3-2-1-137-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-137-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. P hagi N. U vastu 376 428 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-14675

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. U kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. P (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja N. U (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Asko Pohla

Asja läbivaatamise kuupäev

8. jaanuar 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2006. a otsus osas, milles N. U mõisteti

V. P kasuks välja intress 38 100 krooni ületavas osas, samuti kohtukulude jaotuse osas.

2. Lugeda N. U V. P kasuks välja mõistetuks põhivõlana 38 100 krooni ja intressina 38 100

krooni.

3. Mõista V. P välja N. U kasuks kohtukulude katteks 5355 krooni.

4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2006. a otsus ja Harju Maakohtu

27. aprilli 2006. a otsus osas, millega mõisteti N. U 154 krooni 30 senti postikuluna

riigituludesse.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada.

6. Tagastada N. U kassatsioonkaebuselt 7. oktoobril 2006 tasutud kautsjon 3764 krooni 30 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30. juunil 2005 esitas V. P (hageja) Tallinna Linnakohtule hagi N. U (kostja) vastu, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista 376 428 krooni.

Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale 1994. a oktoobris sõlmitud suulise laenulepingu alusel

3000 USA dollarit (USD). 14. märtsil 1996 andis kostja hagejale võlakirja, milles kohustus maksma

laenu kasutamise eest igas kuus intressi 8% laenusummalt (s.o 240 USD) ja tagastama laenu

21. märtsiks 1996. Kostja ei ole hagejale laenu vaatamata korduvatele meeldetuletustele tagastanud

ega intressi tasunud. Hageja on laenulepingu üles öelnud. Hageja võlgnevus on kokku 376 428

krooni, mis moodustub põhivõlast 38 100 krooni (3000 USD, Eesti Panga kursi järgi 1 USD = 12,70

krooni) ja intressist 338 328 krooni (s.o 26 640 USD 111 kuu eest, 240 USD päevas).

2. Kostja tunnistas hagi põhivõla osas.

Kostja väitis, et ta andis võlakirja kolmanda isiku kohustuste katteks. Kuni hagi esitamiseni ei ole

hageja kostjalt laenu tagastamist nõudnud, mistõttu kostja uskus, et hageja on laenu tagastamise

nõudest loobunud. Kostja palus hagi intressinõude osas jätta rahuldamata, kuna hageja on teadlikult

lasknud võlal peaaegu kümne aasta jooksul kasvada suuruseni, mida kostjal ei ole võimalik tagasi

maksta. Intressi ja viivise summa ei või ületada põhivõlga.

3. Harju Maakohus (kes menetles asja alates 1. jaanuarist 2006) rahuldas 27. aprilli 2006. a otsusega

hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 76 200 krooni. Lisaks mõistis maakohus

kostjalt hageja kasuks viimase kohtukulude katteks välja 7048 krooni ning riigituludesse postikulude

katteks 154 krooni 30 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kinnitas kostja 14. märtsil 1996 kirjalikult, et ta on laenanud

11. oktoobril 1994 hagejalt 3000 USD intressiga 8% kuus ja kohustus laenu tagastama 21. märtsiks

1996. Hagi õigeksvõtuga on poolte sõlmitud leping 3000 USD (Eesti Panga kursi alusel arvutatuna

38 100 krooni) laenamiseks tõendatud.

Hageja on arvestanud intressi 111 kuu ehk 9 aasta ja 3 kuu eest kokku 338 328 krooni. Hageja

pöördus hagiga kostja vastu kohtusse viimasel päeval enne nõude aegumist, kuid alles 9 aastat ja 3

kuud pärast laenusumma sissenõutavaks muutumist. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kostjalt

korduvalt nõudnud laenu tagastamist. Seega on ta laenu rohkem kui üheksa aasta vältel

sissenõudmata jätmisega viinud kostja väärarvamusele, et ta ei nõua enam võlga ega kasuta

võlatunnistust kostja vastu. Hageja nõutud intressisumma 338 328 krooni ületab laenu 38 100 krooni

ligi üheksa korda. Lähtudes eeltoodust ning tulenevalt kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 108 lg-st 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-st 1 ei ole hageja käitunud hea usu

põhimõttest lähtuvalt, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat intressi vähendada ja

mõista intress välja põhinõudega samas suuruses, s.o 38 100 krooni ulatuses.

Kuna kohus rahuldas hageja nõudest 20,24%, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks vastavalt välja

riigilõivu katteks 4048 krooni. Vajalik ja põhjendatud tasu esindaja osutatud õigusabi eest on kohtu

arvates 3000 krooni.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus rahuldas hageja

nõude intressi saamiseks osaliselt, ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

intress 338 328 krooni.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata kujul kehtima.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse intressivõla

osalise väljamõistmise osas ja mõistis uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja intressi 338 328

krooni. Ringkonnakohus muutis ka kohtukulude jaotust, mõistes kostjalt hageja kasuks viimase

kohtukulude katteks välja 42 000 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja on kohustatud hagejale tagasi

maksma laenulepingu järgse põhivõla 38 100 krooni. Vaidlus on selle üle, kui palju peab kostja

maksma hagejale intressi.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et hageja rikkus hea usu põhimõtet, mistõttu tuleb

väljamõistetavat intressi vähendada põhivõla suuruseni. 14. märtsi 1996. a laenulepingus (võlakirjas)

kohustus kostja tagastama 3000 USD suuruse võla nädala jooksul, s.o 21. märtsiks 1996 ja pooled

leppisid kokku intressimääras 8% kuus. Laenulepingu kehtivuse üle pooled ei vaidle. Sel ajal

kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 ja § 174 järgi tuli kohustused täita nõuetekohasel

viisil ja kindlaksmääratud ajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele ning ühepoolne keeldumine

kohustuse täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei olnud lubatud. Kuna kostja ei ole

hagejale laenu tagastanud, ei vabane ta ka lepingujärgse intressi tasumise kohustusest. Intress ei ole

erinevalt viivisest või leppetrahvist sanktsioon laenu tagastamisega viivitamise eest, vaid on tasu

laenu kasutamise eest. Seadus ei sätesta võimalust kohtul vähendada intressivõlga lähtuvalt poolte

käitumisest pärast lepingu sõlmimist. Pealegi ei saa hagi esitamist aegumistähtaja jooksul pidada hea

usu põhimõtte rikkumiseks TsÜS § 108 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 tähenduses. Kostja ei saanud eeldada, et

hageja temalt võlga tagasi ei nõua. Kas ja mil viisil hageja kostjale võla tasumise kohustust meelde

tuletas, ei ole oluline. Suure intressivõla põhjustas kostja tegevusetus, mida ta oleks võinud võla

õigeaegse tasumisega vältida. Intressivõla arvestust ei ole kostja vaidlustanud. Seega tuleb kostjalt

lisaks põhivõlale välja mõista intress hagetud suuruses, s.o 338 328 krooni.

Kohtukuludena mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamisel tasutud riigilõivu

katteks 20 000 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks 16 000 krooni.

Lisaks mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks viimase maakohtus kantud õigusabikulude

katteks välja 3000 krooni ja ringkonnakohtus kantud õigusabikulude katteks samuti 3000 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ning jätta jõusse

maakohtu otsus või selle taotluse rahuldamata jätmise korral tühistada ringkonnakohtu otsus ning

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja taotles ka mõista hagejalt välja

kostja kassatsiooniastme õigusabikulud 10 271 krooni 90 senti ja kassatsioonikautsjon 3764 krooni

30 senti.

Kaebuse kohaselt on Riigikohus asunud seisukohale, et piiranguks intressi suuruses kokkuleppimise

osas on vastuolu heade kommetega ning selle hindamine ei ole asjaolude tuvastamine, vaid õigusliku

hinnangu andmine hagis ja kostja väidetes esitatud asjaoludele. Aegumistähtaja kestel esitatud hagi

lugemist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks õigustavad erandlikud asjaolud, mis tõid kaasa

hageja õiguse kaotamise. Hageja ei nõudnud võla tasumist üheksa aasta jooksul enne hagi esitamist,

kostja ei saanud teada, kellele ja kuidas kohustus tuleb täita, hagi on esitatud viimasel päeval enne

nõude aegumist, intressimäär on vastuolus heade kommetega ning hageja on kuritarvitanud oma

õigusi. Kui pool tugineb sellele, et tehingus määratud laenuintress on heade kommetega vastuolus,

peab kohus talle õigeaegselt selgitama, et väidetud asjaolud võivad olla tehingu tühistamise aluseks.

Tehingu tühistamise avalduseks võib lugeda ka kohtumenetluses avaldatut alates ajast, millal see

jõudis teise pooleni. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud tõendite ümberhindamist.

8. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu.

Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium lahendab esmalt kaebuse (I) ja seejärel käsitleb menetluskuludega seonduvat (II).

I

11. Hageja palub kostjalt välja mõista 376 428 krooni, mis koosneb põhivõlast 38 100 krooni ja

intressist 338 328 krooni. Kostja tunnistas hagi põhivõla osas ja maakohus mõistis põhivõla temalt ka

välja. Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud ning põhivõlg ei ole ka kassatsioonimenetluses

vaidluse all.

12. Intressina mõistis maakohus kostjalt välja 38 100 krooni. Apellatsioonkaebuse esitas selles osas

hageja, kes palus kostjalt välja mõista kogu nõutud intressi. Ringkonnakohus rahuldas

apellatsioonkaebuse ja mõistis intressi täies ulatuses (s.o 338 328 krooni) kostjalt välja.

Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või

tühistada ringkonnakohtu otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebusest nähtub, et kostja nõustub ringkonnakohtu otsusega osas, milles maakohtu ja

ringkonnakohtu otsusega kostjalt väljamõistetud intressisummad kattuvad, st 38 100 krooni osas.

Seega vaidlustab kostja (vaatamata eksitavalt sõnastatud kassatsioonitaotluse tekstile)

ringkonnakohtu otsust üksnes temalt 300 228 krooni väljamõistmise osas (338 328 - 38 100 krooni).

Kuna maakohtu otsust kostjalt intressi 38 100 krooni väljamõistmise osas apellatsioonimenetluses ei

vaidlustatud, ei saaks Riigikohus ringkonnakohtu otsust selles osas ka enam kontrollida (vt selle

kohta ka nt Riigikohtu 14. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-06 (RT III 2006, 30, 266),

p-d 12 ja 13).

13. Vaidluse all ei ole, et kostja võlgneb hagejale 38 100 krooni põhivõlana (vt käesoleva otsuse

p 11). See võlg tuleneb ringkonnakohtu otsuse järgi 14. märtsil 1996. a sõlmitud laenulepingust

(võlakirjast), mille järgi pidi kostja tagastama hagejale 3000 USD suuruse võla. Nii hagi kui ka

maakohtu otsuse, aga ka kostja kassatsioonkaebuse järgi on võlg tekkinud 1994. a oktoobris

(maakohtu otsuses ebatäpselt märgitud 11. oktoober, mis ei vasta võlakirja tekstile) ja kirjalikult

vormistatud 14. märtsil 1996. Ringkonnakohus on seega hinnanud võla tekkimise alust ja aega

erinevalt maakohtust, jätmata selle otsuses selgesõnaliselt märkimata. Maakohtu arvates tekkis võlg

enne 1996. aastat suulise laenulepingu alusel ja üksnes vormistati kirjalikult 1996. a, ringkonnakohus

leidis aga, et laenuleping sõlmiti (ja seega võlg tekkis) 1996. a.

See ei mõjuta siiski asja lahendamist, kuna laenuleping pidi TsK § 273 järgi olema sõlmitud

kirjalikult ning enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 1 järgi tõi kirjaliku vormi järgimata jätmine

üldjuhul kaasa tehingu tühisuse. Seega saab ka Riigikohus võlakirja hindamisel lugeda laenulepingu

kehtivalt sõlmituks alates 14. märtsist 1996 nagu tegi ka ringkonnakohus.

14. Alama astme kohtute otsuste järgi kohustus kostja tasuma võla hagejale 21. märtsiks 1996. Kuigi

see ei vasta otsesõnu võlakirja tekstile (mille järgi kostja "püüab laenu nädala aja jooksul tasuda"),

tõlgendasid alama astme kohtud poolte tegelikku tahet just selliselt ning pooled ei ole kohtu sellist

tõlgendust vaidlustanud. Selle tõlgenduse järgi on tegemist laenulepinguga, milles laenu tagastamise

aeg oli kokku lepitud (st tähtajalise laenulepinguga). Kolleegium võtab selle otsuse tegemisel aluseks.

Tähtajalise laenulepingu puhul muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks tähtpäeva saabumisel

automaatselt, st lepingu eelneva lõpetamiseta laenuandja poolt.

15. Kuna laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu

täitmisega seonduvat hinnata võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud

sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda

arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002 (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-66-05 (RT III 2005, 23, 245), p 11; 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05 (RT III

2005, 25, 260), p 15). Kolleegiumi arvates kehtib see nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas

kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus. See tähendab, et enne 1. juulit

2002 tekkinud võla tasumisega viivitamisel saab teistsuguse kokkuleppe puudumisel nõuda TsK

§ 231 lg 1 järgi intressi (viivist) 3% aastas ka viivituse eest pärast 1. juulit 2002.

Kolleegium märgib, et viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis

muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002. Nimetatud sätte järgi saab viivist teistsuguse kokkuleppe

puudumisel konkreetse võlaperioodi eest nõuda suuruses, mis vastaval ajavahemikul kehtis, kuna

viivisemäära aluseks olev VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär muutub perioodiliselt.

16. Võlakirjas on märgitud, et kostja laenas raha intressiga 8% kuus. Hageja on palunud intressina

välja mõista 338 328 krooni, arvestades intressi suuruses 240 USD kuus, kokku 111 kuu eest.

Kuigi ei hagis ega alama astme kohtute otsustes ole välja toodud täpset ajavahemikku, mille eest

hageja intressi arvestab, võib neist järeldada, et 111 kuud moodustab perioodi alates aprillist 1996 (st

alates esimesest võlgnetavast täiskuust) kuni juunini 2005 (hagi esitamise kuu lõpuni). Seega,

vaatamata võlakirja tekstile (millest võib ka järeldada, et intressi tuleb arvestada alates oktoobrist

1994), tõlgendab hageja ise intressi arvestamise algusena aprilli 1996. Sellest on lähtunud ka alama

astme kohtud ning seda vaidlustatud ei ole. Seega lähtub kolleegium sellest laenulepingu

tõlgendusest.

17. Eelneva põhjal tuleneb alama astme kohtute otsustest, et pooled sõlmisid 14. märtsil 1996

tähtajalise laenulepingu, mille kohaselt kostja pidi maksma 3000 USD hagejale 21. märtsiks 1996.

Seega oli laenulepingu tähtaeg üks nädal. See on kolleegiumi arvates ka ajavahemik, mille eest

hageja võiks kostjalt nõuda lepingujärgset intressi 8% kuus tasuna laenuraha kasutamise eest. Hageja

enda arvestuse järgi oleks selleks summaks 60 USD ehk 762 krooni. Selle aja eest aga hageja

tegelikult intressi ei nõudnudki, kuna tema intressiarvestus algab aprillist 1996 (vt käesoleva otsuse

p 16).

Lugedes laenulepingu tähtajaliseks, ei arvestanud ringkonnakohus laenu tähtajalisuse

materiaalõigusliku tähendusega. Sellega eksis ringkonnakohus TsK §-dest 182 ja 274 tuleneva

intressi (protsendi) mõiste sisustamisel ning laenulepingu tõlgendamisel (vt intressi mõiste kohta ka

nt Riigikohtu 23. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-97 (RT III 1997, 31/32, 332)). Kui

pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise

tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu

laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata,

kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise

kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi

arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).

Samasugusele seisukohale jõudis Riigikohus oma 12. detsembri 2006. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-

2-5-06 (RT III 2006, 47, 399), p 12. Ringkonnakohus asus seega ekslikult seisukohale, et

laenulepingus kokkulepitud intressi tuleb laenu kasutamise tasuna maksta pärast laenu tagastamise

aja möödumist.

18. Kehtiva VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab seadusjärgset viivist arvestada ka lepingujärgse

intressi suuruses, kui lepingujärgne intress on suurem seadusjärgsest viivisest. Kuigi tsiviilkoodeksis

sarnast regulatsiooni ei sisaldunud, ei olnuks selline kokkulepe iseenesest seadusega vastuolus ka

enne 1. juulit 2002. Aga isegi kui tõlgendada laenulepingut selliselt, et laenu tagastamisega

viivitamisel tuleks tasuda viivisena 8% kuus, ei oleks kolleegiumi arvates õigustatud kostjalt kogu

viivise väljamõistmine, st 338 328 krooni ulatuses. Arvestades asjaolu, et hageja on viivitanud laenu

sissenõudmisega üle üheksa aasta ning tuvastatud asjaolude järgi ei ole hageja kostjale võla

sissenõudmise kohta esitanud eelnevat kohtuvälist hoiatust ega teatanud, millal ja kuidas peab

maksmine toimuma, ning viivisesumma ilmselget ebaproportsionaalsust võrreldes võlgnetava

summaga, tuleks viivisesummat kolleegiumi arvates TsK § 194 lg 1 alusel vähendada vähemalt

võrdseks võlgnetava põhisummaga, s.o 38 100 kroonini (viivise vähendamise põhjuste kohta üldiselt

vt ka viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 13?24). Viivise vähendamist taotles

kostja sisuliselt hagile vastates, kui väitis, et laenulepingu puhul ei või intressi ja viivise summa

ületada põhivõlga. Sama summa mõistis kostjalt hageja kasuks intressina juba välja maakohus ning

see ei ole enam vaidluse all (vt käesoleva otsuse p 12). Seega ei kuuluks hageja intressinõue taotletud

ulatuses rahuldamisele ka juhul, kui kokkulepet tõlgendada selliselt, et kokkulepitud intressimäär

võiks olla viivise arvestamise alus ka pärast laenu tagastamise kohutustuse sissenõutavaks

muutumist.

Seetõttu puudub põhjus saata asi tagasi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule, tuvastamaks, kas

pooled võisid intressi kokku leppides pidada silmas tegelikult viivist. Pealegi tõlgendatakse

enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 64 lg 3 kohaselt tehingut kahtluse korral kohustatud isiku

kasuks.

19. Kui pooled ei ole viivist kokku leppinud, võinuks hageja alates laenu tagastamisega viivitusse

sattumisest nõuda seadusjärget viivist (intressi) TsK § 231 lg 1 alusel 3% aastas. Võlgnetavat summat

3000 USD arvestades oleks viivisesumma sel juhul aastas 90 USD ja kuus seega 7,5 USD. Hageja

arvestatud 111 kuu eest moodustaks see 832,5 USD, s.o ca 10 573 krooni. Ka see summa oleks

väiksem hageja kasuks juba intressina välja mõistetud 38 100 kroonist, mistõttu hageja TsK § 231

lg 1 alusel kostjalt midagi täiendavalt laenulepingu alusel nõuda ei saaks. Seetõttu ei õigustaks ka see

asja tagasisaatmist ringkonnakohtule.

20. Eelneva põhjal on ringkonnakohus andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu,

hinnates valesti esmajoones laenulepingu tähtajalisuse tähendust intressi arvestamisele. Seejuures ei

ole ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. Kolleegium saab seetõttu TsMS § 691 p 5

alusel ringkonnakohtu otsuse tühistada intressi väljamõistmise osas suuremas ulatuses kui 38 100

krooni, mille mõistis kostjalt hageja kasuks välja maakohus. Uue otsusega tuleb lugeda kostjalt

hageja kasuks välja mõistetuks 38 100 krooni intressi lisaks sama suurele põhivõlale.

21. Tulenevalt eelnevast ei käsitle kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väiteid menetlusnormide

rikkumise kohta. Riigikohus ei ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku

põhjendusega.

Siiski juhib kolleegium kostja tähelepanu sellele, et tema kaebus ei ole mitte tervikuna arusaadav ja

selle põhjendused on vähemalt osaliselt vastuolus kassatsioonitaotlusega. Nõustudes ühelt poolt

maakohtu otsusega endalt intressi väljamõistmise kohta (seega ka intressikokkuleppe kehtivusega),

leiab kostja teisalt, et intressikokkulepe on vastuolus heade kommetega, mille tagajärjeks oleks aga

kokkuleppe tühisus. Sama puudutab kostja väiteid, et tal oleks olnud õigus võlakirja tühistada.

22. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt ei saa ainuüksi

ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes lugeda vähemalt üldjuhul laenulepingut

tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada (vaidlustada) raskete

asjaolude ärakasutamise tõttu (vt nt Riigikohtu 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02

(RT III 2002, 27, 302), p-d 9?13; 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 (RT III 2002,

27, 305), p-d 9?12; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 145), p 20).

Samuti märgib kolleegium, et lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa pangalaenudega võrreldes

suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel ja mis võiks seetõttu olla lähtekohaks tehingu tühistamisele.

23. Samuti juhib kolleegium tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt aegumistähtaja

kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu

lõppenuks ainuüksi pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel

asjaoludel (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 (RT III 2003, 21, 207),

p 13; 17. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-06 (RT III 2006, 43, 363), p 13). Küll võib

selline käitumine olla aluseks nt põhivõlalt arvestatava viivise vähendamisele (vt ka käesoleva otsuse

p 18).

II

24. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st

3, otsustab kolleegium ka kohtukulude jaotuse poolte vahel ja määrab kindlaks hüvitatavate

kohtukulude suuruse. Kuna tsiviilasja hinna ja riigilõivu arvestamise reeglid on muutunud, peab

kolleegium vajalikuks käsitleda sellega seonduvaid küsimusi laiemalt.

25. Esimese astme kohtu menetluses tasus hageja hagilt riigilõivu 20 000 krooni (tlk 5) ning kandis

õigusabikuludena 2950 krooni (tlk-d 27?28). Lisaks on hageja nimetanud hagis õigusabikuludena

5900 krooni (tlk 7), mille kandmise kohta toimikus aga dokumente ei ole. Kostja maakohtus

kohtukulunimekirja ei esitanud. Apellatsioonimenetluses tasus hageja apellatsioonkaebuselt riigilõivu

16 000 krooni (tlk 43) ja kandis õigusabikulusid 9400 krooni (tlk-d 61?64). Kostja kandis

apellatsioonimenetluses õigusabikulusid 9735 krooni (tlk-d 65?68). Kassatsioonimenetluses tasus

kostja kassatsioonikautsjoni 3764 krooni 30 senti (tlk 87) ning kandis õigusabikulusid 10 271 krooni

90 senti (tlk-d 89?90).

26. Hagihind on käesolevas asjas hagi esitamise ajal 2005. a kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi

376 428 krooni, mis koosneb põhivõlast 38 100 krooni ja intressist 338 328 krooni. Kolleegium

märgib, et hagi hind ei muutunud menetluses sõltumata sellest, et alates 1. jaanuarist 2006 muutusid

tsiviilasja hinna ja riigilõivude arvestamise reeglid, mis kehtisid ka maakohtu otsuse tegemise ajal (vt

käesoleva otsuse p 28). See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel

aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.

27. Ringkonnakohus ei ole otsuses selgelt välja toonud kaebuse hinda, millest sõltub mh kohtukulude

jaotus. Apellatsioonkaebuse esitamisel on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 kohaselt sama, mis

esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Nimetatud sättest tuleneb, et kui hagihinna

arvestamise reeglid muutuvad pärast avalduse esitamist (vt ka käesoleva otsuse p 26 ja 28), lähtutakse

ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses siiski hagihinnast, mis oli asjal avalduse esitamise ajal ja

millest lähtus esimese astme kohus.

28. Kolleegium märgib, et erinevalt enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikust näeb kehtiv TsMS § 133 lg 1 ette, et hagihind arvutatakse põhinõude järgi, ning sama

paragrahvi 2. lõike järgi ei arvestata hagihinda arvutades kõrvalnõudena esitatud nõudeid intressile

(mh viivisele). Siiski näeb TsMS § 133 lg 2 teine lause ette erandi, et kohus arvestab kõrvalnõudeid

mõistlikus ulatuses, kui kõrvalnõue on põhinõudest suurem või sellega võrdne. Nimetatud sätte

tõlgendamisel tuleks kolleegiumi arvates kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis (olgu

kogumis või eraldi) ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul

põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi

apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb

kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see

nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule. Kuigi hinnata võib

TsMS § 137 lg 1 järgi samal põhjusel olla ka kassatsioonkaebus, tuleb sel juhul tasuda minimaalne

kautsjon (TsMS § 140 lg 2 järgi 400 krooni).

Kui intressi- või viivisenõue pannakse maksma eraldi menetluses (nt pärast põhinõude rahuldamist),

ei ole menetluslikult tegemist kõrvalnõudega ja asja hind arvestatakse sel juhul kõigis kohtuastmetes

TsMS § 124 lg 1 järgi.

29. Maakohtu menetluses riigilõivu tasumisel tuleb lähtuda avalduse, millelt riigilõivu tasuda tuleb,

kohtule esitamise ajast, mida arvestatakse sarnaselt TsMS § 362 lg-le 3 avalduse kohtule laekumise

ajast. See tuleneb nii TsMS §-st 123, § 139 lg-st 2 kui ka § 147 lg-st 1, aga ka enne 1. jaanuari 2007

kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 7 lg-test 1 ja 6 ning § 37 lg-test 1 ja 14. Samad põhimõtted

tulenevad kehtiva RLS §-st 9, § 11 lg-st 2 ning § 56 lg-test 1 ja 19. Kui riigilõivumäärad muutuvad

esimese astme kohtu menetluse kestel, ei anna see alust nõuda riigilõivu suurendamisel täiendava

riigilõivu tasumist ega riigilõivu alandamisel enam tasutud riigilõivu tagastamist.

30. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud RLS § 37 lg 14 järgi tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda

riigilõivu samas ulatuses, kui tasutaks avalduse esialgsel esitamisel esimese astme kohtule, ning sama

paragrahvi 15. lõike järgi tuli varalises vaidluses tasuda riigilõivu, lähtudes hagihinnast ja

apellatsioonkaebuses vaidlustatud summast. Sarnane on ka kehtiva riigilõivuseaduse regulatsioon

(RLS § 56 lg 19).

Nimetatud sätetest võib esmapilgul järeldada, et apellatsioonkaebuse esitamisel võetava riigilõivu

arvestamisel tuleb alati lähtuda riigilõivust, mida tuleb sellise nõudega hagi esitamisel

apellatsioonkaebuse esitamise ajal tasuda maakohtus. Samas on TsMS § 137 lg 1 kohaselt tsiviilasja

hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama asja hinnaga maakohtus, arvestades küll kaebuse ulatust (vt

käesoleva otsuse p 27). Viidatud riigilõivuseaduste sätteid ja TsMS § 137 lg-t 1 tuleb kolleegiumi

arvates lugeda koostoimes selliselt, et vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind

apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse

esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse

esitamise ajal.

31. Sarnaselt apellatsioonimenetlusega tuleb tsiviilasja hinda ja kassatsioonikautsjoni suurust

arvestada ka kassatsioonimenetluses. Seega on TsMS § 137 lg 1 järgi määrav tsiviilasja hind esimeses

kohtuastmes, kuid kautsjoni suurus arvestatakse pärast 1. jaanuari 2006 esitatud kaebuste puhul TsMS

§ 140 lg 2 järgi.

32. Eelneva põhjal arvestas maakohus käesolevas asjas õigesti hagi hinnaks 376 428 krooni, millelt

hageja tasus RLS-i lisa 2 enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsiooni kohaselt riigilõivuna õigesti

20 000 krooni.

Apellatsioonkaebuse esitas maakohtu otsuse peale hageja, kes palus mõista nõutud intressi kostjalt

välja täies ulatuses (s.o 338 328 krooni) maakohtu väljamõistetud 38 100 krooni asemel. Arvestades

kaebuse ulatust, on kaebuse hinnaks kehtiva TsMS § 137 lg 1 ja enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 48 lg 1 p 2 koostoimes seega 300 228 krooni (338 328 - 38 100 krooni).

Apellatsioonimenetluses tasus hageja apellatsioonkaebuselt RLS-i lisa 2 alates 1. jaanuarist 2006

kehtinud redaktsiooni kohaselt õigesti riigilõivu 16 000 krooni.

33. Kassatsioonimenetluses vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsust samuti 300 228 krooni ulatuses

(vt käesoleva otsuse p 12), mis on kassatsioonkaebuse hinnaks. Lähtudes TsMS § 140 lg-st 2, tuleb

kassatsioonikautsjoni tasuda 1% tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust. 1% 300 228 kroonist

on 3002 krooni 28 senti. Kautsjoni on tasutud aga 3764 krooni 30 senti. Seega on kautsjoni tasutud

ettenähtust 762 krooni 2 senti rohkem, mis tuleb kostjale TsMS § 150 lg 1 p 1 analoogia alusel

kohaldamisel tagastada, sõltumata kaebuse lahendamise tulemusest.

Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tagastatakse kogu kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel. Seadus ei

näe ette võimalust mõista tasutud kautsjon kostja kasuks välja hagejalt, nagu taotleb kostja (vt ka

Riigikohtu 18. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-06 (RT III 2006, 38, 323), p 18).

34. Hageja tasus riigilõivuna esimese astme kohtus 20 000 krooni. Hageja hagi 376 428 krooni

väljamõistmiseks rahuldatakse 76 200 krooni ulatuses, mis moodustab ca 20,24% taotletust. Enne

1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja lg 11 alusel tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja

esimese astme kohtus tasutud riigilõivu katteks samas proportsioonis 4048 krooni (nagu seda tegi ka

maakohus).

Apellatsioonimenetluses hageja tasutud riigilõiv 16 000 krooni jääb hageja enese kanda, kuna ta

vaidlustas maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis kokkuvõttes õigesti hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse rahuldanud ringkonnakohtu otsus tühistatakse kaebuse rahuldanud osas, st

maakohtu otsuse vaidlustanud kaebus jääb sisuliselt rahuldamata.

35. Esimese astme kohtus kandis hageja kuludokumentidega tõendatud õigusabikuludena 2950

krooni (vt käesoleva otsuse p 25). Arvestades hagi rahuldatud osa (20,24%), tuleb kolleegiumi

arvates sellest kostjalt enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi välja mõista 597 krooni.

Kostja esimese astme kohtus kohtukulude nimekirja ei esitanud.

Apellatsioonimenetluses kandis hageja õigusabikulusid 9400 krooni ja kostja 9735 krooni.

Kassatsioonimenetluses kandis kostja õigusabikulusid 10 271 krooni 90 senti. Kuna lõpptulemusena

tehakse apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses vaidlusaluse nõude osa suhtes otsus kostja kasuks,

kannab hageja oma õigusabikulud apellatsioonimenetluses ise. Lähtudes enne 1. jaanuari 2006

kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-st 1, on kostja kantud õigusabikuludest (19 671 krooni 90 senti)

maksimaalselt võimalik hagejalt välja mõista 5% rahuldamata jäänud hagi osast (st vaidlusalusest

300 228 kroonist), seega 15 011 krooni 40 senti. Kolleegium loeb asja keerukust ja kostja esindaja

eeldatavat tööpanust arvestades kostja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikulutusteks apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses kokku 10 000 krooni, ning mõistab selle summa välja hagejalt kostja kasuks.

36. Hagejalt ja kostjalt väljamõistetavate õigusabikulude tasaarvestuse tulemusena (10 000 - 597)

mõistab kolleegium hagejalt kostja kasuks õigusabikulude katteks välja 9403 krooni. Selle summa ja

kostjalt hageja kasuks välja mõistetud riigilõivu tasaarvestuse tulemusena (9403 - 4048) mõistab

kolleegium hagejalt kostja kasuks kohtukuludena välja 5355 krooni.

37. Maakohus mõistis lisaks kostjalt riigituludesse 154 krooni 30 senti postikulude katteks.

Menetlusdokumentide kättetoimetamise, edastamise ja väljastamise kulud olid TsMS § 143 p 4 enne

1. jaanuari 2007 kehtinud redaktsiooni järgi asja läbivaatamise kuludeks, st TsMS § 138 lg 2 järgi

kohtukuludeks ja TsMS § 138 lg 1 järgi ka menetluskuludeks. Sarnaselt olid postikulud

kohtukuludeks enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 46 p 2 ja § 52 p 5 järgi. Alates 1. jaanuarist

2007 on asja läbivaatamise kuludeks TsMS § 143 p 4 järgi üksnes menetlusdokumentide kohtutäituri

vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja

edastamise kulud, st postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise

kulusid menetluskulude hulka enam ei arvata. Lähtudes TsMS §-st 6, tuleb menetlustoimingu

tegemisel lähtuda toimingu tegemise aja seadusest. Seega ei saa kolleegium menetluskulude

kindlaksmääramisel poolelt postikulu selliselt enam välja mõista, nagu tegi maakohus. Seega tuleb

ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tühistada ka kostjalt riigituludesse 154 krooni 30 sendi

väljamõistmise osas.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu