3-2-1-134-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-134-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. L hagi T. K vastu 60 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-1972

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. L kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Marina Valge.

Kostja T. K (isikukood xxxxxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

18. detsember 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. L esitas T. K vastu hagi, milles palus välja mõista 60 000 krooni viivist. Hagiavalduse kohaselt

müüs hageja T. K ja G. K 29. augustil 2002. a sõlmitud korteriomandi ostumüügi- ja hüpoteekide

seadmise lepinguga korteri 260 000 krooni eest. Ostuhinna pidid ostjad tasuma perioodiliste

maksetena ja 31. jaanuariks 2003. a tuli ostjatel tasuda 63 000 krooni. Ostjad tasusid selleks

kuupäevaks vaid 2000 krooni. Lepingu p 5.1.2 kohaselt kohustus ostja juhul, kui tema süül viibib

lepingu p-s 5.1 märgitud ükskõik millise maksekohustuse nõuetekohane täitmine, maksma müüjale

viivist 0,2% lepingu järgi tasutavast, kuid viivitatud ostu-müügihinnast iga tasumisega viivitatud

kalendripäeva eest. Kostja oli viivituses 1. veebruarist 2003 kuni 25. jaanuarini 2005, s.t 725 päeva,

millest tulenevalt tekkis tal 88 450 krooni suuruse viivise maksmise kohustus. Kohtuistungil

vähendas hageja viivise nõuet 60 000 kroonini. Varem on kohtud menetlenud T. K ja G. K hagi V. L

vastu lepingu esemeks olnud korteri kütteseadmete parandamise maksumuse hüvitamiseks.

Nimetatud kohtuvaidlus sai lõpliku lahendi Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2004. a otsusega,

millega mõisteti V. L T. K ja G. K kasuks välja 37 600 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Võlgnevuse tekkimises oli süüdi hageja, kes müüs varjatud puudustega

korteri, kuid ei olnud nõus andma kostjale küttekollete remondirahasid või remontima neid oma

vahenditega. Viivituse periood oli kohtumenetluse toimumise aeg.

3. Tartu Maakohus jättis 23. mai 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on

pooltevaheline leping müügileping. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja

andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja

võtma asja vastu. Varasemas kohtumenetluses samade poolte vahelises vaidluses tuvastati, et hageja

müüs kostjale korteri, mille küttekolded olid kasutamiskõlbmatud. Kuna tegemist oli eluruumi

müügiga, siis on funktsioneeriva küttekolde olemasolu vältimatult vajalik. Kostjal ei olnud võimalik

kasutada asja, nagu seda tavaliselt kasutatakse. Seega ei vastanud asi lepingutingimustele, mistõttu ei

täitnud hageja lepingut nõuetekohaselt.

VÕS § 220 lg 1 esimese lause kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi

teada saama. Kostja väitis, et ta hakkas korteris elama 2002. aasta novembrist ja teatas sama aasta

detsembris hagejale asja puudustest. Hageja sellele asjaolule vastu ei vaielnud. Seega leiab kohus, et

kostja on täitnud VÕS § 220 lg-st 1 tuleneva teatamiskohustuse, kuid hageja ei võtnud kostja

näidatud puuduse kõrvaldamiseks midagi ette ning seega on hageja oma kohustust rikkunud.

Tulenevalt VÕS § 221 lg 1 p-st 2 võib ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda

sõltumata sellest, et selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja asja

lepingutingimustele mittevastavusest teadis või pidi teadma. Tartu Ringkonnakohtu

23. detsembri 2004. a otsuses (kohtuasi nr 2-2-289/2004), mis on tehtud vaidluses samade poolte

vahel, on kohus leidnud, et müüja pidi olema küttekollete seisukorrast teadlik. Seega võib VÕS § 221

lg 1 kohaselt ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes oma kohustuse täitmisest

keelduda isegi juhul, kui kostja esimeseks pöördumiseks hageja poole lugeda 14. veebruari 2003. a

kirja.

VÕS § 111 lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused

(vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine

lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on

kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Vaidlusalusel juhul jättis hageja lepingu kohaselt täitmata, mistõttu

on põhjendatud ka kostja samasugune käitumine. VÕS § 222 lg 1 kohaselt, kui asi ei vasta

lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist. Hageja ja kostja õigussuhtes esines

VÕS § 111 lg-st 1 tulenev kohustuse täitmisest keeldumist õigustav olukord. VÕS § 111 lg-s 3

sätestatud asjaolusid ei esine, kohustuse täitmisest keeldumine on asjaolusid arvestades mõistlik ja

kooskõlas hea usu põhimõttega. See, et kostja jättis kokkulepitud päeval tasu maksmata, on VÕS

§ 111 lg-st 1 tulenevalt õiguspärane ega kujuta endast lepingu p 5.1 rikkumist.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Pooled ei

vaidle selle üle, et lepingu p 5.1 kohaselt kohustus kostja 31. jaanuaril 2003. a tasuma hagejale korteri

müügihinnast 63 000 krooni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja nimetatud kohustust tähtaegselt ei

täitnud. Lepingu p 5.1.2 järgi kohustus kostja maksma apellandile viivist 0,2% lepingu järgi

tasutavast summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest.

Hageja nõuab kostjalt viivist alates 1. veebruarist 2003 kuni 25. jaanuarini 2005, s.o ajani, kui jõustus

Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2004. a otsus, millega hagejalt mõisteti kostja ja G. K kasuks välja 37 600

krooni.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Seega on viivisenõude üheks eelduseks asjaolu, et nõue on muutunud sissenõutavaks.

Sissenõutavaks ei muutu nõue vaatamata täitmise tähtaja saabumisele, kui täitmisega viivitanud pool

saab esitada sissenõutavust edasilükkavaid vastuväiteid (näiteks kohustuse täitmisest keeldumise

õiguse kasutamine).

Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 111 lg-t 1, kui leidis, et kostjal oli alus keelduda 63 000 krooni

tasumisest. Kostja esitas hagejale 19. veebruaril 2003 ettepaneku kõrvaldada korteril esinevad

puudused või alandada müügihinda. Hageja sellele ettepanekule ei reageerinud ja kostja esitas 79 306

krooni saamiseks hagi kohtusse. Kostja nõue rahuldati 37 600 krooni suuruses osas. Tartu

Ringkonnakohtu 23. detsembri 2004. a otsusega tuvastati, et müüdud korter ei vastanud

lepingutingimustele ning hageja oli sellest teadlik. Seetõttu on kostjal õigus tugineda

lepingutingimustele mittevastavusele sõltumata sellest, et ta asja lepingutingimustele vastavusest

õigeaegselt ei teatanud.

Põhjendatud ei ole hageja viide VÕS § 111 lg-le 3. Nimetatud sätte kohaselt ei või kohustuse

täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele,

eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.

Hageja oli küll kostjale 260 000 krooni maksva korteri üle andnud, kuid seda lepingutingimustele

mittevastavana. Samal ajal oli kostjal apellandile müügihinnast tasumata vaid 63 000 krooni. Seega

olid mõlemad lepingupooled oma kohustuse suuremas osas täitnud ning ekslik on apellandi väide, et

vastustajal ei olnud õigust keelduda 63 000 krooni tasumisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2006. a otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kui ostja ei täida ostuhinna maksmise kohustust, on tegemist

tema lepingulise põhikohustuse rikkumisega. Kui ostja on jätnud tasumata ostuhinna või ei ole asja

vastu võtnud, saab müüja nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 alusel. Ostuhinna tasumise kohustuse

täitmise puhul ei ole seaduses VÕS § 108 lg-st 1 tulenevalt ette nähtud täitmisnõuet välistavaid

asjaolusid. Müüja saab nõuda ostuhinna tasumist alati, kui ostjal on ostuhinna tasumise kohustus

tekkinud. Ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitamise korral saab müüja nõuda viivist VÕS

§ 113 alusel. Lepingus leppisid pooled viivises kokku. Viivist saab kohaldada kohustuse rikkumise

korral. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kohustus tasuda ostuhind oli muutunud sissenõutavaks 31. jaanuaril 2003. a,

seega enne seda, kui kostja esitas hagejale ettepaneku korteri puudused kõrvaldada. Kohus on

omaalgatuslikult kohaldanud täitmisest keeldumise õigust. Lisaks on ringkonnakohus jätnud alusetult

kohaldamata VÕS § 111 lg 3, kuigi hageja oli korteri üleandmisega omapoolse kohustuse täitnud.

7. Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele vandeadvokaadi vahendusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

TsMS § 689 lg 5 kohaselt järgib kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Järgnevalt vastab

kolleegium kassatsioonkaebuse põhjendustele.

9. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et kostja pidi ostuhinna tasuma lepingus kokkulepitud ajal, sest

VÕS § 108 lg 1 ei näe ette täitmisnõuet välistavaid asjaolusid, ja kuna kostja ostuhinda kokkulepitud

ajal ei tasunud, peab ta maksma lepingus kokkulepitud viivist. Kolleegium selle seisukohaga ei

nõustu.

10. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. See säte ei näe tõepoolest ette asjaolusid, mis välistaksid raha maksmise nõude

esitamist, kuid sama sätte kohaselt võib võlausaldaja nõuda raha maksmist siis, kui võlgnik on seda

kohustust rikkunud. Seega ei saa sellest sättest teha järeldust, et võlgnik peab alati kokkulepitud ajal

raha võlausaldajale ära maksma. VÕS § 108 lg 1 reguleerib võlgniku raha maksmise kohustuse

rikkumise korral õiguskaitsevahendina raha maksmise kohustuse täitmise nõude esitamist, mitte aga

raha maksmise kohustuse täitmise nõudeõiguse eeldusi.

11. Hageja viivisenõude rahuldamise eelduseks oleks ostuhinna tasumise kohustuse rikkumine kostja

poolt. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Ringkonnakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et kuna kostja põhjendatult keeldus VÕS § 111 lg 1

kohaselt osa ostuhinna tasumisest, siis ei sattunud ta ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega

viivitusse (ei rikkunud ostuhinna tasumise kohustust), sest kohustus ei olnud sissenõutav. Hagejal ei

olnud õigust nõuda kostjalt ostuhinna tasumist oma kohustust nõuetekohaselt täitmata ehk

küttekollete puudusi kõrvaldamata. Selline järeldus on kooskõlas ka VÕS § 113 lg-ga 4, mille järgi

võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest.

12. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et VÕS § 111 lg 1 kohaselt osa ostuhinna tasumisest

keeldumine ei võtnud kostjalt ära õigust nõuda hagejalt kui müüjalt viimase kohustuse rikkumisega

tekitatud kahju (küttekollete parandamise tõttu tulevikus kantavate kulutuste) hüvitamist (VÕS § 101

lg 2), mida kostja tegigi. Kostja õigus keelduda osa ostuhinna tasumisest langes aga ära pärast seda,

kui kohus rahuldas tema nõude hageja vastu kahju hüvitamiseks. Pärast selle nõude rahuldamist ei

saanud kostja enam hagejalt küttekollete puuduste kõrvaldamist nõuda (VÕS § 108 lg 8) ega

keelduda selle hageja kohustuse täitmata jätmise tõttu VÕS § 111 lg 1 kohaselt ostuhinna tasumise

kohustuse täitmisest. Samal ajal tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt ostuhinna tasumise kohustuse

täitmist ja viivist, juhul kui kostja seda kohustust ei täida. Ringkonnakohtu otsuse järgi nõudis hageja

viivist kohtuotsuse, millega hageja vastu esitatud kahju hüvitamise nõue osaliselt rahuldati,

jõustumiseni.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on põhjendatult jätnud kohaldamata VÕS § 111 lg 3. Hageja

pole kohtu ette toonud asjaolusid, millest järelduks, et kostja keeldumine osa ostuhinna tasumise

kohustuse täitmisest oleks ebamõistlik või vastuolus heade kommetega.

14. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, et kostja esitas kirjalikult puuduste

kõrvaldamise nõude 19. veebruaril 2003, s.o pärast ostuhinna tasumiseks kokkulepitud aega.

Maakohtu otsusega tuvastati, et kostja teatas hagejale asja puudustest juba 2002. aasta detsembris.

Põhjendamata on hageja väide, et kohus on täitmisest keeldumise õigust kohaldanud omal algatusel.

Kostja poolt kohtule esitatud ja asjas tuvastatud asjaolusid arvestades pidi hagejale olema üheselt

arusaadav kostja tahe keelduda osa ostuhinna tasumisest, kuna küttekolded olid puudustega ja hageja

keeldus neid kõrvaldamast. Kohus on kostja esitatud väidetele ja tuvastatud asjaoludele tuginedes

andnud pooltevahelisele suhtele üksnes õigusliku kvalifikatsiooni.

A. Kull, L. Laarmaa, T. Tampuu