3-3-1-91-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-91-06

Otsuse kuupäev

16. jaanuar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

J. K. kaebus Tartu Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamise

nõudes seoses kaebaja kinnipidamisega eelvangistusaluste

eluhoones

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-06-663

Menetluse alus Riigikohtus

J. K. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada J. K. kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2006. a otsus ja Tartu Halduskohtu 19. juuni

2006. a otsus haldusasjas nr 3-06-663 ning saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. K. mõisteti süüdi Viljandi Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsusega kriminaalasjas nr 1-167-04 ja

talle mõisteti karistuseks vangistus 12 aastat 6 kuud. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2005. a

otsusega J. K. kaitsja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu

1. juuni 2005. a määrusega nr 3-7-1-1-225 jäeti J. K. kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata, millest

tulenevalt jõustus Viljandi Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsus.

2. J. K. esitas 3. aprillil 2006 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks

Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebaja jätkuvas kinnipidamises Tartu Vangla eelvangistushoones

rangel režiimil ajal, mil ta oleks pidanud seaduse kohaselt olema üle viidud süüdimõistetute

osakonda. Kaebaja nii suulistele kui ka kirjalikele märguannetele on vanglaametnikud vastanud

umbmääraste suuliste avaldustega. Põhjendatud huvina vangla toimingu õigusvastaseks

tunnistamiseks märkis kaebaja soovi esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue.

3. Tartu Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei olnud vangla

teadlik J. K. suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest, sest teda protsessi käigust ega

otsuse jõustumisest ei teavitatud. J. K. ei ole Tartu Vanglale esitanud ühtegi kirjalikku teadet, mis

oleks andnud vanglale põhjust arvata, et tema suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud.

Riigikohtu määruse koopia sai vangla alles 6. aprillil 2006, J. K. on sellega tutvunud 7. aprillil 2006.

Seetõttu hoiti kaebajat eeluuritavate hoones kuni tema paigutamiseni Murru Vanglasse 11. aprillil

2006.

4. Tartu Halduskohus jättis 19. juuni 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-663 J. K. kaebuse

rahuldamata. Kohus märkis, et Vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 p 3 kohaselt hoitakse vanglas

kinnipeetavaid (vangistust kandvaid süüdimõistetuid) ja vahistatuid (eelvangistust kandvaid isikuid)

eraldi, milleks on teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid. Euroopa Vanglareeglistiku p 11.3

kohaselt peetakse vangide paigutamisel eeluuritavad kinni süüdimõistetutest eraldi, välja arvatud

juhul, kui nad nõustuvad, et neid majutatakse koos. J. K. viibis ajavahemikul 12. juuli 2005 -

11. aprill 2006 Tartu Vangla eeluuritavate hoone (E-hoone) sektsioonis E6, mis on mõeldud

vahistatute majutamiseks, ning kaebaja suhtes kohaldati eelvangistusosakonna režiimi. Kaebaja on

süüdi mõistetud Viljandi Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsusega, mis jõustus Riigikohtu määrusega

1. juunil 2005. Tartu Vanglat ei ole jõustunud kohtuotsusest teavitatud, mida on kinnitanud ka

Viljandi Maakohus 1. juunil 2006 saadetud vastuses Tartu Vanglale (tl 26). Samas ei ole J. K. ka ise

esitanud vanglale ühtki järelepärimist ega märgukirja, et saada selgust tema kinnipidamise kohta E-

hoones, mistõttu polnud vanglal põhjust asuda seisukohale, et kaebaja suhtes on süüdimõistev otsus

jõustunud. Tartu Vanglale on Riigikohtu 1. juuni 2005. a määrus, millega jõustus Viljandi Maakohtu

25. jaanuari 2005. a kohtuotsus, saadetud alles 6. aprillil 2006. J. K.-le on Riigikohtu 1. juuni 2005. a

määrust tutvustatud 7. aprillil 2006. Alates 11. aprillist 2006 on kaebaja paigutatud Murru Vanglasse.

J. K. isiklikus toimikus puuduvad dokumendid, millest nähtuks Viljandi Maakohtu 25. jaanuari

2005. a süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest Tartu Vanglale teatamise aeg ja viis.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 410 lg 1 kohaselt pööratakse kohtuotsus täitmisele pärast

selle jõustumist. KrMS § 411 lg 1 järgi pöörab esimese astme kohtu jõustunud kohtulahendi

täitmisele lahendi teinud kohus. KrMS § 411 lg 3 kohaselt saadab maakohus kohtulahendi täitmisele

pööramisel selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele. Ärakirjale tehakse märge kohtuotsuse või -

määruse jõustumise kohta. Kuna Viljandi Maakohus ei saatnud jõustunud kohtulahendit õigeaegselt

Tartu Vanglale, ei olnud Tartu Vanglal ka võimalust sellest juhinduda. Seetõttu ei ole Tartu Vanglal

süüd selles, et J. K. on hoitud kuni 11. aprillini 2006 vahistatute eluhoones ja kohaldatud talle

eelvangistusosakonna režiimi.

5. J. K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 19. juuni 2006. a

otsuse ning teha uus otsus, millega tunnistada Tartu Vangla toiming õigusvastaseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt pidas Tartu Vangla apellanti seadusevastaselt vahistatute eluhoones

kinnises režiimis kaheksa kuud, sh kolm kuud pärast kohtuotsuse jõustumist. Seega tuleb kahju

hüvitamise nõude esitamiseks välja selgitada, kelle süül nimetatud seaduserikkumine toimus. Samuti

on ebaõige väide, et apellant ei ole teinud ühtki järelepärimist ega märgukirja vanglale, et saada

selgust tema kinnipidamise kohta E-hoones, mistõttu ei teadnud vangla, et apellandi suhtes on

süüdimõistev otsus jõustunud. Tartu Vangla kontaktisik tegi apellandi soovil oktoobris või novembris

2005 kohtuotsustest, sh Riigikohtu määrusest koopiad Euroopa Inimõiguste Kohtusse saatmiseks.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. septembri 2006. a otsusega J. K. apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei korranud oma otsuses esimese

astme kohtu otsuse motiive. Ringkonnakohus märkis, et halduskohus on toimiku materjalide põhjal

ning viidates VangS §-dele 2, 4, 12 ja KrMS §-dele 410 ning 411 õigesti leidnud, et pole tuvastatud

ega tõendamist leidnud Tartu Vangla süü ja tegevuse õigusvastasus seoses sellega, et J. K. hoiti kuni

11. aprillini 2006 vahistatute eluhoones eelvangistatute režiimil, kuigi Viljandi Maakohtu

süüdimõistev otsus J. K. suhtes oli Riigikohtu määrusega jõustunud juba 1. juunist 2005.

Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu otsuse sellekohaste põhjendustega ega pidanud

toimikus olemasolevate tõendite ning dokumentide alusel võimalikuks neid tõendeid teisiti hinnata ja

teha sisuliselt teistsugust otsust. Apellandi väited, et ta oli nii kirjalikult kui ka suuliselt

informeerinud Tartu Vangla töötajaid sellest, et tema suhtes tehtud otsus on jõustunud, ei ole asja

materjalidega tõendamist leidnud ning toimiku materjalidest nähtub üksnes see, et Tartu Vangla sai

25. jaanuari 2005. a otsuse jõustumisest teada 6. aprillil 2006, kui Murru Vanglast saadeti Tartu

Vanglale koopia Riigikohtu 1. juuni 2005. a määrusest, millega jäeti J. K. kassatsioon menetlusse

võtmata ja millega jõustus ka Viljandi Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsus. Asja materjalidest

nähtuvalt on J. K.-le nimetatud Riigikohtu määrust tutvustatud alles 7. aprillil 2006 Tartu Vanglas

ning seega ei ole asjakohane apellandi väide, et Tartu Vangla oli maakohtu otsuse jõustumisest teadlik

juba 2005. a oktoobris või novembris, kuna siis tegi vangla töötaja talle koopiad kohtuotsustest, sh

Riigikohtu määrusest. Viljandi Maakohus on Tartu Vanglale 1. juunil 2006 saadetud kirjas

tunnistanud, et J. K. kohta tehtud maakohtu otsuse jõustumise teatist või jõustumismärkega otsuse

koopiat ei ole senini Tartu Vanglale saadetud. Seega on halduskohus õigesti läbi vaadanud esitatud

kaebuse ning jäänud kaebuses esitatud taotluse piiridesse ja leidnud, et kuna Tartu Vangla ei olnud

kuni 6. aprillini 2006 teadlik maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsuse jõustumisest Riigikohtu määruse

alusel 1. juunist 2005, siis ei ole alust tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevust, mis seisnes

selles, et J. K. hoiti ka pärast 1. juunit 2005 (kuni 11. aprillini 2006) endiselt eelvangistatute režiimil

kui vahistatut, mitte aga tavalisel vanglarežiimil kui kinnipeetavat.

Kuna HKMS § 6 lg 1 ja § 10 lg 2 p 1 kohaselt algatab halduskohus haldusasja kaebuse või protesti

alusel ning kaebust esitades peab selle esitaja ise kaebuses ära märkima asutuse või ametniku või

avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva muu isiku nime ja ameti- või teenistuskoha, kelle toimingut

vaidlustatakse, ei ole asjakohane apellandi väide, et kohus peaks ise välja selgitama selle isiku või

asutuse, kelle süü tõttu kaebajat üle lubatud aja eelvangistusosakonnas hoiti. Sellist volitust ei anna

haldus- ega ringkonnakohtule ka kohtu volitusi sätestavad HKMS §-d 26 ja 46.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. J. K. palub Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses kohtuotsused tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kohtud ei ole asjas tõendeid objektiivselt hinnanud. Kassaator

leidis oma kriminaalasja dokumentide hulgast ka Riigikohtu 1. juuni 2005. a määruse nr 7-3-1-1-225

koopia, mille Riigikohtu nõunik on 3. juunil 2005 õigeks tunnistanud. Kuna kohtulahendid

saadetakse tähitud kirjana, pole raske välja selgitada, millal see Tartu Vanglasse jõudis. Vangla väide,

et ta ei teadnud midagi kassaatori suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumisest, on täielik vale.

8. Tartu Vangla vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta

rahuldamata ning kohtute otsused muutmata. Vangla leiab, et nii halduskohus kui ka ringkonnakohus

on oma otsustes tuginenud kõigile kohtumenetluse käigus tuvastatud asjaoludele ja asjas kogutud

tõenditele, neid piisavalt analüüsinud ning põhjendanud. Tartu Vangla ei sea kahtluse alla kassaatori

väidet, et ta sai Riigikohtu 1. juuni 2005. a määruse nr 3-7-1-1-225 koopia, mille Riigikohtu nõunik

on 3. juunil 2005 õigeks tunnistanud, tähitud kirjaga. See kinnitab veelkord, et Tartu Vangla ei saanud

teada kirja sisu, kuna VangS § 29 lg 2 kohaselt võib kinnipeetava kirjavahetuse sisu kontrollida

üksnes kohtu loal. Tartu Vanglal selline luba puudus, mistõttu edastati J. K.-le tema kirjad nende sisu

kontrollimata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kohtud on tuvastanud ja asjas ei ole vaidlust selle üle, et Viljandi Maakohtu 25. jaanuari 2005. a

otsus J. K. kriminaalasjas jõustus seoses tema kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata jätmisega

Riigikohtu 1. juuni 2005. a määrusega, kuid J. K. peeti ka pärast maakohtu süüdimõistva otsuse

jõustumist ning selle täitmisele pööramise tähtaja möödumist kuni 11. aprillini 2006 Tartu Vanglas

kinni vahistatutele ettenähtud tingimustes.

Riigikohtu halduskolleegium selgitab esmalt jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramise korda ning

erinevusi kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamistingimustes (I), seejärel analüüsib, kas kohtud on

kaebajale piisavalt selgitanud tema võimalusi oma õiguste kaitseks (II), kas kohtud on õigesti ja

ammendavalt hinnanud Tartu Vangla tegevust (III) ning lahendab kassatsioonkaebuse (IV).

I

10. KrMS § 410 lg 1 kohaselt pööratakse kohtuotsus või -määrus üldjuhul täitmisele pärast selle

jõustumist. KrMS § 411 lg 1 näeb ette, et esimese astme kohtu jõustunud kohtuotsuse ja -määruse

pöörab täitmisele kohtulahendi teinud kohus. KrMS § 411 lg 4 (kuni 31. detsembrini 2005 KrMS

§ 411 lg 3) sätestab, et kohtulahendi täitmisele pööramise korral saadab esimese astme kohus selle

ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele. Ärakirjale tehakse märge kohtulahendi jõustumise kohta.

KrMS § 412 lg 2 kohaselt pööratakse süüdimõistev kohtuotsus täitmisele selle jõustumisest või

kriminaalasja apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul.

11. Vangistusseaduse tähenduses on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (VangS

§ 2) ning vahistatu on sama seaduse järgi isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes

kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (VangS § 4). VangS § 12

lg 1 p 3 kohaselt hoitakse vanglas eraldi kinnipeetavaid ja vahistatuid.

VangS § 90 näeb ette eelvangistuse üldtingimused. VangS § 90 lg 2 esimese lause kohaselt hoitakse

vahistatut ööpäevaringselt lukustatud kambris. VangS § 90 lg 4 kohustab vangla juhtkonda võtma

tarvitusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline

sidepidamine. Kinnipeetavate suhtes Vangistusseadus sarnaseid kinnipidamistingimusi ette ei näe.

VangS § 8 näeb kinnise vangla üldtingimustena ette, et äratusest kuni öörahu alguseni on

kinnipeetaval lubatud vabalt liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjadega

sätestatud kohtades. Öörahu algusest kuni äratuseni eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud

kambritesse, mis lukustatakse. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud

"Vangla sisekorraeeskirja" (VSE) § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus äratusest kuni öörahuni

vabalt liikuda oma osakonna territooriumil. Õigust vabalt liikuda ei ole kartseris, eraldatud lukustatud

kambris, vangla ravipunkti statsionaaris, vanglahaiglas või vastuvõtuosakonnas viibival

kinnipeetaval.

VangS § 69 lg 2 p 1 kohaselt võib kinnipeetava vanglasisest liikumis- või suhtlemisvabadust piirata

täiendava julgeolekuabinõuna, samuti on julgeolekuabinõuks VangS § 69 lg 2 p 4 kohaselt eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine. Seejuures võib täiendavaid julgeolekuabinõusid VangS § 69 lg 1

järgi kohaldada üksnes kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistust reguleerivaid

õigusnorme, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti

kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes. Nimetatud asjaolude äralangemisel tuleb

VangS § 69 lg 3 kohaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada.

12. Eelnevast tulenevalt on vahistatute ja kinnipeetavate suhtes Vangistusseaduses ettenähtud

kinnipidamistingimused erinevad. Vahistatuid hoitakse kinnipeetavatest ja üksteisest eraldi, nende

liikumis- ja suhtlemisvabadus on süüdimõistetutega võrreldes oluliselt piiratum. Kinnipeetava

pidamine vahistatule ettenähtud tingimustes rikub ka kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kuigi vahistatul on Vangistusseaduse kohaselt mõningaid eeliseid süüdimõistetutega võrreldes (nt

võib vahistatu VangS § 98 lg 1 ja VSE § 57 lg 4 kohaselt saada pakke, samas kinnipeetaval on VSE

§ 57 lg 1 kohaselt lubatud omada üksnes vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla

vahendusel soetatud isiklikke asju), on olulisemate põhiõiguste osas vahistatu kinnipidamisrežiim

süüdimõistetu omast rangem. Ka J. K. on tunnetanud tema suhtes rakendatud kinnipidamistingimusi

alusetult ja ülemääraselt piiravatena.

II

13. Vaatamata sellele, et kohtud tuvastasid, et Tartu Vangla pidas J. K. vahistatutele ettenähtud

režiimil kinni ka pärast selleks õigusliku aluse äralangemist (süüdimõistev kohtuotsus oli jõustunud

ja möödunud oli kohtuotsuse täitmisele pööramiseks kehtestatud tähtaeg), jäi J. K. kaebus

rahuldamata põhjusel, et kohtud leidsid, et Tartu Vangla ei olnud kaebaja alusetult rangemal režiimil

kinnipidamises süüdi, sest vangla ei teadnud Viljandi Maakohtu otsuse jõustumisest.

14. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et J. K. on antud asjas esitanud tuvastamiskaebuse Tartu

Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks, märkides, et soovib tulevikus esitada kahju

hüvitamise nõude. Käesolevas asjas J. K. kahju hüvitamise nõuet esitanud ei ole. Kohtupraktikas on

aktsepteeritud, et nõuded haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning tekitatud kahju

hüvitamiseks võib esitada nii ühes kohtumenetluses kui ka eraldi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

8. juuni 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-39-06, p 12; 5. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-

3-1-44-06, p 22).

Riigikohtu üldkogu märkis 19. aprilli 2004. a otsuses asjas nr 3-3-1-46-03 (p 33), et HKMS §-d 6 ja 7

ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes

halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses. HKMS § 7

lg 1 teise lause järgi võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada

isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada

kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja

subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju

hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel.

15. Asjas ei ole sisulist vaidlust selle üle, et J. K. peeti pärast tema suhtes tehtud jõustunud

süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramise tähtaja möödumist vahistatutele ettenähtud

tingimustes alusetult ja J. K. kinnipidamine sellistes tingimustes oli õigusvastane. Küll aga vaieldakse

selle üle, kas Tartu Vangla oli sellise õigusvastase olukorra tekkimises süüdi või mitte. J. K. on enda

õigusvastases kinnipidamises süüdiolevaks pidanud Tartu Vanglat ja esitanud tuvastamiskaebuse

vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks, et esitada tulevikus vangla vastu kahju hüvitamise

nõue. Apellatsioonkaebuses leidis J. K., et arvestades tema väljendatud soovi esitada hiljem kahju

hüvitamise nõue, oleks halduskohus pidanud välja selgitama, kelle süül seaduserikkumine toimus.

Tartu Ringkonnakohus leidis, et HKMS § 6 lg 1 ja § 10 lg 2 p 1 kohaselt algatab halduskohus

haldusasja kaebuse või protesti alusel ning kaebust esitades peab selle esitaja ise kaebuses ära

märkima asutuse või ametniku või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva muu isiku nime ja

ameti- või teenistuskoha, kelle toimingut vaidlustatakse. Seetõttu ei pidanud kohus ise välja

selgitama, millise isiku või asutuse süü tõttu kaebajat üle lubatud aja eelvangistusosakonnas hoiti.

Sellist volitust ei anna haldus- ega ringkonnakohtule ka kohtu volitusi sätestavad HKMS §-d 26 ja 46.

16. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole üheselt selge, kas J. K.

õigusvastastes tingimustes kinnipidamise põhjustas Viljandi Maakohtu või Tartu Vangla või mõlema

asutuse tegevusetus. J. K. esitas halduskohtusse tuvastamiskaebuse sooviga hiljem selle alusel nõuda

temale tekitatud kahju hüvitamist.

HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise

kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes

tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku

võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja

kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.

Kuigi J. K. ei ole käesolevas asjas esitanud kahju hüvitamise nõuet, on ta oma põhjendatud huvina

välja toonud soovi esitada kahju hüvitamise nõue tulevikus. Kohtud on seda aktsepteerinud. HKMS

§ 6 lg 3 p 1 kohaselt võib kaebusega taotleda ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemist, kuid HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib taolise tuvastamiskaebuse esitada

üksnes isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

17. Nagu eelnevalt märgitud, võib nõuded haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning

tekitatud kahju hüvitamiseks esitada nii ühes kohtumenetluses kui ka eraldi. Kui õigusvastasuse

kindlakstegemise ja kahju hüvitamise nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise

avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati, siis ei saa ka nende nõuete eraldi esitamise korral

nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase

tegevusega tema arvates kahju tekitati.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenev kohustus selgitada

välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust

juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele

(vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-02, p 25;

13. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-61-02, p 16; Riigikohtu erikogu 26. märtsi 2004. a

määrus asjas nr 3-3-4-1-04, p 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11

lg 1 p-s 3.

Riigikohtu halduskolleegium märkis 17. novembri 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-05 (p 14),

et ei pea õigeks tõlgendada halduskohtu uurimispõhimõtet viisil, mis võimaldab kohtu initsiatiivil

anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi,

sest ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka

juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse, kuid samas on õiguspärane

ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab

võimaluse kaebuse eseme täpsustamiseks.

Käesoleval juhul pidanuks halduskohus J. K.-le selgitama, et Tartu Vangla ei pruugi selles haldusasjas

olla õige või ainus vastustaja, ning jõustunud esimese astme kohtu otsuse täitmisele pööramisel on

oluline roll ka lahendi teinud kohtul. Halduskohus oleks pidanud andma J. K.-le võimaluse kaebuse

täpsustamiseks või muutmiseks.

III

18. Kohtud jätsid kinnipeetav J. K. vahistatutele ettenähtud režiimil kinnipidamise toimingu

õigusvastaseks tunnistamata, viidates asjaolule, et pole tuvastatud, et Tartu Vangla oleks olnud teadlik

J. K. suhtes tehtud süüdimõistva Viljandi Maakohtu 25. jaanuari 2005. a kohtuotsuse jõustumisest

enne Riigikohtu 1. juuni 2005. a määruse koopia saamist Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajalt

6. aprillil 2006. Ka on kohtud viidanud, et J. K. sai Riigikohtu määrusest teada alles 7. aprillil 2006,

mil vangla võttis temalt allkirja sellega tutvumise kohta. Pärast Tartu Vangla poolt otsuse

jõustumisest teadasaamist paigutati J. K. viivitamata ümber.

19. Riigikohtu halduskolleegium märgib esmalt, et J. K. pidi Riigikohtu 1. juuni 2005. a määrusest

olema teadlik juba enne 7. aprilli 2006, sest Riigikohtu kantselei postitas temale määruse ärakirja

3. juunil 2005 ning 3. aprillil 2006 Tartu Halduskohtule esitatud kaebusele lisas J. K. ka ärakirja

temale saadetud Riigikohtu määruse koopiast. Asjaolu, et Tartu Vangla võttis 6. aprillil 2006 vanglale

saadetud Riigikohtu 1. juuni 2005. a määruse koopiale 7. aprillil 2006 J. K.-lt allkirja sellega

tutvumise kohta, ei tähenda, et J. K. polnud määrusest varem teadlik. J. K. on seejuures ka käesoleva

kohtumenetluse käigus korduvalt osundanud, et saatis muude dokumentide hulgas koopia nimetatud

Riigikohtu määrusest Euroopa Inimõiguste Kohtule. Kohtud ei ole tuvastanud, kas J. K. on teinud

Riigikohtu 1. juuni 2005. a määrusest Tartu Vanglas vanglaametnike abiga täiendavaid koopiaid ning

kas sellega seoses pidid vanglaametnikud olema teadlikud J. K. suhtes tehtud süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumisest.

20. VangS § 17 lg 1 kohaselt avatakse kinnipeetava vanglasse vastuvõtmisel tema kohta isiklik

toimik, kuhu sama paragrahvi 2. lõike alusel kantakse kinnipidamise alust puudutavad dokumendid,

kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristused, nende kohaldamise aeg ja põhjus ning andmed

kinnipeetava käitumise, õppimise ja töötamise kohta, samuti muud vangla sisekorraeeskirjades

sätestatud andmed ja dokumendid. VSE § 27 lg 1 kohaselt hoitakse isiklikus toimikus kinnipeetava

isikudokumente, kohtudokumente ja tema karistuse täideviimist kajastavaid dokumente. VSE § 28

sisaldab täpsema loetelu dokumentidest, mida isiklikus toimikus hoitakse. Muu hulgas sisaldub VSE

§ 28 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt kinnipeetava isiklikus toimikus jõustunud kohtuotsus ning teatis

kohtuotsuse jõustumise kohta. VSE § 28 lg 4 järgi vahistatu isiklikus toimikus VSE § 28 lg 2 p-des 1

ja 2 nimetatud dokumente ei ole.

Kohtumenetluse käigus Tartu Vangla järelepärimisele vastates teatas Murru Vangla, et J. K. isiklikus

toimikus ei ole dokumente, millest nähtuks tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest

Tartu Vanglale teatamise aeg, ning kohtuotsused ja Riigikohtu 1. juuni 2005. a määrus on isiklikus

toimikus saatekirjadeta.

Kohtutoimiku materjalide alusel ei ole võimalik üheselt järeldada, kas J. K. isiklikus toimikus on

üksnes see Riigikohtu määruse koopia, mille Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja saatis Tartu

Vanglale 6. aprillil 2006 ja millele andis J. K. 7. aprillil 2006 tutvumise kohta allkirja, või on tegemist

J. K.-le varem saadetud Riigikohtu 1. juuni 2005. a määruse koopiaga. Kui määruse koopia sisaldus

isiklikus toimikus juba varasemast ajast, siis tuleb arvesse võtta, et kinnipeetavate isiklikke toimikuid

peab vangla administratsioon, mistõttu pidi vangla sellisel juhul teadma J. K. kaitsja kassatsiooni

Riigikohtu menetlusse võtmata jätmisest ning vanglal pidi tekkima põhjendatud kahtlus, et J. K.

suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud. See asjaolu tuleb asja õigeks lahendamiseks

tuvastada ja võtta seisukoht nimetatud asjaolu tähendusest J. K. kaebuse lahendamisel.

21. Riigikohtu halduskolleegium peab usutavaks ka kaebaja väidet, et ta on pöördunud

järelepärimistega enda kinnipeetavate eluhoonesse üleviimise kohta Tartu Vangla ametnike poole,

sest halduskohtusse kaebuse esitamine osundab selgelt, et J. K. sai aru, et teda peetakse õigusliku

aluseta vahistatutele ettenähtud tingimustes ja seoses tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumisega tulnuks ta üle viia teise eluhoonesse.

22. HKMS § 25 lg 3 kohaselt hindab halduskohus kohtulahendi tegemisel tõendeid ja otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud. Üldjuhul tuvastatakse asja lahendamiseks olulised asjaolud menetlusosaliste

endi esitatud tõendite põhjal (HKMS § 16 lg 2 esimene lause). Kaebuse esitaja on kohustatud

põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega (HKMS § 15 lg 3 esimene lause).

Riigikohtu halduskolleegium märkis 22. märtsi 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 (p 13)

kinnipeetava tõendamiskoormise sisu ja ulatust selgitades, et kaebuses nimetatud asjaolude esinemise

või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava

tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 15. veebruari

2006. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-80-05 (p 8) selgitati, et olukorras, kus vaidlevad faktiliselt

ebavõrdsed pooled, peab kohus aitama kaasa poolte võrdsuse saavutamisele ning vajaduse korral

abistama tõendite kogumisel, samuti koguma tõendeid omal algatusel.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 4. aprilli 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-32-03 (p 24), et

uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi

selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid. Riigikohtu

halduskolleegium selgitas 23. oktoobri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-01 (p 5), et kohtu

aktiivsus tõendite kogumisel peab sõltuma protsessiosalise oletatavast võimest välja tuua olulised

asjaolud ja esitada vastavaid tõendeid. Eeldatavalt nõrgema protsessiosalise puhul tuleb kohtul olla

aktiivsem.

IV

23. Käesolevas asjas ei ole kohtud piisavalt järginud halduskohtu uurimispõhimõttest tulenevat

selgitamiskohustust ega osundanud kaebaja võimalusele esitada oma kohtusse pöördumise tegeliku

eesmärgi (tekitatud kahju hüvitamine) saavutamiseks kohane taotlus. Halduskohus oleks pidanud

selgitama J. K.-le, et üksnes Tartu Vangla tegevuse vaidlustamisega ei pruugi kaebuse eesmärk olla

saavutatav ning tal tuleks seetõttu kaebuse eset laiendada.

Samuti ei ole pööratud vajalikku tähelepanu J. K. võimele oma väiteid kohtumenetluses tõendada.

Kui kohus tuvastab, et vanglaametnikel pidi asjaoludest tulenevalt tekkima põhjendatud kahtlus, et

J. K. suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud, oleks Tartu Vangla pidanud

haldusülesannete täitmisel nõutavat hoolsuskohustust järgides astuma viivitamata samme selleks, et

selgitada välja, kas kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud või mitte. Kui Tartu

Vangla ka pärast põhjendatud kahtluse ilmnemist jättis J. K. suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumise asjaolud viivitamata välja selgitamata, on ka vangla süüdi J. K. alusetus vahistatutele

ettenähtud tingimustes kinnipidamises.

24. Eeltoodut arvestades tuleb J. K. kassatsioonkaebus rahuldada ja kohtute otsused tühistada.

Kuivõrd kolleegium on seisukohal, et kaebajale tuleb anda võimalus kaebuse muutmiseks ning

tuvastamata on asja lahendamiseks olulised asjaolud, tuleb asi saata uueks arutamiseks ja tõendite

täiendavaks kogumiseks esimese astme kohtule. Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann