3-3-1-56-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-56-06

Otsuse kuupäev

14. detsember 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

S. L. kaebus Eesti Vabariigilt mittevaralise kahju välja

mõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-203

Menetluse alus Riigikohtus

S. L. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada S. L. kassatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2006. a

otsus haldusasjas nr 3-04-203. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 25. jaanuari 2005. a otsus

haldusasjas nr 3-1934/2004.

Mõista S. L. kasuks välja Eesti Vabariigilt Siseministeeriumi kaudu apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud kokku 750 krooni.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. märtsil 2002 võeti S. L.-lt Narva piiripunktis kontrollimiseks ära Eesti Vabariigi välismaalase

pass põhjendusega, et see on kaotatud/varastatud dokumentide andmebaasis. Pass tagastati kaebajale

15. märtsil 2002. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 13. märtsi 2002. a ja 16. aprilli 2002. a

vastustes kaebaja järelepärimistele vabandati võimalike ebamugavuste pärast ning selgitati, et kaebaja

pass märgiti alates 3. maist 2001 inimliku vea tõttu ekslikult kehtetuks, kuid 11. märtsil 2002 pass

ennistati.

2. S. L. esitas 21. juunil 2004 halduskohtule kaebuse, milles palus Eesti Vabariigilt välja mõista

mittevaraline kahju 15 000 krooni. S. L. väitis, et ta soovis 7. märtsil 2002 sõita Venemaale tütre

poole, et veeta koos naistepäev ja hoida tütre lapsi 9. märtsil 2002, mil tütrel pidi olema ametisõit.

7. märtsil 2002 võeti Narva piiripunktis ära tema pass ja selgitati, et see on kehtetu. Kaebajal soovitati

pöörduda Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse. 7. märtsi 2002. a õhtul tõusis tal vererõhk ja

8. märtsil 2002 oli ta sunnitud pöörduma arsti poole. Sellega, et nurjusid kaebaja ja tema tütre

plaanid, kaasnes stress. Kaebaja elas üheksa päeva ilma passita, närveeris ja oli mures, et tema

dokumendid pole korras. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti õigusvastase tegevusega kaasnes seega

kaebaja tervise halvenemine, stress ja hingevalu. Piirati ka kaebaja liikumisvabadust.

3. Tallinna Halduskohtu 25. jaanuari 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-1934/2004 rahuldati

kaebus osaliselt ja Eesti Vabariigilt Siseministeeriumi kaudu mõisteti kaebaja kasuks välja 7500

krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks ning 875 krooni kohtukulusid. Kohus põhjendas otsust

järgmiselt:

1) õigusvastane on kaebajalt piiripunktis passi äravõtmist, mistõttu ta ei saanud sõita külla Peterburis

elavale tütrele. Riigiametnike tegevust, mille tagajärjel kaebaja oli üheksa päeva passita, tuleb

käsitada hooletusena, mis tähendab, et riik on kohustatud hüvitama kaebajale tekitatud mittevaralise

kahju. Kahtlemata on olukord, kus tütrele külla suunduv kaebaja peeti piiripunktis kinni ja talt võeti

ära pass põhjendusega, et see pole kehtiv, kaebajale hingeliselt traumeeriv ning võis kaebaja vanust

(62 a) arvestades põhjustada ka tervise halvenemist. Ametnike õigusvastaste toimingutega kaebajale

põhjustatud hingelised kannatused ja sellega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist;

2) mittevaraline kahju pole otseselt rahaliselt mõõdetav, selle eest makstav rahaline hüvitis on

ühiskonnas kokkuleppeline. Samas pole rahaline hüvitis moraalse kahju puhul ainumõeldav hüvitise

vorm. Oluline on ka vabandamine. Arvestades seda, et kaebajat traumeerinud olukord kestis siiski

ainult üheksa päeva ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on kaebaja ees kirjalikult vabandanud,

on mõistlik ja õiglane hüvitis kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 7500 krooni.

4. Siseministeerium palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha asjas uus

otsus, millega jätta S. L. kaebus rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) apellant leiab, et halduskohus oleks pidanud vastustajaks tunnistama Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti. Ringkonnakohus nõustus sellega, kuid leidis, et käesoleval juhul ei too see kaasa

kohtuotsuse tühistamist. Kuigi vastustajana osaleb protsessis Siseministeerium, on Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet ministeeriumi esindades saanud oma seisukohti kaitsta;

2) ringkonnakohus nõustus apellandiga ka osas, et halduskohus on vääralt lugenud õigusvastaseks

tegevuseks, millega kaebajale mittevaraline kahju tekitati, passi äravõtmise piiripunktis.

Ringkonnakohus leidis, et õigusvastaseks toiminguks oli passi alusetu kehtetuks tunnistamine.

Nõustuda ei saa apellandiga, et nimetatud toiminguga ei saanud kaebajale mittevaralist kahju

tekitada. Kaebaja jaoks ilmnesid Kodakondsus- ja Migratsiooniameti õigusvastase tegevuse

tagajärjed küll alles siis, kui piiripunktis tema pass kontrollimiseks ära võeti. See aga ei tähenda, et

puudub põhjuslik seos passi kehtetuks tunnistamise ning kaebaja hingeliste kannatuste vahel;

3) kaebaja on mittevaralise kahjuna välja toonud tervise halvenemise, hingevalu ning

liikumisvabaduse piiramise. RVS § 9 lg 1 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohus leidis, et

inimväärikuse alandamine on muuhulgas seotud ka hingeliste kannatuste tekitamisega. Samas ei

asetu väärikuse alandamise alla igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema

olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval

juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Tõendatud ei ole, et Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti õigusvastase tegevusega kaasnes kaebaja tervise halvenemine, sh kas vererõhu

tõus oli tingitud negatiivsetest emotsioonidest. Igasugust vererõhu tõusu, eriti kõrgvererõhutõbe

põdeval isikul, ei saa pidada riigi poolt tekitatud tervisekahjustuseks;

4) kaebaja väidab, et temalt võeti vabadus, s.t ta ei saanud riigist üheksa päeva jooksul lahkuda.

Ringkonnakohus leidis, et tegemist ei olnud vabaduse võtmisega RVS § 9 lg 1 tähenduses. Riive ei

olnud ka selline, et haldusorganil oleks tekkinud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustus

eraellu sekkumise tõttu;

5) eeltoodust tuleneb, et mittevaralise kahju hüvitamiseks puudusid RVS § 9 lg-s 1 nimetatud

vastutuse alused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. S. L. palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus.

Kassaator väidab järgmist:

1) ringkonnakohus leidis õigesti, et õigusvastaseks toiminguks oli passi alusetu kehtetuks

tunnistamine ja see sai tekitada mittevaralist kahju;

2) vastustaja leiab, et rikutud õigused on taastatud, sest passi kehtivus taastati, dokument tagastati ja

S. L. ees vabandati ebamugavuste pärast. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kiri vabandustega oli

aga vaid formaalsus ja esitatud vastuseks S. L. kirjale, mitte Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

algatusel. Seega pole S. L. hingelised kannatused kompenseeritud;

3) halduskohus märkis õigesti, et ametnike õigusvastase toiminguga S. L.-le põhjustatud hingelised

kannatused ja sellega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassatsiooniastmes ei ole vaidluse all, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti õigusvastane tegevus

tõi kaasa S. L. passi kehtetuks tunnistamise, tütre juurde kavandatud reisi ärajäämise, S. L. ja tema

tütre plaanide nurjumise, ilma passita üheksa päeva elamise ning sellega kaasnenud hingelised

kannatused (närveerimine, mure, stress ja hingevalu). Hingeliste kannatuste tekkimist ei ole ka

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ning ringkonnakohus kahtluse alla seadnud.

Kahtluse alla pole seatud ka seda, et S. L. vererõhk tõusis ja tema tervislik seisund halvenes pärast

seda, kui talle enne piiri ületamist teatati, et tema pass on tunnistatud kehtetuks.

Apellatsioonkaebuses väitis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et pole tõendatud, et S. L. vererõhu

tõus oli tingitud üksnes olukorrast, kus kaebaja pass võeti kontrollimiseks ära. Ringkonnakohus on

apellandi selle väite kohta leidnud, et pole tõendatud, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

õigusvastase tegevusega kaasnes kaebaja tervise halvenemine, sh kas vererõhu tõus oli tingitud

negatiivsetest emotsioonidest; igasugust vererõhu tõusu, eriti kõrgvererõhutõbe põdeval isikul, ei saa

pidada riigi poolt tekitatud tervisekahjustuseks. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt oli see otsustav

argument, miks halduskohtu otsus tühistati ja S. L. kaebus jäeti rahuldamata. S. L. väidab

kassatsioonkaebuses sisuliselt seda, et sellist põhjuslikku seost pole vaja eraldi tõendada. Vastustaja

pole oma seisukohti Riigikohtule teatanud.

8. Halduskohtule kaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 94 lg 1 sätestas, et tõendada ei ole vaja

asjaolu, mida kohus loeb üldiselt teadaolevaks. Seda, et hingelisest erutusest tõuseb isegi terve

inimese vererõhk, tuleb kolleegiumi arvates lugeda üldtuntud asjaoluks TsMS § 94 lg 1 mõttes.

Kahtlust ei ole, et inimest erutab enne piiri ületamist informatsioon, et tema pass on tunnistatud

kehtetuks olukorras, kus ta soovib minna välisriiki tütre sünnipäevale ja hiljem (tütre ametisõidu ajal)

hoolitseda lapselapse eest. Üldtuntud on ka see, et kõrgvererõhutõbe põdeva isiku vererõhu tõusmisel

tema tervislik seisund halveneb. Kolleegium on seisukohal, et kõrgvererõhutõbe põdeval isikul on

praktiliselt võimatu tõendada põhjuslikku seost vererõhu tõusust tingitud tervise halvenemise ja

ametniku ebaseaduslikust tegevusest teada saamise vahel. Selliste üldtuntud asjaolude puhul tuleb

põhjuslikku seost eeldada ja põhjusliku seose puudumise tõendamise koormis panna vastustajale.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on kohtumenetluses väitnud vaid seda, et S. L. pole nimetatud

põhjuslikku seost tõendanud, samuti seda, et S. L. väidete usaldusväärsust kahandab asjaolu, et S. L.

ei pöördunud vastava nõudega haldusorgani poole, vaid esitas aastaid pärast väidetava kahju

tekkimist nõude halduskohtusse (tl 53). Kolleegiumi arvates on need väited ilmselgelt ebapiisavad

tõendamaks põhjusliku seose puudumist Kodakondsus- ja Migratsiooniameti tegevuse ning S. L.

tervisliku seisundi halvenemise vahel.

9. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti süülise tegevusega kaasnenud negatiivsed tagajärjed nende

kogumis kujutavad kolleegiumi arvates intensiivset sekkumist S. L. inimväärikusse RVS § 9 lg 1 ja

lg 2 mõttes. S. L. kassatsioonkaebus rahuldatakse ja ringkonnakohtu otsus tühistatakse. Jõusse jääb

halduskohtu otsus.

10. S. L. kantud õigusabikuludeks kassatsioonimenetluses oli 500 krooni ja apellatsioonimenetluses

250 krooni, seega kokku 750 krooni, mis tuleb HKMS § 92 lg 1 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt

Siseministeeriumi kaudu.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann