3-2-1-136-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-136-06

Määruse kuupäev

Tartu, 16. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

E. Õ hagi Eesti Vabariigi vastu pärimise teel erastamisest

tekkinud õiguste ülemineku tuvastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-05-19392

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. Õ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. Õ (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Uno Feldschmidt.

Kostja Eesti Vabariik (Rapla Maavalitsuse kaudu).

Asja läbivaatamise kuupäev

18. detsember 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2006. a määrus lõppjäreldustes muutmata, kuid

muuta määruse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. Õ esitas 7. detsembril 2005. a hagi Eesti Vabariigi vastu vaba põllumajandus- ja metsamaa

erastamisest tulenevate õiguste ja kohustuste pärimise õiguse tuvastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt otsustas Rapla maavanem 21.veebruari 2002. a korraldustega nr 154 ja 155

ning 11. märtsi 2002. a korraldusega nr 224 erastada H. Õ maad Rapla maakonnas Kehtna vallas

Kastna külas. H. Õ suri 24. märtsil 2003. a ja maatükkide ostu-müügilepingud jäid sõlmimata. Hageja

kui H. Õ pärija esitas 30. septembril 2003. a Rapla Maavalitsusele taotluse kanda ennast eespool

nimetatud korraldustesse maa erastajana ning viia lõpule maa erastamine. Rapla maavanem keeldus

21. oktoobri 2003. a ja ka 9. jaanuari 2004. a kirjaga korraldusi muutmast. Maavanem leidis, et H. Õ

surmaga lõppes erastamistoiming vabade põllumajandus- ja metsamaade erastamiseks ning ükski

õigusakt ei sätesta erastamisõigust kui isikuga lahutamatult seotud õigust, mis läheks üle pärijatele.

Hageja esitas 4. veebruaril 2004. a kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles palus tuvastada

maavanema toimingu õigusvastasuse. Tallinna Halduskohus jättis 3. mai 2004. a otsusega kaebuse

rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohus 15. juuni 2005. a otsusega esimese astme kohtu otsuse

muutmata. Seejärel tühistas maavanem 16. septembri 2005. a korraldusega nr 614 oma varasemad

korraldused.

Hageja on seisukohal, et kostja rikkus tema õigusi vabade maade erastamiseks. Korraldustes sisaldus

otsus maatükkide erastamiseks H. Õ. Korraldustes nimetatud kohustusi saavad täita ka teised isikud.

Maareformiseaduse (MaaRS) § 23¹ lg 2 kohaselt on vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise

õigus füüsilisest isikust ettevõtjal, kes tegutseb maa asukohajärgse omavalitsuse territooriumil

põllumajandusliku tootmisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja on isik, kes saab tulu oma

valmistatud toodete müügist ning omab vajalikku põllumajandusliku maa kasutamise õigust. H. Õ oli

kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana. ÄS § 8 lg 2 kohaselt ei pea füüsilisest isikust

talupidaja ärinimi sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime juhul, kui ärinimes sisaldub talu nimi.

Seega ei lõppenud H. Õ surmaga tema kui füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevus. Hageja kanti

17. septembril 2003. a füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse sama registrikoodiga kui tema

surnud abikaasa H. Õ. 17. oktoobril 2005. a välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on hageja

kogu H. Õ vara, sh erastamisõiguse teostamisest tulenevate õiguste pärijaks.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et maareformiseaduses on täpselt ette nähtud, milliseid sellest

seadusest tulenevaid nõudeid saab pärida. Avalik-õiguslikes suhetes on õigusjärglus võimalik üksnes

seaduses sätestatud juhtudel. Vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise õiguse kui subjektiivse

avaliku õiguse üleminekut ühelt isikult teisele seadus ette ei näe.

3. Pärnu Maakohus jättis 2. veebruari 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Vastavalt MaaRS § 2220 lg-

le 1 on maa erastamise korraldajaks maavanem ja MaaRS § 23 lg 5 kohaselt on ka maa müügi-,

asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimine maavanema kohustus. Haldusaktide andmisega

maatükkide erastamine veel ei lõppenud ja H. Õ õigus maa erastamiseks ei realiseerunud. MaaRS

§ 23 lg 5 järgi kaotab vaba metsa- või põllumajandusmaa erastamise õigust omav isik pakkumisel

olnud maa erastamise õiguse, kui ta kolme kuu jooksul arvates erastamise otsuse tegemise päevast

ilma mõjuva põhjuseta ei sõlmi maa ostu-müügilepingut. Maa erastamise korraldustest on kaks

tehtud 21. veebruaril 2002. a ja üks 11. märtsil 2002. a. Kohtule ei ole esitatud tõendeid põhjuste

kohta, miks ei sõlmitud ostu-müügilepinguid ettenähtud tähtajal ja kas H. Õ taotles tähtaja

pikendamist. Seega kaotas H. Õ õiguse korralduste alusel maa ostu-müügilepingute sõlmimiseks ja

hagetav õigus ei kuulu pärandvara hulka. Erastamisest tulenevad õigused ja kohustused oleksid

tekkinud pärast maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist. Pärast erastamise korralduste kättesaamist

oli H. Õ üksnes õigus nõuda ostu-müügilepingute sõlmimist pärast korraldustes ette nähtud

tingimuste täitmist. Maa erastaja pidi vastama MaaRS § 23¹ lg-s 2 ja § 23² lg-s 2 sätestatud

tingimustele. Seega oli H. Õ õigus olla lepingu pooleks seotud lahutamatult tema isikuga ja hageja ei

saanud asuda tema asemel lepingu pooleks ka ette nähtud kolmekuulise tähtaja jooksul. Maa

erastamise õiguse üleminekut pärijatele maareformiseadus ette ei näe. Tähtust ei ole asjaolul, et

hageja tegutses pärast H. Õ surma edasi tema kui füüsilisest isikust ettevõtja talus ja et hageja kanti

füüsilisest isikust ettevõtjana sama registrikoodi all äriregistrisse.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. septembril 2006. a maakohtu otsuse ja lõpetas tsiviilasja

menetluse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on hagi aluseks asjaolu, et hageja on H. Õ pärija. Seetõttu

leiab hageja, et tal on õigus nõuda Eesti Vabariigilt maa erastamist H. Õ asemel. Selle õigusliku

vaidluse lahendas Tallinna Halduskohus 3. mai 2004. a otsusega, mis on jõustunud. Hagi esitati

7. detsembril 2005. a. Eeltoodu tõttu pidi maakohus 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 217 p 3

alusel lõpetama tsiviilasjas menetluse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada. Tallinna Halduskohtu

3. mai 2004. a otsust ei saa käsitada vaidlusena samal alusel sama hagieseme üle. Halduskohtus

taotles hageja maavanema korralduste muutmist H. Õ surma tõttu ning enda arvamist isikuks, kes

võtab üle H. Õ erastamisõigusest tekkinud kohustused. Hagis taotleb hageja erastamisõiguse

teostamisest tekkinud õiguste ja kohustuste pärimise teel üleminekut. Kohtud ei analüüsinud hageja

väiteid ega põhjendanud nende ebaõigsust.

7. Kolleegium jätab Rapla maavanema ülesandeid täitva maasekretäri vastuse tähelepanuta, kuna see

ei vasta TsMS § 218 lg-s 3 sätestatud nõuetele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse

tühistamiseks TsMS § 692 lg 1 p 1 ega 2 alusel, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu määruse

põhjendusi. Kuna ringkonnakohtu määruse resolutsioon on sisuliselt õige, jääb määruskaebus

TsMS § 692 lg 2 alusel rahuldamata.

9. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu põhjendusega, et asjas tuleb menetlus lõpetada TsMS § 428

lg 1 p 2 alusel. Nimetatud sätte alusel lõpetab kohus muu hulgas menetluse juhul, kui samade poolte

vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend.

Tallinna Halduskohtu 3. mai 2004. a otsusega jäeti rahuldamata hageja kaebus maavanema toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks. Seejärel esitas hageja Pärnu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu

erastamisest tulenevate õiguste ja kohustuste pärimise õiguse tuvastamiseks. Kolleegiumi arvates ei

ole haldusasjas tehtud lahend käsitatav samade poolte vahel samal alusel sama hagieseme üle tehtud

kohtulahendina. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg-st 1 kuulub halduskohtu

pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks

loa andmine ja seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. Halduskohtu

pädevuses ei ole hagiasjade läbivaatamine.

10. Eeltoodu ei tähenda seda, et hageja esitatud nõue tuleb hagimenetluses läbi vaadata. Kolleegium

leiab, et ringkonnakohus lõpetas õigesti asjas menetluse, kuid tegi seda valel alusel. Asjas tuleb

menetlus lõpetada seetõttu, et esitatud nõue ei ole tsiviilkohtu pädevuses.

Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus 17. juuni 1996. a määruses asjas nr 3-

2-1-34-96 (RT III 1996, 24, 330) ja 1. oktoobri 2001. a määruses asjas nr 3-3-4-3-01 (RT III 2001, 26,

290) seisukohale, et halduskohtu pädevusse kuulub vaidlus eluruumi erastamise üle enne erastatava

eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimist ning maa- või linnakohtu pädevusse kuulub vaidlus, mis tekib

eluruumi ostu-müügilepingust. See seisukoht on kinnistunud kohtupraktikas eluruumide erastamisel

tekkinud vaidluste lahendamisel. Kolleegium peab nimetatud seisukohta põhjendatuks ka vabade

põllumajandus- ja metsamaade erastamise puhul. Ka sel juhul on enne erastatava maa ostu-

müügilepingu sõlmimist tekkivad vaidlused halduskohtu pädevuses.

Maakohus tuvastas, et Rapla maavanem otsustas 21. veebruari 2002. a korraldustega nr 154 ja 155

ning 11. märtsi 2002. a korraldusega nr 224 erastada hageja abikaasale maad, kuid hageja abikaasa ei

sõlminud maa erastamiseks ostu-müügilepinguid. Seega ei ole esitatud haginõue tsiviilkohtu

pädevuses ja ringkonnakohus pidi maakohtu otsuse tühistama ja lõpetama asjas menetluse sel alusel.

11. Lisaks märgib kolleegium, et hageja tuginemine erastamisest tulenevate õiguste ja kohustuste

pärimisõigusele ei muuda hageja nõuet tsiviilõigussuhtest tulenevaks nõudeks. Samuti ei näe

maareformi seadus ette nõudeõiguse pärimist vabade põllumajandus- ja metsamaade erastamise

puhul, nagu see on sõnaselgelt sätestatud maa tagastamise ja kompenseerimise korral MaaRS §-s 192.

12. Vastavalt TsMS § 428 lg-le 2 lõpetab kohus lisaks sama sätte esimeses lõikes nimetatud alustele

menetluse ka muul seaduses sätestatud alusel. TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilasi läbi

tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev

kohtuasi. Seega ei saanud maakohus vaadata läbi haldusõigussuhtest tulenevat kohtuasja.

Ka menetluse alustamise ajal kehtinud TsMS § 1 lg 4 järgi pidi kohus lahendama esitatud avalduse

kohtu pädevusse kuuluvuse küsimuse. TsMS § 1 lg 2 järgi oli tsiviilasjaks tsiviil- ja töösuhtest

tekkinud vaidlus. Kuna vaidlus ei tulene tsiviilsuhtest, pidi maakohus enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel asja menetlusse võtmisest keelduma ja hagi tagastama. Kui

asjaolu, et hagi ei ole tsiviilkohtu pädevuses, selgus hiljem, pidi maakohus kuni 1. jaanuarini 2006. a

kehtinud TsMS § 217 p 1 alusel või pärast 1. jaanuari 2006. a kehtiva TsMS § 428 lg 2 alusel

menetluse lõpetama. Kuigi maakohus seda ei teinud, ei tuvastanud nimetatud menetlusõiguse normi

rikkumist ka ringkonnakohus, rikkudes sellega omakorda menetlusõiguse normi. Kuna kolleegiumi

arvates on tegemist menetlusõiguse normi rikkumisega, mida on võimalik kõrvalda

kassatsioonimenetluses, ei ole alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik