3-3-1-85-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-85-06

Otsuse kuupäev

10. jaanuar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri

Salmann

Kohtuasi

N. A. kaebus Tallinna linna poolt tekitatud kahju hüvitamiseks

seoses eluruumi erastamisõiguse kaotamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-215.

Menetluse alus Riigikohtus

N. A. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

30. november 2006

Kohtuistungil osalenud isikud

N. A.

N. A. nõustaja Tiit Toomsalu

N. A. esindaja vandeadvokaat Leanika Tamm

Tallinna Linnavalitsuse esindaja Terje Krais

Riigikohtu tõlk Lüüli Lomp

RESOLUTSIOON

Rahuldada N. A. kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-215 ja Tallinna

Halduskohtu 3. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1970/2004 ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määrusega nr 328 "Riigi omandusse jääva vara nimekirja

kohta" kinnitati riigi omandisse jääva vara nimekiri, milles on muuhulgas Tallinnas Toom-Kooli tn 5

asuv hoone.

15. augustil 1994 esitas N. A. Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse Toom-Kooli tn 5 asuva korteri

nr 4 erastamiseks.

25. mail 1995. a esitas Riigikantselei Tallinna Linnavalitsusele taotluse Toom-Kooli tn 5 asuva hoone

üleandmiseks riigi omandisse. 14. juuni 1995. a kirjaga teatas Tallinna Kesklinna Valitsus kaebajale

vaidlusaluse hoone riigile üleandmise taotlusest ja sellega seoses erastamisavalduse lahendamise

peatamisest. Tallinna Linnavolikogu 28. juuni 1995. a otsuse nr 103 "Hoonete andmine riigi

omandisse" ja Tallinna Linnavalitsuse 6. septembri 1995. a korralduse nr 2499-k "Hoonete

üleandmine" alusel andis linn vaidlusaluse elamu 1. detsembril 1995. a riigi omandisse

(Riigikantselei valdusse). Toom-Kooli tn 5 hoone on kantud riigivara registrisse.

Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2/709/02 jäeti muutmata

kohtuotsus N. A. ja tema vanemate väljatõstmise kohta vaidlusalusest korterist seoses varisemisohuga

teise eluruumi, korteritesse xxxxx xx-xx ja xxxxx xx-xx.

19. mail 2003 esitas N. A. Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse haldusakti andmiseks eesmärgiga

lahendada erastamisavaldus. 15. augustil 2003. a vastas Tallinna Kesklinna Valitsus taotlusele, et

kuivõrd linnaosavalitsus ei olnud pärast vaidlusaluste eluruumide üleandmist enam erastamise

kohustatud subjekt, siis jäi N. A. erastamisavaldus rahuldamata.

25. septembril 2003 esitas N. A. Tallinna Linnavalitsusele taotluse kahju hüvitamiseks seoses

erastamisõiguse kaotamisega. 5. novembri 2003. a vastuses andis Tallinna Elamumajandusamet

selgitusi toimunud menetluse kohta ja märkis, et kahjunõudega on võimalik pöörduda

halduskohtusse.

2. N. A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ja selle täpsustuse, milles palus mõista Tallinna

linnalt välja hüvitis eluruumi erastamata jätmisega tekitatud kahju eest. Kaebaja leidis, et kahju

tekitati talle Tallinna Kesklinna Valitsuse 15. augusti 2003. a vastusega.

3. Tallinna Halduskohtu 3. mai 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-1970/2004 jäeti N. A. kaebus

rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuigi ajal, mil kaebaja esitas erastamisavalduse, ei olnud

Eluruumide erastamise seaduses (EES) sätet, mille alusel oleks pidanud riigi omandisse jääva vara

nimekirja kantud hoones asuva eluruumi jätma erastamata, ei tähendanud ei eeltoodu ega

erastamisavalduse vastuvõtmine, et kaebajale tulnuks vaidlusalune eluruum erastada. Kuivõrd

Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määrusega nr 328 otsustati vara riigi omandusse jätta, ei

saanud kohalik omavalitsus jätkata erastamistoiminguid enne vara üleandmise kohta otsuse tegemist.

Pärast EES § 3 lg 5 p 6 jõustumist 15. märtsil 1995 puudus kohalikul omavalitsusel võimalus

erastamisavalduse positiivseks lahendamiseks. Eluruumi arvamist riigi omandisse jääva vara

nimekirja ei ole vaidlustatud. Samuti ei vaidlustatud ei Tallinna Linnavolikogu 28. juuni 1995. a

otsust ega Tallinna Linnavalitsuse 6. septembri 1995. a korraldust. EES § 3 lg 5 p 8 alusel ei saanud

kaebaja eeldada, et taotletav eluruum talle igal juhul erastatakse. Alates 1. detsembrist 1995 ei saanud

Tallinna linn EES § 6 mõttes olla erastamise kohustatud subjekt ega pädev tegema otsust kaebaja

erastamisavalduse osas. Tallinna Kesklinna Valitsuse 15. augusti 2003. a pelgalt informatiivset kirja

ei saa käsitada haldusaktina ega erastamisest keeldumise toiminguna. Vastustaja ei ole kaebajale

kahju tekitanud, kaebaja õigusi võis rikkuda hoone põhjendamatu lülitamine riigi omandisse jääva

vara nimekirja, kuid viimast vaidlustatud ei ole.

4. N. A. apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus, kuna apellandi põhiõigusi

(Põhiseaduse § 14) on piiratud. N. A. leidis, et võttes temalt õiguse erastada üürilepingu alusel

kasutatav eluruum, on teda koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste samal perioodil erastamisavalduse

esitanud isikutega. Garantiid elamispinna erastamiseks sisaldusid EES § 5 lg-s 5. Avalduse esitamise

ajal ei sisaldanud Eluruumide erastamise seadus sätet, mille alusel ei oleks saanud erastada riigi

omandisse jääva vara nimekirja kantud hoones asuvat eluruumi. Samuti ei ole õigusnormi, mille

alusel kohalik omavalitsus oleks pidanud keelduma kaebaja erastamisavalduse vastuvõtmisest.

Erastamisavalduse lahendamise lõpptähtaeg oli 31. detsember 2001. Riigivastutuse seadus (RVastS)

näeb ette vastutuse nii õigusvastaselt kui ka õiguspäraselt tekitatud kahju eest.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-04-215 N. A.

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse jõusse, muutes halduskohtu otsuse

motiive. Ringkonnakohus leidis, et antud juhul on tegemist saamata jäänud tulu hüvitamise nõudega

ning et vastavalt Riigikohtu praktikale peab kohus ise lähtuvalt uurimisprintsiibist välja selgitama,

millise haldusaktiga väidetav kahju tekitati. Ringkonnakohtu arvates on N. A. kahjunõude suunanud

kõigi Tallinna linna toimingute vastu, mis võivad olla põhjuslikus seoses vaidlusaluse eluruumi

erastamata jätmisega. Kaebaja on siiski selgesõnaliselt asunud seisukohale, et ei nõua kahju

hüvitamist riigilt. Halduskohus riiki menetlusse ei kaasanud. Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a

määrusega tekitatud kahju hüvitamise nõude tähtaeg oleks halduskohtusse pöördumise hetkel olnud

juba möödunud, kohtul pole ka alust nimetatud määrust õigusvastaseks pidada. Ringkonnakohus

leidis, et Tallinna Kesklinna Valitsuse 15. augusti 2003. a kirja ja eluruumi erastamisvõimaluse

kaotamise vahel puudub põhjuslik seos juba üksnes seetõttu, et kaebaja oli kirja saamise ajaks

vaidlusalusest eluruumist välja tõstetud, ei olnud enam üürnik ega omanud vastavalt EES § 4 p-le 1

erastamisõigust. Samuti ei kujutanud kiri endast sisulist otsust (haldusakti). Kaebaja õigusi ei muuda

ka kirjas sisaldunud ekslik viide erastamisavalduse varasema rahuldamata jätmise kohta.

Ringkonnakohus analüüsis, kas N. A. avalduse läbivaatamata jätmisega linnaasutuste poolt võidi talle

kahju tekitada, ja leidis, et alates 15. märtsist 1995. a kuni 27. märtsini 1999. a kehtinud EES § 3 lg 5

p 6, mille kohaselt riigi omandisse jääva vara nimekirjas olevate hoonete eluruumid erastamisele ei

kuulu, laienes tagasiulatuvalt ka eluruumidele, mille suhtes oli juba erastamisavaldus esitatud. Lisaks

tulenes erastamata jätmise õiguslik alus juba enne 15. märtsi 1995. a Omandireformi aluste seaduse

(ORAS) § 33 lg-st 1 ja ORAS § 21 osalise muutmise seaduse §-st 1. Vara ei saanud üheaegselt

kuuluda erastamisele ja jääda avalike ülesannete täitmiseks riigi omandisse. Vara riigi omandisse

jätmise regulatsioon oli omandireformi puudutav eriregulatsioon vara erastamise suhtes. Kaebaja

erastamisõiguse seisukohast ei oma määravat tähtsust see, et riigi omandisse jäetava vara nimekirja

kinnitamise ajaks oli vaidlusalune hoone antud riigi poolt munitsipaalomandisse.

Munitsipaalomandisse andmise otsust oli võimalik ümber vaadata ja tagasi täita, mida tehtigi riigi

omandisse jäetava vara nimekirja kandmisega. Ringkonnakohus on asja materjalidest järeldanud, et

vaidlusaluse hoone tagasiandmist riigi omandisse alustati juba enne N. A. erastamisavalduse

esitamist. Kohaliku omavalitsuse volikogu oleks erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud EES § 3

lg 5 p 8 alusel saanud keelduda erastamisest muu mõjuva põhjuse tõttu, milleks oleks võinud olla

asjaolu, et hoone oli kantud riigi omandisse jääva vara nimekirja. Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri

1993. a määrusest tulenev erastamisõiguse piirang ei langenud ära hoone riigi omandisse

tagasiandmisel, mistõttu puudub põhjuslik seos vaidlusaluse kahju ja linna poolt erastamisavalduse

Riigikantseleile edastamata jätmise vahel. Kaebaja erastamisõigus oli piiratud juba alates

25. oktoobrist 1993, enne erastamisavalduse esitamist, mistõttu Tallinna linna tegevusega ei ole

N. A.-d erastamisõiguse realiseerimise võimalusest ilma jäetud. RVastS § 16 alusel ei saa kaebaja

kahju hüvitamist nõuda, sest tagajärje põhjustas enne Riigivastutuse seadust jõustunud Vabariigi

Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määrus. Isegi kui RVastS §-s 16 näha õiguse üldpõhimõtet, ei ole see

antud juhul kohaldatav, sest õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine ehk nn ohverdusnõue tuleb

kõne alla vaid erakordse ja raske riive korral nagu nt sundvõõrandamine. Eluruumi erastamise

võimaluse puudumine seda ei ole, sest erastamisvõimalus puudus paljudel üürnikel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. N. A. kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule, samuti anda otsuses hinnang kassaatori subjektiivsete õiguste

põhiseadusliku riive lubamatusele või lubatavusele Põhiseaduse §-de 10, 11, 12, 13, 14 ja 25

kontekstis. Kassaator märgib järgmist:

1) EES § 3 lg 5 täiendamisel punktiga 6 ei antud rakendussätetega sellele sättele tagasiulatuvat jõudu.

Riigikohtu praktika kohaselt peab omandireformi läbiviimist käsitlevate kaasuste puhul tagasiulatuv

jõud olema seaduse rakendussätetes selgepiiriliselt reguleeritud;

2) tegemist on erakordse ja raske riivega, mis seondub õiguspärase ootuse põhimõttega. Vara, mis

kuulus erastamisele munitsipaalvarana ja mille erastamise taotlust menetles kohalik omavalitsus, ei

saanud muutuda teiseliigiliseks selliselt, et piiraks heauskselt esitatud erastamisavaldust või sellest

keeldumisel kompensatsiooni. Eluruumide erastamise kohustatud subjektil tuli suhtuda eluruumide

erastamise õigustatud subjektidesse ühtemoodi. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika;

3) toimikus asuvatest tõenditest nähtub, et kuni 13. jaanuarini 2000, mil hoone kanti esmakordselt

riigivara registrisse, ei olnud Riigikantseleil konkreetset kava eluruumi kasutamiseks "sotsiaalse ja

majandusliku arengu tagamiseks" ja seetõttu antigi 2000. aastal hoone üle teisele riigivara valitsejale

- Riigikogu kantseleile. Seega ei saanud Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määrus olla

tõsiseltvõetavaks aluseks jätta eluruum riigi omandisse majanduslike ja sotsiaalsete arengute

tagamiseks ja Tallinna linna poolt tema omandisse kuuluva eluruumi erastamisavalduse vastuvõtmine

sai tähendada vaid eluruumi erastamiskõlbulikust;

4) asjaolu, et enne Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määruse andmist oli eluruum erastamise

läbiviimiseks antud Tallinna linna omandisse ja et see ei edastanud menetletavat erastamisavaldust

1995. aastal riigile, omab olulist tähtsust nii võrdse kohtlemise kui ka õiguspärase ootuse

põhimõtetest lähtuvalt. Veel enam, ka eluruumi riigi omandisse jäetava vara nimekirja kandmisel

oleks kassaatoril jäänud eluruumi erastamise õigus kuni 1995. a seadusliku piirangu kehtestamiseni ja

erastamisavalduse üleandmata jätmine Tallinna linnalt Eesti Vabariiki esindanud Riigikantseleile

destabiliseeris kassaatori subjektiivseid õigusi;

5) kassaator tõsteti erastamise objektiks olevast eluruumist välja mitte alaliselt, vaid kehtinud

Elamuseaduse § 45 alustel ja § 54 lg-s 2 sätestatud korras seoses eluruumi varisemisohtlikkusega

üürilepingu kehtivuse ajaks - seega kuni avariiohu likvideerimiseni senise üürilepingu toime

jätkuvusel. Seetõttu säilis kassaatoril ka eluruumi erastamise õigus;

6) taotlus kahju hüvitamiseks on esitatud RVastS § 7 ja § 16 alusel ja puudutab õigustatud huvile

tekitatud kahju seoses saamata jäänud tuluga;

7) kassaatoril puudus võimalus nõuda eluruumi erastamise avalduse menetlemist Eesti Vabariigilt,

sest seda esindanud Tallinna linn jättis avalduse Riigikantseleile edastamata. Seega oli Tallinna linn

ainuvõimalik subjekt, kes pidi ja sai teha nii eitavat kui ka positiivset otsust. Ilma otsuseta

erastamisavalduse suhtes puudus kassaatoril võimalus astuda järgmine samm enda õiguste tagamisel,

milleks sai kujunenud olukorras olla vaid tekitatud kahju hüvitamise nõue Riigivastutuse seaduse

alusel.

7. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele teatatakse, et Tallinna

Ringkonnakohtu otsus on õiguspärane ja leitakse, et vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle

õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda

talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

muul viisil. Viidatud paragrahvi 2. lõike kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist

nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja

sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 12 lg 1 sätestab, et kahju kannatanud isikule on kohustatud kahju

hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevuse või tegevusetusega kahju tekitati. Linnavalitsus jääb

seisukohale, et linnavalitsuse tegevuse ja erastamisvõimaluse kaotamise vahel puudub põhjuslik seos,

sest Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud hoonetes asuvad

eluruumid, sh Toom-Kooli tn 5 eluruumid, ei kuulu õigusaktidest tulenevalt erastamisele.

Kolmas isik Riigikantselei ei ole seisukohta esitanud.

Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. N. A. esindaja vandeadvokaat

Leanika Tamm märkis, et siiani ei ole N. A. saanud haldusakti, millega jäetakse tema erastamistaotlus

rahuldamata ning et kohtud ei ole eelneva menetluse käigus kahju tekkimise hetkele ega kahju

suurusele hinnangut andnud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu halduskolleegium käsitleb kõigepealt nõustaja osalemisest Riigikohtu istungil, kuna

vastav praktika Riigikohtus seni puudub.

Halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) ei reguleeri nõustaja instituuti, kuigi HKMS § 83 lg 4 p 1

käsitleb kohtuväliste menetluskulude liigina ka nõustaja kulusid. HKMS § 14 lg 5 kohaselt võib

menetlusosaline halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Vastavalt HKMS § 51 lg-le 1

võib esindajaks Riigikohtus olla vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi. Esindusele

kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades Halduskohtumenetluse seadustikuga sätestatud

erisusi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 217 lg 2 järgi ei võta isiklik osavõtt asjast

menetlusosaliselt õigust omada selles asjas esindajat või nõustajat. TsMS § 228 alusel võib nõustaja

esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega

esitada taotlusi. Nõustaja poolt kohtuistungil esitatu loetakse menetlusosalise esitatuks, kui viimane

seda kohe tagasi ei võta või ei paranda.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et TsMS § 228 on kohaldatav menetlusele halduskohtus,

sh kassatsioonimenetlusele. Nõustajaks võib olla ka spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus

spetsiifilises küsimuses (nt raamatupidaja, intellektuaalse omandi tundja), kes vahendab kohtule

menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei

valda. Küll aga ei pea Riigikohtu halduskolleegium üldjuhul vajalikuks nõustaja osalemist

kassatsioonimenetluses juhul, kui menetlusosalist juba esindab HKMS § 51 lg-s 1 nimetatud esindaja

ja tegemist ei ole spetsiifilises valdkonnas nõustamisega või eriliste asjaoludega, mis põhjendavad

nõustaja osalemist.

9. Riigikohtu halduskolleegium nendib, et siiani ei ole N. A.-le korrektselt teatavaks tehtud avaliku

võimu kandja haldusakt N. A. erastamistaotluse rahuldamata jätmise kohta. Kohtumenetluses ei ole

tuvastatud ka sellise akti olemasolu. Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema asetäitja 15. augusti 2003. a

kirjas nr 9-12/03/3188 II nimetatakse küll põhjused, miks ei olnud võimalik eluruumi erastada, ja

teatatakse, et N. A. avaldus eluruumi erastamiseks jäi rahuldamata. Seda kirja ei ole aga võimalik

lugeda taotluse rahuldamata jätmise otsuseks, sest ebamääraseks jääb, kas, kes ja millal sellise

otsustuse tegi.

Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus alates Tallinna Kesklinna Valitsuse 14. juuni 1995. a kirja

kättesaamisest, mille kohaselt Riigikantselei taotluse tõttu on N. A.-le eluruumide erastamine

peatatud, oli taotleja teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja sai vaid tema taotluse

rahuldamata jätmist puudutava Tallinna Kesklinna Valitsuse 15. augusti 2003. a kirja.

Haldusmenetlust ei ole siiamaani lõpetatud haldusakti korrektselt teatavakstegemisega. Puuduvad ka

muud Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg-s 1 sätestatud haldusmenetluse lõpetamise alused.

Riigikohtu halduskolleegium on 30. oktoobri 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-70-06 leidnud, et kuigi ei

ole välistatud, et isik pöördub kohtusse juba pärast haldusakti andmise asjaolusid selgitava kirja

saamist, ilma et ta oleks haldusaktiga vahetult tutvunud, ei saa sellist varajast kohtusse pöördumist

pidada isikule kohustuslikuks, ning et õiguslikke tagajärgi tekitab haldusakt, mitte kiri, millega

selgitatakse haldusakti andmise asjaolusid tagantjärele. Haldusakti sisulisele ja vormilisele

õiguspärasusele on võimalik lõplikku hinnangut anda vaid haldusakti põhjal, mitte haldusorgani

selgitava kirja põhjal.

Käesolevas asjas puuduvad andmed haldusakti olemasolu kohta. N. A. ei ole HKMS § 6 lg 2 p 2

alusel esitanud ka kaebust haldusakti väljaandmiseks ega vaidlustanud Tallinna Linnavalitsuse

tegevusetust erastamistaotluse üle otsustamisel. Kuid kohtumenetluse käigus, sh Riigikohtus on ta

osutanud linnaasutuste tegevusetusele tema erastamisavalduse lahendamisel, mis seisnes muuhulgas

Riigikantseleile erastamisavalduse edastamata jätmises.

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa eeltoodu takistada kaebuse läbivaatamist, sest kohtul

tuleb uurimisprintsiibist lähtudes välja selgitada, millise haldusakti või toiminguga väidetav kahju

tekitati (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2006. a määrus asjas nr 3-3-1-39-06) ja sellele

kaebaja tähelepanu juhtida. Seejuures tuleb arvestada kaebaja õigusalaste teadmiste ja õigusabi

kasutamise võimalusega.

10. Erinevalt Tallinna Ringkonnakohtust leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Tallinna Linnavalitsus

on toiminud õigusvastaselt. Vastavalt Eluruumide erastamise seadusele on seaduse eri aegadel

kehtinud ja ka kehtivas redaktsioonis eluruumide erastamise eesmärgiks anda füüsilistele ja

juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud eluruume ja tagada selle kaudu

elamute parem hooldamine ning säilimine. Eluruumide erastamise kohustatud subjektiks on

Eluruumide erastamise seaduse alusel vastavalt sellele, kelle omandisse eluruum enne erastamist

kuulub, kas riik või kohalik omavalitsus: ettevõte, asutus või organisatsioon, kelle valduses on riigile

või munitsipaalomandisse kuuluv eluruum (EES § 6).

Kuna hoone Toom-Kooli tn 5 oli erastamistaotluse esitamise ajal Tallinna linna omandis, oli selles

asjas eluruumide erastamise kohustatud subjekt Tallinna linn.

11. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et kaebaja kaotas erastamisõiguse juba 25. oktoobril 1993, seega

enne erastamisavalduse esitamist, mistõttu Tallinna linna tegevusega ei ole teda selle õiguse

realiseerimisest ilma jäetud. Riigikohtu halduskolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Kolleegium leiab, et Toom-Kooli tn 5 hoone riigi omandisse jääva vara nimekirja kandmine

1993. aastal ei välistanud N. A. erastamisavalduse esitamise ajal, 1994. aastal Toom-Kooli tn 5

korteri 4 erastamist. Erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud Eluruumide erastamise seadus ei

välistanud riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoonetes asuvate eluruumide erastamist.

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei olnud alates 15. märtsist 1995. a jõustunud EES § 3 lg 5 p-

l 6, mille kohaselt riigi vara nimekirja kantud hoonetes asuvad eluruumid erastamisele ei kuulu,

tagasiulatuvat jõudu. Eluruumide erastamise seaduse muutmise seadus ei anna nimetatud sättele

tagasiulatuvat jõudu otsesõnu, selline õigustatud subjekti seisundit halvendav tõlgendus oleks aga

õigusvastane. Riigikohus on oma praktikas järjekindlalt märkinud, et üldjuhul ei tohi seadusel olla

tagasiulatuvat jõudu ning et õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu

andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 30. septembri 1994. a otsus asjas nr III-4/1-5/94; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli

2002. a otsus asjas nr 3-2-1-51-02, 22. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-2-1-96-03 ja 22. septembri

2005. a otsus asjas nr 3-2-1-79-05). Mis puudutab omandireformi küsimusi, siis on Riigikohtu

halduskolleegium 20. juuni 2000. a otsuses asjas nr 3-3-1-30-00 rõhutanud, et omandireformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb rakendada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, ja et

seaduse uut redaktsiooni ei tohi kohaldada tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud

subjekti olukorda ning lisanud, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel

isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega alust eeldada, et vara tagastamine neile

otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel.

Toom-Kooli tn 5 korteri 4 erastamise võimatus ei tulenenud ka erastamisavalduse ajal kehtinud

ORAS § 33 lg-st 1, mis sätestas, et erastamise objekt on riigi või munitsipaalomandis olev vara, mida

ei ole vaja Eesti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu

tagamiseks jätta riigi või munitsipaalomandisse. Kuigi Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a

määrus nr 328 riigi omandusse jääva vara nimekirja kinnitamise kohta oli erastamisavalduse

esitamise ajal jõustunud ja seda ei ole ka vaidlustatud, ei välistanud see määrus nimekirjas olevas

vaidlusaluses hoones asuva korteri erastamist. Riigil oleks tulnud vajadusel põhjendada, millised olid

need sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamise motiivid, miks tuli jätta vaidlusalune korter

erastamata. Kahtlusi kohase eesmärgi puudumisest süvendab asjaolu, et riigi omandisse jääva vara

nimekirja kinnitamise ajaks oli vaidlusalune hoone antud riigi poolt ikkagi munitsipaalomandisse ja

et Riigikantselei esitas alles 25. mail 1995. a, s.t ligikaudu poolteist aastat pärast Vabariigi Valitsuse

25. oktoobri 1993. a määrusega nr 328 riigi omandusse jääva vara nimekirja kinnitamist Tallinna

Linnavalitsusele taotluse vaidlusaluse hoone üleandmiseks. Hoolimata sellest, et linnavõimude

otsustustega anti eluruum riigile 1. detsembril 1995. a üle, ei ole võimalik toimiku materjalidest

järeldada, et riigil oleks olnud konkreetne kava eluruumi kasutamiseks üldistes sotsiaalsetes ja

majanduslikes huvides. Tähendusrikas on seegi, et hoone anti 2000. a Riigikantseleilt üle teisele

riigivara valitsejale - Riigikogu kantseleile.

Tulenevalt eelnevast oli N. A.-l erastamisavalduse esitamise ajal õiguspärane ootus tema avalduse

seaduspärasele menetlemisele mõistliku aja jooksul, otsuse langetamisele ning selle

teatavakstegemisele haldusakti näol. Hoone üleandmine riigi omandisse ei tähendanud

erastamisvõimaluse kaotamist, vaid erastamise kohustatud subjekti muutumist.

12. Kohtud on tuvastanud, et ei ole tõendatud, et Tallinna Linnavalitsus on pärast vaidlusaluse hoone

riigi omandisse üleandmist edastanud N. A. erastamisavalduse Riigikantseleile. Tallinna

Linnavalitsuse esindaja tunnistas ka ise Riigikohtu halduskolleegiumi istungil, et tegemist oli tollele

ajale iseloomuliku puuduliku haldusmenetlusega. Tähendust ei oma see, kas ja millal sai

Riigikantselei muul viisil erastamisavaldusest teada. N. A. sai Tallinna Kesklinna Valitsuse 14. juuni

1995. a kirjast teada üksnes seda, et tema erastamisavalduse menetlus on peatatud. Hea halduse

põhimõttega on kooskõlas, et eeskätt haldusorgan, mitte isik vastutab haldusmenetluse õiguspärase

läbiviimise eest. Ei saa nõuda, et selles asjas oleks erastamisavalduse esitaja pidanud ise hoolitsema

erastamisavalduse Riigikantseleile edastamise eest. Tallinna Linnavalitsus on jätnud sooritamata

toimingu - erastamisavalduse edastamise. Seda saab pidada õigusvastaseks tegevusetuseks. N. A.-l ei

olnud võimalik väidetava kahju ärahoidmiseks kasutada efektiivseid õiguskaitsevahendeid, sest ta ei

teadnud erastamisavalduse edastamata jätmisest. N. A.-l oli alust eeldada, et tema erastamisavaldust

menetletakse jätkuvalt.

13. Materiaalõigusnormide eksliku tõlgendamise tõttu tuleb Tallinna Halduskohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Halduskohus peab kindlaks tegema, kas ja milline kahju Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse

tulemusena N. A.-le tekkis.

14. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei võta kolleegium seisukohta menetluskulude

jagamise osas.

Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann