3-2-1-126-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-126-06

Määruse kuupäev

Tartu, 12. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

S AS-i pankrotimenetlus.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-02-430

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse kaudu) ja AS-i E määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

S AS (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx), pankrotihaldur Raivo

Piirla ja tema esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando.

AS E (registrikood xxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat Daisy

Tauk ja Kaupo Lepasepp.

Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

kaudu), esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti.

Asja läbivaatamise kuupäev

13. november 2006. a

Istungil osalenud isikud

S AS-i (pankrotis) pankrotihalduri esindaja vandeadvokaat Marko

Kaevando ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-

ja tollikeskuse kaudu) esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti.

Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 3. aprilli 2006. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni

2006. a määrus. Teha uus määrus, millega jätta kinnitamata 8. veebruaril 2006. a Harju

Maakohtule esitatud pankrotivara esialgne jaotusettepanek ja tagastada see pankrotihaldurile.

2. Määruskaebused rahuldada.

3. Tagastada Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu)

kassatsioonkaebuselt 15. augustil 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

4. Tagastada Advokaadibüroole Teder, Glikman ja Partnerid OÜ 5. juulil 2006. a AS-i E

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

5. Välja mõista S AS-ilt (pankrotis) Eesti Vabariigi kasuks viimase kantud kohtukulud 19 470

(üheksateist tuhat nelisada seitsekümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S AS-i pankrotihaldur Raivo Piirla esitas 8. veebruaril 2006 Harju Maakohtule kinnitamiseks

pankrotivara esialgse jaotusettepaneku. Sellele ettepanekule esitasid AS E (edaspidi avaldaja I) ja

Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) (edaspidi avaldaja II)

vastuväite.

2. Harju Maakohus kinnitas 3. aprilli 2006. a määrusega pankrotihaldur Raivo Piirla esitatud

pankrotivara esialgse jaotusettepaneku. Maakohus leidis, et esialgse jaotusettepanekuga ei rikuta

võlgniku ega võlausaldajate õigusi ning ettepanek tuleb pankrotiseaduse (PankrS) §-dest 143?145

lähtudes kinnitada.

3. Avaldaja I ja avaldaja II esitasid Harju Maakohtu määruse peale määruskaebused.

4. Avaldaja I määruskaebuse kohaselt rikub maakohtu määrus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 465 lg 2 p 8, kuna määrusest ei selgu määruskaebuse esitaja vastuväite arvestamata jätmise

põhjendus ning asjaolud, millele tuginedes maakohus tuvastas, et võlausaldajate õigusi ei rikuta.

Maakohus jättis tähelepanuta selle, et halduri seisukohaga nõustumine toob kaasa enne 31. detsembrit

2003. a tekkinud ja praeguseni tasumata massikohustuste rahuldamise märkimisväärselt väiksemas

summas, kui 31. detsembrini 2003. a kehtinud pankrotiseadus seda oleks võimaldanud.

Vaidlustatud määrusega kinnitatud esialgne jaotusettepanek on vastuolus heade kommetega ning

rikub hea usu põhimõtet. Pankrotihaldur on esialgset jaotusettepanekut koostades vääralt lähtunud

hetkel kehtivast pankrotiseadusest. Massikohustuse rahuldamise ulatuse määramisel tuleb lähtuda

enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS §-s 83 ja § 85 lg 1 p-s 1 märgitud põhimõtetest. 1. jaanuaril

2004. a jõustunud PankrS § 153 lg-t 2 ei saa kohaldada, kuna see ei oma tagasiulatuvat jõudu. Selle

sätte seos massikohustuse täitmisega seisneb üksnes asjaolus, et massikohustuste alusel tehtavaid

väljamakseid kajastav esialgne jaotusettepanek on koostatud ja maakohtule esitatud pärast PankrS

§ 153 lg 2 jõustumist. See ei ole piisav alus selle normi kohaldamiseks massikohustuste täitmisele.

Avaldaja I leidis, et PankrS § 153 lg 2 on materiaalõiguse norm, kuna see säte mõjutab

massikohustuse võlausaldaja nõude täitmise ulatust massikohustuse aluseks olevas õigussuhtes. See

ei mõjuta spetsiifilisi menetlusõigusi pankrotimenetluses. Võlasuhtes tuleb kohaldada võlasuhte

tekkimise, täitmise ja sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud seadus. Avaldajal I oli massikohustuse

tekkimise aluseks oleva lepingu sõlmimisel ja täitmisel õiguspärane ootus, et massikohustuse täitmise

ulatuse suhtes ei ole õigusaktidega kehtestatud mingeid piiranguid.

5. Avaldaja II arvates tuleb enne 2004. aastat tekkinud massikohustuste rahuldamisel lähtuda enne

1. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse sätetest.

Massikohustuste hulka kuuluvate ning pankrotimenetluse kestel enne 2004. a 1. jaanuari tekkinud

maksuvõlgade aluseks olev õigussuhe on tekkinud eelmise pankrotiseaduse kehtivuse ajal. Maksude

tasumise kohustus tekkis ning nimetatud maksuvõlad muutusid sissenõutavaks enne 1. jaanuari

2004. a kehtinud pankrotiseaduse kehtivuse ajal. Seega realiseerusid kõik nimetatud massikohustuse

täitmise aluseks olevad asjaolud enne uue PankrS § 153 lõike 2 jõustumist ning enne 2004. aastat

tekkinud massikohustuste võlausaldajatel oli õiguspärane ootus pankrotimenetluses tekkinud

massikohustuste tasumiseks pandieseme müügist saadud summade arvel.

6. S AS-i (pankrotis) pankrotihaldur ei pea määruskaebuseid põhjendatuks ning leiab, et ta on

jaotusettepaneku koostamisel õigesti lähtunud PankrS § 153 lõikest 2.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. juuni 2006. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Kehtiva PankrS § 153 lõike 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus

pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud sama seaduse § 146 lõikes 1

nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara

müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist

saadud rahasummast. Vastavalt PankrS § 146 lõikele 1 tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist

pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamakseid järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja

tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, 2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis,

3) massikohustused, 4) pankrotimenetluse kulud.

Kehtivas pankrotiseaduses sätestatud piirang, mis keelab enam kui 15/100 ulatuses pandieseme

müügist saadud rahasumma maha arvamise pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tarvis, pole

praegusel juhul kohaldatav. Sellist piirangut varasemas pankrotiseaduses ei olnud. PankrS § 193 lg-

st 1 tuleneb, et enne uue pankrotiseaduse jõustumist alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende

pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast nimetatud seaduse jõustumist, selles

seaduses sätestatut. Pandiga tagatud nõuete rahuldamine ja pandi eseme müügist laekunud vahendite

kasutamise kindlaksmääramine on pankrotimenetluse toimingud ning sellest tulenevalt on maakohus

õigesti kohaldanud kehtivat pankrotiseadust.

Maakohus ei rikkunud avaldajate õiguspärast ootust, mille kohaselt massikohustuse täitmine

avaldajatele pankrotivara arvel on võimalik täies ulatuses, kuna pankrotimenetluses peavad

võlausaldajad alati arvestama võimalusega, et nende nõudeid ei ole võimalik täielikult rahuldada.

Esialgne jaotusettepanek on kooskõlas seaduses sätestatuga ning ei ole vastuolus heade kommetega

ega riku ka hea usu põhimõtet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Avaldaja I ja avaldaja II esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebused.

9. Avaldaja I palub ringkonnakohtu määruse ja maakohtu määruse tühistada ja teha asjas uus määrus,

millega jätta kinnitamata S AS-i (pankrotis) esialgne jaotusettepanek ja tagastada see haldurile.

Määruskaebuse kohaselt on kohtud jätnud vastamata avaldaja I vastuväidetele. Kohtud jätsid

tähelepanuta, et jaotusettepanek on suunatud massikohustuse võlausaldajate õiguste kahjustamisele.

Võlausaldajate kahjustamine ning nende seisundi üllatuslik halvendamine ei ole pankrotimenetluses

lubatud. Kohtud on piirdunud vaidlustatud jaotusettepaneku formaalse kontrolliga ning eirasid

PankrS § 145 lg-st 2 tulenevat sisulise kontrolli kohustust.

Kohtud kohaldasid vääralt PankrS § 153 lg-t 2 ning § 193 lg-t 1. Nõude rahuldamise ulatust ei mõjuta

nõude sissenõutavaks muutumisele järgnenud seadusemuudatus. PankrS § 153 lg 2 on

materiaalõiguse norm. Seda seisukohta toetab PankrS § 149 lg 1, mille kohaselt tulenevad

massikohustuse täitmist reguleerivad menetlusnormid tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

täitemenetluse seadustiku sätetest. Tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise

ajal kehtinud materiaalõigust. Massikohustuste rahuldamise ulatuse määramisel tuleb lähtuda

varasema PankrS §-st 83 ja § 85 lg 1 p-st 1. Kuna massikohustuse tekkimise aluseks olev leping

sõlmiti, võeti halduri poolt täitmiseks, täideti võlausaldaja poolt ning massikohustus muutus

sissenõutavaks eelmise pankrotiseaduse kehtivuse ajal, siis tuleb asjas rakendada sellest seadusest

tulenevat massikohustuse täitmise regulatsiooni. Kui pankrotihaldur oleks jaotusettepaneku kohtule

esitanud kohe pärast massikohustuse sissenõutavaks muutumist, s.o enne PankrS § 153 lg 2

jõustumist, oleks tulnud täita kogus massikohustus.

Vaidlustatud määrusega kinnitatud esialgne jaotusettepanek on vastuolus heade kommetega ning

rikub hea usu põhimõtet. Avaldaja I arvates suurendab PankrS § 153 lg 2 kohaldamine pandiga

tagatud nõuete rahuldamiseks määratud raha hulka. Esialgse jaotusettepaneku koostamise ning

määruse täitmise eesmärgiks on massikohustuste võlausaldajate õiguste kahjustamine ning nende

nõuete täitmise võimatuks muutmine. Pankrotihalduri tegevus võlausaldajate kahjustamise eesmärgil

on vastuolus heade kommetega.

PankrS § 153 lg 2 ning § 193 lg 1 tuleb jätta kohaldamata massikohustuste rahuldamise osas vastuolu

tõttu põhiseaduse §-ga 10 kaitstud õigusriigi ja õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse printsiip

kaitseb isiku õigust näha teatava selgusega ette riigiorganite käitumist ning sellest tulenevalt usaldada

kehtiva õigusliku režiimi püsimajäämist. Kui kohus asub seisukohale, et massikohustuste täitmisel

tuleb alates 2004. a 1. jaanuarist kohaldada uue PankrS § 153 ja § 193 lg 1 regulatsiooni, siis jätab

seadus avaldaja I ilma kohustuse tekkimise ajal teda kaitsnud õigusest. Selline seadusemuudatus on

sõnamurdlik ning määruskaebuse esitajale ootamatu.

10. Avaldaja II palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ning teha asjas uus määrus,

millega tühistada Harju Maakohtu määrus ja tagastada S AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses

koostatud esialgne jaotusettepanek pankrotihaldurile.

Määruskaebuse kohaselt ei oleks kohtud pidanud kohaldama PankrS § 193 lg-t 1, kuna viidatud norm

rikub avaldaja II õiguspärast ootust ja on põhiseadusevastane. Avaldaja II nõustub, et PankrS § 153

lg-s 2 nimetatud toimingud on pankrotimenetluse toimingud ja puhtformaalselt seadust tõlgendades

tuleb kohaldada uue pankrotiseaduse sätteid. Vaidlusaluse juhtumi faktilisi asjaolusid ning õiguse

üldpõhimõtteid arvestades ei ole põhjendatud kohaldada kehtiva pankrotiseaduse norme. Suurema

osa massikohustusest avaldaja II suhtes moodustavad pankrotimenetluse kestel tekkinud maksuvõlad.

Seega on maksuvõlgade tekkimise aluseks olev õigussuhe tekkinud enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud

pankrotiseaduse kehtivuse ajal. Kohtud oleksid pidanud jätma kohaldamata PankrS § 193 lg-s 1

sätestatud menetlusõiguse normi, kuna tegemist on põhiseadusevastase sättega.

Pankrotihaldur on esialgse jaotusettepanekuga alusetult kitsendanud avaldaja II õigusi saada

pankrotivara, sh ka pandieseme müügist saadava vara arvel oma massinõudele täielikku rahuldust

ning asunud seadusvastaselt eelistama pandipidajat vähendades massivõlausaldajate nõuete

rahuldamise ulatust 15%-ni. Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist ei ole võimalik põhjendada

sellega, et pankrotimenetluses peavad võlausaldajad alati arvestama võimalusega, et nende nõudeid

täielikult ei rahuldata, kuivõrd avaldaja II puhul ei ole tegemist tavalise võlausaldajaga, vaid

massikohustuste võlausaldajaga, ning S AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses tekkinud

massikohustuste tekkimise ajal kehtinud pankrotiseadus võimaldas massikohustused täies ulatuses

täita ka pandieseme müügist laekunud vahendite arvel.

Ringkonnakohus jättis määruskaebuses esitatud seisukohtadele vastamata ja oma määruse aluseks

olevad seisukohad olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et

pankrotihalduri esialgne jaotusettepanek ei riku hea usu põhimõtet.

11. S AS-i (pankrotis) pankrotihaldur vaidleb määruskaebustele vastu.

Vastustaja leiab, et PankrS § 153 lg 2 ei ole materiaalõiguse norm, mis mõjutaks pankrotipesal

lasuvate massikohustuste suurust. Viidatud säte reguleerib seda, millises rahuldamisjärgus ja milliste

vahendite arvel peab haldur pärast 1. jaanuari 2004. a rahuldama pandiga tagatud nõudeid ning

millises ulatuses võib haldur pandieseme müügist laekunud vahendeid kasutada PankrS § 146 lg-s 1

nimetatud väljamaksete tegemiseks.

PankrS § 193 lg 1 kohaselt peab haldur pärast 1. jaanuari 2004. a lähtuma massikohustuste täitmisel

ja pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamisel uuest pankrotiseadusest sõltumata selles, kas

massikohustused ja pankrotivõlausaldajate nõuded on tekkinud ja muutunud sissenõutavaks enne või

pärast uue pankrotiseaduse jõustumist. Avaldajate massikohustused ei ole täies ulatuses tekkinud ja

muutunud sissenõutavaks vana pankrotiseaduse kehtivuse ajal. Seega ei saanud avaldajatel tekkida

õiguspärast ootust, et massikohustused nende vastu täidetakse täies ulatuses pandieseme müügist

laekuvate summade arvel, kuna massikohustuste tekkimise ajal ei olnud teada, millise hinnaga on

võimalik pankrotivara realiseerida ning teada ei olnud massikohustuse kogusumma. Esialgse

jaotusettepaneku koostamine ei olnud vastuolus heade kommetega ega hea usu põhimõttega. PankrS

§ 55 lg 1 alusel on pankrotihaldurile pandud kohustus tagada seaduslik, kiire ja majanduslikult

otstarbekas pankrotimenetlus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tuleb tühistada ja pankrotihalduri

esitatud esialgne pankrotivara jaotusettepanek tuleb jätta kinnitamata. Kolleegiumi arvates rikub S

AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud esialgse jaotusettepaneku kinnitamine avaldajate õigusi

ning jaotusettepanekut ei saa PankrS § 145 lg 2 alusel kinnitada.

13. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud piirangut, mis keelab

enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasumma maha arvamise

pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tarvis, saab vaidlusalusel juhul kohaldada. Seega

vaieldakse selle üle, kas asjas tuleb kohaldada kehtivat pankrotiseadust juhul, kui massikohustused

(PankrS § 148) on tekkinud enne 2004. a 1. jaanuari kehtinud seaduse kehtivuse ajal.

PankrS § 153 lg 2 on sõnastatud järgmiselt: "Pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus

pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud käesoleva seaduse § 146 lõikes 1

nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara

müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist

saadud rahasummast." Vastavalt PankrS § 146 lg-le 1 tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist

pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed. Pankrotimenetlusega seotud väljamakseks

on PankrS § 146 lg 1 p 3 järgi ka massikohustus. Kohtud on tuvastanud, et pankrotivõlgniku

massikohustus avaldaja I vastu tekkis pankrotivõlgniku ja avaldaja I vahel 31. detsembril 2001. a

sõlmitud maagaasi müügilepingust tuleneva maksekohustuse täitmata jätmise tõttu pärast 25. juunit

2002. a, mil kuulutati välja pankrotivõlgniku pankrot, kuid jätkati majandustegevust ja lepingu

täitmist. Pankrotivõlgniku massikohustus avaldaja II vastu tekkis samal ajal ja selle aluseks on

tasumata maksuvõlg. Seega on massikohustused tekkinud arvatavasti nii enne 2004. a 1. jaanuari

kehtinud PankrS § 85 lg 1 p 1 järgi kui ka kehtiva PankrS § 148 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi. Kaebuse

esitajate väiteil on vaidlusalused massikohustused tekkinud kui mitte kogu ulatuses, siis põhiliselt

enne 2004. a 1. jaanuari. Nimetatud väidete paikapidavust ei ole kohtud täpsemalt tuvastanud.

14. Avaldaja I määruskaebuses on õigesti leitud, et PankrS § 145 lg-st 2 tulenevalt peab kohus

esialgset jaotusettepanekut sisuliselt kontrollima. Kohtul lasub kohustus veenduda, et

jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldajate õigusi. Kolleegium leiab, et praegusel juhul

on esialgse jaotusettepanekuga avaldajate õigusi rikutud.

15. Kehtiva PankrS § 193 lg 1 sõnastus on järgmine: "Enne käesoleva seaduse jõustumist alanud

pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluses toimingute suhtes, mis tehakse pärast

käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Nimetatud rakendussätte mõte on see,

et ka kõigis enne 2004. a 1. jaanuari alanud pankrotimenetlustes tuleb nimetatud ajast

pankrotimenetluses tehtavate mis tahes toimingute suhtes kohaldada uut seadust. Tegemist on

olemuselt menetlusõigusliku rakendussättega ja kuna tulenevalt PankrS §-st 3 on pankrotimenetlus

osaliselt tsiviilkohtumenetluse osa, siis kehtib ka pankrotimenetluses TsMS §-s 6 sätestatud

põhimõte, et menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kuna

pankrotimenetlus toimub osaliselt ka kohtuväliselt, siis oli nimetatud rakendussäte vajalik ka uues

pankrotiseaduses.

Kehtiva PankrS § 193 lg 1 järgi kohaldatakse uut seadust pankrotimenetluse toimingute suhtes.

Pankrotimenetluse toimingu mõistet seadus ei sätesta. Toiming tavatähenduses tähendab tegevust,

toimetust. Ei ole põhjust arvata, et toimingul oleks teistsugust tähendust menetlusõiguses, sh

pankrotimenetluses. Seega saab toiminguteks lugeda pankrotimenetluses menetlusosaliste ja kohtu

mitmesugused tegevused (toimetused) pankrotiasja menetlemisel, näiteks pankrotiavalduse esitamine

kohtule (PankrS § 9), pankrotiavalduse kättetoimetamine (PankrS § 12), pankrotiavalduse menetlusse

võtmine (PankrS § 14), pankrotimenetluse algatamine (PankrS § 15) ja muud pankrotiseaduses

sätestatud tegevused. Teiste tegevuste hulgas on toiminguks ka esialgse jaotusettepaneku koostamine

ja esitamine kohtule (PankrS § 144). Toiminguks on ka esialgse jaotusettepaneku vaidlustamiseks

määruskaebuse esitamine, kuid toiminguks ei ole jaotusettepanek ehk selle sisu ise. Jaotusettepanek

sisaldab tunnustatud nõuete suurusi (ulatusi), nende rahuldamisjärke ja jaotise suurust.

Lahendatavasse vaidlusse puutuvalt märgib kolleegium, et nõuete suurust (ulatust) reguleeriva

seaduse puhul on tegemist mitte menetlusõigus- vaid materiaalõigusnormiga. Seega on ka PankrS

§ 153 lg 2 materiaalõiguse normiks, mis sätestab pandiga tagatud nõude ja samal ajal ning sellega

seotult ka pankrotimenetlusega seotud väljamaksete, sh ka massikohustuste rahuldamise ulatuse.

Seetõttu kehtib kolleegiumi arvates pankrotimenetluses rahuldatavate nõuete suuruse (ulatuse)

määramisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse §-st 11 tulenev põhimõte, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 2004. a

1. jaanuarit, kohaldatakse varasemat pankrotiseadust. Sarnaselt on reguleeritud maksuvõla ulatuse

määramine maksuseaduste muutmisel (nt käibemaksuseaduse § 46 lg 2, tulumaksuseaduse § 58 lg 1).

16. Enne 2004. a 1. jaanuari kehtinud PankrS § 83 järgi tehti enne jaotise alusel raha väljamaksmist

muu hulgas pankrotimenetlusega seotud väljamaksed (paragrahv 85). Võrreldes varasema seadusega

on PankrS § 153 lg 2 järgi pankrotimenetlusega seotud väljamaksete suurus piiratud selliselt, et

pandiga tagatud nõude rahuldamisel pandieseme müügist saadud raha ulatuses saab sellest maha

arvata pankrotimenetlusega seotud väljamakseid maksimaalselt kuni 15/100 ulatuses pandieseme

müügist saadud rahasummast. Kuna kehtiv pankrotiseadus ei ole kehtestanud nimetatud piirangut

pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ulatuse suhtes tagasiulatuvalt, siis tuleb enne 1. jaanuari

2004. a tasumata maksete suhtes kohaldada varasemat seadust. Seda tuleb arvestada menetluses

olevates pankrotiasjades, mis on algatatud enne 1. jaanuari 2004. a. Kolleegium juhib tähelepanu

sellele, et varasema seaduse kohaldamise küsimust on tsiviilkolleegium käsitlenud juba 22. oktoobri

2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-96-03 (RT III 2003, 33, 343), kus on selgitatud, et tehingu,

asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja

toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu

suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse

rakendussätetes.

17. Kolleegium leiab, et kuna PankrS § 153 lg-l 2 puudub tagasiulatuv mõju ja enne 2004. a

1. jaanuari tekkinud massikohustuste väljamaksmisel tuleb rakendada sel ajal kehtinud PankrS § 83,

siis langeb ära vajadus käsitleda kaebustes tõstatatud küsimusi õiguspärase ootuse ja hea usu

põhimõtte rikkumisest.

18. Kolleegium nõustub avaldajate määruskaebuste väitega, et ringkonnakohus ei ole määrust

korrektselt põhjendanud, jättes vastamata avaldajate vastuväidetele, millega rikkus TsMS § 465 lg 2

p 8 ja § 654 lg-t 5. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu määruse olenemata nimetatud

menetlusõiguse normi rikkumistest, ei pea kolleegium vajalikuks pikemalt käsitleda menetlusõiguse

normide rikkumisega seonduvat.

19. Tulenevalt TsMS §-st 145 on kautsjoni tasumisest vabastatud Eesti Vabariik kui menetlusosaline.

Käesoleva määrusega tagastab kolleegium Eesti Vabariigilt valesti nõutud kautsjoni 400 krooni.

20. Kolleegiumi istungil esitas Eesti Vabariigi esindaja taotluse õigusabi eest välja mõista S AS-ilt

(pankrotis) 19 870 krooni. Kuna 400 krooni sellest on tasutud kautsjon, mille Eesti Vabariik (Maksu-

ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) saab tagasi otsuse p 19 põhjendustel, leiab

kolleegium, et põhjendatud kohtukulu, mis tuleb vastustajalt välja mõista on 19 470 krooni. AS E ei

ole taotlenud kohtukulude hüvitamist.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu