3-1-1-92-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-92-06

Otsuse kuupäev

25. jaanuar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn

Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik,

Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Väärteoasi T.K. karistamises korruptsioonivastase seaduse § 263 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2006. a otsus väärteoasjas

nr 4-06-176

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.K. kaitsja vandeadvokaat Kersti Põld, kassatsioon

Asja läbivaatamine

28. november 2006

Istungil osalenud isikud

T.K. kaitsja vandeadvokaat Kersti Põld

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks korruptsioonivastase seaduse § 19 lõige 2 punkt 6 osas,

milles see säte keelab korruptsioonivastase seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta

jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige sellises riigi või kohaliku

omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate

otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2006. a otsus.

3. Lõpetada väärteomenetlus T.K. suhtes väärteomenetluse seadustiku § 29 lõige 1 punkti 1 alusel.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Mõista Eesti Vabariigilt T.K. kasuks välja 5900 (viis tuhat üheksasada) krooni valitud kaitsjale makstud

tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitsepolitseiameti 29. detsembri 2005. a kiirmenetluse otsusega karistati T.K. korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 263

järgi rahatrahviga 10 trahviühikut summas 600 krooni. T.K. karistati järgmise teo toimepanemise eest.

T.K. töötas X Maakohtu haldusdirektorina. Vastavalt kohtute seaduse § 7 lg-le 1 on X Maakohus riigi ametiasutus ja selles

töötamine on avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 2 lg 2 p 4 kohaselt käsitatav avaliku teenistusena. Maakohtu haldusdirektorina

oli T.K. riigiametnik ATS § 6 mõttes. Lähtudes esimese ja teise astme kohtu haldusdirektori ametijuhendis ette nähtud

ülesannetest, oli T.K. ametiisik KVS § 4 lg 1 tähenduses.

6. juunil 2005 kuulutati välja konkurss juhataja leidmiseks OÜ-le K, mille osanikeks on MTÜ S ja Kuressaare linn. T.K. võttis

konkursist osa ja võitis selle. 31. juulist 2005 vabastati T.K. tema enda algatusel avalikust teenistusest ja sama aasta 1. augustil

asus ta tööle OÜ K juhatajana. Alates 1. augustist 2005 nimetati T.K. OÜ K juhatuse liikmeks. Äriregistrisse tehti sellesisuline

kanne 19. augustil 2005.

Kuna T.K. asus kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juhtorgani liikmeks vähem kui kolm aastat pärast avalikust

teenistusest lahkumist, rikkus ta KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud toimingu- ja tegevuspiirangu nõudeid, pannes sel viisil toime

KVS §-s 263 sätestatud väärteo. Väärteo toimepanemise ajana fikseeris kohtuväline menetleja perioodi 1. august 2005 kuni

praegune aeg (s.o 29. detsember 2005).

2. T.K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles karistusotsuse tühistamist ja väärteomenetluse

lõpetamist.

Kaebuses leiti, et karistusotsuses on KVS § 19 lg 2 p 6 tõlgendamisel piirdutud grammatilis-formaalse lähenemisega ega ole

arvestatud KVS § 25 lg-s 1 sätestatud huvide konflikti mõiste olemust. Veel leidis kaebaja, et kui kohtuväline menetleja

tõlgendas KVS § 19 lg 2 p 6 õigesti, riivab see säte ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) §-s 29 ette nähtud tegevusala,

elukutse ja töökoha valimise vabadust.

3. Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2006. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja T.K. kaebus rahuldamata.

Maakohus märkis, et KVS § 19 lg 1 kohaselt käsitatakse töökoha- ja tegevuspiiranguna piirangut tegutseda avalikus

teenistuses olles ettevõtjana, töötada kohakaasluskorras ja oma lähisugulase või -hõimlasega otseses alluvusvahekorras. Samas

on seadusandja korruptsioonivastase seaduse kolmandas peatükis formaalsete tunnuste alusel eraldi välja toonud rea tegusid,

mis on keelatud, lähtudes abstraktsest korruptsiooniohtlikkusest. Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg 2 p-s 6 kirjeldatud teo

on seadusandja tunnistanud korruptsiooniohtlikuks sõltumata sellise teo tagajärgedest.

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T.K. kaitsja vandeadvokaat Kersti Põld, kes taotleb maakohtu ja

kohtuvälise menetleja otsuste tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Samuti taotleb kassaator T.K. poolt kaitsjale

makstud 5900 krooni hüvitamist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2006. a määrusega anti väärteoasi väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 169

lg 2 alusel lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

Kolleegium nõustus maakohtu seisukohaga, et T.K. töökohavahetus oli vastuolus KVS § 19 lg 2 p 6 nõuetega ning et see

vastab KVS §-s 263 sätestatud väärteokoosseisule. Samas tekkis kriminaalkolleegiumil kahtlus, kas põhiseadusega on

kooskõlas KVS § 19 lg 2 p 6 see osa, mis keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast

avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille

tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist

tulenenud õiguspädevuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. T.K. kaitsja arvates tuleb selleks, et kohaldada KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirangut, muu hulgas tuvastada, milline KVS

§ 25 lg-s 1 kirjeldatud tunnustele vastav huvide konflikt võib tulla kõne alla riigiametnikust kohtu haldusdirektori

tööleasumisel kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu OÜ K juhatajaks. X Maakohtul ja OÜ-l K puudub majanduslik

puutumus. T.K. otsused maakohtu haldusdirektorina ei mõjutanud kuidagi OÜ K tegevust, samuti ei mõjuta T.K. otsused

äriühingu juhatajana 1. jaanuarist 2006 iseseisva kohtuasutusena likvideeritud X Maakohtu tegevust. T.K-l ei ole huvide

konflikti.

Kui nõustuda maakohtu tõlgendusega KVS § 19 lg 2 p-le 6, on selles sättes ette nähtud keeld kassaatori hinnangul ülemäärane,

riivates ebaproportsionaalselt PS §-s 29 ette nähtud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Samuti on kaitsja

seisukohal, et KVS § 19 lg 2 p-s 6 ette nähtud piirang rikub üldist võrdsuspõhiõigust (PS § 12 lg 1 esimene lause), kuna see

piirang laieneb üksnes KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikutele, kuid ei puuduta KVS § 4 lg 2 p-des 1-16 nimetatud

ametiisikuid ega neid ametiisikuid, kes asuvad pärast avalikust teenistusest lahkumist riigi või kohaliku omavalitsuse osaluseta

äriühingu juht- või järelevalveorgani liikmeks.

7. Kaitsepolitseiamet leiab, et tema kui täidesaatva riigivõimu asutuse pädevuses ei ole seaduse põhiseaduspärasuse küsimuses

seisukohta võtta.

8. Riigikogu nimel Riigikohtule arvamuse esitanud põhiseaduskomisjon on seisukohal, et asjassepuutuvaks sätteks on KVS

§ 19 lg 2 p 6, mitte KVS § 263. Arvamuses märgitakse, et KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirang on ebaproportsionaalne ja

seega vastuolus PS §-ga 11 osas, mis ei võimalda hinnata korruptsiooniohtlikku suhet ja avalikust teenistusest lahkunud isiku

endise ametikoha seost tema uue ametikohaga.

Põhiseaduskomisjon tõdeb, et KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirang on absoluutne ega võimalda kaaluda, kas endisel

ametiisikul on korruptsiooniohtlik suhe riigi- või omavalitsuse osalusega äriühinguga või mitte. Samas leitakse arvamuses, et

KVS § 19 lg 2 p 6 koostoimes §-ga 263 tuleks tõlgendada selliselt, et KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud keeld laieneks ainult

isikutele, kes olid oma endise ametiseisundi kaudu puutumuses äriühingu tegevusega.

9. Õiguskantsler leiab, et KVS § 19 lg 2 p 6 on põhiseadusega vastuolus osas, mis keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul

olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse

osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku

endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses.

Õiguskantsler on seisukohal, et KVS § 19 lg 2 p 6 piirab PS § 29 lg-st 1 tulenevat põhiõigust, mille kaitseala hõlmab nii

töökoha valikut kui ka selle valiku muutmist. Põhiseaduse § 32 lg-s 1, §-s 17 ja § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud

põhiõiguste riive tuleb praegusel juhul kõne alla siis, kui pidada KVS § 19 lg 2 p-s 6 nimetatud piirangut PS § 29 lg 1 esimese

lausega kooskõlas olevaks. Õiguskantsleri hinnangul on KVS § 19 lg 2 p-s 6 ette nähtud piirang korruptsiooni vältimiseks

sobiv ja vajalik, kuid sellest tulenev riive PS § 29 lg-s 1 sätestatud põhiõigusele ei ole Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2006. a määruses märgitud osas mõõdukas.

Arvamuses leitakse, et Riigikohus saab tunnistada KVS § 19 lg 2 p 6 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Samas võib Riigikohus anda KVS § 19 lg 2 p-le 6 põhiseadusega konformse tõlgenduse, mille kohaselt ei laiene töökoha- ja

tegevuspiirangud juhtudele, millega konkreetset korruptsiooniohtu ei kaasne. Konkreetse korruptsiooniohu mõiste aitavad

seejuures avada KVS § 5 lg 1, mis sätestab korruptiivse teo mõiste, ja KVS § 25 lg 1, mis määratleb huvide konflikti.

10. Justiitsminister nõustub, et KVS § 19 lg 2 p 6 võib olla ebaproportsionaalne ja isiku õigusi ebamõistlikult piirav osas,

milles keelatakse ametiisikul pärast avalikust teenistusest lahkumist astuda juht- või järelevalveorganisse äriühingus, mille üle

järelevalvamine või millega seotud otsuste või toimingute tegemine ei kuulunud selle ametiisiku pädevusse. Kirjeldatud juhul

ei teki isikul üldjuhul huvide konflikti ning formaalse piirangu kehtestamine ei ole põhiseadusega kooskõlas.

11. Riigikohtu üldkogu istungil taotles menetlusaluse isiku kaitsja KVS § 19 lg 2 p 6 kehtetuks tunnistamist ja kassatsiooni

rahuldamist.

ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED

12. Korruptsioonivastane seadus (RT I 1999, 16, 276; 2004, 71, 504) sätestab:

"[...]

§ 3. Ametikoht ja ametiseisund

[...]

(2) Ametiseisund on ametikohast tulenev ametiisiku õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid, teha

toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või kasutusse andmise otsuste tegemisel ning

kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt.

[...]

§ 4. Ametiisik

(1) Käesoleva seaduse järgi on ametiisik § 3 lõikes 2 sätestatud ametiseisundit omav riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnik,

samuti tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja.

[...]

§ 19. Töökoha- ja tegevuspiirangu mõiste

[...]

(2) Käesoleva seaduse paragrahv 4 lõikes 1 nimetatud ametiisikutel on keelatud:

[...]

6) olla riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juht- või järelevalveorgani liige kolm aastat pärast avalikust

teenistusest lahkumist.

[...]

§ 263. Seadusega kehtestatud töökoha-, tegevus- või toimingupiirangute rikkumine

Seadusega kehtestatud töökoha-, tegevus- või toimingupiirangute rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 300

trahviühikut."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

13. Esmalt käsitleb üldkogu küsimust, kas KVS § 19 lg 2 p 6 on võimalik põhiseadusevastaseks tunnistamata tõlgendada nii, et

see ei laieneks juhtudele, mil konkreetne korruptsioonioht puudub (I). Seejärel määratleb üldkogu, milline säte on käesolevas

kohtuasjas asjassepuutuv põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause tähenduses

(II), ja annab hinnangu selle sätte põhiseaduslikkusele (III). Lõpuks võtab üldkogu seisukoha T.K. kaitsja kassatsioonis esitatud

taotluste põhjendatuse kohta (IV).

I

14. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et T.K-st sai kohaliku omavalitsuse (Kuressaare linn) osalusega OÜ K juhatuse liige

järgmisel päeval pärast seda, kui ta oli lahkunud KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisiku tunnustele vastavalt X Maakohtu

haldusdirektori ametikohalt. Üldkogu nõustub kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2006. a määruse järeldusega, et T.K.

töökohavahetus oli vastuolus KVS § 19 lg 2 p 6 nõuetega ning vastab KVS §-s 263 sätestatud väärteokoosseisule. Üldkogu ei

jaga kassatsioonis ja Riigikogu ning õiguskantsleri arvamustes alternatiivselt väljendatud seisukohta, et KVS § 19 lg 2 p 6 on

võimalik põhiseadusevastaseks tunnistamata tõlgendada nii, et see ei laieneks juhtudele, mil konkreetne korruptsioonioht

puudub.

15. Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg 2 p-s 6 on seadusandja näinud ette formaalset laadi absoluutse piirangu, mis ei

võimalda kaaluda, kas endise ametiisiku saamine riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juht- või

järelevalveorgani liikmeks põhjustab konkreetse korruptsiooniohu või mitte. Selline

järeldus

tuleneb

esmalt

korruptsioonivastase seaduse 3. ja 4. peatükis sätestatud töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangute üldmõistete (KVS § 19 lg 1

ja § 21 lg 1) kõrval kehtestatud üksikpiirangute üldisest eesmärgist keelata täielikult teatud suhted ja käitumisviisid, mis

tüüpiliselt võivad tuua kaasa korruptsiooniohu. Seda seisukohta toetab ka töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangute

kujunemislugu. Kehtiva korruptsioonivastase seaduse eelnõu teisel lugemisel Riigikogus märkis eelnõu algatanud Vabariigi

Valitsuse esindaja muu hulgas järgmist: "Üldreegel on see, et igasugune korruptiivne tegevus on keelatud, karistatav jne. Nüüd

on küsimus selles, et teatud juhtudel antakse "expressis verbis" need juhud, kus see on kindlasti. Need juhud, mis on

formaliseeritavad, on antud teatud kriteeriumide järgi. Ja mis formaliseeritavad ei ole, need tuleb üksikjuhtudena anda

üldreegli järel." (Korruptsioonivastase seaduse eelnõu (254 SE) teine lugemine. VIII Riigikogu stenogramm, 9. oktoober 1996

- http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms /1996/10/t96100904.html)

16. Seda, et KVS § 19 lg 2 p 6 ei võimalda konkreetse korruptsiooniohu hindamist, kinnitab seegi, et neil juhtudel, mil

seadusandja on pidanud vajalikuks seada mingi töökoha- ja tegevuspiirangu kohaldamise sõltuvusse reaalse korruptsiooniohu

olemasolu kohta tehtavast kaalutlusotsusest, on kaalutlusotsuse tegemine seaduses otsesõnu ette nähtud. Nii on see näiteks

KVS § 19 lg 2 p-s 1 ja § 19 lg 3 esimeses lauses ette nähtud töökoha- ja tegevuspiirangute puhul. Erilist tähelepanu väärivad

siinkohal KVS § 20 lõiked 2 ja 3, mille kohaselt võib korruptsiooniohu puudumisel töökoha- ja tegevuspiirangutest erandeid

teha üksnes Vabariigi Valitsuse või kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud loetelus nimetatud ametikohtadel töötavatele

ametiisikutele ministri või kohaliku omavalitsuse täitevorgani põhistatud otsuse alusel. Selline erandite tegemise võimalus

kehtib aga vaid KVS § 19 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud piirangute puhul. Korruptsioonivastane seadus ei näe ette võimalust teha

erandeid KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirangust. Seega on KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatu näol tegemist absoluutse keeluga.

17. Üldkogu ei soostu seisukohaga, et KVS § 19 lg 2 p 6 kohaldamise üle otsustamisel on võimalik lähtuda KVS § 25 lg-s 1

sätestatud huvide konflikti mõistest. Korruptsioonivastase seaduse § 25 lg-s 1 kirjeldatud huvide konflikt on iseseisev

toimingupiirangu alaliik ega ole käsitatav üldnormina, mis reguleeriks teiste korruptsioonivastases seaduses sätestatud

töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangute kohaldamise tingimusi. Seega ei saa huvide konflikti tuvastatust seada

korruptsioonivastase seaduse 3. peatükis sätestatud töökoha- ja tegevuspiirangute (sh KVS § 19 lg 2 p 6) rakendumise

eelduseks. Näiteks on ametiisikul tulenevalt KVS § 19 lg 2 p-st 2 keelatud olla äriühingu juht- või järelevalveorgani liige (v.a

riigi, kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku esindajana) ka juhul, kui tema poolt ametiisikuna tehtavad

otsustused ei mõjuta oluliselt selle äriühingu majandushuve (s.t puudub huvide konflikt KVS § 25 lg 1 mõttes).

II

18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille

põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Vastavalt Riigikohtu

väljakujunenud praktikale on asjassepuutuv norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava

tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle

põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05 - RT III 2005, 39,

379, p 16; 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 25). Seejuures saab asjassepuutuvaks lugeda

üksnes isiku suhtes kohaldatud normi, mis tegelikult reguleerib vaatlusalust suhet või olukorda (vt ka Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-4-1-8-06 - RT III 2006, 40, 337, p 17).

19. Maakohus karistas T.K. KVS § 263 järgi KVS § 19 lg 2 p 6 rikkumise eest. Nagu üldkogu käesoleva otsuse punktis 14

leidis, oli T.K. asumine OÜ K juhatuse liikmeks tõepoolest vastuolus KVS § 19 lg 2 p-s 6 kehtestatud töökoha- ja

tegevuspiiranguga, mille rikkumine on KVS § 263 kohaselt väärtegu.

20. Üldkogu märgib, et menetletava väärteoasja lahendust mõjutaks nii KVS §-s 263 sätestatud viitelise väärteokoosseisu kui

ka seda koosseisu sisustava KVS § 19 lg 2 p 6 põhiseadusvastasus, sest ükskõik kumma sätte kehtetuse korral langeks ära

õiguslik alus T.K. karistamiseks. Kuna KVS §-s 263 sätestatud viitelise väärteokoosseisu moodustab seaduses nimetatud

töökoha-, tegevus- või toimingupiirangu rikkumine, on kõnealuse väärteokoosseisu kohaldamise esimeseks eelduseks

konkreetsel juhul rikutud piirangu kehtivus. Seega tuleb T.K. karistamise põhiseaduspärasuse hindamisel esmalt kontrollida,

kas põhiseadusega on kooskõlas piirang, mille rikkumise eest karistust kohaldati (KVS § 19 lg 2 p 6). Üksnes siis, kui piirang

osutub põhiseadusega kooskõlas olevaks, on järgnevalt vaja kontrollida, kas põhiseaduspärane on ka selle - iseenesest

põhiseadusliku - piirangu rikkumise väärteokorras karistatavaks tunnistamine KVS §-s 263.

21. Ei KVS § 19 lg 2 p 6 ega § 263 saa käesolevas kohtuasjas olla asjassepuutuvaks sätteks tervikuna, vaid üksnes osas, millest

sõltub T.K. väärteoasja lahendamine. T.K-le süüksarvatud rikkumine seisnes selles, et ta asus järgmisel päeval pärast X

Maakohtu haldusdirektori ametikohalt lahkumist Kuressaare linna osalusega OÜ K juhatuse liikmeks. Nähtuvalt "Esimese ja

teise astme kohtu haldusdirektori ametijuhendist" oli T.K. ametiseisundist tulenev õiguspädevus piiratud X Maakohtu

administratiivse juhtimisega. T.K. töövaldkond konkreetselt ja X Maakohtu pädevus üldiselt ei olnud puutumuses Kuressaare

linna tegevusega oma äriosaluste haldamisel. T.K. kui X Maakohtu haldusdirektori õiguspädevus ei hõlmanud OÜ K tegevust

otseselt mõjutavate otsustuste tegemist või järelevalvet selle äriühingu üle. Seega on väärteoasja lahendamise seisukohalt

oluline hinnata KVS § 19 lg 2 p 6 põhiseaduspärasust (ja vajadusel KVS § 263 põhiseaduspärasust) üksnes selles osas, mis

puudutab endisi KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikuid, kes asuvad vähem kui kolm aastat pärast avalikust teenistusest

lahkumist juht- või järelevalveorgani liikmeks riigi- või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevus ei ole

puutumuses ametiisiku kunagise ametiseisundiga.

22. Eeltoodu põhjal asub üldkogu seisukohale, et vaadeldavas väärteoasjas tuleb anda asjassepuutuva normina esmalt hinnang

KVS § 19 lg 2 p 6 sellele osale, mis keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust

teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle

järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud

õiguspädevuses. Toodud normi põhiseaduspärasuse korral on vaja hinnata, kas põhiseadusega on kooskõlas KVS § 263 see

osa, mis võimaldab KVS § 19 lg 2 p 6 rikkumise eest karistada endisi korruptsioonivastase seaduse § 4 lg-s 1 nimetatud

ametiisikuid, kes on kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist asunud juht- või järelevalveorgani liikmeks

riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate

otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses.

III

23. Põhiseaduse § 29 lg 1 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.

Sama lõike teine lause näeb ette, et seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.

24. Põhiseaduse § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab ka teenistust juriidilise isiku organi liikmena.

Seejuures ei ole vaadeldava põhiõiguse kaitseala aspektist oluline, kas isik alles soovib asuda juriidilise isiku organi liikmeks

või on ta seda juba teinud. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt

ka Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p-d 67-69).

25. Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud keeld olla kolm aastat pärast avalikust teenistusest lahkumist riigi

või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juht- või järelevalveorgani liige riivab PS § 29 lg 1 esimese lausega tagatud

õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta, välistades isiku võimaluse leida rakendust teatud liiki äriühingute

juhtkonnas.

26. Üldkogu hinnangul on KVS § 19 lg 2 p-st 6 tulenev tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabaduse riive formaalselt

põhiseaduspärane. Asudes kontrollima vaadeldava põhiõiguse riive materiaalset põhiseaduslikkust, tuleb esmalt leida riive

legitiimne eesmärk. Kuna tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, võib

selle piiramist õigustada iga eesmärk, mis on kooskõlas põhiseadusest tuleneva väärtuskorraga.

27. Korruptsioonivastase seaduse § 2 p-st 2 järeldub, et korruptsioonivastase seaduse 3. peatükis sätestatud töökoha- ja

tegevuspiirangute (sh KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirangu) eesmärk on korruptsiooni vältimine. Kuna KVS § 19 lg 2 p-s 6

toodud piirang ei eelda igal üksikjuhul konkreetse korruptsiooniohu tuvastamist, tuleb selle sätte eesmärgiks pidada üldise ehk

abstraktse korruptsiooniohu vähendamist.

28. Arvestades, et korruptsioon kahjustab riigivõimu ausat ja õiguspärast toimimist ning tekitab reeglina ka

konkurentsimoonutusi, mis omakorda tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumist, on

korruptsiooni vältimine, sh abstraktse korruptsiooniohu vähendamine õigusriiklikult aktsepteeritav põhiõiguste piiramise

põhjus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on korruptsiooni vältimise kui põhiõiguste piiramise eesmärgi

kohta märkinud, et piirang, mille eesmärgiks on avaliku korra kaitse ja kuriteo tõkestamine, on legitiimne (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 24. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-10-02 - RT III 2003, 2, 16, p 30).

29. Järgnevalt kontrollib üldkogu, kas tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabaduse riive, mis tuleneb KVS § 19 lg 2 p 6

asjassepuutuvast osast (vt käesoleva otsuse punkti 22), vastab PS §-s 11 paika pandud üldistele põhiõiguste kitsendamise

piiridele. Teisisõnu otsib üldkogu vastust küsimusele, kas KVS § 19 lg 2 p-s 6 endiste KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikute

suhtes kehtestatud keeld olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi

või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste

tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses, on proportsionaalne.

30. Põhiõiguse piirang on proportsionaalne, kui abinõu on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ning mõõdukas. Ilmselgelt

ebasobiva või mittevajaliku abinõu korral on proportsionaalsuse kontrollimine järgmistel astmetel tarbetu. (Vt Riigikohtu

üldkogu 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-2-1-143-03 - RT III 2004, 18, 211, p 20.)

31. Asudes kontrollima asjassepuutuva normi sobivust, meenutab üldkogu esmalt, et PS § 11 mõttes sobiv on abinõu, mis

soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei

soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. (Vt Riigikohtu

üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 30.)

32. Üldkogu hinnangul ei aita endise avalikust teenistujast ametiisiku suhtes kehtestatud keeld asuda juht- või

järelevalveorgani liikmeks riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevusega tema endine ametiseisund

puutumuses ei olnud, mingil viisil kaasa kõnealuse piirangu eesmärgi saavutamisele, s.o abstraktse korruptsiooniohu

vähendamisele (vt käesoleva otsuse punkti 27).

33. Abstraktsest korruptsiooniohust on võimalik rääkida olukorras, kus isiku puhul on täheldatav mõni omadus või suhe, mis

võib üldisele kogemusele tuginedes tekitada isikus soovi juhinduda oma tegevuses tervikuna või mõne üksikotsustuse

langetamisel kriteeriumitest, mis ei lähtu täiel määral isiku töö- või käsundiandja õiguspärastest huvidest. Nimetatud

olukorraga on tegemist näiteks siis, kui ametiisiku poolt ametiseisundi raames tehtavad otsustused mõjutavad tema enda või

lähedaste majandushuve või kui ametiisik peab kontrollima oma lähisugulasest või -hõimlasest alluva tööd, samuti juhul, kui

ametiisik teeb otsustusi, millest sõltub tema enda tegevuse edukus mõnes tulevikus täidetavas rollis.

34. Olukord, kus KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul oleks õigus asuda kohe pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või

järelevalveorgani liikmeks tema senise ametiseisundiga puutuvust mitteomavas riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega

äriühingus, ei saa iseenesest tekitada isikus soovi irduda kas avalikus teenistuses olles või äriühingut juhtides oma töö- või

käsundiandja õiguspärastest huvidest. Seetõttu ei soodusta KVS § 19 lg 2 p 6 asjassepuutuvast osast tulenev piirang selle

kehtestamise eesmärgi - abstraktse korruptsiooniohu vähendamise - saavutamist. Järelikult on tegemist PS § 11 mõttes

ebasobiva abinõuga.

35. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2, asub üldkogu seisukohale, et KVS § 19 lg 2 p 6 see osa, mis

keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või

järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust

otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses, riivab

ebaproportsionaalselt PS § 29 lg-ga 1 tagatud õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta ning tuleb seetõttu

tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks.

36. Kuna üldkogu tuvastas KVS § 19 lg 2 p 6 asjassepuutuva osa põhiseadusvastasuse, puudub tulenevalt käesoleva otsuse

punktist 20 alus kontrollida KVS § 263 põhiseaduslikkust. Samuti pole vajadust hinnata, kas KVS § 19 lg 2 p 6 asjassepuutuv

osa võib lisaks KVS § 29 lg-le 1 olla vastuolus veel mõne põhiseaduse sättega.

IV

37. Kuna üldkogu tunnistas KVS § 19 lg 2 p 6 otsuse punktis 35 nimetatud osas kehtetuks, ei vasta T.K-le süüksarvatud tegu

enam KVS §-s 263 sätestatud väärteo objektiivsele koosseisule. Seetõttu tuleb T.K. suhtes tehtud kohtuotsus tühistada ja

väärteomenetlus T.K. suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

38. Lisaks T.K. suhtes väärteomenetluse lõpetamisele taotleb kassaator T.K. poolt kaitsjale makstud 5900 krooni hüvitamist.

39. Väärteomenetluse seadustiku § 23 näeb ette, et väärteomenetluse lõpetamise korral sama seadustiku § 29 lõike 1

punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Üldkogu leiab, et 5900 krooni tasumine on olnud

asja keerukusele vastava õigusabi tagamiseks vajalik ja põhjendatud, mistõttu tuleb kassaatori taotlus T.K-le kaitsjatasu

hüvitamiseks täies ulatuses rahuldada. Kaitsjatasu hüvitis tuleb välja mõista riigieelarve vahenditest, kuna kohtuväline

menetleja on riigiasutus. Kaitsjatasu hüvitise väljamõistmisel arvestab üldkogu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senist

praktikat, mille kohaselt võib hüvitise välja mõista ka kohtuotsusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a

otsus asjas nr 3-1-1-15-06 - RT III 2006, 17, 158).

40. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes PSJKS § 14 lg-st 3 ja VTMS § 174 p-st 4, tühistab Riigikohtu üldkogu Pärnu

Maakohtu 30. märtsi 2006. a otsuse ja lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse T.K. teos väärteo tunnuste

puudumise tõttu. Võttes aluseks VTMS § 23, mõistab üldkogu Eesti Vabariigilt T.K. kasuks välja 5900 krooni valitud kaitsjale

makstud tasu katteks.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi,

Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann,

Tambet Tampuu