3-3-1-79-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-79-06

Otsuse kuupäev

20. detsember 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld

Kohtuasi

V. P. kaebus Politseiameti Põhja Politseiprefektuuri 1. aprilli

2005. a käskkirja nr 225p seadusevastaseks tunnistamise ja

ametikohale ennistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2006. a otsus haldusasjas nr 3-

05-247

Menetluse alus Riigikohtus

Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

6. juuni 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-247 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. veebruaril 2005 algatati Põhja Politseiprefektuuris V. P. suhtes kriminaalasi nr 5230000004

KarS § 294 lg 2 p 3 tunnustel info alusel, et viimane on korduvalt saanud altkäemakse

väärteorikkumiste eest kinnipeetud isikutelt. 27. veebruaril 2005 varustas uurija A. L. märgistatud

kupüüridega kaebajale altkäemaksu andmise eesmärgil. Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2005. a

määrusest kriminaalasjas nr 05230000004 nähtub, et 27. veebruaril 2005 peeti V. P. kriminaalasja

raames kahtlustatava kinni seoses sellega, et ta võttis Tallinnas Rummu teel Pirita Selveri juures koos

R. G.-ga A. L.-lt minimaalse trahvisumma määramise eest altkäemaksu 300 krooni. Tallinna

Linnakohtu määrusega on kaebaja kõrvaldatud ametikohalt kriminaalmenetluse ajaks alates

10. märtsist 2005.

2. Politseiameti Põhja Politseiprefektuuri 1. aprilli 2005. a käskkirjaga nr 225p vabastati Põhja

Politseiprefektuuri Ida politseiosakonna korrakaitsetalituse nooremkonstaabel V. P.

politseiteenistusest Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 118 alusel vääritu teo toimepanemise eest.

Käskkirja põhjenduste kohaselt leidis distsiplinaarjuurdlusega kinnitust, et V. P., olles 27. veebruaril

2005 tööl autopatrulli AP-855 kooseisus koos sama osakonna konstaabel R. G.-ga, leidis väidetavalt

sõidukist kolm 100-kroonist rahatähte, mille tema sõnade kohaselt võis olla sinna unustanud isik,

kellele vormistati kiirmenetluse protokoll varguse toimepanemise eest Pirita Selveris. Raha leidnud

politseiametnikuna oleks V. P. pidanud tulenevalt Asjaõigusseadusest (AÕS) ja politseipeadirektori

25. mai 1998. a käskkirjaga nr 126 kinnitatud "Politseile üle antud leidude vastuvõtu, hoiu ja

väljaandmise korra" (edaspidi käskkiri nr 126) p-dest 1 ja 3 säilitama leitud raha, informeerima leiust

kohe korrapidamisteenistust ja andma leiu esimesel võimalusel üle korrapidamisteenistusele või

leidude hoiu eest vastutavale politseiametnikule. V. P. raha leidmisest ette ei kandnud ja politseinikud

kasutasid võõrast raha hamburgerite ostmiseks hoolimata sellest, et neil endil oli raha kaasas.

Politseiametnikuna lasus V. P.-l kahekordne vastutus leiu hoidmise eest. Vastavalt Avaliku teenistuse

eetikakoodeksile peab ametnik hoiduma ka näiliku olukorra loomisest, mis võib kahtluse alla seada

tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Samuti iseloomustab avaliku võimu teostajat

ausus ja tal on kohustus olla väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. V. P. on rikkunud käskkirja

nr 126 p 1 ja 3 ja eetikakoodeksi p 13, 16 ja 18, millega pani toime ATS § 84 p-de 1 ja 3 järgi

kvalifitseeritavad distsiplinaarsüüteod.

3. V. P. palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada vaidlustatud käskkiri

seadusevastaseks ning ennistada ta teenistusse. Kaebuses väideti järgmist:

1) kaebaja avastas 10 minutit pärast seda, kui autost lahkus A. L., kellele koostati kiirmenetluse otsus

KarS § 218 alusel rahatrahvi määramise kohta, sõiduki esiistmete vahelt asjade seast kolm 100-

kroonist rahatähte, mis polnud kummagi politseiniku oma. Raha võisid autosse kaotada A. L. või

eelmise vahetuse liikmed. A. L. enam leida ei õnnestunud, raha kuuluvus otsustati selgitada

politseijaoskonnas;

2) kuna just algas lõunaaeg, läks kaebaja koos paarimehega Rummu teel asuvast kioskist

lõunasöögiks hamburgereid ostma. Et mõlemal mehel olid kaasas ainult 500-kroonised kupüürid ning

müüjal ei olnud raha tagasi anda, samuti ei olnud võimalik maksta pangakaardiga, kasutati üht leitud

100-kroonist rahatähte hamburgerite ostmiseks. Selle raha oleksid politseinikud hiljem oma rahast

tagasi pannud ja tagastanud omanikule või kui omanikku poleks leitud, siis andnud hoiule osakonda.

Seda aga teha ei jõutud, sest pärast hamburgerite ostmist peeti kaebaja ja tema paarimees

politseikontrollitalituse töötajate poolt altkäemaksu saamises kahtlustatuna kinni;

3) nii kriminaalasjas kui distsiplinaarjuurdluses esinevad ühed ja samad rahakupüürid, kuid

kriminaalasjas kui altkäemaks ja distsiplinaarasjas kui leid. Raha staatuse määratlemine

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas enne kriminaalmenetluse lõppu on enneaegne;

4) käskkirjast nr 126 tuleb juhinduda politseile üleantud leidudega tegelemisel, leitud raha ei olnud

aga veel politseile hoiule antud. Kuna kupüürid olid 100-kroonised, käsitas kaebaja neid kolme eraldi

leiuna. AÕS § 98 lg 1 ei kohusta politseile teatama leiust, mille väärtus ei ületa 100 krooni.

4. Tallinna Halduskohtu 14. oktoobri 2005. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu

põhjendused olid järgmised:

1) vastavalt AÕS §-le 98 lg 1 peab kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud isik teatama

sellest viivitamata kaotajale või omanikule; kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja

kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab sada krooni. Kaebaja rikkus AÕS § 98 lg-

t 1 ja käskkirja nr 126 p-des 1 ja 3 sätestatud politseiametniku kohustust säilitada leitud ning

politseile üle antud raha, vormistada leiu vastuvõtt ja informeerida sellest kohe

korrapidamisteenistust ning anda leitud raha esimesel võimalusel üle korrapidamisteenistusele või

leidude eest vastutavale politseiametnikule. Politseiauto esiistmete vahelt leitud kolme 100-kroonist

ei saa vaadelda kolme eraldi leiuna kolmest erinevast kohast. Kaebaja kui politseiametniku kohta

kehtis ka käskkiri nr 126, mis sätestab leidudega tegelemise korra sõltumata nende väärtusest.

Politseiautost 300 krooni üleskorjamisega oli kaebaja leiu politseiametnikuna juba vastu võtnud ja

pidi sellega toimima vastavalt käskkirjale nr 126, koostades vahetult raha leidmise järel selle kohta

akti ning informeerima raadio teel korrapidamisteenistust. Mingil juhul poleks kaebaja tohtinud leitud

raha kasutada endale söögi ostmiseks. Kui selles hamburgerikioskis ei saanud müüja 500-kroonist

rahatähte lahti vahetada, tulnuks sõita mõnda teise söögikohta. Politseiametniku leitud raha enda

tarbeks tarvitamine on vääritu tegu. Kui tegemist on isikuga, kelle ametiülesandeks on nõuda kõigilt

seaduskuulekat käitumist, peab ta avaliku teenistuse eetilistest alustest tulenevalt eelkõige ise

hoiduma vääritute tegude toimepanemisest, et mitte diskrediteerida avalikkuse silmis nii ametiasutust

kui ka avalikku võimu laiemalt, kõigutades isikute usaldust avaliku võimu vastu;

2) distsiplinaarkaristuse määramisel ei rikutud Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8

lg-t 1 ega tehtud muid diskretsioonivigu. Vastustaja on põhjendanud rangeima karistuse määramist

asjakohaste argumentidega. Politseiametnikule kehtivad kõrgendatud eetika- ja moraalinormid.

Käskkiri on piisavalt motiveeritud, sisaldades kõiki ATS § 132 lg-s 2 sätestatud andmeid;

3) TDVS § 10 kohaselt ei takista töötaja kriminaalvastutusele võtmine sama teo eest

distsiplinaarkaristuse määramist. TDVS § 6 ei näe ette distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja

kulgemise peatumist kriminaalmenetluse ajaks. Distsiplinaarmenetlus ja kriminaalmenetlus tulebki

reeglina läbi viia teineteisest sõltumatult, sest kriminaalasjade pikkade menetlustähtaegade tõttu ei

pruugi pärast kriminaalmenetluse lõpetamist olla enam võimalik distsiplinaarkaristust määrata. Ka ei

ole distsiplinaarsüütegu samastatav kuriteoga.

5. V. P. palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldatakse.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja kaebuse osaliselt ja tegi uue otsuse,

millega ennistas V. P. teenistusse tingimusel, et on ära langenud Tallinna Linnakohtu 10. märtsi

2005. a määrusega kriminaalasjas nr 05230000004 V. P. teenistusest kõrvaldamine ja V. P. ei

vabastata ametist muu sellekohase seadusliku aluse ilmnemisel. Ringkonnakohus põhjendas otsust

järgmiselt:

1) vaidlustatud käskkirjast ja Põhja Politseiprefektuuri seisukohtadest nähtuvalt määrati V. P.-le

distsiplinaarkaristus, esiteks, kaotatud raha leidmisest korrapidamisteenistusele või leiduse eest

vastutavale politseiametnikule teatamata jätmise eest (ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüütegu)

ja teiseks, leitud raha omastamine ja oma kasuks tarvitamise eest (vääritu tegu ATS § 84 p 3 mõttes);

2) vaidlust ei ole selles, et 21. veebruaril 2005 oli Põhja Politseiprefektuuris kaebuse esitaja suhtes

algatatud kriminaalasi nr 5230000004 KarS § 294 lg 2 p 3 tunnustel info alusel, et viimane on

korduvalt saanud altkäemakse väärteorikkumiste eest kinnipeetud isikutelt. 27. veebruaril 2005

varustas uurija A. L. märgistatud kupüüridega kaebajale altkäemaksu andmise eesmärgil. Vastustaja

esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et politseiametnikud, sh kaebuse esitaja peeti kinni

seejärel, kui nad asusid nende märgistatud kupüüride eest oste sooritama, olles eelnevalt isikule,

kellele olid uurija poolt üle antud need märgistatud kupüürid, koostanud väärteoprotokolli;

3) need asjaolud, mille üle puudub vaidlus, on vastuolus kaebuse esitajalt distsiplinaarmenetluses

võetud seletusega, et ta leidis nimetatud kupüürid patrullautost, ning muudavad selle ebausutavaks.

Politseiametniku poolt rahatähtede vastuvõtmine kinnipeetud isikult ei ole samastatav leitud raha

enda kasuks pööramise ja leiust teatamata jätmisega;

4) distsiplinaarsüüteo asjaolude tuvastamisel tuleb hinnata kõiki süüteo asjaolusid kogumis. Pole

arusaadav, miks jäeti distsiplinaarsüüteo tuvastamisel arvesse võtmata kõik muud vastustajale teada

olevad asjaolud ja lähtuti vaid kaebuse esitaja selgitustest raha tema kätte sattumise viisi kohta;

5) pole tõendatud kaebuse esitaja poolt selliste distsiplinaarsüütegude toimepanemine, mille eest talle

määrati distsiplinaarkaristus. Seetõttu on vaidlustatud haldusakt õigusvastane;

6) ATS § 135 lg 1 sätestab, et ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda

vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest. ATS § 160 lg 3 sätestab, et kui kohus tunnistab ametniku

teenistusest vabastamise või üleviimise kohta antud käskkirja, korralduse või otsuse

seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub

ennistamisest. Kaebuse esitaja on taotlenud teenistusest vabastamise käskkirja seadusevastaseks

tunnistamist ja teenistusse ennistamist. Käesoleva otsuses märgitud asjaoludel on Politseiameti Põhja

Politseiprefektuuri 1. aprilli 2005. a käskkiri nr 225p kaebuse esitaja teenistusest vabastamise kohta

seadusevastane. Kaebuse esitaja teenistusse ennistamine ei ole võimalik, ses ta on teenistusest

kõrvaldatud Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2005. a määrusega kriminaalasjas nr 05230000004.

Teenistusse ennistamine on võimalik, kui see määrus kaotab kehtivuse ja ei esine muud teenistusse

ennistamist välistavat asjaolu (nt kriminaalasjas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tõttu teenistusest

vabastamine ATS § 123 alusel). Seetõttu tuleb kaebuse esitaja teenistusse ennistamise nõue rahuldada

tingimuslikult. Teenistusse ennistamiseks tehtav ettekirjutus ei välista teenistusest vabastamist muu

seaduses ettenähtud aluse tõttu;

6) kaebuses ei ole esitatud nõuet teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks.

Käesoleva kaebuse rahuldamine ei annaks kaebuse esitajale ka alust sellise nõude esitamiseks

teenistusandjale, sest kaebuse esitaja teenistusest puudumine on otseselt tingitud mitte vaidlustatud

käskkirjast, vaid Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2005. a määrusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Põhja Politseiprefektuur palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta

jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist:

1) ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt pole tõendatud, et kaebuse esitaja pani toime sellised

distsiplinaarsüüteod, mille eest teda karistati. Ringkonnakohtu see järeldus on ebaõige, sest

arvestatud pole seda, et distsiplinaarmenetluses pole võimalik kasutada pooleliolevas

kriminaalmenetluses kogutud tõendeid muidu kui prokuröri loal;

2) distsiplinaarjuurdlus algatati kriminaalmenetluse alustamise teatise põhjal, sest tulenevalt

politseipeadirektori 10. novembri 1998. a käskkirjaga nr 270 kinnitatud politsei distsiplinaarjuurdluse

läbiviimise juhendi punkti 7 alapunktist 9 on distsiplinaarjuurdluse läbiviimine kohustuslik, kui

teenistuja osalusel on aset leidnud kuriteo tunnustega sündmus;

3) kriminaalmenetluse varajast staadiumi arvestades ei nõustunud prokurör väljastama enamat kui

tunnistaja seletuse. Kuna 27. veebruaril 2005 alanud sündmuste alguseks oli kuriteo matkimine, siis

oli distsiplinaarjuurdluse läbiviijale teada, et kriminaalasja juures on lindistused kahtlustatavate

vestlusest. Seega oli juurdlejal tõendiks vaid tunnistaja ütlus, V. P. ja R. G. seletused. Arvestades

distsiplinaarjuurdluse läbiviimiseks ettenähtud lühikest tähtaega ja seda, et altkäemaksu võtmine ei

olnud (ja pole ka tänaseks) tõendatud, ning V. P. ja R. G. seletust rahatähtede leidmise kohta, siis olid

juurdlejal vaid andmed politseiametnikule sobimatu käitumise kohta, s.o leitud rahatähtede

korrapidamisteenistusele teatamata jätmine ja nende eest endale õhtusöögi ostmine. Tegemist on

Avaliku teenistuse seaduse eetikakoodeksi punktide 13, 16 ja 18 jämeda rikkumise ning ATS § 84 p-

de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteoga;

4) ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt pole politseiametniku poolt rahatähtede vastuvõtmine

kinnipeetud isikult samastatav leitud raha enda kasuks pööramise ja leiust teatamata jätmisega. Kuid

V. P. karistamise põhjuseks polnud rahatähtede vastuvõtmine, kuna see asjaolu pole tõendamist

leidnud. V. P. karistati leitud asjadest korrapidajale teatamata jätmise ja asjade oma kasuks pööramise

eest.

8. V. P. palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja väidab järgmist:

1) distsiplinaarjuurdluse materjalidest ei nähtu, kas distsiplinaarsüütegu menetlenud juhtivinspektor

pöördus taotlusega prokuröri poole. Jääb selgusetuks, miks ei kuulatud tunnistajana üle R. Põldojat,

vaid pandi tema kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamise protokolli koopia distsiplinaarjuurdluse

materjalide juurde. Pole selge, millisel õiguslikul alusel seda tehti. On selgusetu, miks

distsiplinaarjuurdluse käigus ei kuulatud üle A. L., A. A. ja D. S.;

2) vastavalt politsei peadirektori 10. novembri 1998. a käskkirjale nr 270 võib distsiplinaarjuurdluse

tähtaega pikendada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Otsuse esimeses osas käsitleb kolleegium V. P. teenistusest vabastamise käskkirjas märgitud

karistuse määramise õiguslikke aluseid ja võimalust vabastada politseiametnik teenistusest

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 98 lg 1 või lg 2 rikkumise eest. Otsuse teises osas analüüsib kolleegium

võimalust vabastada isik ametist, kui teda süüdistatakse sama teo eest üheaegselt nii altkäemaksu

võtmises kui ka samade rahatähtede leidmisest politseile teatamata jätmises. Otsuse kolmandas osas

vaatleb kolleegium võimalust määrata distsiplinaarkaristus ajal, mil ametnik oli kohtu määruse alusel

ametikohalt kõrvaldatud. Otsuse neljandas osas võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebuse

rahuldamise kohta.

10. Enne nende küsimuste lahendamist täpsustab kolleegium seda, milliste seadustega on reguleeritud

politseiametnike distsiplinaarvastutus. Politseiteenistuse seaduses (PolTS) reguleerivad

politseiametnike distsiplinaarvastutust §-d 42 kuni 45. Tulenevalt PolTS § 1 lg-st 2 laieneb

politseiametnikele Avaliku teenistuse seadus (ATS) Politseiteenistuse seadusest tulenevate erisustega.

ATS § 87 näeb ette, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse Töötajate

distsiplinaarvastutuse seadust (TDVS). PolTS § 1 lg 3 sätestab, et Politseiteenistuse seadusega

ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse Haldusmenetluse seadust (HMS). Kohustused, mille

rikkumise eest saab politseiametnikku distsiplinaarkorras karistada, võivad olla sätestatud ka

eraõiguslikes seadustes, näiteks Asjaõigusseaduses.

I

11. Distsiplinaarmenetluses arvas Põhja Politseiprefektuur V. P.-le süüks seda, et V. P. ei säilitanud

politseiautost leitud raha, et ta ei informeerinud leiust kohe korrapidamisteenistust ja ei andnud leidu

esimesel võimalusel üle korrapidamisteenistusele või leidude hoiu eest vastutavale

politseiametnikule. Tema karistamisel viidati politseipeadirektori 25. mai 1998. a käskkirjaga nr 126

kinnitatud "Politseile üle antud leidude vastuvõtu, hoiu ja väljaandmise korra" p-dele 1 ja 3,

Asjaõigusseadusele ning Avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-dele 13, 16 ja 18.

12. Politseipeadirektori 25. mai 1998. a käskkirjaga nr 126 kinnitatud "Politseile üle antud leidude

vastuvõtu, hoiu ja väljaandmise kord" tervikuna ja ka selle punktid 1 ja 3 ei reguleeri asja leidnud

politseiametniku käitumist, vaid politseile üle antud leidude vastuvõttu, hoidmist politseiasutuses ja

väljaandmist. Nii sätestab nimetatud käskkirja punkt 1, et politseil on kohustus säilitada leitud ning

politseile üle antud asjad, raha ja dokumendid (leid). Punkt 3 reguleerib politseiametniku kohustusi,

kellele leid üle antakse - ta peab vormistama leiu vastuvõtu, informeerima korrapidamisteenistust,

andma leitu esimesel võimalusel üle korrapidamisteenistusele või leidude hoiu eest vastutavale

ametnikule.

13. Avaliku teenistuse eetikakoodeks on tulenevalt Korruptsioonivastase seaduse § 29 p-st 10 Avaliku

teenistuse seaduse lisa. ATS § 59 lg 1 teise lause järgi peab teenistuja teenistuskohustuste täitmisel

lähtuma ka Avaliku teenistuse eetikakoodeksist. Seega omab nimetatud koodeks seaduse õiguslikku

jõudu.

14. Kolleegium on seisukohal, et V. P.-le omistatavate distsiplinaarsüütegude puhul pole

asjassepuutuvaks eetikakoodeksi p 13, mille järgi ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis

võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Asjassepuutuvaks pole

ka eetikakoodeksi p 18, mille järgi ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. Asjaga on

seotud eetikakoodeksi p 16 osas, mille järgi avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus.

15. Käskkirjas, millega V. P.-le määrati distsiplinaarkaristus, samuti distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõttes on mainitud Asjaõigusseadust, viitamata selle ühelegi sättele. Kohtuvaidluses on

asjassepuutuvana nimetatud AÕS § 98 lg-t 1.

AÕS § 98 sätestab:

"AÕS § 98. Teatamiskohustus

(1) Isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama

kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama

leiust politseile, kui asja väärtus ületab sada krooni.

(2) Asja leidmisel elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis on asja leidnud isik kohustatud

asja üle andma majaomanikule, üürnikule, vastava asutuse teenistujale, transpordivahendi juhile või

politseile. Majaomanik, üürnik, asutus, transpordiorganisatsioon või politsei, kellele leitud asi üle

anti, loetakse leidjaks."

Tegemist on tsiviilõiguslike kohustustega.

16. AÕS § 1011 sätestab, et leidja vastutab oma kohustuste rikkumise eest üksnes tahtluse või raske

hooletuse korral. Nimetatud sättes peetakse silmas võlaõiguslikku vastutust.

17. Kolleegium on seisukohal, et politseiteenistuse spetsiifikat arvestades saab olenevalt teo

toimepanemise asjaoludest politseiametniku väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes lugeda leitud vara

politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab

kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3, ATS § 87, TDVS

§ 8 ja HMS § 54.

II

18. Asja materjalidest nähtuvalt on V. P. suhtes 21. veebruaril 2005 Põhja Politseiprefektuuris

alustatud kriminaalmenetlust KarS § 294 lg 2 p 3 järgi. Käesoleva distsiplinaarasjaga seondub V. P.

kahtlustamine kriminaalmenetluses selles, et ta võttis 27. veebruaril 2005 A. L.-lt minimaalse

trahvisumma määramise eest altkäemaksu 300 krooni.

23. märtsil 2005. a Põhja Politseiprefektuuris koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ja 1. aprillil

2005. a samas politseiprefektuuris antud distsiplinaarkaristuse määramise (teenistusest vabastamise)

käskkirja järgi on V. P. süüdi selles, et ta ei informeerinud 27. veebruaril 2005. a politseisõidukist

väidetavalt leitud kolmest sajakroonist kupüürist koheselt politsei korrapidamisteenistust ega andnud

neid rahatähti esimesel võimalusel korrapidamisteenistusele või leiu hoiu eest vastutavale

politseiametnikule, vaid kasutas seda raha koos R. G.-ga hamburgerite ostuks.

Vaidlust ei ole selles, et altkäemaksukahtluse ja distsiplinaarasja puhul oli tegemist samade,

märgistatud sajakrooniste kupüüridega.

19. Põhja Politseiprefektuur väidab kassatsioonkaebuses, et kuna altkäemaksu võtmine ei olnud ja

pole ka tänaseks tõendatud ning olid olemas V. P. ja R. G. seletused rahatähtede leidmise kohta, siis

olid juurdlejal vaid andmed politseiametnikule sobimatu käitumise kohta (leitud rahatähtede

korrapidamisteenistusele teatamata jätmine ja nende eest endale õhtusöögi ostmine).

Kolleegium on alljärgnevatel kaalutlustel seisukohal, et nende asjaoludega ei saa põhjendada

distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest olukorras, kus Põhja

Politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama politseiprefektuur on seisukohal, et V. P.

võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna.

20. Kolleegium märgib, et üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate

õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav

erinevate õiguserikkumistena. Sellest põhimõttest lähtub nii KarS § 2 lg 3 kui ka TDVS § 10. Ühe ja

sama teona ei saa aga käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.

21. Altkäemaksu võtmine seisneb KarS § 294 järgi hüve vastu võtmises ebaseadusliku vastuteene

osutamise eest. Pole võimalik, et üks tegu kätkeb nii raha vastu võtmist kui ka sama raha leidmist, s.t

pole võimalik, et isik saab ühed ja samad kupüürid võtta vastu ja need hiljem saada leiuna. Raha

vastu võtmine ja sellesama raha leidmine on täiesti erinevad teod. Ühte nendest tegudest ei saadud

tegelikkuses toime panna. Kui ei saa esineda raha leidmist, siis ei saa olla ka seisukohal, et isik pani

toime sellesama raha õigusvastase üle andmata jätmises seisneva distsiplinaarsüüteo. Kui olla

seisukohal, et isik leidis raha, siis ei saa olla seisukohal, et ta võttis sellesama raha vastu. Pole

võimalik, et politseiprefektuur on kriminaalmenetluses sama teo osas ühel ja distsiplinaarmenetluses

teisel seisukohal. Võimalik on vaid üks seisukoht - isik kas võttis raha vastu või leidis selle raha.

Sisuliselt on Põhja Politseiprefektuuri vastuolulisele seisukohale juhtinud tähelepanu ka

ringkonnakohus, kui ta tõendeid hinnates jõudis järeldusele, et ebausutav on nimetatud kupüüride

leidmine ja pole tõendatud, et V. P. pani toime sellised distsiplinaarsüüteod, mille eest talle määrati

distsiplinaarkaristus (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunktid 1 kuni 5).

III

22. Kassatsioonkaebuses viitab Põhja Politseiprefektuur distsiplinaarjuurdluse läbiviimiseks

ettenähtud lühikesele tähtajale (käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 3). Seoses distsiplinaarkaristuse

määramiseks seadusega kehtestatud tähtaegadega märgib kolleegium järgmist.

23. ATS § 108 p 1 järgi kohaldatakse ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel TDVS § 6 lg-s 3

osundatud töölepingu peatumise aluste asemel ATS § 108 p-des 1-9 sätestatud teenistussuhte

peatumise aluseid. ATS § 108 p 8 järgi peatub teenistussuhe ajaks, mil ametnik on ametist

kõrvaldatud ATS § 109 lg 1 või § 110 lg 1 alusel, samuti ajaks, mil ta on ametist kõrvaldatud mõnel

muul seaduses sätestatud alusel. KrMS § 141 lg 1 sätestab, et kahtlustatav või süüdistatav

kõrvaldatakse ametist prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel,

kui ta edasi töötades võib jätkuvalt toime panna kuritegusid (p 1) või edasitöötamine võib kahjustada

kriminaalmenetlust (p 2).

24. TDVS § 6 lg-d 1 ja 2 sätestavad distsiplinaarkaristuse määramiseks ühekuulise tähtaja, mida

arvutatakse vastavalt süüteost teada saamisest või inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt

tulemuste vormistamise päevast. TDVS § 6 lg 3 sätestab: "Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikega

ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide

16, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg."

25. Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu asus 19. detsembri 2003. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-110-03 seisukohale, et töölepingu peatumise ajal ei ole tööandjal võimalik

töötajale distsiplinaarkaristust määrata (punkt 18). Kuna Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus

laieneb ka avalikele teenistujatele, sh politseiametnikele, siis on see seisukoht kohaldatav ka

käesolevas asjas.

26. Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2005. a määrusega kriminaalasjas nr 05230000004 kõrvaldati

kahtlustatav V. P. kriminaalmenetluse ajaks ametist. Põhja Politseiprefektuur vabastas V. P.

distsiplinaarkaristuse korras teenistusest 1. aprilli 2005. a käskkirjaga. Ringkonnakohtu otsusest

nähtuvalt oli V. P. kohtumäärusega ametist kõrvaldatud ka karistuse määramise ja

apellatsioonimenetluse ajal (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 5).

27. Seega vabastati V. P. distsiplinaarkaristusena teenistusest ajal, mil teenistussuhe oli peatatud ning

distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg ei kulgenud, s.o ajal, mil talle ei oleks saanud

distsiplinaarkaristust üldse määrata.

IV

28. Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld