3-2-1-113-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-113-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. detsember 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS S (endine ärinimi Aktsiaselts S) hagi M. O vastu 127 829

krooni 2 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-875

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. O kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS S (endine ärinimi Aktsiaselts S) (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Leon Glikman.

Kostja M. O (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Anu Pärtel.

Asja läbivaatamise kuupäev

27. november 2006. a

Istungil osalenud isikud

Istungil osalejaid ei olnud.

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsus

muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS S (endine ärinimi Aktsiaselts S) esitas 18. märtsil 2005. a Tallinna Linnakohtule hagi M. O

vastu, paludes kostjalt välja mõista 127 829 krooni 2 senti.

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 9. mail 2002. a OÜ-ga Pointing (praegune ärinimi Osaühing

Silberauto Ülemiste) sõlmitud müügilepingu alusel sõiduauto PT Cruiser (edaspidi sõiduk). Samal

ajal sõlmisid hageja kui liisingufirma ja Osaühing Derma Trade kasutusrendilepingu, mille alusel anti

sõiduk viimase kasutusse. Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 1.3 kohustus Osaühing Derma Trade

(rentnik) tähtaegselt tasuma liisingufirmale lepingu tähtaja jooksul rendimakseid vastavalt lepingu

lisaks olevale maksegraafikule. Lepingu üldtingimuste p-s 1.4 sätestati liisingufirma õigus nõuda

viivist, kui rentnik ei pea maksetähtaegadest kinni. Rentnik ei pidanud maksegraafikust kinni.

Tekkinud võlgnevuse tõttu oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning realiseerima lepingu

objektiks olnud sõiduki hinnaga 206 779 krooni 66 senti. Hageja kasutusrendilepingust tulenev nõue

rentniku vastu oli sõiduki realiseerimise hetkel 334 608 krooni 68 senti, mille moodustasid vara

soetusmaksumuse tasumata osa 278 203 krooni 2 senti, intress 14 484 krooni, tasumata kuumaksed

13 011 krooni 56 senti, viivise 23 244 krooni 85 senti ja muud kulud 5665 krooni 25 senti. Seega jäi

hagejal vara müügi arvel rahuldamata nõue 127 829 krooni 2 senti. Hageja esitas oma nõude kostja

kui rentniku kohustusi täies ulatuses käendava isiku vastu.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt on kostjale arusaamatu, milline on hageja nõude õiguslik alus. Kostjale

teadaolevalt ei esitanud hageja rentnikule rendilepingu ülesütlemise avaldust, milles oleks

väljendatud tema tahe kasutusrendilepingu ülesütlemiseks. Selgusetuks jääb, millise lepingu punkti

alusel kasutusrendileping ennetähtaegselt lõpetati. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada, millisel

õiguslikul alusel hageja nõue põhineb. 13. veebruaril 2004. a kuulutas Tallinna Linnakohus välja

rentniku pankroti. Hagejal ei ole nõuet kostja vastu, sest ta ei ole esitanud oma nõuet

pankrotimenetluses. Hageja ei ole kostjale rentniku pankrotimenetlusest teatanud. Hageja nõue vara

soetusmaksumuse tasumata osa, intressi, tasumata kuumaksete, viivise ja muude kulude

väljamõistmiseks on seega alusetu. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p 10.3 järgi peab rentnik vara

ja varaga seotud dokumentatsiooni liisingufirmale kohe tagastama liisingufirma näidatud ajal ja

kohas. Rentnik tagastas hagejale vara, mille viimane realiseeris väidetavalt 206 779 krooni 66 sendi

eest. Seega ei ole hagejal nõuet põhivõlgniku ega ka kostja vastu. Hagile lisatud dokumentidest ei

selgu, mis alusel ja millises määras on arvestatud viivist, kuidas on kujunenud intressinõue, millised

esitatud arved on tasumata ning millised on hageja märgitud muud kulud. Samuti ei ole hageja

tõendanud, et sõiduk realiseeriti hinnaga 206 779 krooni 66 senti. 9. mail 2002. a sõlmitud

käenduslepingu p 2 järgi pidanuks hageja juhul, kui rentnik ei täida kasutusrendilepingut

nõuetekohaselt, esitama kostjale kui käendajale 10 päeva jooksul kirjaliku nõude kohustuse

täitmiseks. Hageja seda ei teinud. Kostjale on arusaamatu, miks ei pöördunud hageja kirjaliku

nõudega kostja kui käendaja poole siis, kui ilmnes, et põhivõlgnik ei suuda maksegraafikust kinni

pidada.

3. Tallinna Linnakohus jättis 13. septembri 2005. a otsusega hagi rahuldamata.

Linnakohus juhindus võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, § 145 lg-st 1, § 146 lg-test 2 ja 3 ning

leidis, et hageja nõude rahuldamiseks ei ole seaduslikku alust. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus

täita vastavalt lepingule. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad

põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et

käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. 9. mai

2002. a käenduslepingus viidatud tingimust pooled ette ei näinud. Vastavalt VÕS § 146 lg-le 2 peab

võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses

ettenähtud korras. Tallinna Linnakohtu 1. märtsi 2004. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2/20-

10211/03 on tõendatud, et hageja ei esitanud pankrotimenetluses nõuet põhivõlgniku vastu. Samuti

sätestab VÕS § 146 lg 2, et võlausaldaja peab pankrotimenetlusest teada saamisel sellest viivitamatult

teatama käendajale. Hageja ei teatanud kostjale põhivõlgniku pankrotist. VÕS § 146 lg 3 järgi juhul,

kui võlausaldaja ei täida sama paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue

käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Võlausaldaja kohustuse

rikkumisest on tekkinud käendajale kahju hagihinna (127 829 krooni 2 senti) ulatuses, sest juhul, kui

hageja oleks oma nõude esitanud pankrotimenetluses, oleks see nõue rahuldatud pankrotiseaduses

ettenähtud korras. Kostja ei saa esitada pankrotimenetluses regressinõuet põhivõlgniku vastu, sest

nõude esitamiseks ettenähtud tähtaeg on möödunud. Samuti kohustus käendaja käenduslepingu p 2

järgi juhul, kui rentnik ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisingufirma ees nõuetekohaselt, täitma

rentniku kohustusi 10 päeva jooksul liisingufirma poolt nõude esitamisest. Hageja ei ole esitanud

kostjale kui käendajale kirjalikku nõuet rentniku kohustuste täitmiseks.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et ringkonnakohus jättis vääralt VÕS § 76 lg 1, § 145

lg 1 ning § 146 lg-te 2 ja 3 alusel hagi rahuldamata. VÕS § 146 lg-te 2 ja 3 kohaldamise eeldusena

tuleb tõendada, mis ulatuses rahuldati võlausaldajate nõudeid põhivõlgniku pankrotimenetluses ning

kui suures ulatuses oleks saanud rahuldada hageja nõude pankrotimenetluses teises järgus

rahuldamisele kuuluva nõudena. Kostja ei ole tõendanud talle kahju tekkimist ja selle suurust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas 24. mai 2006. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega

rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 113 703 krooni 76 senti.

Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd kasutusrendileping on kestvusleping, tuleb võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1

järgi kohaldada asjas 1. juulist 2002. a kehtivat võlaõigusseadust. Vastavalt VÕS § 116 lg-le 6 võib

kahjustatud lepingupool kestvuslepingu üles öelda, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut. Hageja on

lepingu ülesütlemise alusena märkinud asjaolu, et rentnik ei täitnud lepingust tulenevat kohustust

tasuda hagejale kasutusrendilepingu objektiks oleva sõiduki kasutamise eest. See asjaolu on

tuvastatud hageja esitatud õiendiga. Kostja ei ole väitnud, et selles õiendis märgitud andmed rentniku

kohustuse täitmise kohta, ei ole õiged. Seega oli hagejal õigus kasutusrendileping üles öelda, sest

rentnik ei täitnud lepingumaksete tasumise kohustust. VÕS § 195 lg 1 järgi on lepingu kehtivaks

ülesütlemiseks vajalik teha teisele poolele ülesütlemise avaldus. Kostja on ise tunnistanud, et rentnik

tagastas hagejale vara. Lepingu objektiks olnud sõiduki üleandmisega hagejale on tuvastatud, et

lepingu ülesütlemiseks on avaldus tehtud. Hageja väljendas oma tahet leping üles öelda 12. juuni

2003. a käskkirja koostamisega ja vara vastuvõtmisega. Rentniku poolt vara üleandmisega on

tuvastatud, et ta on ülesütlemise avalduse kätte saanud. Seega on tuvastatud, et kasutusrendileping on

VÕS § 195 lg 2 alusel lõppenud.

VÕS § 195 lg 2 järgi vabastab kehtiv lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende

lepinguliste kohustuste täitmisest ning lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja

kohustused jäävad kehtima. Hageja esitatud õiendi ja 12. juuni 2003. a käskkirjaga on tuvastatud, et

leping öeldi üles 12. juunil 2003. a. Seega oli kuni selle ajani rentnikul kohustus tasuda

kasutusrendilepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Hageja esitatud õiendi

kohaselt jäi rentnikul kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata kaks makset, mõlemad 6505 krooni

78 senti. Seega on rentnik kohustatud tasuma hagejale kapitalirendilepingu alusel 13 011 krooni

56 senti.

Vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme

ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. Hageja ostis liisingueseme 420 247 krooni 1 sendi eest. Selle ostuhinna pidi

rentnik (liisinguvõtja) hagejale hüvitama ulatuses, milles see ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. Hageja esitatud maksegraafikuga on tuvastatud, et kuni lepingu ülesütlemiseni

(s.o 12. juunini 2003. a) oli rentnik kohustatud tasuma vara väljaostumakseid 91 967 krooni 40 senti.

Seega on selles ulatuses liisingueseme ostuhind kuni lepingu ülesütlemiseni makstud

liisingumaksetega kaetud. Liisinguandja poolt kantud liisingueseme ostuhind tuleb lugeda VÕS § 367

lg 1 ja lg 3 alusel kaetuks ka selles ulatuses, mida hageja sai liisingueseme müügist pärast

kasutusrendilepingu ülesütlemist. Hageja müüs liisingueseme 244 000 krooni eest. Seega on rentnik

kohustatud tasuma hagejale liisingueseme ostuhinna hüvitamiseks 84 279 krooni 61 senti (420 247

krooni 1 senti ! (91 967 krooni 40 senti + 244 000 krooni)).

Lisaks ostuhinna finantseerimise kulule ja kahele tasumata jäänud liisingumaksele ei saa hageja

nõuda intressi 7,8% aastas, mida on arvestatud vara soetusmaksumuse tasumata osalt alates lepingu

ülesütlemisest kuni 7. jaanuarini 2004. a, st päevani, mil hageja müüs sõiduki. Vastavalt VÕS § 195

lg-le 2 vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest. Seega vabastas kasutusrendilepingu lõppemine (ülesütlemine hageja algatusel ja

liisingueseme üleandmine hagejale) rentniku lepingust tuleneva intressi tasumise nõudest. Hageja ei

saa nõuda kasutusrendilepingu alusel intressi aja eest pärast lepingu lõppemist ja vara tagastamist.

Hageja nõue kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise 23 244 krooni 85 sendi saamiseks tuleb

rahuldada osaliselt. Vastavalt kasutusrendilepingule kohustus rentnik iga maksmisega viivitatud

päeva eest tasuma võlgnevusest 0,5%. Rentnik on jätnud kuni kasutusrendilepingu ülesütlemiseni

tasumata kaks liisingumakset. Esimese liisingumakse (6505 krooni 78 senti ) tasumise tähtpäev oli

15. aprill 2003. a. Seega sai viivist arvestada alates 16. aprillist 2003. a iga päev 0,5% (s.o 32 krooni

50 senti päevas). Hageja selgituse kohaselt on ta viivist arvestanud kuni 7. jaanuarini 2004. a. Hageja

saab järelikult esimese tasumata liisingumakse eest nõuda viivist 16. aprillist 2003. a kuni

7. jaanuarini 2004. a 267 päeva eest kokku 8677 krooni 50 senti (267 * 32 krooni 50 senti). Teise

liisingumakse (6505 krooni 78 senti) tasumise tähtpäev oli 15. mai 2003. a. Viivist sai seega

arvestada alates 16. maist 2003. a iga päev 0,5% (s.o 32 krooni 50 senti päevas) kuni 7. jaanuarini

2004. a (238 päeva). Järelikult saab hageja teise tasumata liisingumakse eest nõuda viivist

7735 krooni (238 * 32 krooni 50 senti). Ülejäänud osas tuleb jätta hageja viivisenõue rahuldamata.

Vastavalt kasutusrendilepingu üldtingimuste p-le 10.3 on rentnikul lepingu ülesütlemisel kohustus

tagastada liisinguese kohe hagejale. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et rentnik rikkus seda

kohustust. Seega ei ole hagejal õigust nõuda viivist selle kohustuse rikkumise eest. Hageja ei ole

tuginenud asjaolule, et pooltevahelise lepingu järgi oli tal õigus nõuda rentnikult viivist

kasutusrendilepingu ülesütlemisest ja liisingueseme tagastamisest kuni liisingueseme müümiseni.

Sellise nõude esitamise õigust ei tulene ka seadusest.

Hageja nõue kulude 5665 krooni 25 sendi hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja arvates on

rentniku kohustuseks tasuda talle 8474 krooni 58 senti, mis hageja maksis sõiduki müüjale

vahendustasuna, ning 2665 krooni 25 senti autole paigaldatud uue aku ja väikesemahuliste tööde eest.

Hageja leiab, et neid kulutusi tegemata ei oleks tal olnud võimalik sõidukit müüa. Asjaolu, et

lisakuluks tuleb lugeda ka sõiduki müüjale tasutud vahendustasu, tõi hageja välja esmakordselt alles

apellatsioonimenetluses, mistõttu see hageja väide tuleb jätta tähelepanuta. Enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg 2 järgi ei olnud hagejal

apellatsioonimenetluses õigust muuta hagi alust. Seega ei võinud hageja apellatsioonimenetluses

tugineda asjaoludele, millele ta esimese astme kohtus ei tuginenud. Hageja tugines aga esimese astme

kohtus asjaolule, et tema kantud kulutusteks on kasutusrendilepingu objektiks olnud sõidukile uue

aku paigaldamine ja elektripirni vahetamine. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid

liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nimetatud kulutused ei ole lisakulud VÕS § 367 lg 4

mõistes, sest need kulud ei ole tekkinud lepingu ülesütlemisest. Need kulud tuleks liisinguvõtjalt

välja mõista juhul, kui tuvastatud asjaoludel oli uue aku paigaldamine ja elektripirni vahetamine

põhjustatud sellest, et rentnik rikkus VÕS § 363 p-s 1 sätestatud kohustust. Sellele ei ole aga hageja

tuginenud.

Eeltoodust tulenevalt on rentnik kohustatud tasuma hagejale liisingumakseid 13 011 krooni 65 senti,

liisingueseme ostuhinna hüvitamiseks 84 279 krooni 61 senti ja viivist 16 412 krooni 50 senti. Hageja

ei saa aga rentnikult nõuda 14 484 krooni intressi, 6842 krooni 35 senti viivist ja 5665 krooni 25 senti

kulutuste hüvitamiseks.

Hageja ja kostja 9. mail 2002. a sõlmitud käenduslepingu p-de 1 ja 2 järgi kohustus kostja täitma

kasutusrendilepingust tulenevaid rentniku kohustusi juhul, kui viimane neid ei täida. Kostja ei ole

tõendanud, et rentnik oleks tasunud oma kohustuse täitmiseks hagejale 113 703 krooni 76 senti

(13 011 krooni 65 senti + 84 279 krooni 61 senti + 16 412 krooni 50 senti). Seega tuleb vastavalt

käenduslepingule ja VÕS § 142 lg-le 1 nimetatud summa tasuda kostjal.

Nõustuda ei saa kostja väitega, et kasutusrendilepingu ülesütlemine ei ole tuvastatud. See asjaolu on

tuvastatud hageja 12. juuni 2003. a käskkirja koostamisega ja liisingueseme hagejale tagastamisega.

Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei ole ka kostja väide, et hageja ei ole esitanud nõuet rentniku

pankrotimenetluses. Hageja rikkus küll VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustust esitada nõue rentniku

pankrotimenetluses, kuid asjas ei ole tuvastatud, et selle kohustuse rikkumise tõttu tekkis kostjal

kahju. Kostja ei esitanud kohtu ettepanekul tõendeid selle kohta, kui suures ulatuses oleks hageja

nõue rentniku pankrotivara arvel rahuldatud, kui hageja oleks oma kõnealuse kohustuse täitnud.

Seega ei ole kostja tõendanud, et tal tekkis kahju seetõttu, et hageja ei esitanud nõuet

pankrotimenetluses (VÕS § 146 lg 3). Samuti ei ole kostja tõendanud, millist kahju kandis kostja

seetõttu, et hageja ei teatanud talle rentniku pankrotimenetlusest. Kuna kostja oli rentniku juhatuse

liige ja rentniku pankrot kuulutati välja võlgniku enda avalduse alusel, siis teadis kostja rentniku

pankrotimenetlusest. Nõustuda ei saa ka kostjaga selles, et hageja oleks pidanud käenduslepingu p 2

alusel esitama kostjale käenduslepingust tuleneva nõude 10 päeva jooksul rentniku kohustuse

rikkumisest arvates. Lepingu p-s 2 sätestatud 10-päevane tähtaeg on käendaja (s.o kostja) kohustuse

täitmise tähtaeg, mitte käendaja vastu nõude esitamise tähtaeg.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 652 lg-t 3, kui võimaldas hagejal esitada apellatsioonimenetluses

täiendavaid tõendeid. Hageja esitas apellatsioonkaebuse üksnes materiaalõiguse vale kohaldamise

peale ning ei viidanud menetlusõiguse normide rikkumisele. Samuti ületas ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse piire, kui asus hindama hageja poolt käendajale esitatud nõude suurust.

Ringkonnakohus sai kontrollida üksnes apellatsioonkaebuse alusel VÕS §-de 76, 145 ja 146 õiget

kohaldamist. Ringkonnakohus pidi kõigepealt tuvastama, kas hageja rikkus oma seadusest tulenevat

kohustust (VÕS § 146 lg 2), ja alles seejärel asuma hindama nõude suurust. Ringkonnakohus nõudis

vääralt kostjalt tõendite esitamist selle kohta, kui suures ulatuses oleks hageja nõue rentniku

pankrotivara arvel rahuldatud, kui hageja oleks oma VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitnud.

Hageja kohustuseks on tõendada, kui suures ulatuses on tal õigus esitada nõue kostja kui käendaja

vastu.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et kasutusrendilepingu lõppemine VÕS § 195 lg 2 alusel on

tuvastatud hageja esitatud käskkirjaga ning lepingu objektiks oleva sõiduki hagejale üleandmisega.

Hageja ei ole esitanud rentnikule kasutusrendilepingu ülesütlemise avaldust. Samuti ei ole tuvastatud

ühtegi alust kasutusrendilepingu lõpetamiseks (tulenevalt lepingu üldtingimuste p-st 10.1).

Ülesütlemise alus on aga lepingu ülesütlemise eelduseks.

Ringkonnakohus asus valele seisukohale, et hageja ei pidanud esitama VÕS § 146 lg 2 järgi nõuet

rentniku pankrotimenetluses. Kui hageja on seda kohustust rikkunud, ei ole tal alust esitada nõuet

kostja kui käendaja vastu. Linnakohus leidis õigesti, et võlausaldaja kohustuse rikkumisest on

tekkinud käendajale kahju hagihinna ulatuses, sest juhul, kui hageja oleks oma nõude esitanud

pankrotimenetluses, oleks see nõue pankrotiseaduses ettenähtud korras rahuldatud. Kostja ei saa

esitada pankrotimenetluses regressinõuet põhivõlgniku vastu, sest nõude esitamiseks ettenähtud

tähtaeg on möödunud. Ringkonnakohus asus linnakohtust erinevale seisukohale, kuid jättis oma

järelduse põhjendamata. Ringkonnakohus üksnes märkis, et kostjale kahju tekkimine seetõttu, et

hageja ei esitanud nõuet pankrotimenetluses, on tõendamata.

Tulenevalt käenduslepingust on kostja kui käendaja kohustatud täitma kasutusrendilepingust

tulenevaid rentniku kohustusi juhul, kui viimane neid ei täida. Seega tuli hagejal esitada kõigepealt

nõue põhivõlgniku vastu. Alles siis, kui on tuvastatud, et põhivõlgnik oma kohustusi ei täida, saab

hageja esitada nõude käendaja vastu.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud hageja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks

TsMS § 692 alusel. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

9. Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud 9. mail 2002. a sõlmitud kasutusrendilepingust tuleneva

nõude 127 829 krooni 2 sendi saamiseks rentniku kohustusi 9. mai 2002. a käenduslepingu alusel

käendava kostja vastu.

Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude osaliselt, leides, et kostja vastutab hageja ees kui rentniku

kasutusrendilepingust tulenevaid kohustusi käendav isik. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei ole

kostja tõendanud VÕS § 146 lg 3 järgi endale kahju tekkimist tulenevalt sellest, et hageja ei täitnud

VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustusi.

10. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise

korral solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui

võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohtud kohaldasid viidatud sätet õigesti, kui

tuvastasid, et 9. mai 2002. a käenduslepingu kohaselt ei ole lepingu pooled kokku leppinud

solidaarvastutuse kohaldamata jätmises. Seega leiab kostja vääralt, et hagejal on nõue käendaja vastu

üksnes siis, kui on tuvastatud, et põhivõlgnik oma kohustusi ei täida.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus hindas 9. mai 2002. a kasutusrendilepingu lõppemise

asjaolusid kooskõlas võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetega. Ringkonnakohus

on esitatud tõendite alusel tuvastanud, et rentnik ei täitnud lepingujärgsete maksete tasumise

kohustust ning kostja ei ole seda vaidlustanud. Seega leiab kostja ekslikult, et asjas ei ole välja

selgitatud kasutusrendilepingu ülesütlemise alust, mis on lepingu ülesütlemise eelduseks. Samuti on

ringkonnakohus põhjendanud, et asjas tuvastatud asjaolud kogumis (12. juuni 2003. a käskkirja

koostamine, sõiduki tagastamine hagejale) võimaldavad teha järelduse, et hageja ütles

kasutusrendilepingu üles. Kolleegium märgib lisaks, et käendaja vastutaks tulenevalt

käenduslepingust rentniku kasutusrendilepingus sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest ka juhul,

kui hageja ei oleks rentnikuga sõlmitud lepingut üles öelnud.

12. Hageja nõude lahendamisel on määrava tähtsusega see, kas kostjal tekkis VÕS § 146 lg 3 järgi

kahju tulenevalt hageja poolt VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuste rikkumisest.

VÕS § 146 lg 2 kehtestab võlausaldajale teatamiskohustused, mille eesmärgiks on vältida käendaja

vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete

esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida

sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse

rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kassatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja, et hagejal

ei ole alust esitada nõuet kostja vastu tulenevalt sellest, et hageja ei esitanud oma nõuet rentniku

pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras (VÕS § 146 lg 2 esimene lause). Kostja

märgib ekslikult, et ringkonnakohtu seisukoha järgi ei pidanud hageja esitama VÕS § 146 lg 2 järgi

nõuet rentniku pankrotimenetluses. Ringkonnakohus leidis, et hageja rikkus küll VÕS § 146 lg-s 2

sätestatud kohustust, kuid asjas ei ole tuvastatud, et selle kohustuse rikkumise tõttu tekkis kostjal

kahju.

13. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on jaganud asjas vääralt

tõendamiskoormise. VÕS § 146 lg 2 järgi tuleb kostjal tõendada, milline oleks olnud tema varaline

olukord siis, kui hageja oleks esitanud oma nõude seaduses ettenähtud korras rentniku

pankrotimenetluses. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et kostjal tuli esitada tõendid, kui suures

ulatuses oleks hageja nõue rentniku kui põhivõlgniku arvel rahuldatud, kui hageja oleks oma VÕS

§ 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitnud. Ringkonnakohtu 8. märtsi 2006. a kohtuistungi protokollist

(tlk 91) nähtub, et ringkonnakohus tegi kostjale ettepaneku esitada kohtule andmed võlgniku

pankrotivara kohta, kuid kostja täiendavaid tõendeid ei esitanud. Kolleegium märgib, et kui

pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis

käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa.

14. Kolleegium ei nõustu kostja väidetega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 652 lg-t 3.

Ringkonnakohus võimaldas hagejale täiendavate tõendite esitamist seoses sellega, et ta asus VÕS

§ 146 tõlgendamisel linnakohtust erinevale seisukohale. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 2 võib kohus

teha menetlusosalistele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Samuti on ringkonnakohus

järginud TsMS §-s 7 sätestatud poolte võrdsuse põhimõtet ja andnud täiendavate tõendite esitamise

võimaluse ka kostjale.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu