3-2-1-133-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-133-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Tõnu Anton ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Eesti Haigekassa hagi AS-i E vastu 4574 krooni 10 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1708

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i E kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Haigekassa, esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper

Kostja AS E (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Andres Hallmägi

Asja läbivaatamise kuupäev

18. detsember 2006. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi. Istungit

protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2006. a otsus ja Tallinna Linnakohtu

9. septembri 2005. a otsus ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile E 26. septembril 2006. a tasutud kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (edaspidi Haigekassa) esitas 26. novembril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi

AS-i E vastu 4574 krooni 10 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt hüvitas hageja kostja töötajale J. K 4. septembril 2001. a toimunud

tööõnnetuses saadud vigastuse tagajärjel tekkinud töövõimetuse eest 21 764 krooni 40 senti.

22. veebruaril 2002. a esitas hageja kostjale regressinõude Eesti Vabariigi ravikindlustuse seaduse

(RaKS) § 105 lg 6 p 4 alusel 4574 krooni 10 sendi saamiseks. Kostja ei ole hagejale nõuet tasunud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja esitas kostjale arve, kuna hageja kandis kostja töötaja

tööõnnetusega kaasnenud kulud. Kostja teatas, et ei ole kohustatud kulutusi kandma, sest ei ole

tööõnnetuses süüdi. Kuna kostja ei ole tööõnnetuse eest vastustav, puudub hagejal õigus esitada

tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 467 tulenev regressinõue.

Juhul kui kohus tõlgendab RaKS § 105 lg 6 p 4 selliselt, et tööandja kohustub katma osaliselt

ravikindlustuskulusid sõltumata tööandja vastutusest tööõnnetuse tekkimises, palub kostja kohtul

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 alusel jätta kohaldamata

RaKS § 105 lg 6 p 4, kuna see säte annab aluse täiendava maksukoormise rakendamiseks kostja

suhtes. Ravikindlustussüsteemi toimimise peab tagama riik. Ravikindlustuseks vajalik tulu baseerub

sotsiaalmaksul ning ravikindlustussfääris ei peaks maksumaksja kandma täiendavaid koormisi peale

kehtestatud maksu. Ka Eesti Haigekassa seadus ei näe ette Haigekassa vara moodustamist koormiste

arvel. Kui RaKS § 105 lg 6 p 4 sätestab tööandjale täiendava koormise, rikutakse sellega tööandja

rahaliste vahendite omandiõiguse teostamise õigust ja vabadust.

Kostja leidis, et vaidluse peab lahendama halduskohus.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 9. septembri 2005. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 4574 krooni 10 senti ja riigituludesse kohtukulu 420 krooni.

Linnakohtu otsuse kohaselt sätestas enne 1. oktoobrit 2002. a kehtinud RaKS § 105 lg 6 p 4

haigekassa õiguse nõuda tööandjalt sisse tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel sama seaduse § 104

lg 1 p 3 alusel 100% ulatuses makstud hüvitise ja sõltuvalt ravireþiimist sama seaduse § 104 lg 1 p-

de 1 või 2 alusel vastavalt 60% või 80% ulatuses arvutatud hüvitise vahe. Sarnase põhimõtte sätestab

ka alates 1. oktoobrist 2002. a kehtiva RaKS § 62 lg 5. Ravikindlustuse seadus ei seo hageja

nõudeõigust tööandja süüga. Ravikindlustuse seaduse § 105 lg 6 p 4 alusel peab kostja hagejale vahe

hüvitama süüst sõltumata, sest ta oli tööõnnetuse tagajärjel kannatanu tööandja. Asjaolu, et kostja oli

4. septembril 2001. a toimunud tööõnnetuse tagajärjel vigastatud töötaja tööandja, kostja ei

vaidlustanud. Seda tõendab ka hageja esitatud tööõnnetuse raport. Nõude suurust tõendavad hageja

esitatud töövõimetuslehed ja kostjale 22. veebruaril 2002. a esitatud arve. Linnakohus leidis, et RaKS

§ 105 lg 6 p 4 kohaldamata jätmine ei ole põhjendatud. Kuna tegemist on tsiviilasjaga

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 lg 2 mõttes, on linnakohus pädev asja lahendama.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsus tühistada ja menetlus lõpetada.

Kui kohus ei pea asja menetluse lõpetamist võimalikuks, siis palus kostja tühistada kohtuotsuse täies

ulatuses ja jätta hagi rahuldamata ning vajaduse ilmnemisel kohaldamata RaKS § 105 lg 6 p 4.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. augustil 2006. a linnakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et Haigekassa võib enne 1. oktoobrit 2002. a

kehtinud RaKS § 105 lg 6 p 4 alusel tööandjalt hüvitise vahe sisse nõuda vaid juhul, kui on tuvastatud

tööandja süü. Ravikindlustuse seaduse § 105 lg 6 p 4 kohaselt on Haigekassal õigus nõuda tööandjalt

sisse tööõnnetuse tagajärjel sama seaduse paragrahv 104 lg 1 p 3 alusel 100% ulatuses makstud

hüvitise ja sõltuvalt ravireþiimist sama seaduse paragrahv 104 lg 1 p-de 1 või 2 alusel vastavalt 60%

või 80% ulatuses arvutatud hüvitise vahe. Süüdiolevalt isikult saab hüvitisena makstud summad sisse

nõuda RaKS § 105 lg 6 p 2 alusel. Süüdiolevalt tööandjalt võis toetused või pensionid välja mõista

TsK § 467 alusel. Ringkonnakohus leidis, et RaKS § 105 lg 6 p 4, mis sätestab, et Haigekassal on

õigus nõuda 100% ulatuses kannatanule makstud hüvitisest osa välja tööandjalt, on erinorm hüvitise

vahe väljamõistmiseks tööõnnetuse korral. See säte ei näe ette tööandja süüd Haigekassa nõude

eeldusena.

Ringkonnakohus leidis, et RaKS § 105 lg 6 p 4 eesmärgiks on tööõnnetusest tekkinud kulude riski

jagamine riikliku ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel. Selline riski jagamine ei ole

põhiseadusega vastuolus. Tegemist ei ole maksukoormuse tõstmisega.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et vaidlus oleks tulnud lahendada

halduskohtus. Isegi kui vaidlus tuleks lahendada halduskohtus, ei oleks kohtuasja lõpetamine

ringkonnakohtus otstarbekas ega mõistlik, sest linnakohus on asjas sisulise otsuse teinud (vrd TsMS

§ 631 lg 3).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada asja

menetlus. Kui kohus ei pea asja menetluse lõpetamist võimalikuks, palub kostja jätta kohaldamata

RaKS § 105 lg 6 p 4 ja tühistada nii ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsuse.

Ringkonnakohus tugines valesti TsMS § 631 lg-le 3, kui jättis tähelepanuta kostja väite, et vaidlus

oleks tulnud lahendada halduskohtus, sest apellatsioonkaebuse esitamisel see säte ei kehtinud.

Ravikindlustusõigusega reguleeritud suhted on avalik-õiguslikud suhted. Ringkonnakohus oleks

pidanud käsitlema kohtu pädevuse küsimust ja tsiviilasja menetlemise lõpetama.

Kostja arvates kitsendab RaKS § 105 lg 6 p 4 isiku põhiseaduslikku õigust omandit vabalt vallata,

kasutada ja käsutada. Ringkonnakohus on RaKS § 105 lg 6 p 4 vääralt tõlgendanud, leides, et selle

sätte eesmärgiks oli tööõnnetusest tekkinud kulude riski jagamine riikliku ravikindlustussüsteemi ja

tööandja vahel. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, milline risk lasub Haigekassal, kui tööandjal on

sõltumata süüst kohustus Haigekassale ravikindlustushüvitised hüvitada. Selline tõlgendus on

vastuolus sotsiaalmaksu mõtte ja eesmärgiga. Ringkonnakohus on loonud tööandjale täiendava

piiramatu koormise.

7. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palub

hageja mõista kostjalt välja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud.

Hageja leiab, et Haigekassa tagasinõue kostja vastu on tsiviilõiguslik nõue, mis tuleb läbi vaadata

üldkohtus. Asja läbivaatamine halduskohtus on välistatud ka seetõttu, et Haigekassal puudub

halduskohtusse pöördumise õigus. Sellest tulenevalt ei pidanud ringkonnakohus menetlust lõpetama.

Ringkonnakohus viitas võrdluse korras TsMS § 631 lg-le 3, mis apellatsioonkaebuse esitamise ajal

veel ei kehtinud, mitte ei kohaldanud seda sätet.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et RaKS § 105 lg 6 p-s 4 sätestatuga jagatakse tööõnnetusest

tekkinud kulud riikliku ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel. Kõikidel tööandjaist

maksumaksjatel on kohustus katta osaliselt kulud, mis kaasnevad Haigekassale tööõnnetuste

toimumisega. Tööandjatel on võimalik ise tööõnnetuste toimumise riski kindlustada. Kui tööandja ei

ole seda riski kindlustanud, kannab kulud riiklik ravikindlustussüsteem ravikindlustuse seaduses

sätestatud korras. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et riski jagamine ravikindlustussüsteemi

ja tööandja vahel olukorras, kus tööandja ei ole tööõnnetusega seotud kulusid ise kindlustanud, ei ole

põhiseadusega vastuolus.

Hageja ei nõustu ka kostja seisukohaga, et RaKS § 105 lg 6 p 4 loob tööandjale täiendava piiramatu

koormise. Kuna ravikindlustushüvitise arvutamise aluseks on töötaja sotsiaalmaksuga maksustatav

tulu, st töötaja töötasu, siis on tööandja hüvitatav ravikindlustushüvitis piiratud töötajale makstava

töötasu suurusega. Asjaolu, et tööandjal on selline kohustus sõltumata tema süüst, ei tähenda, et

tegemist on tööandjale ebaseaduslikult kehtestatud koormisega.

Kuna kostja ei taotlenud apellatsiooniastmes RaKS § 105 lg 6 p 4 kohaldamata jätmist ega esitanud

sellekohaseid põhjendusi, tuleb jätta tähelepanuta kostja kassatsioonkaebuse väited, mille kohaselt

oleks ringkonnakohus pidanud tõlgendama PS § 32 ja § 11 ja hindama, kas RaKS § 105 lg 6 p 4 on

põhiseadusega kooskõlas, ning et ringkonnakohus on selles osas jätnud vastamata

apellatsioonkaebuse põhjendustele.

8. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja linnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja p 2 ning lg 5 alusel tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 alusel uueks läbivaatamiseks

Harju Maakohtule.

10. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, mille

lahendamiseks on pädev halduskohus. Nõustuda tuleb hageja seisukohaga, et vaidlus omab küll

puutumust riikliku või avalik-õigusliku ravikindlustusõigusega, kuid vaidluse esemeks on Haigekassa

tsiviilõiguslik regressinõue kindlustatud isiku tööandja vastu. Haigekassa poolt ravikindlustuse

seaduse alusel töötajale väljamakstud hüvitise osaline tagasinõue kostja vastu on tsiviilõiguslik nõue,

olenemata sellest, et sellise nõude esitamise õigus on sätestatud ravikindlustuse seaduses.

11. Tsiviilõiguslik nõue vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse korras. Enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 lg 1 järgi lahendavad tsiviilasju maa- ja

linnakohtud. Tulenevalt alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 9 lg-st 1 lahendavad tsiviilasju

maakohtud. Seega kuulub tsiviilasjade läbivaatamine maakohtu pädevusse. Kuna tegemist on

tsiviilasjaga, ei ole õige kostja seisukoht, et ringkonnakohus pidi asja menetluse lõpetama.

12. Lisaks sellele, et ringkonnakohus on nõustunud esimese astme kohtu seisukohaga nõude

eraõigusliku iseloomu ja vaidluse üldkohtu pädevusse kuulumise osas, on ringkonnakohus õigesti

selgitanud, et isegi kui tegemist olekski halduskohtu pädevusega, ei oleks menetluse lõpetamine

ringkonnakohtus otstarbekas ega mõistlik, kuna linnakohus on asjas juba sisulise otsuse teinud (vt ka

Riigikohtu 12. jaanuari 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-03, p 15 (RT III 2004, 4, 43)).

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja tööandjana vastutab tööõnnetuse tagajärjel hageja poolt

töötajale RaKS § 104 lg 1 p 3 alusel väljamakstud hüvitise ning RaKS § 104 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

arvutatud hüvitise vahe osas sõltumata tema süüst tööõnnetusega kahju tekitamisel. Hageja leiab, et

kõikidel tööandjatest maksumaksjatel on kohustus katta osaliselt kulud, mis kaasnevad Haigekassale

tööõnnetuse toimumisega, ja tööandjatel on võimalik ise tööõnnetuse toimumise riski kindlustada.

Kostja leiab, et RaKS § 105 lg 6 p 4 koormab tööandjat põhiseaduse vastaselt siis, kui tööandja ei ole

tööõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju eest vastutav, s.o ei ole kahju tekitamises süüdi.

Hageja seisukoht, et kõikidel tööandjatest maksumaksjatel on kohustus katta osaliselt kulud, mis

kaasnevad Haigekassale tööõnnetuse toimumisega, ja tööandjatel on võimalik ise tööõnnetuse

toimumise riski kindlustada, ei ole argument tööandja mittesüülise vastutuse kasuks.

Kolleegium leiab, et praktiliselt on iga riski võimalik kokkuleppel kindlustusandjaga kindlustada ning

lähtudes sellest ei saa otsustada vastutuse ranguse üle.

14. Poolte õiguslikule vaidlusele lahenduse leidmiseks tuleb tõlgendada 4. septembril 2001. a

kehtinud RaKS § 105 lg 6 p 4. Selle sätte kohaselt on Haigekassal õigus nõuda tööandjalt sisse

tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel sama seaduse § 104 lg 1 p 3 alusel 100% ulatuses makstud

hüvitise ja sõltuvalt ravireþiimist sama seaduse § 104 lg 1 p 1 või 2 alusel vastavalt 60% või 80%

ulatuses arvutatud hüvitise vahe. Kolleegium leiab, et kohtud on enne 1. oktoobrit 2002. a kehtinud

RaKS § 105 lg 6 p 4 vääralt tõlgendanud ja kohaldanud.

15. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 3 tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste

sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus

on RaKS § 105 lg 6 p 4 grammatiliselt tõlgendades jõudnud järeldusele, et hagejal on õigus nõuda

tööandjalt sisse 20% või 40% hageja poolt töötajale makstud hüvitisest sõltumata kostja süüst.

Ringkonnakohus märkis lisaks, et RaKS § 105 lg 6 p 4 eesmärk on tööõnnetusest tekkinud kulude

riski jagamine riikliku ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel, st see säte on erinorm hüvitise vahe

väljamõistmiseks tööõnnetuse korral. Tööõnnetuses süüdiolevalt tööandjalt saab hüvitisena makstud

summad sisse nõuda TsK § 467 alusel. Kolleegium selle ringkonnakohtu seisukohaga ei soostu.

16. Ravikindlustus on Eesti Vabariigi elanike tervise säilitamise, haigusest või vigastusest tingitud

ajutise töövõimetuse kulude ja ravikulude tasumise riiklikult tagatud süsteem (RaKS § 1 lg 1).

Riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks on maksumaksjale pandud rahaline kohustis,

maksta sotsiaalmaksu (sotsiaalmaksuseadus (SMS) § 1). Sotsiaalmaksu maksja on tööandja (SMS

§ 4) ja kindlustatav on tasu, tulu või hüvitist saanud isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on

kohustatud maksma sotsiaalmaksu (SMS § 5). Kohustusliku ravikindlustusega kindlustatuks loetakse

kõik isikud, kelle eest SMS §-des 4 ja 6 nimetatud sotsiaalmaksu maksja on maksnud või tal on

kohustus maksta sotsiaalmaksu (RaKS § 2 lg 1). Samas puudub konkreetne seos isiku (tööandja)

makstud sotsiaalmaksu ja töötajale (kindlustatule) makstud hüvitise vahel. Ravikindluse seadus

sätestab Haigekassa poolt kindlustusjuhtumi saabumisel (nt tööõnnetuse korral) kindlustatutele

makstava hüvitise määra (RaKS § 104 lg 1 p 3), piirangud hüvitise maksmisel (RaKS § 105) ning

Haigekassale hüvitise tagasinõudeõiguse (RaKS § 105 lg 6).

17. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud TsK § 227 kohaselt isik, kes ei täitnud kohustust või

täitis selle mittenõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü olemasolul, välja arvatud seaduse

või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustust rikkunud. TsK § 467

lg 1 järgi oli tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon kohustatud hüvitama sotsiaalkindlustuse või

sotsiaalhooldusorgani regressinõude järgi toetuse summad, mis on välja makstud §-s 464 tähendatud

isikutele. Tööõnnetuse toimumise ajal kehtinud kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluste (TsK

§ 448) kohaselt kodaniku isikule või varale tekitatud kahju tuleb kahju tekitanud isikul hüvitada täies

ulatuses ning kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei ole tekkinud tema

süül. Seega üldjuhul vastutas (vastutab ka kehtiva VÕS § 1043 jj sätete järgi) isik varalise kahju eest

kohustuse rikkumise ja süü olemasolul, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.

18. Kuigi RaKS § 105 lg 6 p 4 ei sätesta otsesõnu regressinõude esitamise eeldusena tööandja süüd,

tõlgendab kolleegium seda sätet selliselt, et Haigekassal on tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel

makstud hüvitise tagasinõudeõigus üksnes juhul, kui tööandja on tööõnnetuse või kutsehaiguse

põhjustamise eest vastutav, st et ta põhjustas tööõnnetuse oma kohustuste rikkumisega ja ta oli süüdi.

Sellise järelduseni viib RaKS § 105 lg 6 p 4 süstemaatiline ja ajalooline tõlgendamine.

Kahju hüvitamise ning kindlustusõiguse üldpõhimõtetega on vastuolus olukord, kus kannatanu

(töötaja) tööandjalt kahju hüvitamist nõuda ei saa, küll saab seda aga teha Haigekassa. Kui tööandja

kahju tekitamise eest ei vastuta, siis ei saa ka kannatanu nõue tööandja vastu Haigekassale üle minna.

Eelnevast järeldub, et RaKS § 105 lg 6 p-s 4 on sätestatud vaid tööandjale esitatava nõude suhtes

tagasinõude ulatus.

Kui tõlgendada ravikindlustuse seadust nii, nagu tõlgendab seda ringkonnakohus (vt otsuse p 15), siis

annaks TsK § 467 lg 1 Haigekassale õiguse nõuda tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral tööandjalt

kohustuse rikkumise korral tagasi töötajale makstud kogu hüvitise ning kui tööandja ei vastuta

tööõnnetuse eest, st ei ole oma kohustusi rikkunud, siis annaks ravikindlustuse seadus Haigekassale

õiguse nõuda tagasi kindlustatule makstud 100% hüvitise ja üldise hüvitise määra vahe. Kuna RaKS

§ 105 lg 6 p 4 ja TsK § 467 lg-t 1 ei ole võimalik sama õnnetusjuhtumi kohta üheaegselt kohaldada,

siis tuleb ka RaKS § 105 lg 6 p 4 kohaldamiseks vältimatult tuvastada tööandja vastutuse alused.

19. 1. jaanuaril 1999. a jõustus Eesti Vabariigi ravikindlustuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu

seaduse, avaliku teenistuse seaduse, riigilõivuseaduse ja liikluskindlustuse seaduse muutmise seadus

(RaKSMS), millega täiendati Eesti Vabariigi ravikindlustuse seadust muu hulgas paragrahviga 105.

Selle seaduse eelnõu väljatöötamise ja jõustumise ajal kehtinud Eesti Vabariigi töökaitseseaduse

(TKS) § 28 järgi tööandja, tema esindaja ja töötaja, kes on süüdi töökaitsealaste õigusaktide

rikkumises, kannavad haldus-, tsiviil-, materiaalset ja kriminaalvastutust õigusaktides ettenähtud

korras. Tööandja oli TKS § 27 lg 1 kohaselt kohustatud tööõnnetuse või kutsehaiguse korral

vormistama sellekohase akti. RaKSMS eelnõu seletuskirjas märgitakse: "Kehtiv sotsiaalmaksu

seadus ega ka 01.01.1999. a jõustuv sotsiaalmaksuseadus ei diferentseeri maksu, seega tööandja poolt

makstava sotsiaalmaksu suurus ei sõltu kindlustatava töötingimustest tuleneva riski suurusest.

Ühesuguse maksumäära korral peaks tööandja hüvitama ravikindlustusele vähemalt makstud hüvitise

määra vahe. Seega haiglaravi korral 40% (hüvitis kõigile kindlustatutele 60%) ja ambulatoorse ravi

korral 20% (hüvitis kõigile kindlustatutele 80%). Vastavalt töökaitseseadusele on tööandja kohustatud

tööõnnetuse korral koostama sellekohase akti (raporti) ning sellest peab nähtuma, kas tööandja on

süüdi või mitte." Töökaitseseadus kaotas kehtivuse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS)

jõustumisega 26. juulil 1999. a. Tööandjal on TTOS § 24 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohustus uurida

tööõnnetuse ja kutsehaigestumise asjaolusid ja põhjusi ning koostada uurimistulemuste kohta akt

(raport). Raporti alusel peab seega olema võimalik tuvastada, kas tööandja on tööõnnetuse

toimumises süüdi või mitte. Selleks tuleb tuvastada, et tööandja on rikkunud tööohutusnõudeid.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse jõustumisel ei muudetud Eesti Vabariigi ravikindlustuse seadust

ega kahju tekitamisest tuleneva vastutuse aluseid.

20. Ringkonnakohus on põhjendanud oma seisukohta sellega, et RaKS § 105 lg 6 p 4 eesmärgiks on

tööõnnetusest tekkinud kulude riski jagamine riikliku ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel. Selle

normi üheks eesmärgiks võib olla küll tööandja kaasamine Haigekassale tagasinõudeõiguse andmise

kaudu Haigekassa tulubaasi suurendamisse, kuid tsiviilvastutuse üldpõhimõtetest tulenevalt ohutus-

ja töökeskkonna turvalisuse nõudeid nõuetekohaselt järginud tööandja kas ei vastuta või vastutab

tööõnnetusega tekitatud kahju eest üksnes osaliselt. Tööandja kaasamine Haigekassa tulubaasi

suurendamisse peaks teda motiveerima võtma kasutusele meetmeid, mis vähendaks tööõnnetuse

toimumise riski. Kohustuste rikkumisest ja süüst sõltumatu vastutus seda eesmärki aga ei täida.

21. Kolleegium märgib, et ka kehtiv ravikindlustusõigus sätestab Haigekassale tagasinõudeõiguse

isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest. See tuleneb RaKS § 26 lg-st 1, mille

järgi on Haigekassal tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest,

mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitist, samuti kindlustusandja suhtes, kes on

kohustatud võimaldama hüvitist sama kindlustusjuhtumi raames. RaKS § 62 lg 5 sätestab tagasinõude

osas Haigekassa nõude ulatuse tööandja suhtes ja nimelt selle sätte kohaselt nõuab Haigekassa

tööandjalt tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel sama seaduse § 54 lg 1 p 6 alusel 100% ulatuses

makstud hüvitise ja sõltuvalt ravireþiimist sama paragrahvi lg 1 p 1 või lg 2 alusel 80% ulatuses

arvutatud hüvitise vahe.

22. Nõustuda ei saa kostjaga selles, et ringkonnakohus on valesti tuginenud alates 1. jaanuarist

2006. a kehtiva TsMS § 631 lg-le 3. Ringkonnakohus on võrdluseks viidanud sellest sättest

tulenevale põhimõttele, mille kohaselt apellatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et tegelikult

tulnuks asi lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule. Seega

ei ole ringkonnakohus TsMS § 631 lg-t 3 kohaldanud ja menetlusõiguse norme rikkunud.

23. Kuna asja läbivaatamisel ei ole kohtud pidanud vajalikuks anda hinnangut kostja vastuväitele,

mille kohaselt ta ei vastuta kahju, mille hulka kuulub ka töötajale väljamakstud ajutise töövõimetuse

hüvitis, tekitamise eest, siis tuleb nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb

saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

24. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3 otsustab poolte kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu väljamõistmise asja lõplikult lahendav

kohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.

A. Kull, T. Anton, L. Laarmaa