3-2-1-121-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-121-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS-i S hagi N. P.-K. vastu 39 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-2261

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS S (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Priit Lätt.

Kostja N. P.-K. (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut.

Asja läbivaatamise kuupäev

13. november 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Straus ja Partnerid 11. juulil 2006. a AS-i S eest tasutud

kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. P.-K. asus 26. aprillil 1999. a tööle AS-i S ostusekretärina. Hiljem sai temast vanem-ostujuht.

Töölepingu p 6.4 alusel keelati töötajal tööandjale konkurentsi osutamine töölepingu alusel

konkureerivateks loetavatel tegevusaladel tööandja juures töötamise ajal ja 2 aasta jooksul pärast

töölepingu lõpetamist. Töölepingu p 1 kohaselt on tööandja konkurendid jalatsite, nende

hooldusvahendite, aksessuaaride jms toodete jae- ja hulgimüügiga ja sellega seonduvate tegevustega

tegelevad kodu- ja välismaised firmad või füüsilisest isikust ettevõtjad. Tööandja tasus

konkurentsikeelu eest eritasu 39 000 krooni. Töölepingu p 6.6 kohaselt on töötaja konkurentsikeelu

rikkumise korral kohustatud hüvitama süülise käitumisega tööandjale tekitatud kahju ning tagastama

tööandjale p 6.5 kohaselt saadud konfidentsiaalsustasud. Tööleping lõpetati TLS § 79 lg 1 alusel

töötaja algatusel 10. mail 2004. a.

2. AS S palus esitatud hagis N. P.-K.-lt välja mõista 39 000 krooni hüvitisena konkurentsikeelu

rikkumise eest. Hagiavalduse kohaselt asus kostja hageja juures töötamise ajal (1. märtsil 2004) tööle

AS-i K. jalatsikaupade projektijuhi ametikohale. AS-is K. töötas kostja 26. juulini 2004. a. Hageja

leidis, et AS K osutab hagejale konkurentsi, kuna tegeleb jalatsite ja nende hooldusvahendite jae- ja

hulgikaubandusega Eesti siseturul.

Lisaks leidis hageja, et 2. augustist 2004. a AS-i K. tööle asumine oli töölepingu p 6.4 rikkumine. AS

K. tegevusaladeks on tööstuskaupade ost ning hulgi- ja jaemüük, konkreetsemalt jalatsite

hulgikaubandus. Kostja käitumine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja töötab AS-is K. kinnisvara haldusjuhina ja tema põhiülesandeks

on kinnisvara juhtimine, korraldamine ja arengukavade koostamine. Kostja kohustuseks on rendi- ja

hooldusarvete koostamine, rendihinna juhtimine ja hinnakujundus, riski hindamine kinnisvaraturul,

rendiarvete tasumise kontroll. Asjaolu, et AS K. tegeleb ka tööstus- ja toidukaupade hulgi- ja

jaemüügiga, ei muuda AS-i K. hageja konkurendiks. Isegi kui AS K. oleks hageja konkurent, ei oleks

kostja suhtes töölepingu p 6.4 kohaldatav, kuna kostja ise endisele tööandjale konkurentsi ei osuta.

AS-is K T töötas kostja toodete projektjuhina. Tootegrupid, millega ta tegeles, olid kirjavahendid,

jalahooldusvahendid ning apteekides müüdavad ortopeedilised jalanõud. Konkurentsikeelu

rikkumisega võib olla tegemist ainult siis, kui kostja oleks tegelenud sama kaubagrupi müügiga,

millega ta tegeles hageja juures. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Hageja ei maksnud

konkurentsikeelu eest piisavat eritasu. Kostja palk oli 4000 krooni, mis sisaldas 1000 krooni

konkurentsikeelu eest. Eritasu suurus peaks olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangu.

4. Harju Maakohus rahuldas 2. jaanuari 2006. a otsusega hagi ja mõistis töötajalt tööandja kasuks

välja konkurentsikeelu eritasu 39 000 krooni ja tööandja 4750 krooni suuruse kohtukulu.

Pooled sõlmisid töölepingu, mille kohaselt töötaja kohustus mitte osutama tööandjale konkurentsi nii

tööandja juures töötamise ajal, kui ka kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist. Tööandja

maksis töötajale konkurentsist hoidumise eest 1000 krooni kuus, kokku 39 000 krooni. Töölepingu

p 1 järgi on tööandja konkurentideks jalatsite, nende hooldusvahendite, aksessuaaride jms toodete

jae- ja hulgimüügiga ning sellega seonduvate tegevustega tegelevad kodu- ja välismaised firmad või

füüsilisest isikust ettevõtjad.

Kostja töötas AS-is K 1. märtsist 2004 kuni 26. juulini 2004 projektijuhina. Maakohus leidis, et AS K

on isik, kes osutab hagejale konkurentsi. Pooled ei leppinud töölepingus kokku, et konkurentsikeeld

laieneb ainult sama kaubagrupiga tegeleva äriühingu suhtes. Kostja rikkus töölepingus kokku lepitud

konkurentsikeeldu, asudes töölepingu kehtivuse ajal tööle AS-i K.

Kostja töötab 2. augustist 2004. a AS-is K, kelle tegevusaladeks on tööstus- ja toidukaupade hulgi- ja

jaemüük, ruumide üürimine. Kostja töötab kinnisvarahaldurina ja tema kohustuseks on rendi- ja

hoolduseelarvete koostamine, rendihinna juhtimine ja hinnakujundus, riski hindamine

kinnisvaraturul, rendiarvete tasumise kontroll jne. Maakohus leidis, et ka AS K on isik, kes osutab

hagejale konkurentsi, tegeledes jalatsite hulgikaubandusega. Pooltevahelise töölepingu kohaselt on

määrav eeskätt tööle asumine konkurendi juurde. Ainuüksi AS K tööle asumisega rikkus kostja

konkurentsikeeldu.

Kohus jättis tähelepanuta hageja väited, et kostja osales Saksamaal toimunud kingamessidel AS-is K

töötamise ajal.

Asjakohane ei ole kostja väide, et konkurentsikeelu eest makstava eritasu suurus peab olema õiglane

ja kompenseerima töötaja töökohavaliku piirangut, kuna kostja ei ole töölepingut vaidlustanud.

Hageja ja kostja leppisid kokku eritasu tagastamises, kui kostja peaks konkurentsikeeldu rikkuma.

Kuna maakohus leidis, et kostja rikkus konkurentsikeeldu, tuleb eritasu tagastada.

5. Apellatsioonkaebuse esitas kostja. Kuna töölepingu p 6.4 kohaselt on töötajal keelatud osutada

tööandjale konkurentsi konkureerivateks loetavatel tegevusaladel, pidi kohus hindama, kas kostja

osutas hagejale konkurentsi. Konkurentsikeelu rikkumisega võib olla tegemist üksnes siis, kui kostja

oleks tegelenud samade kaubagruppide müügiga, millega ta tegeles hageja juures. Hageja ei ole

kostjale lisatasu maksnud. Eritasu suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töötaja

töökohavaliku piirangut.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. juuni 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

7. Pooled vaidlevad töölepingus kokkulepitud konkurentsikeelu ulatuse üle. Hageja on seisukohal, et

töölepingu punktist 6.4 tuleneva konkurentsikeelu rikkumisena on käsitatav kostja (töötaja) mistahes

ametikohal töösuhetesse astumine mistahes ettevõtjaga, keda loetakse hageja (tööandja)

konkurendiks lepingu p 1 kohaselt (s.o kõik ettevõtjad, kes tegelevad jalatsite, nende

hooldusvahendite, aksessuaaride jms toodete jae- ning hulgimüügiga ja sellega seonduvate

tegevustega). Kostja seevastu leiab, et töötaja konkurentsikeelu rikkumiseks ei saa lugeda töötamist

hulgikaubandusettevõttes, kus kostja tegeles niisuguste kaubagruppidega, mis hageja sortimendis

puudusid. Samuti on kostja seisukohal, et konkurentsikeelu rikkumisena ei saa käsitada töötamist

äriühingus, mis muuhulgas tegeleb tööstus- ja toidukaupade hulgi- ja jaemüügiga, kusjuures kostja

tööülesanded uue tööandja juures ei seondu kuidagi hageja tegevusvaldkonnaga.

8. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 12 lõikele 1 kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele

alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduses sätestatut. Tulenevalt

töölepingu olemusest on töölepingu näol seega tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 1 lg 1 kohaselt

kuulub võlaõigusseaduse üldosas sätestatu muuhulgas kohaldamisele ka töölepingutele ja seega tuleb

töölepingu tõlgendamisel lähtuda VÕS §-st 29.

9. VÕS § 29 lg 1 kohaselt on lepingu tõlgendamisel oluline lepingupoolte ühine tegelik tahe.

Praegusel juhul on oluline tõlgendamise teel välja selgitada, missuguses ulatuses piirati

pooltevahelise lepinguga töötaja õigust valida endale töökohta. Vaadeldava töölepingu p 6.4 on

võimalik tõlgendada selliselt, et töötajal on piiranguperioodi kestel keelatud igasugune (mistahes

ametikohal) töötamine mistahes ettevõttes, mille tegevus on otseselt või kaudselt kasvõi osaliselt

seotud jalatsikaubandusega. Teisalt on lepingu p 6.4 tõlgendatav ka selliselt, et töötajal on

piiranguperioodi vältel keelatud tööandjale tegeliku konkurentsi osutamine (p 6.4 sõnastus: ?Töötajal

on keelatud osutada Tööandjale konkurentsi [...]"). Viimasel juhul saaks töötaja poolseks

konkurentsikeelu rikkumiseks pidada üksnes niisugust käitumist, mille puhul on tuvastatavad tegeliku

konkurentsi tunnused, s.o samal tegevusalal tegutsedes tööandja majandustegevusele negatiivse mõju

avaldamine (või vähemalt sellesisulise ohu loomine) klientide ülevõtmise, käibe vähendamise vms

kaudu. Niisugune konkurentsi osutamine on võimalik tööandja omaga kattuval tegevusalal

tegutsemise korral.

10. Ringkonnakohus tõlgendas pooltevahelise töölepingu punkti 6.4 lähtudes VÕS § 29 lg-test 4 ja 5

selliselt, et töötaja kohustus hoiduma tööandjale sisulist konkurentsi osutamast, s.o tegutsemast

vahetult tööandja omadega kattuvatel tegevusaladel, millega võinuksid kaasneda ettenähtavad

negatiivsed tagajärjed tööandja majandustegevusele, eeskätt tema konkurentsiseisundile. Töölepingus

kokkulepitavate konkurentsikeeldude olemuslikuks eesmärgiks tuleb pidada tööandja kaitsmist

niisuguste kahjulike tagajärgede eest, mis ettenähtavalt võivad kaasneda töötaja töölesiirdumisega

tööandja konkurendi juurde. Mõistlikuks ei saa pidada tõlgendust, mille kohaselt töötajal oleks

keelatud igasugune tööalane seotus mistahes ettevõtjaga, kelle tegevus on kasvõi üksnes kaudselt

seotud jalatsikaubandusega sõltumata sellest, kas uuel töökohal töötamine võis endise tööandja

majandustegevust (konkurentsiseisundit) ettenähtavalt mõjutada. Lepingu tõlgendamisel tuleb

arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama kostjaga sarnane mõistlik isik. Ei ole usutav, et

kostjaga sarnane mõistlik töötaja pidanuks töölepingu punkte I ja 6.4 nende koostoimes mõistma

selliselt, et nende alusel on tal piiranguperioodi vältel keelatud töötada ka niisugustel ametikohtadel,

mis mõistliku arusaama kohaselt tööandja majandustegevusele negatiivset mõju avaldada ei saanud.

11. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja töölepingu rikkumise tuvastamine eeldab, et kostja

oleks asunud tööle niisugusel ametikohal, mis oli seotud hageja tegevusaladega selliselt, et kostja

tööalasest tegevusest võinuks tuleneda hagejale negatiivseid majanduslikku laadi tagajärgi.

Käesoleval juhul ei ole tõendatud kostja tööleasumine niisugustel tegevusaladel. AS-is K

mittekattuvate kaubagruppidega tegelemine ei saa avaldada tööandja majandustegevusele

ettenähtavat negatiivset mõju, mis seisneks tema senise konkurentsiseisundi muutumises

ebasoodsamaks võrreldes teiste samal alal tegutsevate ettevõtjate vastava seisundiga.

12. Samuti ei saa kostja töölepingu rikkumiseks pidada tema tööleasumist kinnisvarahaldurina AS-i

K. Kostja töölepingu rikkumise tuvastamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et AS K vastab

töölepinguus toodud tööandja konkurendi määratlusele, tegeledes muuhulgas jalatsikaubandusega.

Töötaja poolse konkurentsi osutamisena ei ole käsitatav töötamine kinnisvara haldusjuhina. Kuivõrd

kostja ei rikkunud töölepingu punktis 6.4 sätestatud kohustust, ei ole hageja nõude rahuldamiseks

alust. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks hinnata apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et

hageja ei maksnud töösuhte kestel kostjale tegelikult kokkulepitud lisatasu konkurentsist hoidumise

eest, vaid kostja sai üksnes põhipalka.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus

asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata.

Õige ja põhjendatud on maakohtu seisukoht, et juba üksnes tööle asumisega isikute juurde, kes on

tööandja konkurendid, on kostja rikkunud töölepingujärgset konkurentsikeeldu. Töölepingus

sätestatud konkurentsikeeld ei ole piiratud konkreetsete ametikohtadega, vaid kehtib kõigi tööandja

konkurentide juures tööle asumise faktide suhtes. Konkurentsikeelu kehtestamine sellises ulatuses on

põhjendatud, kuna tööandjal puudub võimalus kontrollida, milliseid tööülesandeid töötaja konkurendi

juures faktiliselt täidab ja kas ta reaalselt konkurentsi osutab või mitte. Konkurentsikeelu laiendamine

kõigile tööandja konkurentidele olenemata töötaja ametinimetustest on põhjendatud ning kooskõlas

TLS § 50 p-s 6 sätestatud konkurentsikeelu regulatsiooniga. Ringkonnakohus on andnud

konkurentsikeelule tõlgenduse, mis on mõistlik üksnes töötaja seisukohast.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 232 lg-t 1, kui jättis tähelepanuta maakohtule esitatud tõendi, milles

kostja teatas, et ei ole enne ega pärast 10. maid 2004 sõlminud töölepingut, tööettevõtulepingut,

agendi- või muid analoogseid tsiviilõiguslikke lepinguid jalatsite, kottide ja/või

nahkgalanteriitoodetega tegelevate isikutega. Kostja püüdis hageja konkurentide juures tegutsemist

pahauskselt varjata. Vastavalt TsÜS §-le 138 tuleb tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuste

täitmisel toimida heas usus.

Pooled on kokku leppinud eritasu tagastamise juhul, kui kostja peaks konkurentsikeeldu rikkuma.

14. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Konkurentsikeelu rikkumiseks saab pidada üksnes

niisugust käitumist, mille puhul on tuvastatavad tegeliku konkurentsi tunnused. Lepingu

tõlgendamisel ei saa VÕS § 29 lg 4 ja 5 kohaselt juhinduda üksnes tööandja perspektiivist, vaid tuleb

arvestada ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama kostjaga sarnane mõistlik isik. Ei ole usutav, et

kostjaga sarnane mõistlik inimene oleks pidanud aru saama, et tal on piiranguperioodi vältel keelatud

töötada sellistel ametikohtadel, mis mõistliku arusaama kohaselt tööandja majandustegevusele

negatiivset mõju ei avaldanud. Tõendatud ei ole kostja tööleasumine niisugusel tegevusalal, mis oleks

seotud hageja tegevusaladega selliselt, et hagejale võinuks tuleneda negatiivsed majanduslikku laadi

tagajärjed. Kostja ei ole pahatahtlikult varjanud informatsiooni hageja eest. Hageja tsiteeritud kirja

koostamisel lähtus kostja omapoolsest töölepingu p 6.4 tõlgendusest ning oli oma seisukohtades siiras

ja tegutses heas usus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Vaidluse all on töölepingus kokku lepitud konkurentsikeelu ulatus. Hageja arvates on töölepingu

punktist 6.4 tuleneva konkurentsikeelu rikkumiseks kostja mis tahes ametikohal töösuhetesse

astumine mis tahes ettevõtjaga, kes tegeleb jalatsite, aksessuaaride jms toodete jae- ja hulgimüügiga.

Kostja on aga seisukohal, et tema töötamine teise tööandja juures, kus ta tegeles kaubagruppidega,

mis hageja sortimendis puudusid, ei saa olla konkurentsikeelu rikkumine.

16. Esmalt käsitleb kolleegium konkurentsikeelu ulatusega seonduvat. Konkurentsikeelu ulatuse

otsustamiseks tuleb lähtuda nii töölepingu seaduses sätestatust kui ka töölepingus kokkulepitust.

16. novembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-05 (RT III 2005, 40, 400) märkis kolleegium

üle, et kuna konkurentsikeelu näol on tegemist töötaja tegevusala või töökoha vaba valiku

piiramisega, siis peab see piirang olema sätestatud seaduses või poolte kokkuleppes. TLS § 50 p 6

sätestab: "Töötaja on kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama

tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need

kohustused on ettenähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu

lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud

kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust." Seega annab töölepingu seadus

konkurentsikeelule laiema ulatuse - "mitte töötama /.../ konkurendi juures." Töötaja ja tööandja

saavad alati kokku leppida konkurentsikeelu kitsamas tähenduses, st töölepingus määratakse kindlaks

tegevusalad, mida peetakse konkureerivaks. Pooltevahelise töölepingu punkti 6.4 mõistavad pooled

erinevalt. Selle punkti sõnastus on järgmine: "Töötajal on keelatud osutada Tööandjale konkurentsi

käesoleva lepingu alusel konkureerivateks loetavatel tegevusaladel nii Tööandja juures töötamise ajal

kui ka kahe (2) aasta jooksul pärast käesoleva töölepingu lõpetamist, s.t Töötaja on kohustatud

hoiduma tegutsemisest Tööandja konkurendi huvides töölepingu, tööettevõtulepingu, agendi- või

muu tsiviilõigusliku lepingu ega ka muu alusel, hoiduma konkureerivate ettevõtete aktsiate või

osakute omandamisest, osalemist selliste ettevõtete juhatustes, samuti hoiduma uute konkureerival

alal tegutsevate ettevõtete asutamisest." Kolleegium märgib, et selles töölepingu punktis on pooled

esmalt kokku leppinud kitsamas konkurentsikeelu ulatuses ("konkureerivateks loetavatel

tegevusaladel") ja sama lause teises osas annab sõnapaar "konkurendi huvides" mõista, et selles

sisaldub laiem konkurentsikeeld.

Ringkonnakohus kohaldas töölepingu tõlgendamisel VÕS § 29. Kolleegium märgib, et

ringkonnakohus tugines õigesti võlaõigusseadusele, kuna tööleping on kestvusleping. Vastavalt

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 12 lõikele 1 kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist

2002. a võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 1 lg 1 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse üldosas sätestatut

muu hulgas kohaldada ka töölepingutele.

17. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et juhul kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda sarnastel

asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Kuid töölepingu p 6. 4 tõlgendamisel on ringkonnakohus

lähtunud sellest, kuidas töötajaga sarnane mõistlik isik pidi vaidlusalusest lepingutingimusest aru

saama (vt otsuse p 13). Kolleegium sellise lähenemisega ei nõustu. Kolleegium leiab, et VÕS § 29 lg-

s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, (kes lähtub

mõlema lepingupoole arusaamadest) mitte aga lepingupooltega (tööandja ja töötaja) sarnaste

mõistlike isikute positsioonidelt. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS § 29

lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega.

18. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on jätnud täiesti tähelepanuta

maakohtule esitatud tõendi (tlk 22), milles kostja on teatanud, et ei ole enne ega pärast 10. maid

2004. a sõlminud töö-, tööettevõtu-, agendi- või muid analoogseid lepinguid jalatsite, kottide ja/või

nahkgalanteriitoodetega kauplevate isikutega. Sellele tõendile ei ole ringkonnakohus hinnangut

andnud, millega ringkonnakohus rikkus TsMS § 232 lg-t 1. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu

tõlgendamisel arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist.

Apellatsioonikohus ei hinnanud, kas kostja püüdis hageja konkurentide juures tegutsemist varjata

ning kui püüdis, kas siis seetõttu, et mõistis konkurentsikeelu ulatust laiemalt. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang ka kostja sellisele käitumisele.

19. Kuna kostja on varasemas menetluses korduvalt väitnud, et talle konkurentsikeelust

kinnipidamise eest makstud eritasu ei olnud piisav, siis peab kolleegium vajalikuks käsitleda ka

eritasu maksmisega seonduvat. Eritasu suuruse osas jääb kolleegium oma varasema seisukoha juurde

(vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05 (RT III 2005, 10, 102)), et konkurentsikeelu eest makstava eritasu

suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut. Samuti tuleb arvestada

asjaolu, et töötaja ei pruugi saada tööd erialal, millel ta siiani töötanud on. Tegemist on isiku

põhiseaduse § 29 lg-st 1 tuleneva põhiõiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt

kompenseeritud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas kostjale makstud

eritasu on piisav, et kompenseerida töökohavaliku piirangut.

20. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3, jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik