3-2-1-131-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-131-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

I AS hagi R. V vastu 76 118 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-1050

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. V kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kostja R. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Juho Aule.

Hageja I AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Karl Haavasalu.

Asja läbivaatamise kuupäev

11. detsember 2006. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat Juho Aule ja hageja esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu.

Protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2006. a otsus osas, millega mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja 22 565 krooni, hüvitamaks hagejale AS-iga Ordi peetud kohtuvaidluses

kantud õigusabikulud (19 765 krooni) ja hagejalt AS Ordi kasuks välja mõistetud kohtukulud

(riigilõiv 2800 krooni), ning osas, millega jagati kohtukulud.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Jätta ringkonnakohtu otsus ülejäänud osas muutmata.

4. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tagastada R. V 31. juulil 2006. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 761 (seitsesada

kuuskümmend üks) krooni 18 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I AS esitas 27. augustil 2004. a hagi R. V vastu 76 118 krooni saamiseks. Hagiavalduse

põhjenduste kohaselt oli kostja hageja juhatuse liige. Hageja nõukogu 29. juuni 2001. a otsusega

kutsuti kostja hageja juhatuse liikme kohalt tagasi. AS Ordi väljastas 13. juulil 2001. a hagejale arve-

saatelehe nr 323374 ning 24. juulil 2001. a arve-saatelehed nr 323753 ja nr 323754, millest nähtuvalt

hageja oli ostnud AS-ilt Ordi 53 553 krooni eest arvutustehnikat. Kostja oli sõlminud müügilepingud

hageja nimel, omamata selleks hageja volitust. Hageja tasus AS-ile Ordi arve-saatelehe nr 323374

alusel 15 627 krooni kauba eest, mida ta ei ole saanud. Tallinna Linnakohus mõistis 8. jaanuari

2004. a otsusega hagejalt AS Ordi kasuks arve-saatelehtede nr 323753 ja nr 323754 alusel välja

ülejäänud võla 37 926 krooni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. aprilli 2004. a otsusega linnakohtu

otsuse muutmata. Kohtuotsuse täitmiseks on hageja tasunud AS-ile Ordi 37 926 krooni ning

hüvitanud AS Ordi riigilõivu 2800 krooni. Lisaks kandis hageja selles kohtumenetlustes ise

õigusabikulusid 19 765 krooni.

Tallinna Linnakohtu 8. jaanuari 2004. a otsusega tuvastati, et kostja suulise volituse alusel väljastati

AS-ist Ordi hageja ostetud arvutustehnika kolmandatele isikutele, kes maksid selle eest sularahas

kostjale. Kostja, kes oli teadlik oma esindusõiguse lõppemisest, omastas volituseta sõlmitud

müügilepingute alusel AS-ilt Ordi saadud arvutustehnika 53 553 krooni väärtuses. Selle tõttu tekkis

hagejal kohtuvaidlus AS-iga Ordi ning ta pidi kandma õigusabikulusid 19 765 krooni ja hüvitama

AS-ile Ordi riigilõivu 2800 krooni. Seega tekitas kostja õigusvastase tegevusega hagejale kahju

kokku 76 118 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt sõlmis ta müügilepingud AS-iga Ordi,

teades, et ta on hageja juhatuse liige. Kostja oli kuulnud, et juhatuse koosseisu kavatsetakse muuta,

kuid ta ei olnud teadlik sellest, et ta on juhatusest tagasi kutsutud. Äriregistri kanne kostja juhatuse

liikme volituste lõppemise kohta tehti alles 28. septembril 2001. a. Seega ei teinud kostja tahtlikult

volituseta tehinguid. Äriregistri kandest tulenevalt oli tal õigus teha hageja nimel tehinguid

kolmandate isikutega.

Kostja võttis omaks, et ta omastas AS-ilt Ordi ostetud arvutustehnika, kuid väitis, et omastamine ei

olnud õigusvastane. Kostja oli hageja asutaja. 31. märtsil 1998. a leppisid hageja aktsionärid hageja

asutamisel omavahel kokku, et kostja annab temale kuuluva arvutustehnika hageja kasutusse ning

hiljem, kui hageja eelarve võimaldab, ostab hageja kostjale samaväärse arvutustehnika asemele.

Kostja andis 1998. aastal hageja kasutusse laserprinteri, skanneri ja 5 personaalarvutit. Kostja

tasaarvestas arvutustehnika müügist saadud raha endale jätmisega oma nõude hageja vastu. Hagejal ei

ole alust nõuda kostjalt teises kohtuvaidluses kantud kulusid.

3. Harju Maakohus rahuldas 3. märtsi 2006. a otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

kokku 76 118 krooni.

Kahju, mis tekkis sellest, et hageja maksis arve-saatelehe nr 323374 alusel AS-ile Ordi

15 627 krooni, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 448

alusel. Maakohus leidis, et kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimiseks vajalikud tingimused

olid täidetud. Kahju, mis tulenes sellest, et hageja pidi Tallinna Linnakohtu 8. jaanuari 2004. a otsuse

alusel maksma AS-ile Ordi 37 926 krooni ja hüvitama AS-ile Ordi riigilõivu 2800 krooni ning

kandma selles kohtumenetluses õigusabikulusid 19 765 krooni, mõistis maakohus kostjalt välja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel. Maakohus leidis, et hageja ei oleks pidanud õigusabikulusid

kandma ja AS-ile Ordi hüvitama riigilõivu, kui kostja ei oleks hageja nimel ostetud arvutustehnikat

omandanud või oleks selle eest tasunud. Kostja süüd eeldatakse. Hagejal kahju tekkimist ja selle

põhjuslikku seost kostja süülise tegevusega tõendavad Tallinna Linnakohtu 8. jaanuari 2004. a otsus,

AS Ordi arve-saatelehed, Advokaadibüroo Paul Varul arved hageja õigusabikulude kohta ning kostja

seletus, mille kohaselt ta võttis hageja nimel ostetud arvutustehnikast osa endale ning osa müüs

hageja klientidele ja jättis müügist saadud raha endale. Kostja tegutses õigusvastaselt, sest tal puudus

seaduslik alus hageja nimel ostetud vara omastamiseks.

Kostja ei ole TsK § 234 lg 2 kohast tasaarvestuse avaldust hagejale esitanud, mistõttu tasaarvestust ei

toimunud. Samuti eitas hageja poolte vahel kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleks kostjal olnud

õigus hageja asutamisel hagejale üle antud arvutustehnika eest hagejalt lahkumise korral

arvutustehnikat kaasa võtta. Sellise kokkuleppe olemasolu ei kinnitanud ka asjas ülekuulatud

tunnistajad M. M ja A. V.

Hagi tuleb rahuldada sõltumata sellest, kas kostja teadis enese hageja juhatuse liikmest

tagasikutsumisest. Seetõttu ei analüüsinud maakohus hageja väiteid volituseta tehingute tegemise

kohta.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ta leidis, et hageja ei ole küllaldaselt ja veenvalt tõendanud

kahju olemasolu. Arusaamatuks jääb, miks pidas kohus Advokaadibüroole Paul Varul tasutud 19 765

krooni kahjusummaks. Maakohtu otsusest ei selgu, miks on see summa loetud hagejal tekkinud

põhjendatud kahjuks ja miks see summa ei saanud olla teises suuruses. Maakohus ei ole piisava

tähelepanuga hinnanud tunnistaja ütlusi ning ei ole asja menetlenud igakülgselt ja objektiivselt, sest

jättis rahuldamata kostja taotlused tunnistaja A. V ülekuulamiseks ja dokumentaalse tõendi

väljanõudmiseks. Kostja oli AS-ilt Ordi kauba saamise ajal hageja juhatuse liige ning võis hagejat

esindada. Maakohus jättis analüüsimata, kellele oleks kostja pidanud esitama tasaarvestuse avalduse,

kui tehing ei väljunud igapäevase majandustegevuse raamest ja kostja ise oli hageja juhatuse liige.

Kostja ei pea hüvitama hageja poolt AS-ile Ordi hüvitatud riigilõivu 2800 krooni, kuna ta ei ole

sundinud hagejat AS-iga Ordi kohut käima.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2006. a otsusega maakohtu otsuse lõppjäreldustes

muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamise õigusliku kvalifikatsiooni osas.

Ringkonnakohus leidis, et äriregistri kande kohaselt oli kostja kuni 28. septembrini 2001. a hageja

juhatuse liige. Kostja õigeksvõtuga ning Tallinna Linnakohtu 8. jaanuari 2004. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 16. aprilli 2004. a otsustega on tuvastatud, et 2001. aasta juulis sõlmis kostja AS-iga

Ordi hageja nimel tehingud arvutustehnika ostmiseks. Kostja omastas 13. juuli 2001. a arve-saatelehe

alusel ostetud arvutustehnika 15 627 krooni väärtuses. 24. juuli 2001. a arve-saatelehtedel märgitud

kauba laskis kostja väljastada oma klientidele ja omastas neilt saadud raha. Hageja tasus

vabatahtlikult AS-ile Ordi 13. juuli 2001. a arve-saatelehel märgitud kauba ostuhinna.

24. juuli 2001. a arve-saatelehtedel märgitud kauba ostuhinna tasus hageja AS-ile Ordi kohtuotsuse

alusel 26. aprillil 2004. a. Seega tekitas kostja hagejale otsese varalise kahju.

Juhatuse liikme vastutus oma kohustuste mittekohase täitmisega tekitatud kahju eest ei põhine

lepinguvälisel kahju hüvitamise kohustusel, vaid tuleneb äriühingu ja juhatuse liikme vahelisest

lepingulisest suhtest, s.o käsundist. Ostetud kauba ja raha omastamine oli vastuolus TsK §-ga 397,

mille kohaselt oli volinik kohustatud volitajale viivitamatult üle andma kõik käsundi täitmise korras

saadu. Kostja rikkus seda kohustust. Seega vastutab ta kauba ja raha omastamisega hagejale tekitatud

otsese varalise kahju eest TsK § 222 lg-te 1 ja 2 alusel. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi

muuta.

TsK § 234 kohaselt lõppes kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega. Hagejal puudus

kostja vastu nõue, mida kauba ja kauba müügist saadud raha omastamisel tasaarvestada. Samuti ei ole

kostja esitanud hagejale tasaarvestuse avaldust. Tasaarvestuse avaldus tuleb esitada kreeditorile, mitte

iseendale. Kostja poolt maakohtule esitatud vastuväidet hagile ei saa pidada tasaarvestuse avalduseks,

sest see ei vasta tasaarvestuse kui tahteavalduse nõuetele.

Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis kohtuistungil vastuvõtmata kostja esitatud

täiendavad tõendid selle kohta, et pooltel oli kokkulepe kostjale samaväärse arvutustehnika ostmise

kohta. Kuna kostja väidab, et pooltel oli kirjalik kokkulepe, ei ole usutav ega tõendi esitamisega

hilinemise mõjuvaks põhjuseks see, et ta sai vastavatest asjaoludest teada alles kohtuistungil oma

venna A. V antud ütlustest.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega ka põhjusliku seose tuvastamise osas hageja poolt

seoses AS-i Ordi hagiga kantud õigusabikulu ja AS-ile Ordi hüvitatud riigilõivu ning kostja

õigusvastase käitumise vahel, s.o nende kulude kui hagejale tekitatud kahju väljamõistmisega. Ühelt

poolt, kui kostja oleks kauba müügist saadud raha üle andnud hagejale, siis ei oleks seda

kohtumenetlust olnud. Teiselt poolt 24. juuli 2001. a AS Ordi saatelehtedel oli kauba vastuvõtjaks

märgitud isik(ud), kes ei olnud hageja töötaja(d), kaup ei olnud hagejale saabunud ning

raamatupidamislikult puudus hagejal alus tähendatud arveid tasuda. Sellise olukorra tekitas kostja,

kes, tema enda sõnade kohaselt, esines AS Ordi ees hageja esindajana ja laskis kauba väljastada

väidetavatele klientidele, viimastelt saadud raha aga omastas. Nimetatud asjaolu selgus alles

kohtuistungil, kus AS Ordi hagi rahuldati seetõttu, et viimane ei olnud teadlik sellest, et kostja kui

hageja senine juhatuse liige on juhatuse liikmete hulgast tagasi kutsutud.

Kostja vastutus ei sõltu sellest, kas ta teadis oma juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisest või mitte.

Kostja ei tegutsenud tehingute tegemisel mitte hageja, vaid enda või oma klientide huvides, st rikkus

lojaalsuskohustust hageja vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui

jättis rahuldamata kostja taotluse hageja raamatupidaja A. V tunnistajana ülekuulamiseks ja A. V

ning A. V kostjale arvutustehnika hüvitamise kohta sõlmitud aktsionäride kokkuleppe

väljanõudmiseks. Kostja oli maakohtule esitanud sama taotluse kohe pärast hageja tunnistajate

ülekuulamist. Ringkonnakohus ei uurinud vajaliku põhjalikkusega kõiki võimalikke tõendeid. Kohus

ei saa tekitada olukorda, kus menetluse poolel kaob põhjendamatult õigus oma huve kaitsta.

Arusaamatu on ringkonnakohtu põhjendus selle kohta, et kostja vastutus ei sõltu sellest, kas ta oli

teadlik asjaolust, et ta on hageja juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud, või mitte.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, kellele oleks pidanud kostja esitama tasaarvestuse avalduse, kui

tehing ei väljunud igapäevase majandustegevuse raamest ning kostja ise oli hageja juhatuse liige.

Kostja ei nõustu veel sellega, et hageja poolt seoses AS Ordi hagiga kantud õigusabikulude ja kostja

käitumise vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb õigusabikulu

19 765 krooni lugeda põhjendatud kahjuks. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et kostja tegutses

õigusvastaselt. Kostja ei ole hagejale kahju tekkimises süüdi.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud.

Hageja leiab, et kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Kostja taotlused tunnistaja

ülekuulamiseks ning dokumentaalse tõendi väljanõudmiseks olid kantud soovist kohtumenetlust

takistada ja venitada. Kostja vastutus ei sõltu sellest, kas ta teadis enda juhatuse liikmest

tagasikutsumisest või mitte. Põhjendamatu on kostja väide selle kohta, et ringkonnakohus jättis

analüüsimata, kellele pidi kostja esitama tasaarvestuse avalduse.

Kohtud leidsid õigesti, et hagejal tekkis kostja õigusvastase tegevuse tõttu 76 118 krooni suurune

kahju ja et kahju tekkimise ja kostja õigusvastase teo vahel on põhjuslik seos. Kohtud tuvastasid

kostja teo õigusvastasuse ning kostja pole oma süü puudumist tõendanud.

9. Kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja esitasid kassatsiooniastmes

kantud kohtukulude nimekirja. Hageja palus kostjalt õigusabikuluna välja mõista 9800 krooni. Kostja

palus hagejalt õigusabikuluna välja mõista 2950 krooni. Kumbki pool teise poole taotlusele vastu ei

vaielnud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt välja 22 565 krooni, hüvitamaks hagejale AS-

iga Ordi peetud kohtuvaidluses kantud õigusabikulud (19 765 krooni) ja hagejalt AS Ordi kasuks

välja mõistetud kohtukulud (riigilõiv 2800 krooni), ning osas, millega jagati kohtukulud. Asi tuleb

tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

11. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse

norme sellega, et ta ei võtnud vastu kostja täiendavalt esitatud tõendeid.

Tulenevalt TsMS § 634 lõikest 1 on võimalik apellatsioonkaebust muuta ja täiendada kuni

apellatsioonitähtaja lõpuni. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses ega hiljem, apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaja jooksul ringkonnakohtule taotlust A. V tunnistajana ülekuulamiseks ning hageja

aktsionäride ning kostja sõlmitud kostjale arvutustehnika hüvitamise kokkuleppe väljanõudmiseks.

Sellise taotluse esitas kostja alles ringkonnakohtu istungil 20. juunil 2006. a. Kuna kostja esitas

täiendavate tõendite lisamise taotluse hilinenult, siis jättis ringkonnakohus kohtuistungil tehtud

määrusega põhjendatult kostja taotluse rahuldamata.

12. Ringkonnakohus leidis õigesti ja põhjendatult, et kostja saab hageja ees vastutada juhatuse

liikmelisusest tulenevate kohustuste rikkumise eest. Tuvastatud ei ole, et kostja oleks olnud teadlik

oma tagasikutsumisest hageja juhatuse liikme kohalt, millest alates saanuks lugeda lõppenuks kostja

lepingulise suhte hagejaga. Kostja tugineb ise samuti asjaolule, et ta oli AS-iga Ordi müügilepinguid

sõlmides hageja juhatuse liige.

TsK §-st 397 tulenevalt oli kostja kohustatud hagejale viivitamatult üle andma kõik käsundi täitmise

korras saadu. Kui kostja oleks teadnud enda tagasikutsumisest hageja juhatuse liikme kohalt, võiks

kõne alla tulla üksnes tema deliktiõiguslik vastutus. Kuna ringkonnakohus kohaldas kostja suhtes

lepingulist vastutust, siis tugines ta sellele, et kostja ei teadnud enda tagasikutsumisest hageja

juhatusest.

13. Kohtud jätsid õigesti arvestamata kostja vastuväite selle kohta, et kostja tasaarvestas hageja

kahjuhüvitisnõude nõudega, mis tal oli hageja vastu väidetavalt sellepärast, et hageja oli talle lubanud

enda juurest lahkudes asemele anda arvutustehnikat arvutustehnika eest, mida kostja oli hagejale

andnud viimase asutamisel. Kohtud tuvastasid, et kostja ei esitanud hagejale TsK § 234 lg 2 nõuetele

vastavat tasaarvestuse avaldust.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kostja ei oleks saanudki teha tasaarvestuse avaldust, kuna ta

oli hageja juhatuse liige. Tasaarvestuse tegemise tõendamise koormus lasub isikul, kes tahab sellele

tugineda. Sellest tulenevalt oleks kostja saanud tasaarvestuse avalduse esitada nt suuliselt hageja

juhatuse teistele liikmetele.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vastavalt TsK § 234 lõikele 1 sai tasaarvestada üksnes

samaliigilisi nõudeid. Praegusel juhul ei ole kostja väidetav vastunõue samaliigiline hageja nõudega

ning seega ei ole iseenesest asjakohased kostja vastuväited tasaarvestuse kohta.

14. Hageja nõude kostja vastu tema kantud õigusabikulude ja temalt AS-i Ordi kasuks teises

kohtuasjas, kus AS Ordi nõudis hagejalt arvutustehnika kohta sõlmitud müügilepingute täitmist, välja

mõistetud riigilõivu hüvitamiseks, on ringkonnakohus samuti õigesti kvalifitseerinud lepingu

rikkumisest tuleneva kahjuhüvitisnõudena. Selle nõude osas on ringkonnakohus vääralt kohaldanud

materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitles 30. novembri 2006. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-125-06 (RT III

2006, 45, 379) lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi ENSV

tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal. Sellist liiki nõude korral peab hageja TsK §-st 222 tulenevalt

tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik

seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole lepingu rikkumises

süüdi. Lepingu rikkuja rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab

tõendama hageja (vt ka Riigikohtu 13. mai 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04 (RT III 2004, 15,

181), p 12). Kahju tuleb hüvitada üksnes sellises ulatuses, mis oli lepingu rikkujale ettenähtav lepingu

sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel (vt nt Riigikohtu

12. septembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-02 (RT III 2002, 22, 258), p 7; 30. märtsi 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-04 (RT III 2004, 10, 122), p 22). Kui lepingulisi kohustusi ei täitnud

kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju

suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lõigete 1 ja 2

järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele. TsK § 229 tuleb kohaldada ka siis, kui kostja

otsesõnu ei taotle hüvitise vähendamist (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-

05, p 31 (RT III 2005, 23, 246)).

Ringkonnakohtu otsuses ei ole hageja kantud ja temalt välja mõistetud kohtukulude kui lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseid ning väljamõistetava kahjuhüvitise

võimaliku vähendamise aluseid käsitletud, mistõttu ringkonnakohtu otsus on selles osas õiguslikult

põhjendamata ega vasta TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse

nõudele.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama eeltoodud seisukohtadega, muu hulgas

sellega, et üksnes põhjuslikust seosest kostja poolt lepingu rikkumise ja hageja kahju vahel ei piisa

kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimiseks. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb

arvestada sellega, kuivõrd oli hageja ise süüdi selles, et ta põhjustas AS-iga Ordi kohtuvaidluse,

keeldudes alusetult täitmast AS-iga Ordi sõlmitud müügilepinguid, või selles, et ta ei lõpetanud ilma

tema süüta tekkinud kohtuvaidlust oma kohustuse täitmisega pärast seda, kui kohtuvaidluses olid

selgunud kohustuse olemasolule viitavad asjaolud. Hinnang tuleb anda ka sellele, kas hageja kantud

õigusabikulud olid, arvestades asja iseloomu, õigustatud.

15. Poolte kohtukulud, sh kassatsioonimenetluse kulud jagatakse asja uuel läbivaatamisel tehtava

lahendiga.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu