aastal tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7 lõige 3, milles

sätestatud põhimõtted said alguse juba Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse punktist 5.

Omandireformi praktilise küljega tegelevad kohalikud omavalitsused vajavad uues olukorras

tegutsemiseks selget õiguslikku regulatsiooni."

20. Valdav osa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise

menetluse regulatsioonist sisaldub omandireformi aluste seaduses ja Vabariigi Valitsuse poolt selle

seaduse alusel antud määrustes. Samas on osa olulisi tagastamise ja kompenseerimise menetluse ning

erastamismenetluse aspekte reguleeritud ka teistes seadustes. Nii sisalduvad eluruumide erastamise

olulised reeglid eluruumide erastamise seaduses. Erastamisväärtpaberite kasutamisega seonduvat

reguleeritakse aga ka erastamisseaduses.

21. Kui taotluses viidatud probleemid ja menetlusreeglite puudumine takistavad oluliselt vara

tagastamist, kompenseerimist ja erastamist, jääb saavutamata vaidlustatud seaduse põhiline eesmärk,

milleks on Riigikohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks

tunnistamine ja sellest tuleneva õigusliku olukorra korrastamiseks üleminekusätete andmine. Seetõttu

leiab kolleegium, et taotluses viidatud puuduolevad regulatsioonid peaksid kuuluma vaidlustatud

seadusse või on sellega vähemalt olemuslikult seotud.

Seega on Vabariigi Presidendi taotlus lubatav ning taotluses toodud regulatsioonide puudumise

põhiseadusevastasuse korral on võimalik põhiseadusevastaseks tunnistada ka vaidlustatud seadus.

II

22. Taotluse kohaselt loob ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamine piisavaid menetlusnorme

andmata õigusselgusetu olukorra, mis on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õigusselguse nõudega ning ei

vasta PS §-dest 13 ja 14 tuleneva üldise menetlus- ja korraldusõiguse nõuetele. Samuti ei taga

nimetatud seadus Vabariigi Presidendi arvates isikutele, kellele on antud õigustatud ootus vara

tagastamiseks ja kompenseerimiseks, ning erastamiseks õigustatud isikutele piisaval määral üldist

kaitseõigust.

Tulenevalt sellest, et PS §-s 13 sätestatud üldine kaitseõigus on igaüheõigus, mis tuleb tagada

võrdselt kõigile, tõstatavad Vabariigi Presidendi väited eespool nimetatud isikute gruppide riigi ja

seaduse kaitseta jätmisest ka küsimuse regulatsiooni kooskõlast võrdse kohtlemise põhimõttega.

23. Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma

kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide

sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes

(õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava

selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. Normi määratletuse

hindamisel on mõõdupuuks normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik (vt selle

kohta ka nt Riigikohtu 15. detsembri 2005. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-05

(RT III 2006, 1, 2), p-d 22-24).

24. Ümberasunutele vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse reeglid koosnevad ühelt poolt

juba varem kehtestatud üldistest tagastamise ja kompenseerimise menetluse reeglitest ja teiselt poolt

vaidlustatud seaduse §-s 2 sätestatud menetlusnormidest. Vabariigi President leiab, et õigusselgusetu

olukord tekib nende normide koosmõjus.

25. Kolleegiumi arvates järeldub vaidlustatud seaduse § 2 lõikest 1, mille järgi ORAS § 7 lõike 3

kehtetuks tunnistamisest ei tulene õigust esitada uusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise avaldusi, seadusandja ilmne tahe, et need isikud, kes võiksid nõuda õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kuid ei esitanud selleks varem avaldust, uut

avaldust esitada ei saa.

Vaidlustatud seaduse § 2 lõike 2 järgi on aga ilmne, et vara tagastamise või kompenseerimise

avaldused, mis esitati tähtaegselt, kuid jäeti ORAS § 7 lõike 3 tõttu läbi vaatamata, tuleb uuesti läbi

vaadata, st nende menetlus tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

kohalike komisjonide algatusel uuendada. Vaidlustatud seadus ei takista ka nende avalduste

menetlemist, mille menetlemine on peatatud või ei ole muul põhjusel lõppenud või mille lahendamise

seaduslikkuse kohta on pooleli kohtumenetlus (vt nt Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsust

asjas nr 3-3-1-63-05 (RT III 2006, 46, 385)).

26. Vaidlustatud seaduse § 2 ei näe ette, et uuesti vaadataks läbi need õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avaldused, mis jäeti ORAS § 7 lõike 3 tõttu rahuldamata. Samuti ei

tule vaidlustatud seaduse kohaselt uuesti läbi vaadata vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi,

mis küll algselt rahuldati, kuid mille suhtes tehtud otsus tunnistati hiljem kehtetuks (vt nt Riigikohtu

15. juuni 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-62-05

(RT III 2005, 25, 255).

27. Kolleegiumi arvates võimaldab vaidlustatud seaduse regulatsioon eelnimetatud küsimuste osas (vt

käesoleva otsuse punkte 25 ja 26) piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või

teine tegu kaasa toob, ning ei ole seetõttu iseenesest õigusselgusetu.

28. Menetlus peab olema suunatud isiku õiguste kaitsele, vastasel korral võib isikul osutuda

võimatuks oma õigusi realiseerida. Põhiseaduse §-s 13 sätestatud üldine kaitseõigus on igaüheõigus,

mis peab olema tagatud kõikidele isikutele võrdselt ja seondub seetõttu PS § 12 lõikes 1 sätestatud

võrdse kohtlemise põhimõttega.

29. Vaidlustatud seadus näeb ette, et õigus menetlusele tagatakse nendele ümberasunutele, kelle

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus on jäetud läbi vaatamata,

samas kui nendel ümberasunutel, kelle vara tagastamise ja kompenseerimise avaldused jäeti

rahuldamata, oma õiguste realiseerimise võimalused puuduvad.

Riigikohus on 22. märtsi 1999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 (RT III 1999, 10, 102) leidnud,

et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikud komisjonid pidid juhul,

kui nad tuvastasid, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on

esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, jätma sellise

taotluse oma otsusega ORAS § 7 lõike 3 alusel rahuldamata. Sellest lahendist nähtub, et ORAS § 7

lõike 3 tõttu tuli vara tagastamise või kompenseerimise avaldus jätta nimelt rahuldamata, mitte läbi

vaatamata. Eeldusel, et taotluste menetlemise praktika juhindus Riigikohtu 1999. a seisukohast, tagab

vaidlustatud seaduse § 2 lõige 2 oma õiguste kaitse vaid ühele grupile isikutele nende seast, keda

ORAS § 7 lg 3 puudutas.

Kuna vaidlustatud seadus tagab üldise kaitseõiguse koosmõjus üldise menetlus- ja korraldusõigusega

vaid ühele isikute grupile, esineb samaaegselt ka üldise võrdsusõiguse riive.

30. Vaidlustatud seaduse vastuvõtmisele eelnenud aruteludest ei ole võimalik leida põhjust, miks

seadusandja otsustas isikute võrdsusõigust koosmõjus üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja

korraldusõigusega sellisel kujul piirata. Kolleegium ei näe ka ise ühtegi mõistlikku põhjust, mis võiks

olla vaidlustatud seadusega ettenähtud piirangu eesmärgiks. Seega on tegemist ebaproportsionaalse ja

põhiseadusega vastuolus oleva üldise võrdsusõiguse, üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja

korraldusõiguse piiranguga.

31. Kolleegium märgib, et vaidlustatud seaduses võib esineda veel probleeme vara tagastamiseks,

kompenseerimiseks või erastamiseks õigustatud isikute erineva kohtlemise põhiseaduspärasusega. Nii

näiteks ei saa vaidlustatud seaduse § 2 lõike 1 järgi vara tagastamise või kompenseerimise avaldust

esitada isikud, kes ORAS § 7 lõikest 3 tulenevalt avaldust varem ei esitanud, oodates riikidevahelise

lepingu sõlmimist.

32. Samuti juhib kolleegium tähelepanu, et eluruumi erastamiseks õigustatud isikud ei saa

erastamisväärtpabereid erastamisseaduse § 29 lõike 1 järgi enam erastatavate eluruumide eest

tasumiseks kasutada. Kuigi sama seaduse § 291 lõike 2 järgi hüvitatakse kasutamata

erastamisväärtpaberid nimiväärtuses rahas, võib hüvitise saamine sama sätte järgi vähemalt osaliselt

kuni viieks aastaks edasi lükkuda. Ka see võib takistada eluruumide erastamist, isegi kui

erastamisavaldus esitati tähtaegselt. Seda ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevat

probleemi vaidlustatud seadus ei lahenda.

33. Kolleegium leiab, et vaidlustatud seaduse §-s 2 ettenähtud reeglid ei lahenda põhiseaduspäraselt

ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvaid õiguslikke küsimusi ja tekitavad erinevaid

ümberasunute gruppe ebavõrdselt koheldes pigem probleeme juurde. Sisuliselt ei ole Riigikogu

olulises osas täitnud asjas nr 3-3-1-63-05 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuse punktis 30 märgitut, mille

kohaselt tuli ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks

välja töötada tõhus regulatsioon, mis võimaldaks ümberasunutel ja õigusvastaselt võõrandatud

eluruumide erastamiseks õigustatud isikutel oma õigusi realiseerida.

34. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et vaidlustatud seadus ei vasta põhiseaduse §-dest 13, 14 ja

§ 12 lõikest 1 tulenevale üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse võrdse kaitse

põhimõttele.

35. Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium taotluse ja tunnistab Vabariigi Presidendi poolt välja

kuulutamata jäetud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise

seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.

Märt Rask, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Villu Kõve, Jüri Põld