3-1-1-96-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-96-06

Otsuse kuupäev

22. detsember 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi J.B. süüdistuses KarS § 257 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-850

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.B. kaitsja vandeadvokaat Margo Normanni kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. november 2006. a

Istungil osalenud isikud

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Heili Sepp ja J.B. kaitsja

vandeadvokaat Margo Normann

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a kohtuotsused J.B.

süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a otsusega mõisteti J.B. KarS § 257 järgi süüdi. Teda karistati vangistusega neljaks

kuuks, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi kohaldamata.

1.1. J.B. tunnistati süüdi selles, et tema, teostades ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust, nõudis R.P-lt sõiduki

üleandmist, väites, et on sõiduki omanik ja tal on õigus sõiduk ära võtta, kuigi tegelikult oli ta sõiduki järelmaksuga müünud

OÜ-le L, kust selle oli omakorda omandanud R.P.. J.B. nõudmisel andis R.P., kes oli tasunud OÜ L esindajale H.P-le sõiduki

maksumuse täies mahus, sõiduki J.B.le. Omavolilise käitumisega tekitas J.B. R.P-le kahju 89 000 krooni ulatuses, s.o olulise

varalise kahju.

1.2. Kohus leidis, et J.B. ja OÜ L juhatuse esimehe H.P. vahel sõlmitud sõiduki ostu-müügilepingus ei kajastu

omandireservatsiooni tingimus, samuti ei kinnita sellise tingimuse olemasolu H.P.. Seega müüs J.B. sõiduki ilma

omandireservatsioonita. R.P. omandas sama sõiduki H.P. käest heauskselt. Kuigi sõiduki omandi üleandmine polnud kummalgi

juhul Autoregistrikeskuses (ARK) registreeritud, ei mõjutanud see asjaolu omandi üleminekut ja seega puudus J.B.l seaduslik

alus R.P.ilt sõiduki äravõtmiseks.

1.3. Maakohtu hinnangul tegutses J.B. sõiduki äravõtmisel vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta pidi pidama võimalikuks, et

teostab oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras, või vähemalt pidi ta seda möönma, sest R.P. informeeris teda nii bussi

omandamise kui ka selle eest tasumise asjaoludest. J.B. põhjustas oma tegevusega R.P-le kahju vähemalt 89 000 krooni

ulatuses, sest viimane oli H.P-le bussi eest sellise summa maksnud. Selline kahju on vaadeldav olulise kahjuna. Eeltoodust

tulenevalt on J.B. tegevus seoses R.P-lt sõiduki Volkswagen Transporter äravõtmisega õigesti kvalifitseeritud KarS § 257 järgi.

1.4. Tsiviilhagi osas oli kohus seisukohal, et kuivõrd tsiviilhagi puudutavad asjaolud ei ole selged ja tsiviilhagi puudutab ka

H.P., kes ei ole saanud kriminaalasja raames oma seisukohti avaldada, ning tsiviilhageja ei ole esitanud kõiki vajalikke

tõendeid oma nõude tõendamiseks, siis tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.

2. J.B. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles J.B. õigeksmõistmist.

Kaitsja hinnangul ei moodusta süüdistuses kirjeldatud käitumine omavoli koosseisu, sest süüdistuses ei näidata, milles seisnes

J.B. tegevuse ebaseaduslikkus. Kaitsja väidete kohaselt oli J.B. veendunud, et ta on auto omanik ning sellest veendumusest

lähtuvalt küsis ta endale kuuluva asja R.P-lt tagasi. Kaitsja leidis, et nimetatud käitumine ei ole ebaseaduslik. Kaitsja märkis, et

kohus ei põhjenda, miks pole J.B. väited selle kohta, et H.P. pidi sõiduki tagastama, kui selle eest tasuda ei suuda, käsitletavad

omandireservatsioonina. Kuna tehingut ei vormistatud ARK-s, sõiduki registreerimistunnistuse üks eksemplar ja ühed võtmed

jäid J.B. kätte, on kaitsja arvates selge, et auto omandiõigus ei läinud H.P-le üle. Maakohtu viiteid asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 92 lg-le 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg-le 1 peab kaitsja süüdistuse piiride laiendamiseks. J.B-le mõistetud karistus on

kaitsja hinnangul vastuolus J.B-le süüks arvatud teo ühiskonnaohtlikkuse ja süüdlase isikuga.

3. Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

3.1. Ringkonnakohus leidis, et J.B. käitumises eksisteeris omavoli koosseis, sest nõudes R.P-lt auto üleandmist teostas ta

ebaseaduslikult oma oletatavat õigust. Käesoleval juhul puudub alus rääkida J.B. poolt oma tõelise õiguse teostamisest, sest

ühestki õigustloovast üld- ega üksikaktist ei tulenenud J.B-le õigust R.P-lt auto üleandmist nõuda.

3.2. Ringkonnakohus selgitas, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt müüs J.B. vaidlusaluse auto H.P. äriühingule OÜ L,

kusjuures J.B. andis müügiesemeks oleva asja, s.o sõiduki H.P-le üle ning H.P. võttis selle ka vastu. VÕS § 208 lg 1 kohaselt

kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva asja ja tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. Ostja kohustub müüjale

tasuma asja ostuhinna ja võtma asja vastu. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja

annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Ringkonnakohtu hinnangul

sõlmisidki J.B. ja OÜ L esindaja H.P. ülalnimetatud võlaõigusliku ja asjaõigusliku kokkuleppe, ilma et seejuures oleks kokku

lepitud VÕS § 233 lg-s 1 ettenähtud omandireservatsioonis. Omandireservatsiooni olemasolu ei kinnita ringkonnakohtu

arvates ka see, et ostu-müügi tehingut ei vormistatud ARK-s ja üks sõiduki registreerimistunnistus ning ühed süütevõtmed jäid

J.B. kätte.

3.3. Kui J.B. leidis, et H.P. on jätnud tema ees oma kohustused täitmata, saanuks ta tarvitusele võtta VÕS §-s 101 sätestatud

õiguskaitsevahendeid. J.B. tegevust saaks vaadelda oma tõelise õiguse teostamisena juhul, kui süüdistatav, tulenevalt tema ja

H.P. vahel sõlmitud ostu-müügi lepingust, oleks pöördunud oma nõudmisega OÜ L kui lepingu teise osalise poole, mida ta aga

ei teinud. Oletatava õiguse teostamisena tuleb mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes

seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada.

Kuivõrd J.B. ja H.P. vahel oli sõlmitud sõiduki ostu-müügi leping ning H.P. ei olnud J.B-le õigeaegselt tasunud kogu sõiduki

ostusummat, siis võis J.B-l olla alust oletada, et tal on õigus nõuda sõiduki tagastamist R.P-lt.

3.4. Teona, millega J.B. teostas oma oletatavat õigust, tuleb ringkonnakohtu arvates käesolevas kriminaalasjas vaadelda

sõiduki tagastamise nõude esitamist R.P-le ning viimasele kuulunud sõidukile oma valduse kehtestamist.

3.5. Süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkus seisnes ringkonnakohtu hinnangul aga selles, et J.B-l puudus igasugune seaduslik

alus nõuda R.P-lt talle sõiduki üleandmist ning sellele oma valduse kehtestamist. Ringkonnakohus leidis seejuures, et ainuüksi

sõiduki üleandmise nõudmine ei ole vaadeldav ebaseadusliku tegevusena, küll aga on seda võõrale vallasasjale oma valduse

kehtestamine. Kuna R.P. oli kõnealuse sõiduki OÜ L esindajalt H.P-lt omandanud heauskselt, puudus J.B-l igasugune

seaduslik alus selle auto osas talle nõudmist esitada ja sellele oma valdust kehtestada.

3.6. Kuivõrd J.B. põhjustas sõidukile oma valduse kehtestamisega R.P-le kahju vähemalt 89 000 krooni, siis nõustus

ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et see on vaadeldav muu olulise kahjuna KarS § 257 koosseisu mõttes.

Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu järeldusega, et J.B. tegutses omavoli toime pannes vähemalt kaudse tahtlusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. J.B. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb J.B.

õigeksmõistmist talle süüks arvatud kuriteos. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest

laiendas omal initsiatiivil J.B-le esitatud süüdistust, arvates talle süüks ka võõrale vallasasjale oma valduse kehtestamise.

Kaitsjale jääb arusaamatuks, milles seisneb käesoleva kriminaalasja tehioludel valduse kehtestamise ebaseaduslikkus.

Kassaatori arvates ei ole J.B. käitumine hinnatav omavolina KarS § 257 mõttes, sest tema tegevus ei olnud ebaseaduslik. Nii

süüdistuses kui kohtuotsustes puuduvad viited õigusnormile, mida J.B. R.P-lt auto üleandmist nõudes ja autot vastu võttes

rikkus. Nii maa- kui ringkonnakohus rikkusid kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet, kui sisustasid süüdistust

võlaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse sätetega. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ei saa J.B. poolt OÜ-le L sõiduki

müümist lugeda omandireservatsiooniga tehinguks, ometi on kriminaalasja uurimise käigus tuvastatud asjaolud selgeks

tõendiks omandireservatsiooni rakendamisest. Ka ei käsitlenud ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust rikkudes karistuse

mõistmist puudutavaid apellatsiooni argumente.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni. Prokurör vaidles kassatsioonile vastu, taotledes maakohtu ja ringkonnakohtu

otsuste muutmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

I

7. Kriminaalkolleegium soostub kassaatoriga, et kohtud on omal algatusel laiendatud J.B-le esitatud süüdistust, rikkudes

sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 268 lg 1 kohaselt on kriminaalasja kohtuliku arutamise piirid määratletud

süüdistatava suhtes koostatud süüdistusaktiga. Käesolevas kriminaalasjas on J.B-le prokuratuuri poolt esitatud süüdistus selles,

et tema "/-/ teostades ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust, nõudis 14. detsembril 2004. a kella 21 paiku Tartumaal K

vallas P külas P talus R.P-lt sõiduki Volkswagen Transporter reg nr X väärtusega 89 000.- krooni üleandmist /-/. J.B.

nõudmisel andis R.P., kes oli tasunud OÜ L esindajale H.P-le sõiduki maksumuse täies mahus, sõiduki J.B-le. /-/" (tl 33).

Seega käsitleb süüdistus J.B-le omistatud teona R.P-lt sõiduki üleandmise nõudmist. Sõiduki üleandmine R.P. poolt J.B-le

moodustab süüdistuse formulatsiooni kohaselt aga mitte tema teo, vaid kannatanu käitumise kirjelduse, s.o sisuliselt J.B-le

omistatud ebaseadusliku käitumise tagajärje.

8. Tartu Maakohus andis 7. novembril 2005. a J.B. kirjeldatud süüdistuses kohtu alla. Seda süüdistust ei muudetud KrMS

§ 268 lg-s 2 sätestatud korras ka kohtumenetluses. Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a kohtuotsuses leidis kohus, et

tõendamist on leidnud J.B. poolt omavoli toimepanemine (tl 69), täpsustamata, milles kohtu arvates süüdistatava omavoli

seisnes, ning kas kohus nõustub süüdistuse seisukohaga, et sõiduki Volkswagen Transporter üleandmise nõudmine R.P-lt võib

olla vaadeldav KarS §-s 257 ette nähtud koosseisupärase teona. Seevastu Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a kohtuotsuses

leidis apellatsioonikohus, et "ainuüksi nõudmine sõiduki tagastamiseks ei ole vaadeldav teo ebaseadusliku tegevusena, küll aga

on ringkonnakohtu arvates ebaseadusliku tegevusena vaadeldav võõrale vallasasjale oma valduse kehtestamine" (tl 89 prd, 90).

Seega asus ringkonnakohus sisuliselt seisukohale, et sõiduki üleandmise nõudmine ei kujuta endast ebaseaduslikku tegevust,

jättis aga samas tähelepanuta, et süüdistuse järgi moodustabki R.P-lt sõiduki üleandmise nõudmine teo, mida J.B-le KarS § 257

järgi omistatakse. Leides, et J.B. tegevuse ebaseaduslikkus ei seisnenud sõiduki üleandmise nõudmises, vaid sellele oma

valduse kehtestamises, väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest, inkrimineerides J.B-le süüdistuses kirjeldatud kannatanu

tegevuse. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et süüdistuse piiridest väljumine on kaitseõiguse rikkumine

ja kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa ringkonnakohtu

otsuse tühistamise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-03 - RT III 2003, 16, 152, p 10).

II

9. Kriminaalkolleegium leiab, et jättes õiguslikult põhistamata J.B. tegevuse ebaseaduslikkuse, on kohtud ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium märgib esmalt, et KarS §-s 257 ette nähtud omavoli koosseisu näol on tegemist

suvalise teokirjeldusega süüteokoosseisuga, mille võib täita iga tegu isiku tõelise või oletatava õiguse teostamisel, tingimusel,

et see on ebaseaduslik ning on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamise, isikult vabaduse

võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-01 - RT III 2002, 2, 14). Eeltoodust tuleneb, et isiku

tegevuse ebaseaduslikkus on omavoli koosseisu objektiivse külje kesksemaid tunnuseid, kujutades endast tegu iseloomustavat

normatiivset koosseisutunnust. Seega tuleb süüdistatavale omavoli inkrimineerimiseks tema tegevuse ebaseaduslikkus oma

tõelise või oletatava õiguse teostamisel faktiliselt tuvastada ja õiguslikult põhistada. Seisukohta, et tõelise või oletatava õiguse

teostamise ebaseaduslik kord on omavoli koosseisu üheks obligatoorseks elemendiks, on Riigikohtu kriminaalkolleegium

väljendanud ka varem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-01 - RT III 2001, 24, 264, p 7.2).

10. Kui Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a otsuses on J.B. tegevuse ebaseaduslikkus R.P-lt sõiduki Volkswagen Transporter

üleandmise nõudmisel jäetud üldse tuvastamata, siis Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a kohtuotsuses on kaitsja apellatsiooni

alusel asutud seisukohale, et J.B. tegevuse ebaseaduslikkus seisneb selles, et J.B-l puudus igasugune seaduslik alus nõuda

sõiduki üleandmist ja sellele oma valdust kehtestada. Seejuures ei ole ringkonnakohtu arvates ainuüksi nõudmine sõiduki

tagastamiseks vaadeldav ebaseadusliku tegevusena, küll aga on seda võõrale vallasasjale oma valduse kehtestamine (tl 89 prd,

90). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et tsiteeritud kaks järjestikkust lauset ringkonnakohtu vaidlustatud

otsusest on nendes sisalduvate järelduste poolest, mis puudutavad sõiduki üleandmise nõudmise seaduslikkust, teineteisega

vastuolus. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub siiski Riigikohtu istungil kassatsioonimenetluse poolte väljendatud

arvamusega, et lõppjäreldusena on ringkonnakohus lugenud sõiduki üleandmise nõude esitamise seaduspäraseks. Viimast

seisukohta ei ole aga ringkonnakohus õiguslikult põhistanud. Jättes selgitamata süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkuse kui

omavoli süüteokoosseisu ühe konstitueeriva tunnuse, on kohtud kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust KrMS § 362 p 1

mõttes.

11. Kuna kirjeldatud rikkumine on saanud alguse maakohtu otsusest, siis väljub Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 352

lg 6 alusel kassatsiooni piiridest ja tühistab ka Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a otsuse.

III

12. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et käesoleva otsuse punktides 9-11 osundatud rikkumised

on saanud alguse juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel prokuratuuri poolt J.B-le esitatud süüdistusest.

Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole juba J.B-le esitatud süüdistuses tema tegevuse

ebaseaduslikkust avatud. Süüdistuse kohaselt teostas J.B. "/-/ ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust /-/". Seega pole

süüdistuse pinnalt võimalik vastata küsimusele, milles seisnes J.B. tegevuse ebaseaduslikkus.

13. KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata süüdistuse sisu, s.o

süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus, ning kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja

punkti täpsusega. Nõudes süüdistusfunktsiooni kandjalt süüdistatavale omistatava tegevuse täpset kirjeldamist ja

karistusseaduse nende sätete ära näitamist, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab kõnealune säte endast

kaitseõiguse keskset garantiid. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel kord korrata oma varem välja öeldud

seisukohta, et süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus

võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks

ettevalmistumise õiguse valguses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4,

32, p 24). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et süüdistuse sisu ja sellele vastav kuriteo kvalifikatsioon on omavahel

subsumtsioonisuhtes, mis tähendab, et süüdistusakti lõpposas märgitavas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb obligatoorselt

ära näidata kõik need tema käitumise aspektid, mis prokuratuuri arvates moodustavad kuriteokoosseisu. Seega määrab just

materiaalõigusest tuleneva kuriteokoosseisu olemus (koosseisutüüp, selles sisalduvate üksikute tunnuste laad jne) nõuded

sellele, millises ulatuses ja viisil tuleb süüdistusakti lõpposas süüdistatava käitumist kirjeldada.

14. Eeltoodust tuleneb, et kaitseõiguse tagamiseks tuleb KarS §-s 257 ette nähtud omavoli kriminaalasjades süüdistatava

tegevuse ebaseaduslikkus avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne

ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritavate tegude olemusest iseenesest. Kuna aga käesolevas

kriminaalasjas ei ole pelgalt J.B-le omistatud tegude n.ö välise pildi põhjal võimalik otsustada tema käitumise seaduslikkuse

või ebaseaduslikkuse üle, siis lasub prokuratuuril kohustus kaitseõiguse tagamiseks sisustada KarS §-s 257 nõutav

ebaseaduslikkuse tunnus süüdistusaktis.

IV

15. Edasiselt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada kohtu volitusi kriminaalmenetluses olukorras, kus

prokuratuuri esitatud süüdistus on olulistes punktides sisustamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et arutades

kriminaalasja puuduliku süüdistuse alusel, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevalt

volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva

süüdistuse muutmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 18).

Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses. Samas annavad KrMS § 268

lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 siiski kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda

süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust

kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu

kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse

oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud.

16. Juhul kui süüdistuse puudulikkus välistab süüdistatava süüditunnistamise talle algselt süüdistusakti järgi inkrimineeritud

karistusseaduse sätte järgi ning süüdistatava käitumine ei vasta ka mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, tuleb kohtul kaaluda

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist KrMS § 309 lg 2 järgi, mille kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis,

kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on pannud toime

süüdistatav. Seega järeldub viidatud sättest, et ainuüksi süüdistuse puudulikkus ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise

aluseks. Seoses sellega täpsustab täiskogu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-69-06

(RT III 2006, 32, 272) väljendatud seisukohta, mille kohaselt toob kitsalt süüdistuse puuduste kõrvaldamatus endaga kaasa

süüdistatava õigeksmõistmise. Täiskogu arvates on puuduliku süüdistuse korral süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis,

kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme

asjaolude tuvastamatus. Seega peab kohus süüdistuse puudulikkuse korral kohtuotsuses ära näitama, millise KrMS § 309 lg-s 2

nimetatud asjaolu - kuriteosündmuse, kuriteo (s.o kuriteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) või tõendatuse - tuvastamatuse

süüdistuse puudused endaga kaasa toovad, tingides seeläbi isiku õigeksmõistmise.

V

17. Seoses käesolevas kriminaalasjas tõusetunud eraõiguslike küsimustega peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks

märkida veel järgmist. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja

annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Võlaõigusseaduse § 208 lg 1

kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga ostjale üle andma olemasoleva asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku

ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vaadeldud sätetest tulenevalt ei sea

õiguskord vallasasja müügile ega omandi üleandmisele mingeid vorminõudeid, millest järeldub, et ka vallasasja

omandireservatsiooniga müümine on vormivaba. Seega ei ole õige kohtute seisukoht, et kuna J.B. ja H.P. vahel 20. augustil

2004. a sõlmitud kirjalikus lepingus (tl 8) ei kajastu müüja omandireservatsioon, siis ei olnud J.B. müüjana taolist

omandireservatsiooni teinud. J.B. ja H.P. vahelise omandireservatsiooni olemasolu või puudumine kõnealusele sõidukile

Volkswagen Transporter tulnuks kohtul tuvastada kõiki asjas kogutud tõendeid, sh ka J.B. enda ütlusi, KrMS § 61 lg 2 kohaselt

oma kogumis hinnates.

18. Samuti tulnuks kohtutel vältimatult selgitada, kas R.P., omandades omakorda sõiduki Volkswagen Transporter H.P-lt,

toimis heaukselt või pahauskselt AÕS § 95 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium osundab, et AÕS § 95 lg 1 kohaselt on

isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei

olnud õigustatud omandit üle andma. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on aga üksnes omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes tema asja

õigusliku aluseta valdab. Käesoleva kriminaalasja arutamise piiridest väljudes osutab kriminaalkolleegium ka tsiviilasjas nr 3-

2-1-123-05 (RT III 2005, 43, 427) tehtud kohtuotsuses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi väljendatud seisukohale, et

tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel, ning et valduse

üleandmise nõude omavolilise realiseerimise vastu on valdajal õigus ennast kaitsta nii AÕS § 41 järgi omaabi rakendades kui

ka AÕS §-de 44 ja 45 järgi nõudeid esitades.

19. Hinnates vaadeldud normide valguses J.B. tegevuse ebaseaduslikkust, tuli kohtutel välja selgitada ka asjaolu, milline oli

J.B. enda ettekujutus oma tegevuse õiguslikest alustest, s.o omandiõigusest sõiduki Volkswagen Transporter väljanõudmisel

R.P-lt. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et normatiivsete koosseisutunnuste (nt tunnus ebaseaduslikus korras KarS §-s

257 ette nähtud omavoli süüteokoosseisus) puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga

vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse

üldkeelelist paralleelhinnangut (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-92-05 - RT III 2005, 32,

320, p 6). Kuna üldkeeleline paralleelhinnang ja vastavate asjaolude sotsiaalse tähenduse mõistmine kujutavad endast tahtliku

käitumise eeldust, siis tuleb toimepanija eksimust koosseisu normatiivse tunnuse sotsiaalse tähenduse suhtes käsitada

eksimusena süüteokoosseisule vastavas asjaolus KarS § 17 mõttes, mis välistab tahtluse.

VI

20. Toodud põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 p 6, § 362 p 1-2 ja § 363 lg 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006 ja Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a kohtuotsused J.B. süüdistusasjas ning saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar