3-1-1-82-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-82-06

Otsuse kuupäev

18. detsember 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A.P. süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2006. a otsus nr 1-04-154

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

15. november 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2006. a kohtuotsus A.P. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.P. süüdistati KarS § 356 lg 1 järgi selles, et ta teostas mais ja juunis 2003. a J maakonnas L vallas P külas R kinnistul

kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu alusel kindlakstegemata harvestreid kasutades eraldisel nr 2 pindalaga 3,7 ha

raieküpses männikus aegjärgse raie asemel lageraie. Raiega rajati metsa lageraielank pindalaga 9,6 ha ja laiusega 230 m,

ületades metsaseaduse § 30 lg 1 p-ga 5 lubatud lageraielangi laiust ja pindala. Sellega rikuti metsaseaduse § 13 lg 3 ja tekitati

keskkonnale oluline kahju summas 225 497 krooni.

Pärnu Maakohtu 19. jaanuari 2006. a otsusega mõisteti A.P. talle esitatud süüdistuses õigeks, sest kohtu hinnangul puudusid

otsesed tõendid, mille alusel saanuks süüdistuses kirjeldatud õigusvastase teo omistada A.P-le. Kohus leidis, et kaudsetest

tõenditest süü tuvastamiseks ei piisa. Muuhulgas luges kohus õigustavaks tõendiks ka tunnistaja E.M. ütlused, märkides, et ei

pea õigeks seda, et tema ütlustesse tuleks suhtuda kriitiliselt põhjusel, et tal on olnud kohustusi Eesti Vabariigi ees seoses

metsamaterjali kogumisega.

2. Maakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsiooni, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist, A.P. süüdimõistmist ja

karistamist KarS § 356 lg 1 järgi rahalise karistusega kolmesaja päevamäära ulatuses ning Eesti Vabariigi kasuks 225 497

krooni väljamõistmist.

Prokuröri hinnangul uuris maakohus tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Apellant leidis, et tunnistaja E.M. on kriminaalasja lahendamise tulemustest otseselt huvitatud isik ja seetõttu ei saa tema ütlusi

usaldusväärseks pidada.

Apellant märkis, et KarS § 356 lg-s 1 ettenähtud kuriteo koosseis on täidetud kui süüdlane tegutseb kaudse tahtlusega. A.P.

pidas võimalikuks, et tekitas metsa liiga suure raielangi, millega kaasneb keskkonnakahju. A.P. ei selgitanud, kes metsa

langetasid ja võttis sellega ära võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Prokuröri arvates oli tõendatud, et raietöid korraldas

A.P. ja väited nagu oleks keegi teine veel metsa langetamas käinud, ei põhine ühelgi loogilisel järeldusel. Kohus jättis alusetult

arvestamata tunnistajate U.I., A.A. ja kannatanu esindaja A.S. ütlused sarnase raieviisi ja ühtlase raiepildi kohta. Samuti on

jäetud analüüsimata kannatanu esindaja väited, et kasvava metsa ja raiutud materjali tihumeetrid ei saa olla võrdsed.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2006. a otsusega maakohtu otsus tühistati. A.P. mõisteti KarS § 356 lg 1 järgi süüdi ja

teda karistati rahalise karistusega kolmesaja päevamäära suuruses summas, s.o 15 000 krooni. Samuti mõisteti talt välja

keskkonnale tekitatud kahju 225 497 krooni.

4. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas puudub vaidlus süüdistuses esitatud faktiliste asjaolude, metsaseaduse nõuete

rikkumise ja tekitatud kahju suuruse osas. Ka nõustus ringkonnakohus apellandi hinnanguga, et kasvava metsa ja raiutud puidu

maht ei ole samastatavad. Ka siis, kui metsateatises lubatud raiutava metsa tihumeetrid ei ületa üleantud metsamaterjali mahtu,

on rikkumine ikkagi aset leidnud, juhul kui pole kinni peetud metsateatises ettenähtud raieliigist ja kui sellega on tekitatud

keskkonnale oluline kahju.

Ringkonnakohtu arvates jättis maakohus tunnistajate U.I. ja A.A. ütlused alusetult arvestamata põhjendusega, et nad ei ole

kuriteosündmust vahetult pealt näinud, vaid käisid sündmuskohal vastavalt 2003. a sügisel ja 2004. a kevadel.

Kohtukolleegium märkis, et tunnistajad andsid ütlusi sellest, mida nad oma silmaga nägid ja kuidas nemad

metsandusvaldkonna spetsialistidena, arvestades elu- ja töökogemusi, toimepandut tajusid ja hindasid. Küll aga asus

ringkonnakohus seisukohale, et E.M., kui raietulust otseselt huvitatud isiku ütlusi ei saa võtta A.P. õigeksmõistmise aluseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus andis esimesele sündmuskoha vaatlusprotokollile hinnangu selle lisas olnud fotode järgi,

märkides, et nende alusel pole võimalik leida kinnitust ühe käekirjaga tööde teostamise kohta. Täiendav sündmuskoha vaatlus

teostati 11 kuud hiljem ja kohtule jäi arusaamatuks kuidas hinnata ajalist tegurit. Ringkonnakohtu arvates on maakohus,

piirdudes vaid fotode hindamisega, jätnud hinnangu andmata KrMS § 63 lg-s 1 ettenähtud tõendile - sündmuskoha vaatluse

protokollile. Esimeses sündmuskoha vaatlusprotokollis on märgitud, et eraldisel nr 2 on tehtud lageraiet ja kolmel vaadeldud

eraldisel on raiutud kändude lõikepinnad, värvus ja raiejärgne pilt sarnane.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et A.P. on välistanud võimaluse tema kaitseversiooni kontrollimiseks ja seega ei saa rääkida

kõrvaldamata kahtlustest, mis tuleks tema kasuks tõlgendada. Sellisele järeldusele jõudis ringkonnakohus A.P. väidete alusel,

et raie teostamise leping on kadunud ja ta ei mäleta harvestriga töötajaid ega oska neid nimetada.

Ringkonnakohtu hinnangul teostas A.P. ebaseadusliku raie vähemalt kaudse tahtlusega, sest metsandusalaste õigusaktidega

kursis oleva isikuna ja metsaomanikuna ka metsateatises ettenähtud kogusest ja raieliigist lähtuma kohustatud isikuna

korraldas ta raie selliselt, et andis harvestriga töötajaile vaid kinnistu kaardi. Seega pidas A.P. võimalikuks igasuguse tagajärje

saabumist. Kohtukolleegium leidis, et sellega on kuriteo subjektiivne koosseis täidetud ja A.P. tegutses raie läbiviimisel

vahendliku täideviijana, sest ta kasutas selleks palgatud töötajaid, kellel puudus tahtlus süütegu toime panna. Ärakasutatud

isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest

eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku

täideviija teoplaani. See eeldab aga vältimatult, et vahendlik täideviija näeb ette koosseisupärase teo kujunemise asjaolusid,

tegutsedes seega tahtlikult. Käesoleval juhul luges ringkonnakohus tuvastatuks, et A.P. oli selline tegu valitsev isik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas A.P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski kassatsiooni, milles taotleb

süüdimõistva otsuse tühistamist ja Pärnu Maakohtu õigeksmõistva otsuse jõustamist. Kassaator märgib, et lubamatu on nõuda

süüdistatavalt oma süütuse tõendamist. Süüdistusfunktsiooni kannab riik, kes peab tõendama süüteo tõendamisesemesse

kuuluvad asjaolud. Kaitsja hinnangul pole A.P. teinud takistusi väidetavate harvestrijuhtide leidmiseks, kuid uurimise käigus

pole selleks tehtud mingeid jõupingutusi. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu arusaamaga, nagu saaks A.P. teovalitsemine

tuleneda üksnes sellest, et ta näitas harvestrijuhtidele kätte töökoha ja andis töökäsu. Käsk lõigata metsa vastavalt

metsateatisele ei saa kaitsja hinnangul kuidagi olla raietöölise ärakasutamine. Ringkonnakohus pole ära näidanud, millistest

asjaoludest harvestrijuhid eksitusse viidi. Seega pole ringkonnakohus kindlaks teinud vahendliku täideviimise jaatamiseks

vältimatult vajalikke asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnang tunnistajate U.I. ja A.A. ütlustele on ebaadekvaatne, sest tunnistajate

ütlused ei saa tugineda nende elu- ja töökogemusel, vaid peavad rajanema mingi tõendamisesemesse kuuluva asjaolu

teadmisele, mida nimetatud tunnistajate puhul aga polnud. Ka pole õige ringkonnakohtu arusaam, nagu pidanuks raie mahust

ja raieviisist kinnipidamise kontrolli teostama A.P..

6. Prokuröri kassatsioonivastuses taotletakse kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Prokurör

märgib, et kõrvaldamata kahtlusi A.P. süü osas ei esine. Tunnistajate U.I. ja A.A. ütlustele tehtud kriitikat peab prokurör

meelevaldseks, sest need isikud oskavad anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta - raie teostamise aja ja selle kohta, kas

raiutud on sama isiku poolt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

I

8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt on kriminaalasja kohtuliku arutamise piirid määratletud süüdistatava

suhtes koostatud süüdistusaktiga. Käesolevas kriminaalasjas süüdistati A.P. süüdistusakti kohaselt selles, et ta teostas kasvava

metsa raieõiguse võõrandamise lepingu alusel kindlakstegemata harvestreid kasutades raieküpses metsas aegjärgse raie asemel

lageraie, mille käigus ületati metsaseaduse kohaselt lubatud lageraielangi laiust ja pindala (tl 252, kd II). Süüdistusaktis ei

formuleerita, millises vormis A.P. talle inkrimineeritud teo toime pani, kuid selle sõnastusest " ... seni kindlakstegemata

harvestereid kasutades ..." - ja pidades silmas, et harvester on metsatöömasin - võib aru saada, et A.P. käsitatakse kuriteo

vahetu täideviijana. Seda süüdistust ei ole muudetud ega täiendatud. Alles ringkonnakohtu istungil kohtuvaidluste käigus

märkis prokurör esmakordselt, et A.P. käitumist tuleb käsitada ebaseadusliku metsaraie vahendliku täideviimisena (tl 336, kd

II).

9. Ringkonnakohus tunnistas A.P. ebaseaduslikus metsaraies süüdi, leides, et tema, kasutades metsaraieks metsatöömasinat,

tegutses vahendliku täideviijana. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et isikule süüdistuses omistatud tegevuse oluline

muutmine vahetust täideviimisest kaastäideviimiseks või vahendlikuks täideviimiseks eeldab uue süüdistuse esitamist KrMS

§ 268 lg 2 kohaselt, sest vastasel korral on tegemist süüdistatava jaoks talle eelnevalt esitatud süüdistusega võrreldes

üllatusliku sätte kohaldamisega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, p 14 - RT III,

2006, 20, 183). Tunnistades A.P. ebaseadusliku metsaraie teostamises süüdi vahendliku täideviijana, s.o varasemast oluliselt

erinevas süüdistuses, väljus ringkonnakohus süüdistuse piirest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul rikkus

ringkonnakohus sellega A.P. kaitseõigust, mis on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes.

10. Kriminaalkolleegium leiab samuti, et ringkonnakohtu otsuse järeldused ei vasta kohtu poolt otsuse põhiosas tuvastatud

tõendamiseseme asjaoludele. Ringkonnakohus märgib ühelt poolt, et süüdistuses on A.P. tegevusele antud õige juriidiline

hinnang. Samas märgib kohus aga, et A.P., kasutades metsaraieks metsatöömasinat, tegutses vahendliku täideviijana, kuna ta

kasutas ebaseadusliku metsaraie teostamiseks palgatud töötajat, kellel puudus igasugune tahtlus süütegu toime panna.

Niisugust järeldust põhjendas ringkonnakohus sellega, et A.P. oli süüteo keskne isik, kellest sõltus olulisel määral, kas, kuidas

ja millal süütegu toime panna, seega on ta materiaalõiguslikult käsitatav täideviijana.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu põhjendus puudutab kõiki täideviimise vorme, mitte üksnes

vahendlikku täideviimist. Kohtuotsusest peab aga üheselt nähtuma, milles seisneb süüdistatavale etteheidetav käitumine ja

millise süüteo toimepanemise vormina tuleb seda käsitada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-

3-9-00, p 5.2 - RT III, 2000, 20, 220). Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus kohtuotsuse põhiosas viidanud A.P.

käitumise hindamisel erinevatele toimepanemise vormidele ja lõppjäreldusena tunnistanud ta süüdi kuriteo vahendlikus

täideviimises KarS § 21 lg 1 teise alternatiivi mõttes. Seega jääb ringkonnakohtu otsusest lõppkokkuvõttes selgusetuks,

millises vormis metsaraie ebaseadusliku toimepanemise kohus A.P. puhul tegelikult tuvastas. Ringkonnakohtu eelkirjeldatud

rikkumist tuleb hinnata kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.

11. Ringkonnakohus on leidnud, et kuna A.P. on andnud ütlusi, et raie teostamise leping on kadunud, harvestriga töötajaid ta

aga ei mäleta ega oska nimetada, siis on ta välistanud süüdistaja ja kohtu võimaluse kontrollida tema poolt esitatud

kaitseversiooni harvestrijuhtide omaalgatuslikust raiest ning seega ei saa antud juhul rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida

tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu sellise väitega. Esiteks, kohtupraktikas on

tõepoolest omaks võetud arusaam, et end aktiivselt kaitsev isik peab oma kaitseväidete tõepõhja kontrollitavuseks tegema

kohtule omal initsiatiivil kättesaadavaks andmed, mis võimaldavad sellist kaitsepositsiooni hinnata. Eelkõige puudutab

niisugune irdumine süütuse presumptsioonist alibit. Sellest ei saa aga teha järeldust, et süüdistataval lasub kriminaalmenetluses

üldine kohustus kõrvaldada tema käitumise osas kerkinud kahtlusi. Süüdistusfunktsiooni kannab prokuratuuri kaudu riik ja

prokuröri ülesanne on seega ümberlükkamatult tuua esile need asjaolud, mille alusel saab isiku süüdi tunnistada. Kui tõendite

uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in

dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata

vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-24-06 - RT

III 2006, 20, 183 ja 3-1-1-78-05 - RT III 2005, 27, 287). Samuti ei saa süüdistatava soovimatus teha teatavaks metsatööliste

identifitseerimist võimaldavaid andmeid tõendada seda, et ta viis need isikud eksitusse ja kasutas seda ära kuriteo vahendlikuks

täideviimiseks.

II

12. Tähelepanu väärivad ka kassatsiooni väited selle kohta, et U.I. ja A.A. ütlusi ei tohtinuks käesolevas kriminaalasjas

kasutada. KrMS § 64 lg-st 4 tulenevalt võivad uurimisasutus ja prokuratuur kaasata tõendite kogumisele ka erapooletu

spetsialisti, keda sama sätte kohaselt võidakse samuti üle kuulata tunnistajana. Spetsialisti ei saa aga siiski käsitada

tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes. Kuna spetsialist ei ole isik, kes "võib teada tõendamiseseme asjaolusid", siis saab teda üle

kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude suhtes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 13 - RT III, 2006, 8, 70). Käesolevas kriminaalasjas oli U.I. spetsialistina kaasatud

sündmuskoha täiendava vaatluse juurde (tl 183, kd I) ning selle järel andis ta oma metsandusalastele eriteadmistele tuginedes

ütlusi sündmuskoha vaatlusel kogetud vaatepildi kohta ja esitas väiteid raie teostamise asjaolude kohta. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et neid ütlusi saab kasutada A.P. süüd kinnitavate tõenditena. Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

niisuguse seisukohaga ei nõustu ja märgib, et spetsialistist tunnistaja poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud ütlus, mis

käsitleb mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevaid järeldusi, on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised

järeldused on tehtud ekspertiisi raames.

A.A. ei ole käesolevas kriminaalasjas spetsialistina kaasatud. Küll on ta Järvamaa Keskkonnateenistuse piirkondliku

metsandustöötajana oma tööülesandeid täites viibinud korduvalt R kinnistul kasvavas metsas ja andnud ütlusi seal aset leidnud

muutuste, aga ka metsateatise väljastamise kohta. Seetõttu tuleb A.A. käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes. Kuna A.A.

on ütlusi andnud muuhulgas raie toimumise asjaolude kohta, mida ta ei ole ise vahetult tajunud, vaid oma metsandusalaste

eriteadmiste pinnal raiest jäänud jälgedest üksnes järeldanud, siis vajab selgitamist niisuguste ütluste lubatavus tõendina.

Olukorras, kus mingi tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja mitteõiguslikele eriteadmistele tuginevate järelduste

tegemist ning seega ekspertiisi määramist, ei saa seda asendada vastava valdkonna eriteadmistega isiku ütlustega. Seega on

A.A. ütlused lubatavad tõendid üksnes osas, milles ta kirjeldab sündmuskohal avanenud pilti, kuid mitte osas, kus ta seletab,

millistel asjaoludel raie võis toimuda.

III

13. Eelkäsitletud kriminaalmenetlusõiguse rikkumised on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ringkonnakohtu

poolt. A.P. on süüdi tunnistatud kuriteos, mille kõiki koosseisutunnuseid pole tema käitumises tuvastatud. Ringkonnakohtu

otsusest ei selgu, milles seisnes A.P. tegu ebaseadusliku metsaraie teostamisel ja kõrvaldamata on kahtlus, et A.P. ei soovinud

üldse metsa ebaseaduslikult raiuda ning raie käigus aset leidnud minetused toimusid temast sõltumatult.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab oma varasemas praktikas väljakujunenud seisukohale, et süüteo vahendlik

täideviimine tähendab KarS § 21 lg 1 kohaselt olukorda, kus üks isik paneb teo toime teist isikut ära kasutades, mis eeldab

ärakasutatava

isiku

valitsemist

ülekaaluga

(teadmisega,

tahtega,

teatud

võimuaparaadi

abil)

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-64-05, p 11 - RT III, 2005, 26, 272).Need asjaolud tuleb konkreetses

kriminaalasjas ka tõendada ja tuvastada.

15. Käesolevas kriminaalasjas on A.P. ringkonnakohtu otsusega süüdi tunnistatud vahendlikus täideviimises ülekaaluka

teadmisega harvestrijuhte valitsedes. Siinjuures meenutab kriminaalkolleegium oma varasemat seisukohta, et ärakasutatud

isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest

eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku

täideviija teoplaani. Selline teovalitsemine ei saa seisneda üksnes ringkonnakohtu otsuses märgitud asjaolus, et A.P. näitas

harvestrijuhtidele kätte töökoha ja andis korralduse vastavalt metsateatisele metsa lõigata. Vahendliku täideviimise jaatamiseks

pidanuks olema tuvastatud, et harvestrijuhid olid eksiarvamusel nagu võinuks nad aegjärgse raie asemel teha lageraiet ja A.P.

kasutas nende eksitust ära, korraldades metsa ebaseadusliku raie (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-24-06, p 8 ja 9 - RT III, 2006, 20, 183). Selliseid tõendeid kohtutele aga esitatud ei ole.

16. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2006. a otsuse ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe