3-1-1-106-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-106-06

Otsuse kuupäev

9. jaanuar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi D. B. süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 11. septembri 2006. a otsus nr 1-05-166

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belovi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

6. detsember 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Narva Linnakohtu 29. septembri 2005. a ja Viru Ringkonnakohtu 11. septembri 2006. a otsused D. B. osas

ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni Advokaadibüroole Bulattšik vandeadvokaadi

vanemabi Sergei Belovi poolt kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest ja lugeda see summa KrMS § 175 lg 1

p 4 alusel menetluskulude hulka.

ASJAOLUD

JA

MENETLUSE

KÄIK

1. Narva Linnakohtu 29. septembri 2005. a otsusega tunnistati D. B. süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega

kümneks aastaks. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. D. B. mõisteti süüdi selles, et ta lõi tapmise eesmärgil

A. N.-it noaga, millest tekitatud ulatusliku verejooksu tõttu suri kannatanu kohapeal.

2. Sama otsusega tunnistati süüdi veel O. B., kuid tema suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu.

3. D. B. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsiooni, väites, et tema ei ole tapmist toime pannud, mistõttu tulnuks tema

käitumine kvalifitseerida KarS § 307 lg 1 järgi. Apellant märkis, et linnakohus tugines tema süüditunnistamisel tunnistajate ja

kaassüüdistatava vastuolulistele ütlustele ja valeütlustele. D. B. sõnul võttis ta algul O. B. süü tapmise osas enda peale, kuid

tegelikult pani tapmise toime O. B. D. B. arvates ei saanud kriminaalasjas asitõenditena vaadeldud noad olla tapariistadeks,

sest need ei lange kokku ekspertiisiaktis kirjeldatutega. Ka ei arvestanud linnakohus apellandi arvates karistuse mõistmisel

tema invaliidsust ja asjaolu, et ta põeb mitmeid kroonilisi haigusi.

Apellatsiooni esitas ka D. B. kaitsja, kes taotles D. B. õigeksmõistmist tõendamatuse tõttu.

4. Viru Ringkonnakohtu 11. septembri 2006. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

4.1. Ringkonnakohus kontrollis veelkord tõendeid - süüdistavate D. B. ja O. B. ning tunnistajate O. K. ütlusi ja vaatles

asitõendeid - ning asus seisukohale, et linnakohus on õigesti tuvastanud D. B. süü A. N.-i tapmises.

4.2. Seoses D. B. ja tema kaitsja väidetega, et kuna linnakohtu otsus kuulutati ilma D. B. osavõtuta, siis rikuti oluliselt tema

kaitseõigust, leidis ringkonnakohus, et tegemist polnud kaitseõiguse olulise rikkumisega. D. B. saatis 26. septembril 2006. a ise

linnakohtule kirja, milles ta oma viletsale tervisele viidates palus otsuse kuulutada tema osavõtuta ja saata otsus talle

vanglasse. D. B.-le saadeti kohtuotsuse ärakiri ning vastavalt seaduses ettenähtud korrale sai ta ka süüdimõistva kohtuotsuse

apellatsioonikorras vaidlustada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni D. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov, kes taotleb

linnakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks linnakohtule. Kaitsja hinnangul

rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 2, 7 ja 8 mõttes. Kaitsja leiab, et kuulutades

kohtuotsuse ilma haigestunud süüdistatava kohalolekuta, rikkus linnakohus KrMS § 269 lg 1 ja § 315 lg 1 nõudeid, mis on

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes. Kaitsja loeb tuvastatuks, et kannatanu tappis O. B.

Kuna linna- ega ringkonnakohus pole seda väidet kummutanud, siis puuduvad kohtuotsustes põhjendused ning see on hinnatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et D. B. ja

kannatanu vahel puudus konflikt, D. B. suhtus kannatanu konflikti teiste isikutega ükskõikselt, tapmise vahend asus O. B. käes,

kes ka ähvardas kannatanut tapmisega, samuti oli O. B.-l piisavalt aega tapmise toimepanemiseks ja tema riietel tuvastati

kannatanu vere plekid. Nimetatud asjaoludel peab kassaator linna- ja ringkonnakohtu järeldusi D. B. süü kohta tuvastatud

asjaoludega vastuolus olevaiks, mida tuleb hinnata kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.

6. Prokuröri esitatud kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, leides, et kuigi linnakohtu otsus

kuulutati ilma D. B. kohalviibimiseta, ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 2

mõttes, sest talle saadeti otsuse ärakiri ja ta sai esitada otsuse peale apellatsiooni. Prokuröri arvates ei ole käesolevas

kriminaalasjas alust rääkida ka kriminaalmenetlusõiguse olulistest rikkumistest KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise tõttu.

8. Narva Linnakohtu otsus, millega tunnistati D. B. süüdi KarS § 113 järgi A. N.-i tapmises, kuulutati 29. septembril 2006. a.

Otsuse kuulutamise juures viibis üksnes süüdistatav O. B. D. B. kaitsja asus ringkonnakohtu istungil seisukohale, et kuna

linnakohtu otsus kuulutati D. B. osavõtuta, siis tuleb see tühistada. Ringkonnakohus leidis aga, et kuna D. B. oli 26. septembril

2006. a saatnud Tartu Vanglast linnakohtule kirja, kus ta oma tervise viletsat seisundit põhjuseks tuues palus ise kohtuotsuse

kuulutada tema osavõtuta ja saata otsus talle vanglasse, siis pole tema kaitseõigust oluliselt rikutud.

8.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise seisukohaga. Põhiseaduse § 24 lg 2 kohaselt on igaühel

õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. KrMS § 269 lg 1 järgi toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtul.

Samas nähakse ka ette, et süüdistatava ilmumata jäämise korral lükatakse kohtulik arutamine edasi. Seega on KrMS § 269 lg 1

näol tegemist imperatiivse normiga, mida kinnitab asjaolu, et sellest võib kohus kõrvale kalduda üksnes KrMS § 269 lg-s 2

loetletud erandlikel asjaoludel. KrMS § 269 lg-s 2 toodud aluste loetelu, mille esinemisel kohus võib kriminaalasja ilma

süüdistatava osavõtuta arutada, on ammendav ning selle kohaselt ei ole kohtul lubatud arutada kriminaalasja süüdistatavata

isegi juhul, kui viimane on kohtule kirjalikult teatanud oma soovimatusest kohtulikust arutamisest osa võtta. Lisaks nimetatud

sätetele on kriminaalasja arutamine ilma süüdistatava juuresolekuta võimalik veel KrMS § 267 lg-s 1 või § 334 lg-s 1

nimetatud alustel.

8.2. Kriminaalmenetluse seadustiku X peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike I

astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat. Seega hõlmab kohtulik arutamine kohtuistungi rakendamist,

kohtulikku uurimist, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna aga ka kohtuotsuse tegemist ning selle kuulutamist.

Kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise muudest etappidest muuhulgas ka selle tõttu, et tulenevalt

KrMS §-st 307 võidakse kohtulikku uurimist kohtuotsuse tegemisel uuendada.

Süüdistatava kohaloleku vajalikkus kohtuotsuse kuulutamisel tuleneb otseselt ka KrMS §-s 315 sätestatust. Nimelt peab selle

paragrahvi teise lõike kohaselt kohtunik veenduma, et süüdistatav on kohtuotsusest aru saanud ja vajadusel selgitama

kohtuotsust. Sama paragrahvi lõigetes 5, 6 ja 7 sätestatu kohaselt aga sõltub ka kaebeõigusest loobumise instituudi regulatiivne

toime suuresti süüdistatava kohalolekust kohtuotsuse kuulutamisel.

8.3. KrMS § 339 lg 1 p 2 kohaselt on kriminaalasja arutamine ilma süüdistatavata kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine,

kui ei esine eelpool (otsuse p-s 7.2.) nimetatud erandeid. Käesolevas kriminaalasjas ei ole selliseid erandeid tuvastatud,

mistõttu otsuse kuulutamine kohtuistungil ilma süüdistatava D. B. osavõtuta on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks

arutamiseks maakohtule.

9. Seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisega ja kriminaalasja saatmisega uueks arutamiseks ei pea

Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks kassatsioonis esitatud muude väidete käsitlemist. Kassatsioonis sisalduva

väärarusaama tõttu tuleb aga veel kord selgitada KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatut. Kaitsja on kassatsioonis loetlenud rea

tõendeid, mille alusel tema hinnangul tulnuks D. B. talle süüksarvatud tapmises õigeks mõista ja see tegu inkrimineerida

hoopis kaassüüdistatavale O. B.-le. Kuna ringkonnakohus jõudis tõendeid hinnates teistsugusele järeldusele, oli kassaatori

arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, s.t kohtu järeldused ei vastanud

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui

kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus.

Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on

omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu

seisukohaga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-06 - RT III 2006, 28, 257).

10. Koos kassatsiooniga esitas kaitsja taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest summas 3600 krooni,

millele lisandub käibemaks 648 krooni. Kuna riigi õigusabi osutati esimese astme isikuvastases kuriteos, siis leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et tulenevalt justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse § 2 lg 3 p-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleb esitatud

taotlus rahuldada.

11. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Narva

Linnakohtu 29. septembri 2005. a ja Viru Ringkonnakohtu 11. septembri 2006. a otsuse D. B. osas ja saadab kriminaalasja

uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg