3-2-1-132-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-132-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

R. Ð hagi M. Ð, R OÜ (likvideerimisel) ja AS-i E (pankrotis)

vastu lepingute tühisuse ning omandiõiguse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

00-73

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. Ð kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja R. Ð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Mart Sikut.

Kostja M. Ð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Oleg Niðajev.

Kostja R OÜ (likvideerimisel) (registrikood xxxxxxxx, varasem

ärinimi OSAÜHING M), esindajad vandeadvokaadid Toomas

Vaher ja Arne Ots.

Kostja AS E (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Matti Laarmaa.

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostjate poolel M. P (isikukood

xxxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaadid Toomas Vaher ja

Arne Ots.

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostjate poolel M. Õ (isikukood

xxxxxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

18. detsember 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat M. Sikut ning kostja R OÜ

(likvideerimisel) ja kolmanda isiku M. P esindaja vandeadvokaat

A. Ots. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2006. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata

hageja nõue tuvastada 31. oktoobril 1997. a R OÜ (likvideerimisel) ja AS E (pankrotis) vahel

Tallinnas Xxxxxxxx xxx xx-xx asuvale korterile pandi seadmise lepingu tühisus, ning teha uus

otsus, millega tunnustada nimetatud lepingu tühisust.

2. Muuta vastavalt Riigikohtu otsuse põhjendustele ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Tühistada ringkonnakohtu otsus kohtukulude jaotuse osas ja määrata kohtukulude jaotus

järgmiselt:

3.1. Mõista M. Ð välja R. Ð kasuks riigilõivu katteks 200 krooni ja õigusabikulude katteks 2000

krooni.

3.2. Mõista R OÜ-lt (likvideerimisel) ja AS-ilt E (pankrotis) välja R. Ð kasuks solidaarselt

20 000 krooni õigusabikulude katteks ja 200 krooni riigilõivu katteks.

3.3. Mõista R OÜ-lt (likvideerimisel) välja R. Ð kasuks õigusabikulude katteks 5100 krooni.

3.4. Mõista R OÜ-lt (likvideerimisel) riigituludesse riigilõivuna 7000 krooni.

4. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada.

6. Tagastada D. Ð 3. juulil 2006. a R. Ð kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1020 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. Ð (hageja) esitas 26. septembril 2000. a Tallinna Linnakohtule hagi M. Ð, R OÜ (varasem

ärinimi OSAÜHING M), M. Õ ja P AS vastu, paludes tunnistada kehtetuks Tallinnas Xxxxxxxx xxx

xx-xx asuva korteri (edaspidi korter) kohta 19. juulil 1995. a sõlmitud müügileping ning 31. oktoobril

1997. a sõlmitud müügileping ja pandileping. Haginõuete muutmise järel jäi hageja nõudeks

tunnustada korteri kohta 19. juulil 1995. a sõlmitud müügilepingu ja 31. oktoobril 1997. a sõlmitud

pandilepingu tühisust ning tunnistada kehtetuks korteri osas ka 31. oktoobri 1997. a müügileping ning

tunnustada hageja omandiõigust korterile.

4. jaanuari 2001. a määrusega kaasas linnakohus menetlusse kostjana ka AS-i E (pankrotis) ja M. P.

17. detsembri 2001. a avalduses palus hageja lugeda kostjateks M. Ð, R OÜ, P AS-i ja AS-i E

(pankrotis). Tallinna Linnakohus kaasas 22. mai 2002. a määrusega M. P ja M. Õ kohtumenetlusse

iseseisva nõudeta kolmandate isikutena kostjate poolel, leides, et nad on ekslikult kaasatud

kostjatena. 23. mai 2002. a määrusega lõpetas linnakohus menetluse hagis P AS vastu, kuna see oli

lõppenud õigusjärgluseta. Seega on kostjateks M. Ð (kostja I), R OÜ (likvideerimisel) (kostja II) ja

AS E (pankrotis) (kostja III). Iseseisva nõudeta kolmandate isikutena kostjate poolel on menetlusse

kaasatud M. P ja M. Õ.

Hagiavalduse kohaselt kasutab ja valdab hageja koos kostjaga I korterit alates 1991. aastast. Hageja

ja kostja I on abielus alates 1977. aastast. 1995. a kevadel nõustus kostja I P AS (edaspidi

kinnisvarabüroo) töötaja M. Õ sunnil kasutama kinnisvarabüroo abi korteri erastamisel, kuna korteril

oli kommunaalvõlg 5734 krooni 30 senti. Kostja I erastas korteri 22. juunil 1995. a. Pärast korteri

erastamist sõlmis M. Õ kostja I esindajana 19. juulil 1995. a kinnisvarabürooga müügilepingu, mille

alusel müüs kostja I korteri kinnisvarabüroole (edaspidi 1995. a müügileping). 31. oktoobri 1997. a

müügilepingu alusel müüs kinnisvarabüroo korteri kostjale II (edaspidi 1997. a müügileping). Samal

päeval sõlmisid kostjad II ja III pandilepingu M. P 17. oktoobri 1997. a laenulepingust tulenevate

võlakohustuste täitmise tagamiseks (edaspidi pandileping).

Hageja arvates tuleb 1995. a müügileping tunnistada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66

lg 2 alusel tühiseks, sest hageja ei andnud kostjale I kirjalikku nõusolekut ühisomandis oleva korteri

kui vallasasja võõrandamiseks. Samuti ei kontrollinud notar lepingupoolte esindajate volitusi, kuna

kostja I kohta puuduvad lepingus muud andmed peale nime. Lisaks on see müügileping vastuolus

heade kommetega ja seetõttu tühine TsÜS § 66 lg 1 alusel, sest M. Õ sõlmis selle oma esindatava

kostja I huve kahjustades ja kinnisvarabüroo huvides. M. Õ oli kinnisvarabüroo esindaja ja töötaja

ning tegutses viimase juhiste järgi. M. Õ sunnil nõustus kostja I kasutama kinnisvarabüroo abi korteri

erastamisel ja pärast erastamist võõrandati korter viimasele tegelikust oluliselt madalama hinnaga.

Hageja ja kostja I ei ole kunagi andnud korteri valdust üle kinnisvarabüroole ja viimasel ei saanud

tekkida omandiõigust korterile, sest asjaõiguslepingut omandi üleandmiseks ei sõlmitud. Kuivõrd

1995. a müügileping on TsÜS § 66 lg-te 1 ja 2 alusel tühine, on kehtetu ka lepingu p-s 4 sisalduv

kokkulepe asja valduse üleandmise kohta. Sellest tulenevalt ei saanud ka kostjal II tekkida

omandiõigust ja valdust korterile 1997. a müügilepingu alusel. Ka ei omandanud kostja II korterit

heauskselt, sest enne lepingu sõlmimist esitatud dokumentidest ja andmetest nähtuvalt pidi ta olema

teadlik, et kinnisvarabüroo on korteri omandamisel rikkunud seadust ja hageja õigusi. Kostja II ei

soovinud 1997. a lepinguga korterit omandada, vaid tema seaduslik esindaja M. P soovis saada

tagatist oma laenule. Kuna kostjal II ei tekkinud omandiõigust korterile, ei olnud tal õigust korterit

pantida ning pandileping on tühine TsÜS § 66 lg 2 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 277 lg 2 järgi.

2. Kostja I tunnistas hagi.

Kostja I väitel müüs M. Õ korteri kostjalt I pettuse teel saadud volituse alusel hageja nõusolekuta.

Kinnisvarabüroo oli teadlik korteril lasuvast kommunaalvõlast ning pakkus abi võla tasumiseks ja

korteri erastamiseks. Kinnisvarabüroo kinnitusel pidi korteri erastamisel muutuma vaid see, et üüri

tuleb tasuda kinnisvarabüroole. Notari juures ei selgitatud kostjale I, et ta allkirjastab volikirja M. Õ

korteri müügiks. Kostja I ei valda eesti keelt, milles volitus koostati, ja dokumenti talle vene keelde ei

tõlgitud. Asjaoludest teades ei oleks kostja I sellist volitust andnud.

3. Kostjad II ja III hagi ei tunnistanud.

Kostja II väitel ostis ta korteri kuulutuse kaudu kinnisvarabüroolt, omandas korteri kaudse valduse ja

sõlmis kostjaga I üürilepingu. Eelnevalt olid kostja I ja kinnisvarabüroo sõlminud üürilepingu.

Hageja ja kostja I pidid üürilepingust aru saama, et nad on üürnikud, mitte korteri omanikud.

Kinnisvarabüroo pakkus korterit hagejale ja kostjale I, enne kui müüs korteri kostjale II. Kostja II

omandas korteri heausksena.

Kostja III leidis, et ta omandas pandiõiguse heauskselt. Kohaldatavad on AÕS § 95 lg 1 ning

analoogia alusel ka AÕS § 56 lg 1 ja § 561. Asjaõigusseaduse § 277 lg 2 ei keelanud kostjal III

sõlmida kostjaga II võlaõiguslikku kokkulepet pandi seadmise kohustuse kohta. Selline kokkulepe on

lubatav ja pandileping ei ole tühine.

4. Kolmandad isikud ei nõustunud hagiga.

M. P oli samal seisukohal kostjaga II.

M. Õ jagas kostjate II ja III seisukohti. Ta leidis, et tegutses kostjalt I saadud volikirja alusel volituse

piires ning teadis, et hageja on andnud korteri müügiks nõusoleku.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas 10. novembri 2005. a otsusega hagi osaliselt ja tunnustas nii 1995. a

müügilepingu kui ka pandilepingu tühisust ning hageja kui ühisomaniku õigust ühisomandis olnud

korterile. Linnakohus jättis hagi rahuldamata osas, milles hageja palus tunnustada 1997. a

müügilepingu tühisust. Lisaks mõistis linnakohus hageja kasuks kohtukulude katteks kostjalt I välja

2200 krooni, kostjalt II 7200 krooni ja kostjalt III 2100 krooni ning kostjalt II riigituludesse riigilõivu

katteks 7000 krooni.

Linnakohtu otsuse kohaselt on 1995. a müügileping enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 66 lg 2

järgi tühine, sest selle sõlmimiseks puudus perekonnaseaduse (PKS) § 17 lg-s 4 ettenähtud hageja kui

kostja I abikaasa kirjalik nõusolek. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja I kasutavad korterit katkematult

ega ole valdust kellelegi üle andnud. Seetõttu ei saanud kinnisvarabürool tekkida korterile

omandiõigust. Kinnisvarabüroo pidi teadma, et kostja I ei saa korteri valdust üle anda, kuna tema

nimel tegutsenud M. Õ pidi olema teadlik kostja I abielust hagejaga ja sellest, et korter kuulub poolte

ühisvara hulka. M. Õ tegutses eelnevalt kinnisvarabüroo huvides ning pidi olema teadlik ka sellest, et

kostjal I oli enne korteri erastamist üürivõlg ning kinnisvarabüroo pakkus võla tasumise ja seeläbi

korteri erastamise võimalust.

Linnakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1997. a müügilepingu tühisuse tunnustamiseks, sest see

leping ei tekitanud hagejale õigusi ega kohustusi ning sellest tulenevad lepingupoolte õigused ja

kohustused ei puuduta hageja õigusi.

Hageja ainuomandit korterile kui vallasasjale ei ole võimalik tunnustada, sest tehingute tegemise ajal

oli see hageja ja kostja I ühisvaras, mille staatust ei ole selle vaidluse raames võimalik muuta. Vaidlus

sama vallasasja baasil tekkinud korteriomandi kuuluvuse ja kinnistusraamatu kannete õigsuse üle on

Tallinna Linnakohtu menetluses (tsiviilasi nr 2/34-5930/04). Samas tuleb tunnustada hageja kui

ühisomaniku õigust ühisomandis olnud korterile kui vallasasjale. Kooskõlas AÕS § 80 lg-ga 2 ning

§ 70 lg-tega 1, 4 ja 5 ei tekkinud kinnisvarabürool korterile omandiõigust ning korterit ei omandanud

ka kostja II. 1997. a müügilepingust ei nähtu, et kinnisvarabüroo ja kostja II oleksid kokku leppinud

korteri väljanõudeõiguse loovutamises AÕS § 93 järgi. Kuigi müügilepingu p 4 kohaselt läheb

omandiõigus korterile üle lepingu allakirjutamisega, ei tähenda see korteri otsese valduse üleandmist

ja saamist ega väljanõudeõiguse loovutamist. Seda ei tähenda ka kostjaga I 1998. a sõlmitud

üürileping. Tõendatud ei ole, et kostja II oleks saanud kinnisvarabüroolt otsese valduse korterile,

selles puudus ka vaidlus. Seetõttu ei ole täidetud vallasasja heauskse omandamise eeldused. Sel

põhjusel ei ole vaja hinnata, kas kostja II teadis või pidi teadma, et kinnisvarabürool ei olnud õigust

asja üle anda. Samuti ei ole tähtsust, kellele ja milliseid makseid tasusid hageja ja kostja I, sest

rahalisi nõudeid ei ole esitatud. Seega ei pea hindama maksedokumentide ja üürisuhte kehtivust.

Kostjate II ja III vaheline pandileping on TsÜS § 66 lg 2 järgi tühine, sest kostja II ei olnud korteri

omanik ega saanud seda asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 132 lg-st 3 ja AÕS § 277

lg-st 2 tulenevalt omaniku nõusolekuta pantida. Pandi seadmiseks puudus hageja nõusolek.

6. Kostjad II ja III esitasid linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused.

Kostja II palus tühistada linnakohtu otsuse osas, millega linnakohus tunnustas 1995. a müügilepingu

ja pandilepingu tühisust.

Kostja III palus tühistada linnakohtu otsuse osas, millega linnakohus tunnustas pandilepingu tühisust.

7. Hageja ja kostja I vaidlesid apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.

Kostja III nõustus kostja II apellatsioonkaebusega.

Kolmas isik M. Õ toetas apellatsioonkaebusi.

Kostja II ja kolmas isik M. P ei avaldanud kostja III apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 6. juuni 2006. a otsusega kostja III apellatsioonkaebuse ja

osaliselt kostja II apellatsioonkaebuse ning tühistas linnakohtu otsuse pandilepingu tühisuse

tunnustamise, linnakohtu otsuse põhjenduste ning kohtukulude jaotuse osas. Ringkonnakohus jättis

rahuldamata hageja nõude pandilepingu tühisuse tunnustamiseks. Ülejäänud osas jättis

ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Hagejalt mõisteti kostja III kasuks välja kohtukuludena 10 000 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on õige linnakohtu seisukoht 1995. a müügilepingu kohta. Õigesti

on tuvastatud, et see leping on tühine enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 66 lg 2 alusel, sest korter

kui vallasasi oli tehingute tegemise ajal abikaasade ühisvaras, mistõttu pidi selle võõrandamiseks

olema PKS § 17 lg 4 järgi teise abikaasa nõusolek. Praegusel juhul see puudus. Sellest tulenevalt ei

olnud kostjal I õigust omandit kinnisvarabüroole üle anda ning viimane ei saanud korteri omanikuks.

Kuigi linnakohus lõpetas menetluse kinnisvarabüroo suhtes, ei tähenda see, et menetlus oleks

lõpetatud tehingu tühisuse tunnustamise nõude osas. Linnakohus ei rikkunud menetluse jätkamisel

menetlusnorme.

Ringkonnakohus nõustus ka linnakohtu otsuse lõppjäreldusega 1997. a müügilepingu kohta, kuid ei

nõustunud sellega, et omandiõigus korterile kui vallasasjale ei läinud selle lepingu alusel üle kostjale

II. Kui vallasomandi üleandmiseks sõlmitud asjaõiguskokkulepe on kehtiv, kaudne valdus on üle

antud ning asi ei ole omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, eeldatakse, et ka asja

käsutamiseks õigustamata isikuga asja omandamise tehingu teinud isik on asja heauskselt

omandanud. Heauskse omandamise eelduseks ei ole otsese valduse saamine. Kuna 1997. a

müügilepingus kinnitasid pooled, et ostetav korter on koormatud kolmandate isikute õigustega

(üürileping), võis seda lugeda omandamist võimaldavaks väljenõudeõiguse loovutamiseks.

Kuna 1997. a müügilepinguga kaasnenud asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmiseks on kehtiv

ning kostja II omandas korteri, ei ole tühine ka pandileping. Isegi kui tuvastataks, et pantija ei olnud

asja omanik, ei muudaks see asjaõiguslikku kokkulepet iseenesest tühiseks. Kuigi AÕS § 277 lg 2

sätestas mitteomanikule keelu sõlmida asja pandiõiguse üleandmiseks käsutustehingut, ei too sellest

keelust üleastumine automaatselt kaasa tehingu tühisust, sest ka siin tuleb hinnata omandaja

heausksust. Kui linnakohus leidis, et pantija on seadust rikkunud, tuli tal hinnata, kas pandiõigus

omandati heauskselt. Nii omandiõiguse kui pandiõiguse omandamine lähtuvad samast heauskse

omandamise kui eelduse põhimõttest, nagu kehtib ka üldpõhimõte, mille kohaselt saab asja pantida

või asja omandiõigust üle anda üksnes selle omanik. Kuna ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et

kostja II omandas korteri kehtiva asjaõigusliku kokkuleppe alusel, ei oma viimati nimetatud asjaolud

sisulist tähendust pandiõigusele. Pandileping on kehtiv ning linnakohtu otsus on selles osas ebaõige.

Ringkonnakohus märkis veel, et kinnistusraamatu andmete järgi on kõnealune korter kantud

korteriomandina kinnistusraamatusse 13. novembril 2002. a. Kuigi see oli linnakohtule teada, pidas

linnakohus vajalikuks määratleda omandiõiguslikku staatust varem eksisteerinud vallasasjale.

Linnakohus tunnustas hageja kui ühisomaniku õigust ühisomandis olnud korterile kui vallasasjale,

kuigi õiguslikku tähendust sellel otsustusel ei ole. Kuna selles osas linnakohtu otsust ei vaidlustatud,

siis tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-st 1 ei andnud ringkonnakohus

sellele oma hinnangut.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega muudeti

linnakohtu otsust, ja teha uus otsus, millega jätta linnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 651 lg-t 1, ületades

apellatsioonkaebuste piire. Apellatsioonkaebustes ei vaidlustatud linnakohtu otsust osas, millega oli

tunnistatud hageja kui ühisomaniku õigust ühisomandis olnud vallasasjale. Samuti on ringkonnakohtu

tehtud muudatus omandiõigust puudutava põhjenduse ja järelduse osas vastuolus linnakohtu

tuvastatud asjaolude ja muutmata jäänud resolutsiooniga hageja kui ühisomaniku omandiõiguse

tunnustamise nõudes.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mis tõenditele ja asjaoludele tugineb järeldus, et kinnisvarabürool

oli korteri väljanõudeõigus. Samuti ei ole selge, millisel õiguslikul alusel kinnisvarabüroo valdus

tekkis, sest ringkonnakohus leidis eelnevalt õige olevat linnakohtu järelduse selle kohta, et korteri

omandiõigus ei läinud kinnisvarabüroole üle. Mitteomanikul aga ei saanud tekkida kaudsel valdusel

põhinevat väljanõudeõigust.

Arusaamatuks jääb, millise asja (korter kui vallasasi või korteriomand) omandiõiguse üleminekut

põhjendas ringkonnakohus oma otsuses. Kui põhjendused puudutavad korterit kui vallasasja, on

arusaamatu, miks ringkonnakohus pidas vajalikuks muuta linnakohtu otsust omandiõiguse

tunnustamise osas, mis ei olnud vaidlustatud ega omanud ringkonnakohtu enda seisukoha järgi

õiguslikku tähendust. Samas ei saanud need põhjendused puudutada korteriomandit, sest esitatud ei

ole nõuet kinnistusraamatu kannete vaidlustamiseks.

Ringkonnakohus jättis hindamata tõendid, mis kinnitavad, et hageja ja kostja I ei soovinud korterit

müüa.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud AÕS § 95 ja § 277 lg-t 2. 31. oktoobril

1997. a kehtinud AÕS § 277 lg 2 nägi selgelt ette, et pantida saab vara, mis on pantija omandis.

Asjaõigusseaduse § 95 analoogia alusel kohaldamine on ebaõige. Pandiõiguse heauskset omandamist

ettenägev AÕS § 2821 jõustus alles 1. juulil 2003.

Eelnevast tulenevalt on väär ka kohtukulude väljamõistmine hagejalt kostja III kasuks.

10. Kostja I nõustub kassatsioonkaebusega.

11. Kostja II ja kolmas isik M. P vaidlevad kaebusele vastu ja paluvad jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

Nende arvates vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsust sisuliselt üksnes osas, millega jäeti

rahuldamata pandilepingu tühisuse tunnustamise nõue. Ringkonnakohus ei ületanud

apellatsioonkaebuste piire ning tugines enda ja linnakohtu tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus ei

kohaldanud vääralt AÕS § 95 ega § 277 lg-t 2, kuna pandiõigust oli võimalik heauskselt omandada.

12. Kostja III leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

13. Kolmas isik M. Õ ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

14. Kostja I teavitas 13. detsembril 2006. a, et tema esindaja vandeadvokaat Oleg Niðajevi volitus on

lõpetatud.

15. Riigikohtu istungil jäid hageja esindaja ning kostja II ja kolmanda isiku M. P esindaja kirjalikult

esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja esitas kohtukulude nimekirja summas 12 980 krooni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS

§ 692 lg 1 p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise

tõttu. Kolleegium saab tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel teha uue otsuse.

Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid (I), seejärel aga käesoleva asjaga seonduvaid

menetluslikke küsimusi (II).

I. 17. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

- hageja kasutab ja valdab koos kostjaga I jätkuvalt korterit;

- hageja ja kostja I on abielus, ühisvara jagatud ei ole;

- kostja I erastas korteri 22. juunil 1995. a;

- 19. juulil 1995. a sõlmis M. Õ kostja I esindajana kinnisvarabürooga müügilepingu, mille alusel

müüdi korter kinnisvarabüroole;

- 31. oktoobri 1997. a müügilepingu alusel müüs kinnisvarabüroo korteri kostjale II;

- 31. oktoobril 1997. a sõlmisid kostjad II ja III korteri pandilepingu M. P võla tagamiseks;

- korter on kinnistatud ning kantud korteriomandina kinnistusraamatusse 2002. a, kinnistusraamatu

kannete õigsuse üle vaidlevad pooled teises menetluses.

18. Hageja esitas kohtule järgmised nõuded:

- tunnustada 1995. a müügilepingu tühisust;

- tunnistada kehtetuks 1997. a müügileping (st sisuliselt palus tunnustada selle müügilepingu

tühisust);

- tunnustada enda omandiõigust korterile;

- tunnustada pandilepingu tühisust.

Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas nii 1995. a müügilepingu kui ka pandilepingu (korteri

osas) tühisust ning hageja kui ühisomaniku õigust ühisomandis olnud korterile kui vallasasjale.

Rahuldamata jäeti nõue tunnustada 1997. a müügilepingu tühisust. Apellatsioonkaebustes

vaidlustasid kostjad II ja III linnakohtu otsust osas, millega kohus tunnustas 1995. a müügilepingu ja

pandilepingu tühisust. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse pandilepingu tühisuse

tunnustamise osas ja jättis rahuldamata pandilepingu tühisuse tunnustamise nõude. Hageja vaidlustab

kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust osas, millega muudeti linnakohtu otsust.

19. Alama astme kohtute otsuste kohaselt on rahuldatud hageja nõue 1995. a müügilepingu tühisuse

tunnustamiseks. Samas ei nähtu otsustest selgelt, kas tühiseks loeti võlaõiguslik müügileping,

asjaõiguslik omandiõiguse üleandmise kokkulepe või mõlemad. Samas omab see asjaõiguse

kuuluvust puudutavates vaidlustes olulist tähendust (vt nt Riigikohtu 20. novembri 2003. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03 (RT III 2003, 35, 368), p-d 9 ja 19 ning 1. septembri 2004. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 (RT III 2004, 23, 251), p-d 16, 17 ja 19). Hageja selget tahet haginõude

suhtes ei ilmne ka hagist, samuti ei ole kohtud hagejale selgitanud, et tema haginõue on ebaselge.

Alama astme kohtute otsustest võib järeldada, et silmas peeti esmajoones asjaõigusliku lepingu

tühisust vastuolu tõttu PKS § 17 lg-ga 4, mistõttu ei saanud kinnisvarabüroo korteri omanikuks.

Kolleegiumi arvates tulnuks kohtutel seda, mida tühiseks loeti, selgelt märkida ka otsuse

resolutsioonis. Ei linnakohus ega ringkonnakohus ole sisuliselt põhjendanud, miks on tühine

võlaõiguslik müügileping kostja I ja kinnisvarabüroo vahel. Isegi kui korteri omandiõiguse

üleandmise kokkulepe on tühine, ei kaasne sellega automaatselt võõrandmiseks kohustava

võlaõigusliku müügilepingu tühisust (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

164-05 (RT III 2006, 14, 132), p 12), samuti ei nähtu hageja õiguslikku huvi, miks ta peaks saama

tugineda võlaõigusliku lepingu tühisusele, mille pooleks ta ei ole. Samas ei ole selle nõude osas

ringkonnakohtu otsust, mis jättis muutmata linnakohtu otsuse, vaidlustatud.

Hageja nõude lõppeesmärk on ilmselgelt saada korterile omandiõigus, mille saavutamine ei sõltu

müügilepingu tühisusest. Kolleegiumi arvates nähtub eelnevast, et hageja palus 1995. a müügilepingu

tühisuse tuvastamist taotledes tuvastada ka samas lepingudokumendis sisalduva korteri omandi

kinnisvarabüroole üleandmise asjaõiguslepingu tühisust. Kohtud on tema nõude rahuldanud ja

lugenud nimetatud lepingud tühiseks. Selle üle enam ei vaielda. Seega lähtub kolleegium sellest, et

tühine on nii 1995. a müügileping kui samas lepingudokumendis (olgugi mitte sõnaselgelt) sisalduv

asjaõiguskokkulepe omandi üleandmiseks kinnisvarabüroole.

20. Hageja palus tunnustada ka 1997. a müügilepingu tühisust. Kuna nimetatud müügileping hõlmab

mitut erinevat korterit, käib hageja nõue üksnes vaidlusalust korterit puudutava müügi kohta.

Linnakohus jättis nõude rahuldamata, kuna see ei mõjuta hageja õigusi ega kohustusi. Linnakohtu

otsust selles osas apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud.

Küll ei eristanud ei hageja ega alama astme kohtud ka selle lepingu puhul selgelt võlaõiguslikku

müügilepingut ega asjaõiguslikku omandiõiguse üleandmise kokkulepet (vt ka käesoleva otsuse

p 19). Kolleegiumi arvates ilmneb hagist ja lahenditest siiski, et nii hageja kui ka kohtud pidasid

vaidlusalusena silmas nii võlaõiguslikku müügilepingut kui ka omandi üleandmise asjaõiguslepingut,

kuigi põhjendasid nõude rahuldamata jätmist üksnes võlaõiguslikku lepingut puudutavas osas. Seega

ei saa käesolevas menetluses enam tugineda 1997. a müügilepingu ega samas lepingudokumendis

sisalduva korteri omandi kostjale II üleandmise asjaõiguskokkuleppe tühisusele.

Kolleegium juhib siiski tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt võib asjaõigusliku

käsutuslepingu tühisusele tugineda lisaks lepingu poolele ka muu isik (erinevalt võlaõiguslikust

lepingust), kui leping rikub tema õigusi (vt nt Riigikohtu viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03,

p 12).

21. Hageja esitas ka nõude tunnustada enda omandiõigust korterile. Linnakohus tunnustas hageja kui

ühisomaniku õigust ühisomandis olnud korterile kui vallasasjale, kuna kinnisvarabüroo ei saanud

korteri omanikuks ning kostja II ei omandanud korterit kinnisvarabüroolt heauskselt, sest ei saanud

korteri otsest valdust.

Selle nõude rahuldamise osas ei esitatud linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ning

ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse resolutsiooni selles osas ka muutmata. Samas leidis

ringkonnakohus oma otsuse põhjendustes sisuliselt vastupidiselt linnakohtu leitule, et kostja II

omandas korteri 1997. a lepingule tuginedes heauskselt kaudse valduse saamise teel. Kolleegium

nõustub hagejaga, et seda tehes väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuste piirest ja rikkus nii

TsMS § 651 lg-t 1. Lisaks on ringkonnakohtu otsuse põhjendused oluliselt vastuolus sama otsuse

resolutsiooniga, mille kohaselt jäeti linnakohtu otsuse resolutsioon (millega omandiõiguse

tunnustamise nõue osaliselt rahuldati) muutmata (vt selle kohta nt Riigikohtu viidatud otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04, p 17). See ei ole siiski ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks, kuna

otsuse resolutsioon on vaatamata rikkumisele õige. Küll tuleb ringkonnakohtu otsusest välja jätta

põhjendused, mille kohaselt omandas kostja II korteri heauskselt ning lähtuda linnakohtu otsusest,

mille järgi kostja II ei omandanud korterit.

22. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus hindas korteri kui vallasasja heauskse omandamise

õiguslikku regulatsiooni ka sisuliselt ebaõigesti. Kostja II ei saanud korterit omandada heauskselt,

kuna heauskse omandamise eeldused ei olnud täidetud.

Eluruume võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse AÕSRS § 13 lg 6 esimese

lause alusel võõrandada kui vallasasja. Sellise eluruumi omandamisele kehtisid ka asja üleandmisega

omandamise kohta käivad AÕS §-d 92?95 (1997. a redaktsioonis) (vt ka nt Riigikohtu 31. oktoobri

2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02 (RT III 2002, 29, 324), p 22). Riigikohus on oma

19. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-160-01 (RT III 2002, 3, 30) leidnud, et vallasasjast

korteri heauskse omandamise eelduseks on eelkõige mitteomanikust võõrandaja ja omandaja vaheline

(kehtiv) omandi üleandmise (asjaõigus)kokkulepe, omandaja poolt valduse saamine asjale ning

omandaja heausksus võõrandaja käsutusõiguse olemasolu suhtes. Nimetatud otsuses märkis

Riigikohus samuti, et heauskne omandamine on võimalik ka AÕS §-de 93 ja 94 alusel, kuid lisas, et

asja omandada sooviv isik peab olema heauskne nii asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kui ka asja üle

tegeliku võimu saamise ajal. Korteri kui vallasasja heauskse omandamise eeldusi analüüsis

kolleegium ka viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22. 23. märtsi 2005. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05 (RT III 2005, 11, 113), p 15) leidis kolleegium, et vallasasja (sh korterit)

saab AÕS §-des 93 ja 94 toodud asjaoludel AÕS § 95 järgi (ka enne 1. juulit 2003. a kehtinud

redaktsioonis) heauskselt omandada üksnes siis, kui omandaja on heauskne mitte ainult

asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ajal, vaid ka otsese valduse saamise ajal. Seega ei piisa vallasasja

heauskseks omandamiseks üksnes asja kaudse valduse omandamisest. Tähendust ei oma võimaliku

üürilepingu sõlmimine korteri kasutamiseks ega selle üleminek korteri uuele omanikule. Kuna kostja

II ei ole korteri otsest valdust saanud, ei olnud tal seaduse järgi võimalik korterit heauskselt

omandada.

23. Kuna hageja ei olnud korteri ainuomanik, vaid see oli tema ja kostja I ühisomandis, ei saanud

kohtud lugeda tuvastatuks hageja ainuomandiõigust korterile. Alama astme kohtute otsustest

nähtuvalt on korter menetluse kestel kinnistatud ning vaidlus on lahendatud üksnes korteri kui

vallasasja suhtes selle kinnistamise eelse seisuga. Kuigi Riigikohus on leidnud, et korteri

kinnistamisel kohtumenetluse kestel on võimalik vaidlus korteri kuuluvuse üle lahendada samas

menetluses ka kinnistatud korteriomandi suhtes (vt nt Riigikohtu 21. märtsi 2005. a otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-16-05 (RT III 2005, 11, 110), p-d 17?19, 21), nähtub alama astme kohtute otsustest, et

vaidlus korteriomandi kuuluvuse üle on lahendamisel teises kohtumenetluses. Neil asjaoludel on

ringkonnakohus õigesti lahendanud vaidluse üksnes korteri kui vallasasja omandiõiguse küsimuses.

24. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et pandileping ei ole tühine, ja leiab, et hageja nõue

pandilepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb TsMS § 691 p 5 alusel rahuldada. Ringkonnakohus on

andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, kuid ei ole seejuures rikkunud TsMS §-s 669

nimetatud menetlusõiguse norme.

Esmalt märgib kolleegium, et pandileping sisaldab mitme korteri pantimist ning käesolevas asjas saab

hinnata üksnes vaidlusaluse korteri pantimist. Linnakohus tunnustas pandilepingu tühisust vastuolu

tõttu AÕS § 277 lg-ga 2, kuna kostja II ei olnud korterit pantides selle omanik. Ringkonnakohus

tühistas linnakohtu otsuse pandilepingu tühisuse tunnustamise osas ja jättis selle nõude rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja II omandas korteri, võis tema ka seda pantida ning vastuolu

AÕS § 277 lg-ga 2 puudub. Lisaks võinuks kostja III omandada pandiõiguse ringkonnakohtu arvates

ka heauskselt.

Korterit kui vallasasja sai pantida AÕSRS § 132 lg 2 alusel. Sama sätte ning AÕSRS § 132 lg 1 järgi

kohaldati sellisele pandiõigusele mh AÕS § 277. Asjaõigusseaduse § 277 lg 2 esimese lause

(enne 1. juulit 2003. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt saab pantida vara, mis on pantija omandis, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-

01 (RT III 2002, 1, 7) leidnud, et AÕS § 277 lg 2 esimese lause rikkumise, st mitteomaniku poolt

pandilepingu sõlmimise tagajärg on pandilepingu tühisus. Kuna kostja II ei saanud korteri omanikuks

(vt käesoleva otsuse p-e 21 ja 22), on pandilepingu (st asjaõigusliku pandi seadmise lepingu)

sõlminud isik, kes ei olnud korteri omanik, ja seega on leping tühine enne 1. juulit 2002. a kehtinud

TsÜS § 66 lg 2 kohaselt olulise vastuolu tõttu seadusega.

25. Kolleegium märgib, et praktilise tagajärje osas ei muutunud regulatsioon oluliselt ka 1. juulist

2003. a, kui AÕS § 277 lg 2 esimene lause jäeti seadusest välja.

Seadusemuudatuse tulemusena ei saa asjaõiguslikku pandi seadmise lepingut lugeda kehtiva õiguse

järgi tühiseks ainuüksi seetõttu, et seda ei sõlminud omanik. Samas saab juba asjaõigusseaduse

üldpõhimõtte järgi asja käsutada (st selle õiguslikku saatust määrata) üksnes isik, kellel on asja

käsutamise õigus. Pandiõiguse seadmine asjale on asja käsutamise viis, mille tulemusena saab

pandiõigus asjale tekkida üldjuhul üksnes juhul, kui asja käsutab omanik. Kui asja suhtes teeb

käsutustehingu muu isik, ei ole sellel tehingul üldjuhul kehtiva käsutuse (õigustmuutvat) toimet, st

käsutus jääb tagajärjetuks. Käsutuse kehtivust tuleb eristada käsutustehingu kehtivusest (vt nt

Riigikohtu viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). Siiski võib ka käsutustehing olla

põhimõtteliselt tühine samadel alustel kui muud tehingud ning sellele saab tugineda ka pandi

seadmise asjaõigusliku lepingu pooleks mitteolev isik, kelle õigusi leping rikub (vt ka käesoleva

otsuse p 20).

Pandiõigust ehitisele kui vallasasjale ei olnud võimalik omandada heauskselt ei enne 1. juulit 2003. a

kehtinud sätete alusel ega ka hiljem jõustunud sätete alusel. Ringkonnakohtu vastupidised

põhjendused ei ole õiged ja tuleb otsusest välja jätta. Erand, mille järgi mitteomaniku käsutus omab

kehtiva käsutuse tagajärgi, peab tulenema seadusest. Vallasasja heauskne omandamine

mitteomanikult on vallasomandi puhul võimalik AÕS § 95 alusel (vt käesoleva otsuse p 22). Selleks

on vajalik mh kehtiva asjaõiguslepingu olemasolu ning asja otsese valduse saamine. Ehitisele seatud

vallaspandiõiguse heauskse omandamise võimalust seadus (mh AÕSRS § 132) ette ei näe.

Kolleegiumi arvates on see ka igati põhjendatud, kuna heauskse omandamise aluseks on usaldus

mingi käsutusõigust signaliseeriva olulise asjaolu suhtes. Vallasasjade puhul on selliseks instituudiks

valdus (AÕS § 95), kinnisasjade puhul kinnistusraamatu kanne. Ka kehtiv AÕS § 2821 võimaldab

käsipandi heauskset omandamist valduse vahendusel. Ehitise kui vallasasja pantimise eelduseks

AÕSRS § 132 järgi ei olnud ehitise valduse üleandmine pandipidajale. Samuti ei olnud hooneregistri,

kuhu tehti pandi kohta märge, kannetel seaduse järgi vähemalt asjaõiguslikku tähendust (vt nt

Riigikohtu viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22 ja 5. juuni 2003. a otsust haldusasjas nr 3-

3-1-45-03 (RT III 2003, 22, 212), p 10). Eelneva põhjal on välistatud ka analoogia kohaldamine

käsipandi, vallasomandi või kinnisomandi heauskse omandamise sätetega. Seega sai pandiõigus

ehitise kui vallasasja pantimisel tekkida (st käsutus kehtida) üksnes juhul, kui käsutamiseks tehti

kehtiv käsutustehing ja selle tegi käsutamiseks õigustatud isik. Praegusel juhul on tuvastatud, et pandi

seadis kostja III kasuks kostja II. Tema ei olnud aga korteri omanik. Seega ei saanuks kostja III

pandiõigust korterile omandada, isegi kui pandileping oleks kehtinud.

Enne 1. juulit 2003. a ei olnud ehitise pandiõiguse heauskne omandamine mitteomaniku sõlmitud

pandilepingu puhul võimalik ka juba seetõttu, et puudus heauskse omandamise üldine eeldus - kehtiv

käsutustehing (vastuolu tõttu AÕS § 277 lg 2 esimese lausega). Kehtiv käsutusleping on vallasasja

heauskse omandamise kehtivuse eelduseks (vt käesoleva otsuse p 22). Sarnane on Riigikohtu

seisukoht olnud kinnisasja heauskse omandamise puhul (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2006. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-06 (RT III 2006, 23, 210), p 18). Kolleegiumi arvates puudub põhjus hinnata

teisiti vallaspandiõiguse omandamist. Seega kostjal III korterile pandiõigust ei tekkinud.

26. Kolleegium märgib lisaks, et asja materjalidest (toimiku I kd, lk-d 463, 464, 468-472) nähtuvalt

on korteri kinnistamisel kantud korteriomandi kohta kinnistusraamatusse kostja III kasuks märge

hüpoteegi sissekandmise tagamiseks ning seejärel ka hüpoteek kostja III kasuks (vrd AÕSRS § 133).

Seejärel on hüpoteegipidajana kostja III asemel kinnistusraamatusse kantud Hansa Investments

OÜ. Viimase kui sissenõudja avalduse alusel on toimunud täitemenetlus, mille tulemusena on sama

isik saanud ka korteriomandi omanikuks ja on kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Hüpoteegid ja

kinnisasja käsutamise keelumärked on kinnistusraamatust kustutatud.

Seetõttu juhib kolleegium hageja ja kostja I tähelepanu, et korteriomandile omandi tunnustamiseks on

neil vaja saavutada Hansa Investments OÜ kustutamine korteriomandi omanikuna

kinnistusraamatust. Olulisteks küsimusteks on seejuures hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmise

õiguslik alus, hüpoteegi loovutamise võimalikkus ja täitemenetluse seaduslikkus. Riigikohus on

leidnud, et TsÜS § 88 lg-st 2 lähtudes on võimalik sundtäitmist korraldada hüpoteegi alusel, mis on

kantud kinnistusraamatusse enne kinnistu käsutamise keelumärke sissekandmist, ning sel alusel on

võimalik ka kinnisasja sundtäitmisel omandaja kanda omanikuna kinnistusraamatusse (vt

Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 (RT III 2006, 34, 290), p-d 20?24

ja 8. novembri 2006. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06 (RT III 2006, 41, 348), p 23). Selle

takistamiseks tulnuks vaidluse korral hüpoteegi kehtivuse üle saavutada hüpoteegi käsutamise (mh

loovutamise ja sissenõudmise) keelamine lisaks kinnisasja käsutamise keelamisele. Praegusel juhul ei

ole välistatud hüpoteegi heauskne omandamine ja selle sissenõudmise kehtivus. Kinnisasjale omandi

tunnustamise eelduseks on üldjuhul täitemenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks

tunnistamine, kui selleks on õiguslik alus (vt selle kohta nt Riigikohtu 17. mai 2005. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-49-05 (RT III 2005, 18, 191), p 10).

27. Kui hagejal ja kostjal I ei õnnestu omandiõiguse tunnustamine kinnisasjale, võib neil olla

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 järgne nõue nende omandit rikkunud isikute vastu omandi väärtuse

hüvitamiseks (vt ka nt Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04 (RT III

2004, 28, 309), p 27). Samuti võib neil olla nõue nii kostja III kui ka hüpoteegi ja korteri omandaja

vastu nt VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi heade kommete vastase tahtliku käitumisega õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamiseks, kui sisuliselt vaidlustatud hüpoteek (mille aluseks olev vallaspant

käesoleva otsuse järgi ei tekkinudki) loovutati teisele isikule hageja ja kostja I kahjustamise eesmärgil

ja sel eesmärgil toimus ka täitemenetlus. Kostja III pankrotimenetluses oleks sel juhul tegemist

massikohustusega pankrotiseaduse (PankrS) § 148 mõttes, mis tuleb pankrotivarast välja maksta

PankrS § 146 lg 1 p 3 järgi eelisjärjekorras ning mille maksmise eest võib vastutada pankrotihaldur

isiklikult PankrS § 148 lg 2 järgi.

28. Kassatsioonkaebuses esitatud muud väited menetlusnormide rikkumise kohta ei ole

ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks.

II. 29. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st

3 ja enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-st 11, muudab kolleegium ringkonnakohtu

kindlaksmääratud kohtukulude jaotust. Hageja esitatud neljast nõudest (vt käesoleva otsuse p 18)

kuulub põhiosas rahuldamisele kolm. Esimese astme kohtus on hageja tasunud riigilõivu lepingute

tühisuse tunnustamise nõuetelt 600 krooni (toimiku I kd, lk 6). Omandiõiguse tunnustamise nõudes

on linnakohus lugenud hagi hinnaks 102 000 krooni, millelt tasuda tulnud riigilõivu (7000 krooni)

maksmisest hageja vabastati (toimiku I kd, lk 157). Õigusabikulusid on hageja esimese astme kohtus

kandnud 19 817 krooni (toimiku I kd, lk 450). Teised menetlusosalised linnakohtus kohtukulude

nimekirja ei esitanud. Apellatsioonimenetluses tasus kostja II riigilõivuna 120 krooni (toimiku II kd,

lk-d 9 ja 10). Hageja taotles ringkonnakohtus õigusabikulude 5369 krooni väljamõistmist (toimiku II

kd, lk-d 56-57). Kostja III taotles õigusabikuludena 32 922 krooni väljamõistmist (toimiku II kd, lk-d

58-59). Teised menetlusosalised kohtukulude nimekirja ei esitanud. Kassatsioonimenetluses tasuti

hageja nõudelt kassatsioonikautsjon 1020 krooni (toimiku II kd, lk 89). Hageja taotles ka

kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude 12 980 krooni hüvitamist. Teised menetlusosalised

kulutuste hüvitamise taotlusi ei esitanud.

Kokkuvõttes on hageja kandnud menetluses kulusid riigilõivuna 600 krooni, kassatsioonikautsjonina

1020 krooni ja õigusabikuludena 38 166 krooni. Omandiõiguse tunnustamise nõudes oli ta

riigilõivust vabastatud. Kostja II on riigilõivuna tasunud 120 krooni. Kostja III on

apellatsioonimenetluses kandnud õigusabikuludena 32 922 krooni.

30. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon hagejale tagastada. Hageja

tasutud riigilõivust (600 krooni) tuleb 400 krooni välja mõista vaidlustatud tehingute osalistelt -

kostjalt I 200 krooni ning kostjatelt II ja III solidaarselt samuti 200 krooni. 1997. a müügilepingu

tühisuse tunnustamise nõudes tasutud riigilõiv jääb välja mõistmata, kuna see nõue jäeti rahuldamata.

1997. a müügilepingu tühisuse tunnustamise üle pärast esimese astme kohtu menetlust enam ei

vaieldud ning esimese astme kohtus kostja II kohtukulude nimekirja ei esitanud. Hageja

õigusabikulude katteks tuleb kolleegiumi arvates omandiõiguse tunnustamise nõude lahendamisel

kostjalt II välja mõista 5100 krooni. See summa on 5% linnakohtus määratud hagi hinnast ning on

kolleegiumi arvates ka sisuliselt mõistlik ja põhjendatud, arvestades asja keerukust. 1995. a

müügilepingu tühisuse tunnustamise nõudelt tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista linnakohtus

kantud õigusabikulude katteks 2000 krooni. See summa on kolleegiumi arvates mõistlik ja

põhjendatud. Pandilepingu vaidlustamise nõudes on kolleegiumi arvates mõistlik ja põhjendatud

mõista kostjatelt II ja III hageja õigusabikuludena solidaarselt välja 20 000 krooni. Kostja II tasutud

riigilõivu ja kostja III kantud õigusabikulusid ei hüvitata, kuna nende vastu suunatud ja

apellatsioonimenetluses vaidluse all olnud hageja nõuded rahuldati. Esimese astme kohtus teised

menetlusosalised peale hageja aga kohtukulude nimekirja ei esitanud. Kostjalt II tuleb riigituludesse

nõuda hageja poolt linnakohtus tasumata jäänud riigilõiv omandi tunnustamise nõudes 7000 krooni.

31. Kolleegium peab kostja II õigusvõime kohta vajalikuks märkida järgnevat. Äriregistrist nähtuvalt

on kostja II kustutatud äriregistrist 9. detsembril 2003. a ja taastatud registris 4. novembril 2004. a

Tallinna Linnakohtu 24. septembri 2004. a otsuse alusel tsiviilasjas nr 2/221-3895/04. Eraõigusliku

juriidilise isiku õigusvõime algab TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse

§ 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Kostja II on olnud registrist kustutatud ligi aasta. Riigikohus

on leidnud, et registrist kustutatud äriühingu õigusvõime säilib kaebuse esitamiseks registrist

kustutamise peale (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05 (RT III 2005,

34, 339), p 12). Kuna seadus võimaldab registrist kustutatud äriühingu n-ö ennistada (nt äriseadustiku

§ 381 alusel), leiab kolleegium, et äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema

õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse

registrist kustutamisega lõppenuks.

32. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu TsMS § 321 lg-le 1, mille kohaselt toimetab kohus

menetluses olevas asjas dokumendid (sh kohtulahendi) kätte ja saadab muud teated üksnes

menetlusosalise esindajale, kui kohus ei pea vajalikuks nende saatmist lisaks menetlusosalisele

isiklikult. Seega peab kohus toimetama dokumendi menetlusosalise esindajale kätte ka siis, kui ta

annab selle üle menetlusosalisele isiklikult. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka TsMS

§ 314 lg-le 4, mille kohaselt loetakse menetlusdokument elektrooniliselt kätte toimetatuks, kui saaja

tagastab kohtule dokumendi kättesaamise kohta kinnituse. Sama sätte kolmanda lause kohaselt peab

elektrooniline kinnitus olema varustatud saatja digitaalallkirjaga või edastatud muul sellesarnasel

turvalisel viisil, mis võimaldab tuvastada saatja ja saatmise aja. Üksnes erandina piisab sama sätte

järgi kinnitusest n.ö lihtelektronkirjaga, kui kohus on juba sama kohtuasja käigus sellel elektronposti

aadressil dokumente edastanud (st vähemalt kord on saadud üldnõuete kohane kinnitus) või

menetlusosaline on ise kohtule avaldanud oma elektronposti aadressi. Lisaks juhib kolleegium

tähelepanu ka TsMS §-dele 311 ja 319, millest tulenevalt peab kohus kohtu ruumides

menetlusdokumendi üleandmisel saaja esindajale, kes ei ole kohtumenetluses esindajaks, täiendavalt

kontrollima saaja esindusõigust ning esindusõiguse õiguslik alus peab nähtuma toimikust (vt ka

Riigikohtu 7. novembri 2006. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-120-06 (RT III 2006, 41, 350), p 9).

Kirjaliku volituse esitamisel tuleb see (või selle ärakiri) jätta üldjuhul toimikusse. Muule isikule

dokumendi kättetoimetamisel tähitud kirjaga tuleb TsMS § 313 lg 2 p 3 järgi märkida väljastusteatel

ka seda, miks kättetoimetamine toimus just sellele isikule, mh tema esindusõiguse alus.

33. Ringkonnakohtu otsus tuli käesolevas asjas toimetada kätte kõigile menetlusosalistele (vt ka

Riigikohtu 11. detsembri 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06 (RT III, 2006, 47, 398), p 26).

Nõuetekohaselt on ringkonnakohus toimetanud otsuse kätte kostjale I, kellele otsuse isikliku

kättetoimetamise kohta on toimikus tähitud kirja väljastusteade (kuigi ka seal ei ole TsMS § 313 lg 3

p 6 nõuetele vastavalt kajastatud dokumendi kätte toimetanud isiku (täis)nimi ja amet) (toimiku II kd,

lk 79). Samuti on otsus nõuetekohaselt kätte toimetatud kolmandale isikule M. Õ, kelle esindajale

Uve Jürgensile on otsuse ärakiri saadetud elektronkirjaga ja kes on kohtule otsuse kättesaamist ka

elektronkirjaga kinnitanud (toimiku II kd, lk 78). Piisav on digitaalallkirjata kinnitus, kuna M. Õ

esindaja on kohtule teatanud oma elektronposti aadressi (toimiku II kd, lk 2).

Ülejäänud menetlusosalistele kohtuotsust kätte toimetades on ringkonnakohus eksinud seaduse

nõuete vastu. Üldse ei ole otsuse kättetoimetamine toimikumaterjalide järgi dokumenteeritud kostja

III kohta. Otsuse ärakiri on saadetud elektrooniliselt kostja III esindajale advokaat M. Laarmaale

(toimiku II kd, lk 78), kuid selle kättesaamise kohta toimikus kinnitust ei ole, st otsust ei ole kostjale

III nõuetekohaselt kätte toimetatud ning seda sõltumata esindajapoolsest võimalikust TsMS § 314

lg 5 rikkumisest. Otsuse kättetoimetamist ei tõenda ka toimikus sisalduv märge "18.07.06. otsus

saadetud adv Mati Laarmaa" (toimiku II kd, dokumentide loetelu pöördel), kuna ka kirjaga

kättetoimetamise kohta toimikus andmeid ei ole. Hageja asemel on temale ette nähtud otsuse ärakiri

toimiku kohaselt antud kohtukantseleis kätte tema "volitatud esindajale O. Ð" (toimiku II kd,

dokumentide loetelu pöördel). Selline isik ei ole apellatsioonimenetluses hagejat esindanud ning tema

esindusõiguse kindlakstegemise kohta toimikus andmed puuduvad. Hagejat apellatsioonimenetluses

esindanud T. V ei ole otsust aga TsMS § 321 lg-t 1 eirates kätte toimetatud. Kostja II esindajana on

otsus kantseleis kätte antud M. P (toimiku II kd, dokumentide loetelu pöördel), märkimata tema

esinduse õiguslikku alust (seaduslik esindaja - likvideerija). Kostjat II menetluses esindanud

advokaadile Allar Arule on ringkonnakohus saatnud otsuse ärakirja küll elektronpostiga (toimiku II

kd, lk 78), kuid kinnitust otsuse kättesaamise kohta toimikus ei ole, st otsust ei ole kostja II esindajale

nõuetekohaselt kätte toimetatud ning seda sõltumata esindajapoolsest võimalikust TsMS § 314 lg 5

rikkumisest. M. P kui kolmandale isikule otsuse kättetoimetamist toimikus selgesõnaliselt fikseeritud

ei ole. Ka see pidanuks olema kajastatud temale kui kostja II esindajale otsuse kätteandmisel.

Vaatamata eelnevale on menetlusosalised, kellele otsuse kättetoimetamine toimus puudustega,

esitanud kassatsioonimenetluses seisukohti ringkonnakohtu otsuse suhtes ega ole esitanud

vastuväiteid, et nad ei ole otsust kätte saanud. Kuna sellest järeldub, et nad on ringkonnakohtu otsuse

tegelikult kätte saanud, loeb kolleegium otsuse neile TsMS § 307 lg 3 kohaselt kätte toimetatuks.

34. Kolleegium märgib lisaks, et ebaselgeks jääb menetlusse kaasatud kolmandate isikute täpne

seisund. Kohus pidanuks neid menetlusse kaasates selgitama, millise kostja poolel nad kaasatakse.

M. Pit ei saa puudutada vaidlus 1995. a müügilepingu kehtivuse üle, mistõttu ta ei saa olla samal

poolel kostjaga I. M. Õ ei puuduta aga vaidlus 1997. a müügilepingu ja pandilepingu üle, st teda ei

olnud põhjust kaasata kostjate II ja III poolel. Praktiline probleem võib sellest tekkida nt kolmanda

isiku menetluskulude hüvitamise otsustamisel (vt TsMS § 167).

35. Kolleegium märgib samuti, et kostja II ja iseseisva nõudeta kolmas isik M. P ei vastanud

kaebusele tähtaegselt. Riigikohus andis neile vastamiseks aega 23. septembrini 2006. a (toimiku II

kd, lk 97), kuid vastus laekus alles 2. oktoobril 2006. a (toimiku II kd, lk-d 112?113). Kolleegium

arvestab siiski järgnevate asjaolude alusel vastusega.

M. P (kui mh kostja II esindaja) sai asja materjalide järgi kaebuse kätte alles 21. septembril 2006. a

(toimiku II kd, lk 98) ja on taotlenud 21. septembril 2006. a elektronkirjaga vastamise tähtaja

pikendamist (toimiku II kd, lk 99). Lähtudes TsMS § 336 lg-st 1 tuleb kõik elektroonilised taotlused

esitada kohtule varustatuna digitaalallkirjaga või muul sarnasel turvalisel viisil, mis võimaldab saatja

tuvastada. Praegusel juhul saadeti taotlus tavalise elektronpostiga. Riigikohus oleks pidanud

kolleegiumi arvates taotlusele siiski reageerima ja kas selgitama taotluse esitajale taotluse esitamise

formaalset korda või leides, et esitatud on asjaolud, mis võimaldavad vastamiseks tähtaega pikendada

kohtu omal algatusel TsMS § 64 lg 1 esimese lause alusel, seda tegema. Sama sätte teise lause alusel

võib tähtaega korduvalt pikendada üksnes vastaspoole nõusolekul. "Korduvust" tuleb selle sätte puhul

mõista selliselt, et see kohaldub üksnes juhul, kui isik, kellele tähtaeg määrati, on tähtaja määramisest

saanud teadlikuks, st kohus võib vastaspoole nõusolekuta pikendada tähtaega ka korduvalt, kui tal ei

õnnestu tähtaja määramist tähtaja kestel kohustatud menetlusosalisele teatavaks teha. Kostja II ja

M. P on kolleegiumi arvates piisavalt põhistanud, et vastamisega hilinemiseks oli mõjuv põhjus

TsMS § 331 lg 1 mõttes. Siiski juhib kolleegium tähelepanu menetlusosalise kohustusele teatada

kohtule TsMS § 200 lg 4 kohaselt oma kontaktandmete muutumisest ja selle kohustuse rikkumise

tagajärgedele (vt ka Riigikohtu viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p 27).

36. Kolleegium juhib menetlusosalisi esindanud advokaatide tähelepanu TsMS §-le 337, mille

kohaselt tuleb advokaadil edastada tema poolt kohtule esitatavate menetlusdokumentide ärakirjad ise

vastaspoole advokaadile ning teavitada sellest ka kohut. Vastaspoole advokaadina tuleb kolleegiumi

arvates selle sätte tähenduses mõista advokaate, kellel on menetluses (kõigi) teiste menetlusosaliste

(sh kaaskostjate) esindamise õigus. Praegusel juhul ei ole kolleegiumil andmeid, et hagejat esindav

vandeadvokaat M. Sikut oleks edastanud kassatsioonkaebuse ärakirja ühelegi teistest

menetlusosalistest, olgugi et ringkonnakohtus esindasid advokaadid nii kostjat II kui ka kostjat III (vt

ka TsMS § 321 lg 2). Samuti ei ole kolleegiumil andmeid, et kostjat III esindav vandeadvokaat

M. Laarmaa oleks edastanud vastuse ärakirja ühelegi teisi menetlusosalisi esindavale advokaadile,

kostjat II ja M. P esindanud vandeadvokaat T. Vaher aga kostja III esindajale.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve