3-1-1-97-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-97-06

Otsuse kuupäev

29. detsember 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi V.J. süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2, § 289, § 294 lg 2 p 1 ja § 315

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-983

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2006

Istungil osalenud isikud

V.J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid ja riigiprokurör Laura Vaik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. märtsi 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2006. a

kohtuotsused V.J. puudutavas osas täies ulatuses ja saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks

Harju Maakohtule.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.J. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 2, § 289, § 294 lg 2 p 1 ja § 315 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

2. Harju Maakohtu 15. märtsi 2006. a otsusega tunnistati V.J. süüdi KrK § 161 (KarS § 289), KarS § 315 ja § 184 lg 2 p 2 järgi.

Kriminaalkoodeksi § 161 (KarS § 289) järgi karistati teda 21. juunil 2002 toimepandud teo eest üheaastase vangistusega, KarS

§ 315 järgi samuti üheaastase vangistusega ja KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kolmeaastase vangistusega. Karistusseadustiku § 64

lg 1 alusel mõistis kohus V.J-le liitkaristuseks vangistuse neljaks aastaks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel luges maakohus

eelvangistuse karistuse kandmise aja hulka, määrates karistuse kandmise alguseks 10. mai 2005. Karistusseadustiku § 294 lg 2

p 1 järgi mõistis kohus V.J. õigeks. Sama kohtuotsusega tunnistati R.P. süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti õigeks KarS

§ 298 lg 2 järgi.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V.J. kaitsja Rein Laid ja riigiprokurör Laura Vaik. Kaitsja apellatsioonis

paluti maakohtu otsus V.J. süüdimõistvas osas tühistada ja V.J. kogu süüdistuse mahus õigeks mõista. Prokurör taotles

maakohtu otsuse osalist tühistamist ja V.J. süüditunnistamist KarS § 294 lg 2 p 1 järgi. Samuti palus prokurör mõista R.P. süüdi

KarS § 298 lg 2 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2006. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus V.J. õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2

p 1 järgi. V.J. tunnistati KarS § 294 lg 2 p 1 järgi süüdi ja teda karistati kaheaastase vangistusega. Maakohtu poolt V.J-le

mõistetud liitkaristuse jättis apellatsioonikohus muutmata. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse V.J. suhtes

jõusse. Sama kohtuotsusega tühistati Harju Maakohtu otsus osaliselt ka R.P. puudutavas osas ja R.P. tunnistati süüdi KarS

§ 298 lg 2 järgi. Vastates V.J. kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele, märkis ringkonnakohus muu hulgas järgmist.

4.1 Kohtukolleegium leidis, et V.J. kaitseõigust ei ole süüdistusakti temale edastamata jätmisega rikutud. Nähtuvalt maakohtu

kohtuistungi protokollist on V.J. kohtuistungil avaldanud, et süüdistusakti edastas talle kaitsja. On tuvastatud, et V.J. ei pidanud

ise vajalikuks täpselt tutvuda temale edastatud materjalidega, ja et kohtuistungi toimumise ajaks oli talle süüdistusakt kätte

antud ning ta oli sellega tutvunud. Seega puudus kohtul vajadus süüdistatavale uuesti süüdistusakt edastada.

4.2 Käesoleval juhul ei saa kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks pidada ka seda, et prokurör luges maakohtu istungil

süüdistusakti ette vaid osaliselt. Seadus ei näe tõepoolest ette süüdistusakti osalist avaldamist, kuid kuna süüdistus oli

süüdistatavatele arusaadav ja nad väljendasid selgelt oma seisukoha süüdistuse osas, siis ei ole süüdistusakti sissejuhatava osa

avaldamata jätmine selline menetlusõiguse rikkumine, mida on alust hinnata oluliseks ja mis tooks kaasa kohtuotsuse

tühistamise.

4.3 V.J-le ametiseisundi kuritarvitamises esitatud süüdistuse kohaselt oli tegu toime pandud enne 1. septembrit 2002, mistõttu

tulnuks see kvalifitseerida KrK § 161, mitte KarS § 289 järgi, nagu on ekslikult tehtud süüdistusaktis. Maakohtu istungil

märkis prokurör, et V.J. poolt ametiseisundi kuritarvitamine tuleb kvalifitseerida Kriminaalkoodeksi järgi, kuid leidis samas, et

selline täpsustamine ei nõua uue süüdistuse esitamist. Maakohus nõustus selle seisukohaga. Ringkonnakohus leidis, et

käesoleval juhul puudus vajadus uue kirjaliku süüdistusakti esitamiseks ja selle järgi V.J. kohtu alla andmiseks, kuna tegemist

polnud süüdistuse sellise täienduse või olulise muudatusega, mis väljunuks juba esitatud süüdistuse raamidest. Lisaks on KrK

§ 161 sanktsioon KarS § 289 sanktsioonist leebem. Samas asus apellatsioonikohus, tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

24. oktoobri 2005. a otsusele asjas nr 3-1-1-83-05, seisukohale, et kuigi maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav

oleks taotlenud asja arutamise edasilükkamist, lasus kohtul siiski kohustus uurida, kas süüdistatav soovib seoses prokuröri

poolt süüdistusse tehtud täpsustusega aega kaitse ettevalmistamiseks. Kuna maakohus nii ei toiminud, rikkus ta V.J.

kaitseõigust. Samas on tegemist rikkumisega, mille saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu istungil

kinnitasid nii V.J. kui ka tema kaitsja, et ei soovi aega süüdistuse täpsustusega tutvumiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V.J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi R. Laid, kes palub

ringkonnakohtu ja maakohtu otsused V.J. süüditunnistamises ja karistamises täies ulatuses tühistada ja saata kriminaalasi

maakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Eirates KrMS § 226 lg 3 nõudeid jättis Riigiprokuratuur süüdistusakti V.J-le esitamata. Maakohus ei reageerinud sellele

asjaolule mitte KrMS § 279 lg-s 2 ettenähtud viisil, vaid jätkas kohtuistungit. Seega on rikutud V.J. kaitseõigust.

5.2 V.J. kaitseõigust on rikutud ka sellega, et prokurör avaldas maakohtu istungil KrMS § 285 lg 2 nõudeid eirates

süüdistusakti ainult osaliselt, lugedes ette üksnes süüdistusakti lehekülgedel 12-18 toodud süüdistuse sisu. Vaatamata kaitsja

vastuväidetele aktsepteeris maakohus süüdistusakti osalist avaldamist.

5.3 Pärast süüdistusakti osalist avaldamist palus prokurör kvalifitseerida V.J-le süüksarvatav ametiseisundi kuritarvitamine

süüdistuses nimetatud KarS § 289 asemel KrK § 161 järgi. Uut süüdistusakti prokurör ei esitanud ja kohus V.J. KrK § 161 järgi

kohtu alla ei andnud. Mõistes V.J. sellele vaatamata KrK § 161 järgi süüdi, rikkus kohus KrMS §-st 268 tulenevaid nõudeid.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kõnealune rikkumine oli kõrvaldatav apellatsioonimenetluses.

5.4 Kassaator leiab, et kõigi V.J-le süüksarvatud kuritegude osas on kohtute järeldused ekslikud, kontekstivälised, rajatud

oletustele ja nende tegemisel on rikutud KrMS § 339 lg 1 p-dest 7 ja 8 tulenevaid nõudeid. Samuti ei ole piisavalt arvestatud

osade tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusega.

5.5 Kohtud on teinud vaid üldsõnalisi viiteid Eesti ja Soome valitsustevahelise lepingu ja Politseiseaduse mõningatele sätetele,

jättes täpsustamata, milles konkreetselt väljendus V.J. poolt nende normide rikkumine.

5.6 Ringkonnakohus on selgitanud, et KrK §-s 161 sätestatud kuriteo puhul hõlmab tahtlus üksnes tegu, mitte tagajärge, mis

võib olla põhjustatud ka ettevaatamatusest. Seega ei ühti ringkonnakohtu seisukoht KrK § 161 subjektiivse külje osas

maakohtu arvamusega.

5.7 Seoses V.J. süüditunnistamisega KarS § 315 järgi viitab kassaator 7. märtsist 1997 kuni 19. oktoobrini 2004 kehtinud

Jälitustegevuse juhendile, mille punkti 4 kohaselt oli keelatud edastada jälitustegevusega seotud teavet isikule, kes polnud

sellega seotud. R.P.a näol oli aga tegemist isikuga, kes oli jälitustegevusega seotud ja seega võis talle ka teavet edastada. V.J.

kontrollis süüdistuses nimetatud andmeid seetõttu, et R.P. oli teda teavitanud ennast ähvardavast ohust. Jälitustegevuse seaduse

§ 15 lg 4 kohustab jälitusasutusi võtma tarvitusele abinõusid, vältimaks salajasele koostööle kaasatud isikute ohustamist.

5.8 Karistuse mõistmisel on kohtud jätnud põhjendamatult arvestamata V.J. positiivsed iseloomustused.

6. Kassatsioonivastuses leiab riigiprokurör Laura Vaik, et kassatsioonist ei nähtu selle aluseid.

6.1 Prokurör märgib, et puudus, mis seisnes riigiprokuratuuri poolt V.J-le süüdistusakti edastamata jätmises, oli maakohtu

istungi toimumise ajaks kõrvaldatud, kuna V.J. oli tutvunud süüdistusaktiga oma kaitsja vahendusel. Kaitseõiguse tagamise

aspektist pole vahet, kas süüdistusakt jõuab süüdistatavani tema kaitsja või prokuratuuri kaudu. Süüdistatav ja kaitsja ei

pidanud vajalikuks istungi edasilükkamist ning täiendava aja andmist süüdistusaktiga tutvumiseks.

6.2 Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ei saa pidada ka süüdistusakti tervikuna ettelugemata jätmist, kuna kõigil

protsessiosalistel oli eelnevalt võimalik süüdistusaktiga tutvuda ja süüdistatav ning kaitsja kinnitasid, et nad teavad

süüdistusakti sisu.

6.3 Süüdistuse ümberkvalifitseerimine KarS §-lt 289 KrK §-le 161 ei raskendanud V.J. olukorda, kuna need koosseisud on

kattuvad, KrK § 161 sanktsioon on aga kergem. Süüdistusega tutvumiseks süüdistatav ja kaitsja vaheaega ei soovinud.

Prokuröri tegevus oli kooskõlas KrMS § 268 lg 2 nõuetega.

6.4 Kassatsiooni ülejäänud väited puudutavad üksnes tõenduslikku külge, mis ei saa aga KrMS § 346 kohaselt olla

kassatsiooni aluseks.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kaitsja ja prokurör nende poolt varem kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

Kaitsja palus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, prokurör leidis

aga, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tuleks jätta muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohtu 15. märtsi 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2006. a

kohtuotsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi tuleb saata Harju Maakohtule

uueks arutamiseks. Seda seisukohta põhistades käsitleb kriminaalkolleegium esmalt Riigiprokuratuuri poolt süüdistatavale

süüdistusakti edastamata jätmist (I) ja kohtuistungi alguses kogu süüdistusakti avaldamata jätmist (II). Seejärel käsitletakse V.J.

süüdistamist ja kohtu alla andmist, samuti kriminaalasja arutamist V.J. süüdistuses karistusseaduse selle paragrahvi järgi, mis

temale etteheidetava teo toimepanemise ajal ei kehtinud (III) ning antakse hinnang tuvastatud minetustele (IV).

I

9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Riigiprokuratuur saatis süüdistusakti V.J. kaitsjale, kuid mitte süüdistatavale

enesele. Maakohtu istungi rakendamisel selgitas V.J., et ta ei ole süüdistusakti kätte saanud, märkides samas, et kaitsja tegi

talle süüdistusaktist koopia. Ka V.J. kaitsja tõdes, et tema kaitsealusele ei ole süüdistusakti isiklikult edastatud. Seega oli

tegemist olukorraga, kus prokuratuur jättis süüdistatavale süüdistusakti saatmata, kuid maakohtu istungi alguseks oli

süüdistatav saanud oma kaitsjalt süüdistusakti koopia.

10. Kriminaalmenetluse seadustiku § 226 lg 3 esimese lause kohaselt edastab prokuratuur süüdistusakti ja väljavõtte isikute

nimekirjast, kelle kutsumist kohtuistungile prokuratuur taotleb, süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab süüdistusakti kohtusse.

Sama seadustiku § 279 lg-st 1 tulenevalt peab maakohus kohtuistungi rakendamisel kindlaks tegema, kas süüdistatav on

saanud süüdistusakti koopia. Kriminaalmenetluse seadustiku § 279 lg 2 sätestab, et kui süüdistatav ei ole süüdistusakti ja kohtu

alla andmise määruse koopiat kätte saanud, annab kohus need talle kätte ja süüdistatava või kaitsja taotlusel määrab aja

nendega tutvumiseks või vajaduse korral lükkab kohtuistungi edasi.

11. Tulenevalt KrMS § 34 lg 1 p-st 1 ja § 35 lg-st 2 on süüdistatava esmaseks õiguseks õigus teada, milles teda süüdistatakse.

Süüdistusakti esitamine süüdistatavale teenibki eelkõige eesmärki tagada süüdistatava informeeritus süüdistuse sisust ja seeläbi

ka võimalus end tõhusalt kaitsta. Teisalt ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistusakti koostamise momendist muutub senise

menetlusaluse isiku - kahtlustatava - menetlusseisund, temast saab süüdistatav (KrMS § 35 lg 1). Seega on süüdistusakti

süüdistatavale edastamise eesmärgiks samuti tema informeerimine menetlusseisundi muutumisest. Just nende eesmärkide

(informeerida isikut tema menetlusseisundi muutumisest, tagada tema informeeritus süüdistuse sisust ja võimalus end tõhusalt

kaitsta) olulisuse tõttu on pandud süüdistusakti saatmise kohustus prokuratuurile kui süüdistusakti koostajale. Prokuratuuri

poolt selle kohustuse kohases täitmises väljendub kõige otsesemalt prokuratuuri kui kriminaalmenetluses süüdistusfunktsiooni

kandva riigivõimuasutuse ja süüdistatava suhe. Samuti tagab just prokuratuuri poolt süüdistusakti süüdistatavale kätte andmine

edastatava süüdistusakti autentsuse.

12. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et maakohtu istungi alguseks oli V.J. saanud oma kaitsjalt süüdistusakti koopia. Maa- ja

ringkonnakohus on teinud sellest järelduse, et seega puudus maakohtul vajadus anda V.J-le veel üks koopia süüdistusaktist, sest

KrMS § 279 lg 2 mõtte kohaselt peab kohus andma süüdistusakti koopia üksnes süüdistatavale, kes ei ole seda varem kätte

saanud.

13. Kriminaalkolleegium kohtute eelnimetatud käsitlusega ei nõustu ja märgib, et kuivõrd KrMS § 226 lg-st 3 tuleneb

prokuratuuri kohustus süüdistatavale süüdistusakti saatmiseks, siis peetakse ka KrMS § 279 lg-s 2 silmas olukorda, kus

süüdistatav ei ole prokuratuurilt süüdistusakti saanud. Vastupidise käsitluse korral tuleks aktsepteerida ka olukordi, kus

prokuratuur on, vaatamata seaduse nõudele, jätnud süüdistusakti süüdistatavale saatmata, kuid süüdistatav on saanud

süüdistusaktist koopia kas kaitsjalt, kaassüüdistatavalt või tema kaitsjalt või sootuks mõnelt teiselt isikult. See oleks aga

vastuolus KrMS § 226 lg-s 3 sätestatuga. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleneb KrMS § 226 lg-st 3 ja § 279 lg-test 1 ning 2

nende koostoimes, et süüdistusakt tuleb lugeda süüdistatavale nõuetekohaselt kätte antuks üksnes siis, kui selle on

süüdistatavale andnud prokuratuur, ning juhul kui kohus tuvastab, et süüdistatav ei ole prokuratuurilt süüdistusakti saanud,

annab kohus selle ise süüdistatavale kätte. Käesolevas kriminaalasjas kohus küll tuvastas, et V.J. ei ole saanud prokuratuurilt

süüdistusakti, kuid seoses asjaoluga, et kaitsja oli teinud kaitsealusele süüdistusaktist koopia, kohus ise süüdistusakti V.J-le

kätte ei andnud. Kriminaalkolleegium leiab, et sellega rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust - kohtul tuli anda V.J-le kätte

süüdistusakt ja seejärel lahendada küsimus, kas süüdistatav või kaitsja vajab täiendavalt aega selle süüdistusaktiga

tutvumiseks.

II

14. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt avaldas prokurör kohtulikul uurimisel maakohtus vaid osa süüdistusaktist. V.J. kaitsja

juhtis sellele prokuröri ja maakohtu tähelepanu, märkides, et prokurör püüab protsessi viia läbi lihtsustatud korras ja

süüdistusakti üksnes osalise avaldamisega on rikutud KrMS § 285 lg 2 nõudeid. Prokurör vastas sellele märkusele, et juhindub

aastate pikkusest kohtupraktikast, mille kohaselt ei avaldata kohtulikul uurimisel mitte tervet süüdistusakti vaid üksnes

süüdistuse sisu. Maakohus aktsepteeris üksnes süüdistuse sisu avaldamist süüdistusaktist, leides, et süüdistusakt on niigi

menetlusosalistel käes. Ringkonnakohus märkis selles osas, et seadus ei näe tõepoolest ette süüdistusakti osalist avaldamist,

kuid kuna süüdistus oli süüdistatavale arusaadav ja ta väljendas selgelt oma seisukohta talle esitatud süüdistuse kohta, siis ei

saa kogu süüdistusakti avaldamata jätmist hinnata kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis tooks kaasa kohtuotsuse

tühistamise.

15. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et aktsepteerides prokuröri poolt süüdistusakti osalist avaldamist,

toimis maakohus KrMS § 285 lg 2 mõtte vastaselt ja rikkus sel viisil kriminaalmenetlusõigust. Kriminaalmenetluse seadustiku

§ 285 lg 2 kohaselt tuleb prokuröril kohtuistungi alguses avaldada kogu süüdistusakt, mitte üksnes süüdistuse sisu.

16. Süüdistusakti avaldamise eesmärk on anda täiendav garantii, et kohtul ja kohtumenetluse pooltel on enne sisulise kohtuliku

uurimise algust üksikasjalik ülevaade konkreetse kriminaalmenetluse esemest. Kuigi on õige, et KrMS § 226 lg-st 3 järelduvalt

peavad kohus ja menetlusosalised süüdistusaktiga tutvuma juba enne kohtuistungit, aitab selle sisu kordamine kohtuliku

uurimise alguses kinnistada varasema tutvumise käigus saadud arusaama kohtumenetluse esemest. Kuna kordamine parandab

alati materjalist arusaamise ulatust, võib täiendav tutvumine süüdistusakti sisuga vahetult enne kohtuliku uurimise algust

suunata kohtu ja menetlusosaliste tähelepanu varem tähelepanu alt välja jäänud aspektidele.

17. Kriminaalkolleegium märgib, et üksnes süüdistuse sisu, mille avaldamisega prokurör käesolevas asjas piirdus, ei pruugi

olla piisav kohtu ja menetlusosaliste detailseks informeerimiseks. Nimelt võib süüdistuse sisu täpsel mõistmisel olla oluline

koht süüdistusakti põhiosas märgitaval kuriteo asjaolude kirjeldusel (KrMS § 154 lg 2 p 1). Ühtlasi on süüdistusakti

avaldamine vaadeldav menetlustoiminguna, mille käigus on kohtul ja menetlusosalistel tõhus võimalus kõrvaldada juba

kohtuliku uurimise algstaadiumis ükskõik millist süüdistusakti osa puudutavad ebaselgused.

18. Kriminaalmenetluse seadustiku § 285 lg 2 mõtte kohaselt peaks prokurör pärast süüdistusakti avaldamist esitama edasise

kohtuliku uurimise raamid. See tähendab näiteks ülevaate andmist sellest, millist süüdistuses nimetatud asjaolu millise

tõendiga tõendada soovitakse. Fragmentaarselt avaldatud süüdistusakti pinnalt on selliste raamide esitamine kohtule ja

menetlusosalistele arusaadaval viisil raskendatud.

19. Olukorras, kus tegemist on avaliku kohtuistungiga, teenib süüdistusakti avaldamine samuti eesmärki teavitada avalikkust

sellest, milles süüdistatavat süüdistatakse. Käesolevas asjas sellel aspektil siiski tähtsust ei ole, kuna maakohus arutas

kriminaalasja kinnisel kohtuistungil.

20. Kriminaalkolleegium leiab, et kõigi protsessiosaliste võimalus tutvuda enne kohtuistungi algust süüdistusaktiga ei saa

kaasa tuua vaid osalist süüdistusakti avaldamist. Seadusandja on näinud KrMS § 285 lg-s 2 ette süüdistusakti avaldamise

vaatamata sellele, et süüdistusakti koopia tuleb KrMS § 226 lg 3 kohaselt kohtule ja menetlusosalistele juba eelnevalt kätte

toimetada. Seega ei ole süüdistusakti avaldamine mitte selle kirjaliku edastamise alternatiiv, vaid kohtuliku uurimise toiming,

mille korraldamine on kõikidel juhtudel obligatoorne. Vastupidise käsitluse korral tekiks küsimus, miks on üldse vaja avaldada

kohtuistungil süüdistuse sisu, sest ka sellega on kohus ja menetlusosalised saanud end süüdistusakti koopia abil eelnevalt

kurssi viia.

21. Seega tuleneb KrMS § 285 lg-st 2 nõue avaldada kohtuliku uurimise alguses kogu süüdistusakt, mitte pelgalt osa sellest ja

käesolevas asjas, kus kaitsja viitas süüdistusakti avaldamisel KrMS § 285 lg 2 ilmselgele rikkumisele, tuli maakohtul teha

prokurörile ettepanek kogu süüdistusakti avaldamiseks.

III

22. V.J. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 289 järgi teos, mis leidis süüdistuse kohaselt aset juunis 2002, s.o ajal, mil kehtis

veel Kriminaalkoodeks. Kohtuliku uurimise alguses märkis prokurör, et süüdistuses on näpuviga - V.J. tegevus oleks tulnud

kvalifitseerida Kriminaalkoodeksi järgi, sest Karistusseadustik jõustus kolm kuud pärast selle kuriteo toimepanemist. Samas

märkis prokurör, et ei soovi süüdistust täiendada ega muuta, mistõttu pole tarvilik ka uue süüdistusakti koostamine, vaid piisab

märkmest, et V.J. tegu oli karistatav KrK § 161 pro KarS § 289 järgi. Sellest tulenevalt palus prokurör kvalifitseerida

maakohtul V.J. tegevus ümber Kriminaalkoodeksi järgi. Nähtuvalt maakohtu istungi protokollist vaidles süüdistatava kaitsja

uue süüdistusakti esitamata jätmisele vastu. Maakohus mõistis V.J. süüdi KrK § 161 (KarS § 289) järgi, ringkonnakohus jättis

selles osas maakohtu otsuse muutmata.

23. Kriminaalmenetluse seadustiku § 154 lg 3 p 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas esitada kuriteo kvalifikatsioon

karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Sama seadustiku § 268 lg 1 näeb ette, et kriminaalasja kohtulik

arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, välja arvatud KrMS § 268 lg-tes 2-6 sätestatud erandid.

Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 3 lg 2 sätestab, et enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu,

mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud

Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi.

24. Riigikohtu üldkogu on väljendanud seisukohta, et isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses

näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi, ehkki selle

nõude eiramisel ei ole tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida poleks enam võimalik kohtumenetluse käigus

kõrvaldada (vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03 - RT III 2004, 7, 69, p 36). Samuti on

kriminaalkolleegium selgitanud, et süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud

muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise

karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a

määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 26.)

25. Käesoleva otsuse p-des 23 ja 24 märgitu kohaselt tulnuks V.J-le ametiseisundi kuritarvitamises esitatud süüdistus

kvalifitseerida seega juunis 2002 kehtinud seaduse, s.o Kriminaalkoodeksi järgi, kuid samas pidanuks süüdistus sisaldama

viidet sättele, millest tulenevalt on tegu karistatav ka pärast Karistusseadustiku jõustumist. Selle nõude eesmärki on selgitatud

eelviidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määruse punktis 25 järgmiselt: "Isiku süüditunnistamine ja

karistamine on välistatud nii siis, kui süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule

(KarS § 5 lg 1), kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (KarS § 5 lg 2). Seetõttu peab süüdistataval

olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise

ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse

tegemiseni. Nimetatud õiguse efektiivne kasutamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav on teadlik sellest, millistest

sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist

muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik. Seejuures tuleb

arvestada, et teo kvalifikatsioonile karistusseaduse ühe (süüdistuses nimetamata) redaktsiooni järgi võib olla võimalik esitada

vastuväiteid, mis karistusseaduse teise (süüdistuses nimetatud) redaktsiooni kontekstis ei oleks asjakohased."

26. Kriminaalkolleegium märgib, et samas ei puudu ka kohtul endal võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne

süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. Olukorras, kus KrMS § 306 lg 1 p 3 ja § 268 lg 8 lubavad kohtul süüdistuses

märgitud kvalifikatsiooni asendada teisega, ei ole välistatud kohtu õigus kontrollida teo karistatavust lisaks süüdistuses

märgitud karistusseaduse redaktsioonile mõne sellise redaktsiooni järgi, mis süüdistuse tekstis ei kajastu. Selle eeltingimuseks

on aga asjaolu, et süüdistatavale ja tema kaitsjale tagatakse kohtumenetluses tõhus võimalus vaidlustada talle inkrimineeritava

käitumise karistatavust nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast seda muutunud karistusseaduse järgi (vt eelviidatud

kohtumääruse p 27).

27. Käesoleva kriminaalasja menetlemise käigus selline võimalus V.J-le ja tema kaitsjale kriminaalkolleegiumi hinnangul ka

anti. Prokurör osutas KrK §-le 161 kui õigele kvalifikatsioonile juba enne sisulise kohtuliku uurimise algust. Kuna KrK §-s

161 ja KarS §-s 289 sätestatud kuriteokoosseisud on tunnuste poolest sisuliselt kokkulangevad, ei saanud prokuröri seisukoht,

et V.J. tegu tuleb KarS § 289 asemel kvalifitseerida KrK § 161 järgi, tingida kaitsetaktika muutmist ning seda, kohtuliku

uurimise algstaadiumis ilmnenud muudatust, oli võimalik järgneva menetluse käigus arvestada. Isegi juhul, kui saaks rääkida

mõnest kaitseargumendist, mis omanuks tähtsust teo hindamisel KrK § 161 valguses, jäi V.J-le ja tema kaitsjale võimalus

esitada sellised argumendid mõnel hilisemal kohtuistungil või apellatsioonimenetluses. Väärib märkimist, et ringkonnakohus

pakkus V.J-le ja tema kaitsjale eraldi võimalust saada täiendavat aega kaitse ettevalmistamiseks seoses sellega, et maakohus

tunnistas V.J. süüdi süüdistusaktis nimetamata KrK § 161 järgi kuid süüdistatav ja kaitsja sellist võimalust kasutada ei

soovinud.

28. Eeltoodu pinnalt leiab kriminaalkolleegium, et ehkki süüdistusaktis teo toimepanemisaegse kvalifikatsiooni kajastamata

jätmisega rikkus prokurör kriminaalmenetlusõigust, ei tooks see rikkumine eraldivõetuna kaasa kohtuotsuse tühistamist. Seda

põhjusel, et V.J-le ja tema kaitsjale oli tagatud piisavalt tõhus võimalus esitada vastuväiteid süüdistusväitele, et V.J. on pannud

toime KrK § 161 järgi kvalifitseeritava teo.

IV

29. Käesolevas kriminaalasjas leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et olukorras, kus prokuratuur jättis V.J-le süüdistusakti

saatmata, tuli kohtul enesel tulenevalt KrMS § 279 lg-st 2 süüdistusakt süüdistatavale kätte anda ja seejärel lahendada küsimus,

kas süüdistatav või kaitsja vajab täiendavalt aega selle süüdistusaktiga tutvumiseks. Jättes süüdistusakti süüdistatavale kätte

andmata on nii prokuratuur kui kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samuti on prokuratuur ja kohus rikkunud

kriminaalmenetlusõigust sellega, et vaatamata kaitsja nõudmisele jäeti kohtuliku uurimise alguses süüdistusakt tervikuna

avaldamata. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumine seisneb ka selles, et vaatamata KarSRS § 3 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt

enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt,

kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi, ja eirates KrMS § 268 lg-s 1

sisalduvat, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, arutati

kriminaalasja V.J. süüdistuses karistusseaduse selle sätte järgi, mis temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal ei kehtinud.

30. Seejuures märgib kriminaalkolleegium, et kõigile nendele menetlusõiguse rikkumistele on kaitsja kogu kohtumenetluse

vältel korduvalt kohtute tähelepanu juhtinud. Kohtud on jätnud sellele kohaselt reageerimata ja piirdunud pelgalt

üksikküsimuste formaalse lahendamisega.

31. Kohtumenetlusõiguse

teoorias

üldiselt

omaksvõetud

arusaama

kohaselt

tuleb

järelmite

poolest

eristada

kohtumenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud

kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellisest arusaamast on lähtutud ka KrMS § 339 formuleerimisel. Selle paragrahvi

esimeses lõikes loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise järelmiks on alati kohtuotsuse tühistamine.

Teisiti tuleb aga reageerida KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. Kõigepealt võib kohus KrMS

§ 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse

rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda

ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kuid kriminaalkolleegium on seisukohal, et KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka

olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks

käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei

ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust

põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-114-04 - RT III 2005, 4, 35, p 12). Kuid just nii on V.J. süüdistusasja arutamisel maakohtus sisuliselt toimitud.

32. Kriminaalkolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatavale esitatakse süüdistus karistusseaduse sellise sätte järgi, mis

temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal ei kehti; kus prokuratuur süüdistust sisaldavat süüdistusakti süüdistatavale ei

saada ja kohus seda talle kätte ei anna; kus prokurör kohtuliku uurimise alguses süüdistusakti tervikuna ei avalda ning kohus

sellist käitumist aktsepteerib, on kahtluse alla seatud aus ja õiglane kohtupidamine selles kriminaalasjas tervikuna, mistõttu ei

ole välistatud, et nimetatud rikkumistega võis kaasneda ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemine. Eeltoodud

põhjusel loeb kriminaalkolleegium kõnealused rikkumised nende kogumis käesolevas kriminaalasjas oluliseks KrMS § 339

lg 2 tähenduses.

33. Tühistades maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuotsused kriminaalmenetlusõiguse eeltoodud rikkumiste tõttu jätab

kriminaalkolleegium käsitlemata kassaatori väited kriminaalmenetlusõiguse muude rikkumiste ja materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise kohta. Samas kordab kriminaalkolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 9. detsembri 2003. a

kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-132-03 (RT III 2004, 1, 4, p 14) väljendatud seisukohta, mille kohaselt kohus, kellele on

kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel arutamisel

konkreetsest tühistamise alusest. See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks oli

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus igal juhul astuma menetluslikke samme

Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas

arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.

34. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

15. märtsi 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2006. a kohtuotsused V.J. puudutavas osas täies ulatuses ja saadab

kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

35. Kriminaalasja saamisel tuleb Harju Maakohtul kaaluda V.J. suhtes kohaldatud tõkendi - vahistamine - edasise kohaldamise

vajalikkust.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg