3-1-1-61-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-61-06

Otsuse kuupäev

8. jaanuar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi E. T. süüdistuses KarS § 300 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-130

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. T. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

8. november 2006

Istungil osalenud isikud

E. T. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Natalia Miilvee

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2006. a ja Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a

otsused E. T. süüdistusasjas KarS § 300 järgi.

2. Mõista E. T. KarS § 300 järgi õigeks.

3. Mõista Eesti Vabariigilt E. T. kasuks välja 61 922 (kuuskümmend üks tuhat üheksasada kakskümmend

kaks) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

4. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. T. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 300 järgi järgmise teo toimepanemises.

E. T. oli 7. aprillist 1997 kuni 1. detsembrini 2003 Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (edaspidi ARK) direktor, s.o ametiisik

KarS § 288 mõttes.

22. septembri 2003. a käskkirjaga käskis E. T. korraldada mootorsõidukite ja nende haagiste registreerimismärkide saamiseks

riigihanke väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse teel Riigihangete seaduse (RHS) § 57 lg 1 p 5 alusel.

Seejuures jättis E. T. aga tahtlikult välja selgitamata alternatiivsed numbrimärkide tootjad ega arvestanud asjaoluga, et sõiduki

registreerimismärkide valdkonnas on ainuõiguse omamine eraõigusliku juriidilise isiku poolt välistatud, kuna vastavalt

Tehnilise normi ja standardi seaduse § 5 lg-le 7 kuulub autoriõigus standardile selle vastu võtnud standardiorganisatsioonile ja

standardi järgimine on tasuta.

Eesmärgiga suunata riigihange registreerimismärke varem valmistanud AS-ile Number ja maskeerida RHS § 57 lg 1 p 5

põhjendamatut rakendamist määrati tehnilises kirjelduses, et valmistajal peab olema katsetuste tunnistus Euroopa Ühenduste

aktsepteeritud firmalt. Nimelt oli teada, et AS-ile Number on väljastatud just selline katsetuste tunnistus. Samas jättis E. T.

tehnilises kirjelduses nimetamata Rahvusvahelise standardorganisatsiooni ISO standardi nõuded, mis tagavad toote vastavuse

rahvusvahelistele normidele ja kvaliteedinõuetele. Selline tehniline kirjeldus oli vastuolus RHS § 26 lg-tega 1 ja 2.

E. T. eiras eelarve sihipärase ja ökonoomse kasutamise nõuet. Kuigi ARK-i eelnevate perioodide võlgnevus AS-ile Number

registreerimismärkide tarnimise eest ulatus 5 000 000 kroonini - seega oli registreerimismärkide tarnimine AS-i Number

pakutud hinnaga ARK-i eelarvele ülemäära koormav - jättis E. T. läbirääkimistega pakkumismenetluses AS-iga Number

registreerimismärkide hinna üle läbi rääkimata.

Läbiviidud riigihanke tulemusena sõlmis E. T. 8. oktoobril 2003 ARK-i esindajana AS-iga Number lepingu

registreerimismärkide valmistamiseks ja tarnimiseks. Lepingu tähtaeg oli neli aastat, hanke kogumaksumus 32 000 000 krooni

(sh käibemaks 4 881 356 krooni). ARK võttis kohustuse tasuda riigieelarvelistest vahenditest registreerimismärkide tarnimise

eest 27 118 644 krooni, milline summa ületas 2,8 korda registreerimismärkide valmistamise turuhinda. Selle tulemusel kujunes

avaliku teenuse kasutajale registreerimismärgi dublikaadi komplekti valmistamise maksumuseks 265 krooni, kuna dublikaadi

valmistamise kulude tasumise kohustus lasub sõiduki valdajal.

Kuna väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse kasutamine oli ilmselgelt põhjendamatu, rikkus E. T. tahtlikult

RHS § 54 lg-tes 1 ja 2, samuti §-s 6 sätestatud nõudeid.

ARK-i direktori T. T. 12. detsembri 2003. a käskkirjaga korraldati samasisuline riigihange avatud pakkumismenetluse teel,

kusjuures pakkumise kutse tehnilises kirjelduses nõuti toote vastavust EVS 597:2001 ja ISO 7591:82 standardile. Riigihanke

käigus saabus 11 pakkumist (sh teistes riikides registreeritud pakkujatelt). Hanke tulemusena sõlmiti 31. mail 2004. a ARK-i ja

AS-i Teede REV-2 vahel hankeleping tähtajaga neli aastat ja kogumaksumusega 11 160 000 krooni (sh käibemaks 1 702 373

krooni). Avaliku teenuse kasutajale kujunes registreerimismärgi komplekti valmistamise maksumuseks 62 krooni.

Süüdistuse kohaselt lõi E. T. oma tegevusega riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatud soodustused ja eelised,

millega kahjustas pakkujate paljususe tingimustes õiglast konkurentsi kui turumajanduse alustala, s.o kahjustas teiste isikute

õigusi ja huve. Samuti lõi E. T. paljudele avaliku teenuse kasutajatele põhjendamatult kohustuse maksta avaliku teenuse eest

soodustatud pakkuja kasuks neljakordset tasu. E. T. seadis oma tegevusega kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse

kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe, samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite

sihipärase ja säästliku kasutamise vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses. Sel viisil põhjustas E. T. olulise kahju teiste isikute

õigustele ja huvidele, samuti avalikele huvidele.

2. Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a otsusega tunnistati E. T. KarS § 300 järgi süüdi ja teda karistati kuue kuu pikkuse

vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Maakohus leidis, et E. T. rikkus tahtlikult riigihangete teostamise nõudeid. Riigihanke tulemus oli otsustatud juba enne

pakkumismenetluse alustamist ja sisuliselt riigihankemenetlust ei toimunudki. Tegelikult jätkati varem väljakujunenud

õigussuhet, vormistades väljakuulutamata läbirääkimistega pakkumismenetluse riigihankena.

Maakohus asus seisukohale, et E. T. tegutses riigihanke korraldamisel algusest peale eesmärgiga jätta kasutamata avalik

pakkumismenetlus, millega ta lõi riigihanke konkursil ühele osalejale põhjendamatud soodustused ja eelised, kahjustades

pakkujate paljususe tingimustes õiglast konkurentsi. Samuti lõi E. T. paljudele avaliku teenuse kasutajatele kohustuse maksta

avaliku teenuse eest mitmekordset tasu soodustatud pakkuja ees. Oma tegevusega seadis E. T. kahtluse alla täidesaatva

riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe, samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste

vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise, millega põhjustas olulise kahju teiste isikute õigustele ja huvidele ning avalikele

huvidele.

Samas ei nõustunud kohus süüdistuses väljendatud seisukohaga, et E. T. seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate

rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses. Kohus märkis, et kriminaalasjas ei

ole tsiviilhagi esitatud. Süüdistusaktist ega kohtulikul uurimisel tuvastatust ei nähtu, millistele arvandmetele ja ajavahemikule

põhinedes on loetud summaks just 17 661 017 krooni. Küll on tuvastatud, et AS-iga Number 8. oktoobril 2003 sõlmitud

hankeleping ei põhinenud turuhindadel.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid ühise apellatsiooni E. T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp, paludes

linnakohtu otsuse tühistada ja E. T. KarS § 300 järgi õigeks mõista.

Linnakohtu otsuse apelleeris ka prokurör Natalia Miilvee, kes palus kohtuotsuse tühistada karistuse osas ja mõista E. T-le

karistuseks kuus kuud reaalset vangistust.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2006. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. E. T.

ja tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist põhjendas ringkonnakohus järgmiselt.

E. T. oletus, et AS Number on Eestis ainukene ettevõtja, kes valmistab liikursõidukite numbrimärke, põhines arusaamal, et

kuna AS Number on üle kümne aasta numbrimärke valmistanud, on ta ka ainutootja. Kriminaalasjas on kogutud piisavalt

tõendeid, mis kinnitavad, et AS Number ei ole turul ainukene võimalik registreerimismärkide tootja ja et talle ei kuulu

registreerimismärkide tootmisel eri- või ainuõigust. Riigihangete seaduse § 57 lg 1 p 5 kohaldamine on lubatav üksnes juhul,

kui selles nimetatud tingimuste olemasolu on kindel ja vastuvaidlematult tõendatud. Numbrimärkide valmistamine ei ole

tehniliselt sedavõrd keeruline, et konkurents oleks välistatud. Seda kinnitab ka fakt, et hilisema riigihanke käigus saabus 11

pakkumist. Asjaolu, et E. T. lasi interneti teel äriregistrist kontrollida, kas peale AS-i Number on veel firmasid, kelle

tegevusalaks on numbrimärkide tootmine, ja sai sel viisil eitava vastuse, ei välista selliste firmade olemasolu, kes on

võimelised numbrimärkide tootmisel konkurentsi pakkuma.

Seoses süüdistuses nimetatud riigihanke korraldamisele eelnenud ARK-i pöördumisega Riigihangete Ameti poole

konsultatsiooni saamiseks märkis kohtukolleegium, et Riigihangete Ameti esindaja ütluste kohaselt ei kontrollinud ta seda, kas

esitatud andmed konkurentsi puudumise kohta vastavad tegelikkusele, sest Riigihangete Amet ei teosta turukontrolli.

Riigihangete Amet toetus ARK-i põhjendustele selle kohta, et konkurents puudub.

Paljasõnaline on kaitsja väide, et tuvastatud pole E. T. poolt Riigihangete seaduse tahtlik rikkumine. Töötades ARK-i

direktorina oli E. T. teadlik riigihankeid reguleerivatest õigusaktidest. Tuvastatud on ka E. T. teadlikkus asjaoludest, mis

moodustasid rikkumise sisu. Eeltoodut kinnitab fakt, et E. T. lasi kontrollida äriregistrist, kas peale AS-i Number on veel

juriidilisi isikuid, kelle tegevusalaks on numbrimärkide valmistamine.

Asjaolu, et linnakohus jättis E. T. süüdistusest välja E. T. poolt riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite sihipärase ja

säästliku kasutamise ohtu seadmise 17 661 017 krooni ulatuses, ei tähenda, et poleks tuvastatud KarS §-s 300 nõutav

koosseisuline tagajärg. Vaidlustatud kohtotsusest nähtub, et linnakohus ei jätnud E. T. süüdistusest välja riigieelarvest eraldatud

rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise ohtu seadmist, vaid ainult süüdistuses nimetatud summas riigi vara ohtu

seadmise. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a otsusele asjas nr 3-1-1-65-00, märkis ringkonnakohus, et

oht riigi vara säilimisele on iseseisev tagajärg ning see ei ole mitte varaline kahju, vaid tegemist on mittevaralise olulise

kahjuga, millega kahjustatakse asutuse, organi, juriidilise isiku või kogu riigi mainet. Linnakohtu otsusest nähtub, et

linnakohus ei jätnud süüdistusest välja E. T. poolt riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise

ohtu seadmist, vaid üksnes summa, mille ulatuses riigi vara ohtu seati.

E. T. poolt tekitatud oluline kahju on formuleeritud ja lahtimõtestatud piisavalt konkreetselt ning kohtuotsuse lugejale on

arusaadav, milles seisnes kahju teiste isikute õigustele ja huvidele või avalikele huvidele.

Olulise mittevaralise kahju sedastamiseks, eriti kui sellest sõltub isiku kriminaalvastutusele võtmine, peavad olema kaalukad,

mitmest erinevast allikast saadud ning kohtulikul uurimisel usaldusväärselt kinnitust leidnud tõendid. Vastasel juhul looks see

ohtliku pretsedendi, mil kriminaalvastutusele võtmise saaks otsustada isikute vahelised suhted ja ühe või teise ametiisiku

subjektiivne otsustus. Lubamatu on olukord, kus ametiisiku poolt toimepandud rikkumine toob vältimatult kaasa

kriminaalvastutuse seetõttu, et tema ametiisikuna rikkus mõnda õigusakti ja sellega juba kahjustas riigi mainet. Sellisel juhul

piisaks olulise kahju sedastamiseks vaid ametiseisundi tuvastamisest.

Otsustamaks, kas E. T-le inkrimineeritud mittevaraline kahju on oluline või mitte, tuleb muu hulgas arvestada asjaolu, et E. T-

le inkrimineeritud Riigihangete seaduse rikkumine oli vastuolus hea halduse nõuetega, kuna isikute usaldust halduse

õiguspärase toimimise vastu rikuti. E. T. tegevus ei garanteerinud riigihankemenetlust, milles oleks järgitud legaliteedi, võrdse

kohtlemise, ja vaba konkurentsi reegleid. E. T. õigusvastaste tegude toimesfääri sattunud juriidiliste isikute hulka hinnates

tuleb arvestada sellega, et hilisema samasisulise riigihanke käigus saabus 11 pakkumist ning hanke tulemusel sõlmiti uus

leping. Nendel põhjustel tuleb süüdimõistetu tegudega tekitatud mittevaraline kahju hinnata oluliseks kahjuks. Tähtsust pole

asjaolul, et E. T. tegevuse kohta ei ole mingeid kaebusi esitatud.

Seoses prokuröri apellatsiooniga leidis ringkonnakohus muu hulgas järgmist.

Linnakohus on otsuses märkinud, et ei soostu prokuröri poolt antud hinnanguga "samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest

eraldavate rahaliste vahendite sihipärast ja säästlikku kasutamist vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses". Prokuröri selgitab oma

apellatsioonis, kuidas selline summa on arvutuslikult tuletatud. Kuna aga prokurör ei ole taotlenud tunnistada ringkonnakohtu

otsusega E. T. süüdi riigi vara säilimise ohtu seadmises konkreetses summas, siis puuduvad apellatsioonikohtul volitused E. T.

olukorra raskendamiseks võrreldes linnakohtu poolt tuvastatuga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. T. kaitsja S. Raudsepp, kes palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja mõista E. T. KarS § 300 järgi õigeks. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt.

E. T. ei tahtnud rikkuda riigihankemenetluse nõudeid. Tunnistajatena üle kuulatud ARK-i töötajad on kinnitanud, et enne

pakkumismenetluse liigi valikut andis E. T. korralduse kontrollida, kas peale AS-i Number on turul veel tootjaid, kes tegelevad

liikurite registreerimismärkide valmistamisega. Tunnistajad kinnitasid, et vaatamata põhjalikele otsingutele ei õnnestunud

ühtegi teist tootjat leida. Samuti andis E. T. korralduse konsulteerida pakkumismenetluse valiku küsimuses Riigihangete

Ametiga. Seega tegi E. T. kõik mõistlikult võimaliku ja vajaliku, et tagada hankemenetluse kooskõla seadusega.

Esimese ja teise astme kohtu põhjendused E. T-l tahtluse olemasolu kohta ei ole veenvad ja seega on rikutud KrMS § 339 lg 1

p 7 nõudeid.

Isegi kui kohtud oleksid nõuetekohaselt tuvastanud, et E. T. tegevus väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse

korraldamisel ei ole kaetud koosseisueksimusega, välistaks E. T. vastutuse vältimatu keelueksimus. E. T. ega ARK-i

igapäevane tegevus ei seisnenud riigihangete korraldamises, samuti ei ole Riigihangete seaduse asjassepuutuvad sätted üheselt

mõistetavad. E. T. andis korralduse otsida teisi numbrimärkide tootjaid, samuti konsulteerida Riigihangete Ametiga. E. T-l

puudus alus kahelda töötajate uuringute ja Riigihangete Ameti seisukohtade paikapidavuses. Kohtuotsustes ei ole põhistatud,

mida oleks E. T. pidanud enne pakkumismenetluse liigi valikut veel tegema.

E. T-le süüks arvatud mittevaraline kahju ei ole piisavalt määratletud. Kohtud on olulise mittevaralise kahju kui KarS §-s 300

sätestatud süüteokoosseisu elemendi ebapiisava määratlemisega muutnud materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks

süüteoks. See on aga vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. septembri 2005. a otsuses asjas nr 3-1-1-76-05

väljendatud seisukohtadega.

6. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör N. Miilvee jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Prokurör leiab, et sisuliselt taotleb kassaator tõendite ümberhindamist.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas E. T. kaitsja kassatsiooni ja palus selle rahuldada. Prokurör leidis, et

kassatsiooni rahuldamiseks ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et E. T. otsustus korraldada mootorsõidukite ja nende haagiste

registreerimismärkide hankimiseks avatud pakkumismenetluse asemel väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetlus

oli vastuolus RHS § 54 lg-test 1 ja 2 ning § 57 lg 1 p-st 5 tulenevate nõuetega. Karistusseadustiku §-s 300 ette nähtud kuriteo

objektiivsele koosseisule vastab selline tegu aga üksnes juhul, kui rikkumisega on tekitatud oluline kahju teiste isikute

õigustele või huvidele või avalikele huvidele.

9. Süüdistusaktis kirjeldatakse E. T-le KarS § 300 järgi süüksarvatud tagajärge järgmiselt: "Oma tegevusega lõi E. T.

ametiisikuna riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatud soodustused ja eelised, millega kahjustas pakkujate

paljususe tingimustes õiglast konkurentsi, kui turumajanduse alustala, s.o kahjustas teiste isikute õigusi ja huve, samuti

põhjendamatult lõi paljudele avaliku teenuse kasutajatele kohustuse maksta avaliku teenuse eest neljakordset tasu soodustatud

pakkuja kasuks, seadis oma tegevusega kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe,

samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärast ja säästlikku kasutamist

vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses, millega põhjustas olulist kahju teiste isikute õigustele ja huvidele, samuti avalikele

huvidele."

10. Tallinna Linnakohus nõustus süüdistusaktis toodud kahjukirjeldusega, välja arvatud sellega, et E. T. "seadis reaalsesse ohtu

riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärast ja säästlikku kasutamist vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses". Samas

on linnakohtu hinnangul kriminaalasjas tuvastatud, et AS-iga Number 8. oktoobril 2003 sõlmitud hankeleping ei põhinenud

turuhindadel ja uue hankelepinguga säästeti tunduvalt riigieelarve vahendeid.

11. Ringkonnakohus jagas samuti seisukohta, et E. T. süüdistuses kirjeldatud tagajärg on käsitatav olulise kahjuna KarS § 300

mõttes. Seoses esimese astme kohtu poolt süüdistusest välja jäetud osaga märkis ringkonnakohus, et linnakohus ei jätnud E. T.

süüdistusest välja riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise ohtu seadmist, vaid ainult

süüdistuses nimetatud summa, mille ulatuses E. T. riigi vara ohtu seadis. Apellatsioonikohtu hinnangul on oht riigi vara

säilimisele iseseisev tagajärg ning see ei ole mitte varaline kahju, vaid tegemist on mittevaralise olulise kahjuga, millega

kahjustatakse asutuse, organi, juriidilise isiku või kogu riigi mainet.

Samas märkis ringkonnakohus, et kuna prokurör ei ole taotlenud E. T. süüditunnistamist riigi vara säilimise ohtu seadmises

konkreetses summas, puuduvad apellatsioonikohtul volitused E. T. olukorra raskendamiseks võrreldes linnakohtu poolt

tuvastatuga.

12. Seega on kohtud lugenud KarS § 300 mõttes oluliseks kahjuks selle, et E. T. riigihanke korraldamise nõuete rikkumisega:

1) kahjustas õiglast konkurentsi kui turumajanduse alustala, s.o kahjustas teiste isikute õigusi ja huve;

2) lõi paljudele avaliku teenuse kasutajatele kohustuse maksta avaliku teenuse eest neljakordset tasu;

3) seadis kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe;

4) seadis (määratlemata summa ulatuses) reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste

vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise.

13. Erinevalt esimese ja teise astme kohtust on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et E. T. süüdistuses toodud

tagajärje kirjeldus on ebakonkreetne. Selles ei ole esitatud piisavalt faktilisi asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik teha

õiguslik järeldus, et E. T. poolt riigihanke teostamise nõuete rikkumine põhjustas mõnele isikule olulise kahju KarS § 300

mõttes.

Siinkohal meenutab kriminaalkolleegium, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega

kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohus saab lugeda objektiivse

süüteokoosseisu nõutaval kujul tuvastatuks vaid siis, kui see on piisava selguse ja täpsusega süüdistuses kajastatud. Kohtul ei

ole võimalik omistada isikule süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi. (Vt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus

asjas nr 3-1-1-24-05 - RT III 2005, 39, 379, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 10. aprilli 2006. a otsus asjas

nr 3-1-1-117-05 - RT III 2006, 13, 124, p 28.)

Süüdistuse puudulikkus seisneb käesolevas kriminaalasjas järgnevas.

14. Süüdistuse järeldusest, et E. T. "kahjustas õiglast konkurentsi kui turumajanduse alustala, s.o kahjustas teiste isikute õigusi

ja huve" ei nähtu, kes olid need "teised isikud", kelle õigusi ja huve E. T. kahjustas, millises hüvedeolukorra muudatuses

nendele isikutele väidetavalt tekkinud kahju seisnes ja kui suur see kahju oli. Süüdistus olulise kahju tekitamises, millest ei

selgu ei kahjustatu isik ega faktilised asjaolud, millest lähtudes oleks võimalik anda õiguslik hinnang väidetavalt tekkinud

kahju iseloomule ja ulatusele, on konkretiseerimata ja selle alusel pole kohtutel võimalik olulist kahju kui koosseisulist

tagajärge tuvastada.

15. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on konkretiseerimata ka süüdistuses E. T-le inkrimineeritud väidetav kahju, mis seisnes

avaliku teenuse kasutajatele kohustuse loomises tasuda avaliku teenuse eest neljakordset tasu.

Süüdistuse teokirjelduses on välja toodud asjaolu, et registreerimismärgi dublikaadi valmistamise maksumus oli tulenevalt AS-

iga Number sõlmitud hankelepingust 265 krooni, AS-iga Teede REV-2 sõlmitud hankelepingu kohaselt aga 62 krooni.

Kolleegiumi hinnangul ei ole selle fakti pinnalt siiski võimalik hinnata, kas E. T. põhjustas avaliku teenuse kasutajatele olulise

kahju.

Süüdistusest ei nähtu, kui suur oli nende isikute hulk, keda registreerimismärgi dublikaadi (sama numbrite ja tähtede

kombinatsiooniga uus registreerimismärk, mis valmistatakse liiklusregistris oleva sõiduki kasutamiskõlbmatuks muutunud,

varastatud, kaotatud või ilma Euroopa Liidu tunnusmärgita registreerimismärgi asemele) kallinemine 203 krooni võrra oleks

puudutanud. Seetõttu ei saa ka käesolevas kriminaalasjas tuvastada, millise summa võrra ületas AS-iga Number sõlmitud

lepingust tulenev kõikide väljastatavate registreerimismärkide dublikaatide koguhind sama koguse duplikaatide hinda vastavalt

AS-iga Teede REV-2 sõlmitud lepingule.

Samuti ei ole süüdistuses avatud seda, milles seisnes avaliku teenuse tarbijatel tekkinud kahju olukorras, kus tegelikult ARK-i

ja AS-i Number vahel 8. oktoobril 2003 sõlmitud lepingut täitma ei asutud, kuna pärast peadirektori vahetumist ütles ARK

lepingu ühepoolselt üles ja sõlmis uue hankelepingu AS-iga Teede REV-2.

16. Kolmandaks on süüdistuses loetud E. T. poolt riigihanke korraldamise nõuete rikkumisega tekitatud oluliseks kahjuks

täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe kahtluse alla seadmise. Seoses sellega märgib

kriminaalkolleegiumi täiskogu järgmist.

17. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 2 kohaselt kuulub tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis. Sellest

järeldub, et materiaalsete koosseisude puhul tuleb tõendada ka koosseisupärase tagajärje olemasolu. Seega, nagu kolleegium

on varemgi märkinud, eeldab isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises vältimatult lisaks koosseisupärase teo

tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas

konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku

süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises

põhjuslikus seoses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 10. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-117-05 - RT III 2006,

13,

124,

p

26.)

Õigusvastase

käitumise

fakti

ei

saa

samastada

kahju

tekitamisega

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-21-06 - RT III 2006, 20, 182, p 16.1).

18. Süüteokoosseisus ettenähtud tagajärje kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks tuleb esmalt kindlaks teha need faktilised

asjaolud, mis moodustavad koosseisupärasest teost tingitud välismaailma muudatuse või ootuspärase muudatuse ärajäämise.

Seejuures tuleb lähtuda Kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatükis sätestatud üldistest tõendamisreeglitest. Alles pärast

konkreetse välismaailma muudatuse (muudatuse ärajäämise) kui faktilise asjaolu kindlakstegemist saab anda õigusliku

hinnangu selle iseloomule ja ulatusele - näiteks sellele, kas konkreetne muudatus on käsitatav isikule tekitatud kahjuna ja kas

see kahju on "oluline" või "suur".

19. E. T-le esitatud süüdistusest ei nähtu, kelle silmis ja millises ulatuses usk täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku

erapooletusse ja aususesse E. T. teo tagajärjel vähenes ja millistes asjaoludes selline usalduse vähenemine väljendus. Teisisõnu

ei ole süüdistuses nimetatud ühtegi fakti, mille tuvastatuse korral võinuks kohtud teha järelduse, et E. T. tegu on toonud

reaalselt kaasa riigiametnike usaldusväärsuse vähenemise, ning anda õigusliku hinnangu, kas selline tagajärg on käsitatav

mõnele isikule tekkinud kahjuna ja kas see kahju on KarS § 300 mõttes oluline. Järelikult on E. T-le olulise kahju

põhjustamises esitatud süüdistus konkretiseerimata ka osas, milles see käsitleb kõrgeima riigiametniku aususe ja

usaldusväärsuse väidetavat kahtluse alla seadmist.

20. Ehkki eelmises punktis kirjeldatud süüdistuse konkretiseerimatus muutis kohtute jaoks võimatuks selle tuvastamise, kas ja

kui, siis millises ulatuses seadis E. T. kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe,

selgitab kriminaalkolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks veel järgmist.

21. Käesolevas asjas ei ole kogu kohtumenetluse kestel esitatud ja seega ka kohtuotsustes kajastatud ühtegi tõendit, mille

alusel olnuks võimalik Kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatükis ettenähtud korda järgides tuvastada, kuidas mõjutas E. T.

tegu reaalsuses ühe või teise isiku või isikute grupi usku täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletusse ja

aususesse. Järelduse, et E. T. seadis kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe, on

linnakohus ja ringkonnakohus sarnaselt prokurörile rajanud üksnes normatiivsele hinnangule, et E. T. rikkumise iseloom oli

selline, mis vähendaks "keskmise inimese" usku riigiametnike aususesse ja usaldusväärsusesse. Seega eirates KrMS § 312 p-

s 1 ja sama seadustiku 3. peatükis sätestatud nõudeid, ei ole kohtud koosseisulise tagajärje tuvastamisel lähtunud mitte

tõenditest, mis kinnitaksid mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust riigiametnike maines ja selle muudatuse

põhjuslikkust E. T. teoga, vaid üksnes õiguslikust hinnangust E. T. kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Teisisõnu on

maakohus ja ringkonnakohus kaotanud teo ja tagajärje vahelise piiri, lugedes õiguserikkumise automaatselt ka tagajärjeks.

22. Kolleegium selgitab, et kriminaalmenetluses ei ole ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge,

võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas

tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. Normatiivsest tõdemusest, et süüdistatava poolt toime pandud

ebaseaduslik tegu on selline, mis kahjustaks "keskmise inimese" usku riigiametnike aususesse ja erapooletusse, ei ole võimalik

järeldada, et konkreetsel juhul on tõepoolest olemas piisav hulk isikuid, kes teavad kõnealusest ebaseaduslikust käitumisest ja

kelle usk riigiametnike aususesse ja usaldusväärsusesse just selle teo tagajärjel vähenes.

23. Kohtute poolt teo- ja tagajärjeebaõiguse vahelise piiri eristamata jätmine väljendub selleski, et E. T-le inkrimineeritud

kahju olulisuse hindamisel pole lähtutud mitte kannatanu(te) hüvedeolukorras toimunud muudatuse ulatusest, vaid E. T-le

süüksarvatud õiguserikkumise raskusest. Nii põhjendas ringkonnakohus E. T. poolt väidetavalt tekitatud kahju olulisust

sellega, et E. T. tegevus oli vastuolus hea halduse nõuetega ega garanteerinud riigihankemenetlust, milles oleks järgitud

legaliteedi, võrdse kohtlemise, vaba konkurentsi reegleid. Riigikohtu hinnangul on väitest, et E. T. rikkus hea halduse,

legaliteedi ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, võimalik järeldada üksnes seda, et E. T. pani toime õigusvastase teo, mitte aga

otsustada selle üle, kas selle õigusvastase teo tagajärjel tekkis kellelgi kahju (negatiivne muudatus hüvedeolukorras) või kas

väidetavalt tekkinud kahju on KarS § 300 mõttes oluline. Ka ringkonnakohtu osutatud tõik, et uue riigihankemenetluse käigus

saabus 11 pakkumist, ei võimalda teha järeldust ühegi isiku hüvedeolukorras toimunud muudatuse ja selle ulatuse kohta.

24. Lõpuks on süüdistus ja kohtud lugenud E. T. poolt riigihanke korraldamise nõuete rikkumisega tekitatud oluliseks kahjuks

ka riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise reaalsesse ohtu seadmise.

Nähtuvalt kohtute poolt tuvastatud asjaoludest on ohuna riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärasele ja

säästlikule kasutamisele peetud silmas asjaolu, et kui ARK-i uus peadirektor T. T. poleks AS-iga Number

sõlmitud 8. oktoobri 2003. a lepingut üles öelnud ja uut riigihanget korraldanud, tulnuks riigil (ARK kaudu) tasuda

mootorsõidukite ja nende haagiste registreerimismärkide eest turuhinnast kõrgemat hinda.

25. Kui süüdistuses nimetati ohtu seatud riigi vara suurusena 17 661 017 krooni, siis linnakohus jättis nimetatud summa

süüdistusest välja. Prokurör linnakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud.

Ringkonnakohtu arvates ei jätnud linnakohus süüdistusest välja mitte riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite sihipärase ja

säästliku kasutamise ohtu seadmist, vaid ainult süüdistuses nimetatud summa, mille ulatuses E. T. riigi vara ohtu seadis.

Ringkonnakohtu hinnangul on oht riigi vara säilimisele iseseisev tagajärg ning see ei ole mitte varaline kahju vaid tegemist on

mittevaralise olulise kahjuga, millega kahjustatakse asutuse, organi, juriidilise isiku või kogu riigi mainet. (Vt lähemalt

käesoleva otsuse punkte 2, 4, 10 ja 11).

26. Seoses ringkonnakohtu viimatinimetatud seisukohaga märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et süüdistuse

formulatsioonist "samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärast ja säästlikku

kasutamist vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses" ei nähtu nagu oleks E. T-le ette heidetud riigi vara ohtu seadmise kaudu

ARK-i või kogu riigi maine kahjustamist. Ka prokuröri apellatsioonist järeldub, et riiklik süüdistaja on süüdistuse kõnealuses

osas pidanud silmas üksnes varalise kahju tekitamist. Seega on apellatsioonikohus väljunud süüdistuse piiridest,

inkrimineerides E. T-le tagajärje (s.o riigi vara ohtuseadmisega riigi maine kahjustamise), mida süüdistus ei nimeta. Kuna

süüdistuses nimetamata tagajärge ei saa isikule inkrimineerida, pole otsest tähtsust ka tõigal, et sarnaselt käesoleva otsuse

punktis 21 kirjeldatud olukorraga ei ole ringkonnakohus osutanud ühelegi tõendile, millest nähtuks, kelle silmis ja millises

ulatuses riigi vara ohtu seadmine E. T. poolt ARK-i või kogu riigi mainet kahjustas.

27. Puutuvalt E. T-le esitatud süüdistust selles, et ta "seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite

sihipärast ja säästlikku kasutamist vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses" selgitab kriminaalkolleegium, et ohu loomine ja kahju

tekitamine on kaks erinevat koosseisulise tagajärje liiki. Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav reaalse kahju

tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetses ohudeliktis ehk sellises

süüteokoosseisus, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena (nt KarS § 96, § 110 lg 2 p 3; § 118 p 1,

§ 123, § 151 lg 1, § 192 lg-d 1-2, § 3312, § 367 lg-d 1-2). Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise

tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist - nagu see on ka KarS § 300 puhul - on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda

tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt kahju tekkimise

tõenäosuse suurenemine. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti

redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks.

Karistusseadustiku § 300, mille järgi süüdistatakse E. T., näeb ette materiaalse kahjustusdelikti koosseisu, mis eeldab, et teoga

oleks põhjustatud oluline kahju teise isiku õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Järelikult ei ole "oht riigieelarvest

eraldatavate rahaliste vahendite sihipärasele ja säästlikule kasutamisele" käsitatav KarS § 300 koosseisulise tagajärjena.

28. Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis

jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS

§ 25). Selle küsimuse lahendamiseks on vaja esmalt tuvastada, kas toimepanija tahtlus hõlmas nii tegu kui ka kahju tekitamist

vähemalt koosseisulise kahju alammäära ulatuses. Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga

kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll mõistetavalt

üksnes tingimusel, et on täidetud kõik muud süüteokatse eest karistamise eeldused.

29. Kuna linnakohtu otsusega jäeti E. T. süüdistusest välja väidetavalt ohtu seatud riigi vara väärtus ja prokurör selles osas

kohtuotsust ei vaidlustanud, kadus käesolevas asjas võimalus kontrollida, kas E. T. tahtlus hõlmas riigile varalise kahju

tekitamist vähemalt Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p-s 1 nimetatud summa ulatuses. Seetõttu puudub ka alus

püstitada küsimus E. T. vastutusest riigihangete teostamise nõuete rikkumise katse eest.

30. Eeltoodud põhjustel ei võimalda E. T-le esitatud süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud järeldada, et E. T. poolt

riigihanke teostamise nõuete rikkumine põhjustas mõnele isikule olulise kahju KarS § 300 mõttes. Seega ei vasta E. T.

käitumine KarS § 300 objektiivsele koosseisule ja ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Jaatades süüdistuses esitatud

asjaolude pinnalt olulise kahju kui KarS §-s 300 sätestatud kuriteo koosseisulise tagajärje olemasolu, kohaldasid linnakohus ja

ringkonnakohus vääralt materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes.

Kuna E. T-le süüdistuses inkrimineeritud tegu ei vasta KarS § 300 objektiivsele koosseisule, puudub kriminaalkolleegiumil

vajadus käsitleda kassaatori väiteid, milles vaidlustatakse kohtute järeldusi subjektiivse süüteokoosseisu ja süü osas.

II

31. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2006. a istungil esitas vandeadvokaat S. Raudsepp Riigikohtule taotluse

hüvitada E. T-le õigeksmõistmise korral kriminaalmenetluse kuluna 61 922 krooni, mis hõlmab valitud kaitsjale makstud tasu

kogu kriminaalmenetluse kestel osutatud õigusabi eest.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS

§-s 182 sätestatud erandeid. Vastavalt KrMS § 173 lg 1 p-le 1 ja § 175 lg 1 p-le 1 kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab E. T. poolt kaitsjale tasutud 61 922

krooni pidada kriminaalasja mahtu ja keerukust arvestades mõistliku suurusega tasuks, mistõttu tuleb see E. T-le hüvitada.

III

32. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium täies

ulatuses nii Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2006. a otsuse kriminaalasjas nr 1-05-130 kui ka Tallinna

Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a otsuse kriminaalasjas nr 1-753/05. Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega mõistab E. T.

KarS § 300 järgi õigeks. Võttes aluseks KrMS § 181 lg 1, § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 mõistab kriminaalkolleegium

kriminaalmenetluse kuluna Eesti Vabariigilt E. T. kasuks välja 61 922 krooni selle tasu katteks, mille E. T. maksis valitud

kaitsjale viimase poolt kogu kriminaalmenetluse kestel osutatud õigusabi eest.

Hannes Kiris

Jüri Ilvest

Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg

Lea Kivi

Priit Pikamäe