3-2-1-129-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-129-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

OÜ P hagi OÜ S vastu 205 060 krooni saamiseks ning OÜ S

vastuhagi OÜ P vastu 48 380 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-803

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ P (registrikood xxxxxxxx)

Kostja OÜ S (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Alo Pormeister

Asja läbivaatamise kuupäev

20. november 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2006. a otsus osas, millega mõisteti OÜ-lt S

välja OÜ P kasuks 148 184 krooni ja kohtukulu 8450 kooni ning jäeti rahuldamata OÜ SCE

Grupi vastuhagi OÜ P vastu 48 380 krooni saamiseks. Tühistatud osas saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osa jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le S kassatsioonkaebuselt 8. augustil 2006. a tasutud kautsjon 1481 (üks tuhat

nelisada kaheksakümmend üks) krooni 84 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ P esitas 5. juulil 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus OÜ-lt S välja mõista võla

156 680 krooni ja viivise 48 380 krooni, kokku 205 060 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid

pooled 21. juulil 2003. a töövõtulepingu, mille alusel hageja töövõtjana kohustus valmistama

teraskarkassid ja need paigaldama kostja tellimusel Paldiski Rahuoperatsioonide Keskuse (Paldiski

ROK) toidulao ehitamiseks. Töövõtulepingu aluseks oli hinnaküsimine, mille peale hageja esitas

hinnapakkumise. Pooled leppisid tööde maksumuseks kokku 410 000 krooni, millele lisandus

käibemaks 73 800 krooni. Tööd tuli teha 15. augustist 2003. a kuni 1. septembrini 2003. a. Tegelikult

alustati töödega 8. septembril 2003. a, sest kostja ei saanud kokkulepitud tähtajaks valmis

ehitusobjekti põrandat. Esialgu kokkulepitud tööd lõpetati kahe nädala jooksul. Lepingus

kokkulepitule lisandusid 27. augustil 2003 täiendavad tööd. Kostja jättis 16. oktoobril 2003. a

maksmata arve nr 230084 summas 148 184 krooni ja 3. novembri 2003. a arve nr 230108 summas

8496 krooni.

Kuna kostja hilines arvete tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist töövõtulepingu

p 8.3 alusel tähtaegselt tasumata summadelt 0,1% päevas, s.o 48 380 krooni. Hageja esitas õiendi nr 1

tööde kohta ja arve nr 230076 452 113 krooni tasumiseks 25. septembril 2003. Kostja tasus 152 113

krooni 7. novembril 2003, s.o 21-päevase hilinemisega, ning 300 000 krooni 27. novembril 2003, s.o

20-päevase hilinemisega, viivis on seega 22 546 krooni 49 senti. Õiendi nr 2 tehtud tööde kohta ja

arve nr 230084 148 184 krooni tasumiseks esitas hageja 6. oktoobril 2003. Kostja jättis selle arve

maksmata, viivis on seega 20 005 krooni 25 senti. Täiendavate tööde kohta esitas hageja õiendi ja

arve 76 078 krooni tasumiseks 3. novembril 2003. Kostja tasus nimetatud arve 22-päevase

hilinemisega, s.o 16. detsembril 2003, viivis on seega 1673 krooni 72 senti. Hageja esitas neljanda

õiendi täiendavate tööde kohta ja arve 8496 krooni tasumiseks 3. novembril 2003. Arvel märgitud

summa on kostjal maksmata, viivis on 4154 krooni 54 senti. Viienda õiendi täiendavate tööde kohta

ja arve 6726 krooni tasumiseks esitas hageja 9. novembril 2003. Kostja tasus arve 15. detsembril

2003, s.o 16-päevase hilinemisega, viivis on 6726 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja nõustus 25. septembri 2003. a arve ja tehtud tööde õiendiga

24. oktoobril 2003. a. Arve esitamisel rikkus kostja töövõtulepingu p-s 10.2 kokkulepitut.

6. oktoobri 2003 õiendis toodud tööd sisaldusid töövõtulepingu hinnas. Kostja on need tasunud.

3. novembri 2003. a arve aluseks olev õiend edastati kostjale alles 27. novembril 2003. Kostja

nõudmisele vaatamata ei ole hageja arve aluseks olevaid dokumente ja neljandat õiendit esitanud.

Hageja on viivise arvutamisel lähtunud viivisemäärast nii 0,1% kui ka 0,02%, mis on vastuolus

töövõtulepingu p-ga 8.3. Hageja pidi teraskonstruktsioonide paigaldustööd lõpetama

1. septembril 2003, kuid lõpetas need 108-päevase hilinemisega, st 18. detsembril 2003.

3. Kostja esitas 16. juunil 2005. a vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista tööde üleandmisega

viivitamise eest 48 380 krooni. Hageja lõpetas teraskonstruktsioonide paigaldustööd 18. detsembril

2003, s.o 108-päevase hilinemisega ega esitanud töövõtulepingu p-s 7.3 ettenähtud õiendit tööde

tegemiseks ajapikenduse saamiseks. Lepingujärgseks tööde maksumuseks oli 483 000 krooni,

viivis 0,1%, s.o 483 krooni päevas, on 108 päeva eest 52 164 krooni. Töövõtulepingu p 8.1 järgi on

kostjal õigus nõuda hagejalt viivist 48 380 krooni.

4. Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus selle jätta rahuldamata. Kõik esialgu kokkulepitud tööd

lõpetati kahe nädala jooksul. Täiendavate tööde tõttu muutusid tähtajad, kuid see ei puuduta

teraskonstruktsioonide paigaldamist. Dokumentatsioon anti kostjale üle pärast kõigi tööde, s.h

lisatööde lõpetamist. Hageja sai töödega alustada alles pärast projekti üleandmist.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas 5. detsembri 2005. a otsusega hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata.

Kostja on tööd vastu võtnud ning peab nende eest ka tasuma. Kuna kostja on arvete tasumisega

viivitanud, mõistis kohus välja ka viivise. Kostja viivisenõude jättis kohus rahuldamata, sest leidis, et

kostja on nõustunud hageja tehtud töödega nende eest osaliselt tasudes, mistõttu ei ole tal õigust

nõuda hagejalt viivist.

Poolte suhted lähtuvad 21. juulil 2003 sõlmitud töövõtulepingust, mis oli võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 8 kohaselt täitmiseks kohustuslik. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja tööde kohta kokku 5

õiendit, mis loeti kostja poolt vastuvõetuks töövõtulepingu p 7.6 alusel, ning vastavalt õienditele 5

arvet. Hageja nõuab kostjalt 6. oktoobri 2003. a arve alusel 148 184 krooni ja 3. novembri 2003 arve

alusel 8496 krooni tasumist. Kuna kostja ei teatanud 5 päeva jooksul tööde aktsepteerimata jätmisest,

tuli töövõtulepingu p 7.6 alusel lugeda tööd vastuvõetuks. Kostjal on võlaõigusseaduse ja

pooltevahelise lepingu järgi kohustus tasuda tehtud tööde eest, seega tuleb temalt hageja kasuks välja

mõista kokku 156 680 krooni. Kuna kostja on arvete maksmisega hilinenud, tuleb kooskõlas

töövõtulepingu p-ga 8.3 ja VÕS § 94 lg-ga 1 mõista välja viivis 48 380 krooni.

Kostja aktsepteeris tehtud töid, tasudes nende eest 25. septembril 2003, 3. novembril 2003 ja

14. novembril 2003 esitatud arvete alusel. Kuna kostja ei ole 6. oktoobri 2003. a ja 3. novembri

2003. a õiendi järgseid töid ega nende aluseks olevaid arveid vaidlustanud, loeb kohus tööd

vastuvõetuks. Seega ei ole kostja õigustatud viivist nõudma, kuna jättis ise tehtud tööde eest tähtajaks

tasumata ning vastuhagis taotletud viivist 48 380 krooni ei ole alust saada.

6. Kostja palus apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

tervikuna rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Kohtuotsuses ei ole käsitletud ühtegi kostja

vastuväidet hagile ega hinnatud neid põhistavaid tõendeid. Kostja ei tellinud ega aktsepteerinud

6. oktoobri 2003. a ja 3. novembri 2003. a õiendites loetletud lisatöid. Otsusest ei nähtu, millisel

alusel peab kostja tellimata tööde eest tasuma. Kuna pooled ei ole tööde kallinemises ning lisatöödes

ja nende hinnas eraldi kokku leppinud, on hageja 156 680 krooni nõue alusetu. Hageja ei ole

tõendanud, et aktid ja arved anti kostjale üle neis märgitud kuupäevadel.

Kohtu põhjendused vastuhagi rahuldamata jätmise kohta on asjakohatud ja ei tugine seadusele ega

pooltevahelisele lepingule. Viivist saab nõuda alles pärast kõikide tööde lõpetamist, sest siis on selge,

kui palju on tööde lõpetamisega hilinetud. Hageja ei väitnud, et tema viivitus oli põhjustatud kostja

viivitusest raha tasumisel, ning sellega väljus kohus hagi piiridest. Kohus on riigilõivu välja mõistnud

13 000 krooni, kuid oleks pidanud välja mõistma 11 774 krooni, kuna hageja vähendas nõuet.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. juuli 2006. a otsusega linnakohtu otsuse osaliselt,

vähendades väljamõistetud summat 56 876 krooni võrra ning jaotas ümber kohtukulud.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja 148 184 krooni ja kohtukulu 8450 krooni.

Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tegi ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse ning rahuldas

hageja nõude osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et vastuhagi rahuldamata jätmise kohta tehtud otsus

on lõppjärelduses õige. Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et kohus on

rikkunud 31. detsembrini 2005 kehtinud TsMS § 231 lg-st 4 tulenevat nõuet, jättes hinnanguta kostja

vastuväited, kuid leidis, et ringkonnakohus saab vea ise parandada.

Hagiavalduse kohaselt tuginevad pooltevahelised suhted 21. juuli 2003. a töövõtulepingule ja

täiendavale suulisele kokkuleppele. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et

täiendavate tööde kohta sõlmiti suuline leping. Kinnitamaks tehtud töid, esitas hageja viis õiendit,

millest kahes märgitud tööde eest on kostjal tasumata. Kostja vaidles hageja nõudele vastu eelkõige

põhjendusel, et neid töid ei ole ta tellinud ning et tööde kogumaksumus ületab töövõtulepingus

ettenähtud hinna. Kostja ei väitnud, et töid ei tehtud, vaid oli seisukohal, et hageja oleks pidanud

kinni pidama hinnapakkumisest ja lepingus märgitud maksumusest.

Seega tuleb tuvastada, millised kokkulepped olid pooled lisaks 21. juuli 2003 lepingule sõlminud, kas

hageja väidetud tööd, mille tasumise üle vaieldakse (õiendid nr 2 ja nr 4), on tehtud ja kostja on need

vastu võtnud ning kas nende tööde eest tuleb tasuda. 21. juuli 2003 töövõtulepingu aluseks oleva

hinnapakkumise kohaselt (tl 18) moodustus lepingusumma nimetatud pakkumise viiest tööst (6. ja 7.

punktina lisandus paneelide maksumus ja montaaþ, mida lepingusse ei lülitatud), kusjuures Z-roovide

maksumust oli korrigeeritud varasemalt 149 185 kroonilt 125 580 kroonile. Pooled ei vaielnud selle

üle, et nimetatud tööd on tehtud. Tööde üleandmise õiendist nr 1 nähtuvalt oli tööde

kogumaksumuseks 508 727 krooni, kuid perioodil 25. augustist 12. septembrini 2003 tehtud tööd ei

hõlmanud Z-roovide paigaldust koos materjaliga summas 125 580 krooni, mistõttu esitati arve

383 147 krooni saamiseks (kõigile nimetatud summadele lisandus käibemaks). Sellest tulenevalt oli

kostja kohustatud tasuma õiendis nr 2 märgitud Z-roovide eest (arve nr 230084 6. oktoobrist 2003)

koos käibemaksuga 148 184 krooni. Asjaolu, et õiendis nr 1 märgitud tööde maksumus ületas

21. juuli 2003. a lepingus kokkulepitud hinna, ei võimaldanud kostjal jätta Z-roovide eest tasumata.

Hageja esitas kohtule 15. septembri 2003. a kirja, mille kohaselt ta teatas kostjale, et on teinud

lisatöid 122 332 krooni eest (millele lisandus käibemaks) ning palus tehtud töödele kinnitust (tl 113).

Kui kostja ei nõustunud täiendavalt tehtud töödega ega lisandunud maksumusega, oleks tulnud õiendi

nr 1 alusel väljastatud arve nr 230076 tasumisel see selgeks vaielda. Hinnapakkumises märgitud

esimese nelja töö (värvitud kanttorudest tehtud teraspostid, sidemed, terastalad ja terasfermid)

maksumuseks oli 260 815 krooni, mis õiendis nr 1 oli märgitud ühel real (1. punktina), järgmise

kolme punktina olid märgitud lisandunud tööd, mille tasumise üle ei vaieldud. Kuna kostja on

nimetatud töödega nõustunud ja nende eest tasunud, ei olnud kohtul võimalik kostja vastuväiteid

lisatööde põhjendamatuse kohta üle kanda õiendis nr 2 märgitud töödele ega arvestada neid selles

märgitud tööde eest tasumisel. Seega oli kostja kohustatud Z-roovide materjali ja paigaldamise eest

tasuma. Nimetatud kohustus tulenes üheselt 21. juuli 2003. a lepingust.

Ringkonnakohus nõustus kostjaga selles, et õiendis nr 4 märgitud tööde osas (sarikatalade lõikamine,

tagasikeevitamine, ukseraami ümbertegemine) ei ole tõendatud ei töö tellimine ega selle

vastuvõtmine, mistõttu 8496 krooni väljamõistmiseks ei ole alust. Kuni 31. detsembrini 2005. a

kehtinud TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja väitis, et need tööd olid täiendavalt tellitud, pidi ta seda

tõendama.

Apellatsioonikohus nõustus kostjaga, et viivisenõue tööde eest tasumisega viivitamise eest ei ole

põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Tööde üleandmisel ja vastuvõtmisel ei järginud pooled

töövõtulepingust tulenevaid nõudeid. Hageja ei tõendanud vastavate õiendite ja arvete kostjale

üleandmist enda väidetud ajal. Ka ei olnud pooled täiendavate tööde osas kokkuleppimisel arvestanud

lepingust tulenevaid nõudeid, pealegi oli hageja ise seisukohal, et täiendavate tööde kohta sõlmiti

eraldi suuline leping. Seetõttu ei olnud alust kohaldada lepingust tulenevat sanktsiooni ega mõista

kostjalt välja viivist. Samal põhjusel ei ole võimalik rakendada viivist ka hageja suhtes. Asja

materjalist nähtuvalt ei piirdunud hageja tehtud tööd töövõtulepingus ettenähtutega, vaid tehti ka

lisatöid (õiend nr 1), mida kostja aktsepteeris ja mille eest ta tasus. Samas on kostja ka ise

tunnistanud, et viivitas tööde ettevalmistamisega. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et

hageja väidetud ajal (mil esitati ka arved) ei olnud tööd tehtud. Siinkohal on iseenesest õige apellandi

seisukoht, et tööde eest tasumine ei kinnita tööde valmimist ega võta tellijalt õigust nõuda viivist,

kuid praegusel juhul ei ole tema vastav nõue põhjendatud. Tööde tegemisega hilinemist

töövõtulepingu p 15.2 tähenduses ei ole kostja tõendanud.

Ringkonnakohus vähendas esimese astme kohtu otsusega kostjalt väljamõistetud summat ja mõistis

kostjalt välja tasutud riigilõivust sellele vastava osa. Hageja 226 405 krooni suurusest nõudest

rahuldati 148 184 krooni, s.o 65%. Seega peab kostja hüvitama hageja tasutud riigilõivust 8450

krooni. Poolte õigusabikulud jättis ringkonnakohus kummagi poole enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega hagi

osaliselt rahuldati ja vastuhagi rahuldamata jäeti, ning saata tsiviilasi tühistatud osas

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega

apellatsioonkaebus rahuldati, s.o osas, millega jäeti hagi 56 876 krooni saamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohus ei ole viidanud materiaalõiguse normidele, mille tõttu ei ole ringkonnakohtu otsus

kontrollitav.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 436 lõikeid 1, 2, 3 ja 4. Ringkonnakohus rajas otsuse

asjaolule, mille kohta kostja ei ole saanud eelnevas kohtumenetluses oma arvamust avaldada.

Ringkonnakohus tugines otsuse tegemisel lisaks töövõtulepingule ka suulisele kokkuleppele. Hageja

tugines hagiavalduses üksnes töövõtulepingule. Kostja on seisukohal, et pooled ei sõlminud mingeid

suulisi kokkuleppeid.

Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud pooltevahelist lepingut ja lepingulisi suhteid üldisemalt.

Töövõtulepingu järgi pidi tellija töövõtjale tasuma 483 800 krooni. Ringkonnakohus on leidnud, et

kostja peab tasuma 148 184 krooni üle kokkulepitud summa. Pooled ei ole kokku leppinud tööde

maksumuse suurenemises, seetõttu puudub hagejal alus nõuda kostjalt täiendavalt summade

maksmist. Õiend nr 1 ei muuda töövõtulepingut. Kostja ei tellinud neid töid, mis on õiendis nr 1

lisatöödena märgitud. Tegemist oli hageja lisatud materjalidega selleks, et ta saaks teha lepingus

kokkulepitud töö. Kuna hagejal oli kohustus teha töö omal riisikol, oma vahenditega ja omast

materjalist, siis ei tähenda nimetatud materjalide lisamine kostjale kohustust nende eest tasuda.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks kostjal tekkis kohustus tasuda 148 184 krooni üle lepingus

kokkulepitud summa.

Vastuhagi rahuldamata jättes rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lõikeid 1, 2, 3 ja 4. Kostja on

seisukohal, et ta ei ole tööfrondi etteandmisega viivitanud. Kostja on tõendanud, et hageja hilines

tööde üleandmisega 108 päeva. Ringkonnakohus on valesti jaganud pooltevahelise

tõendamiskoormise ja põhjendamatult tuginenud vaid hageja paljasõnalistele väidetele. Kostjal on

õigus nõuda hagejalt viivist 48 380 krooni. Kuna hageja pole tõendanud, et kostjal ei ole õigust

viivise tasumist nõuda, siis tuleb vastuhagi rahuldada.

9. Hageja kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu tühistada kostjalt 148 184 krooni ja kohtukulu 8450 krooni

väljamõistmise ning vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning asi tuleb tühistatud osas saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, millega jäeti

hagi 56 876 krooni ja viivise 48 380 krooni nõude osas rahuldamata.

11. Kohtud on tuvastanud, et pooled sõlmisid 21. juulil 2003. a töövõtulepingu, mille kohaselt kostja

tellis hagejalt toidulao teraskarkasside valmistamise ja paigaldamise. Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja tegi hinnapakkumise ja tööde maksumuseks koos käibemaksuga lepiti kokku 483 800 krooni,

et lepingus kokkulepitud tööd on tehtud ja kostjale üle antud. Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu

otsust osas, milles kohus asus seisukohale, et hageja kohustus paigaldada Z-roovid oli kokku lepitud

21. juuli 2003. a lepinguga ning sisaldus hageja hinnapakkumises viiendal järjekohal, kusjuures

nende maksumus oli korrigeeritud varasemalt 149 185 kroonilt 125 580 kroonile, millele lisandus

käibemaks.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud tasuma õiendis nr 2 märgitud tööde eest arves

nr 230084 näidatud 148 185 krooni ja kas kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingus kokkulepitud

tööde üleandmisega viivitamise eest 48 380 krooni.

12. Ringkonnakohus leidis, et hageja on hagiavalduses lisaks töövõtulepingule tuginenud täiendavale

suulisele kokkuleppele. Samuti leidis ringkonnakohus, et tööde üleandmise õiendist nr 1 nähtuvalt oli

tööde kogumaksumus 508 727 krooni, kuid kuna see ei hõlmanud Z-roovide paigaldust koos

materjalidega, siis oli kostja kohustatud tasuma õiendis nr 2 märgitud Z-roovide eest. Millisest

materiaalõiguse normist ringkonnakohus sellise järelduse tegi, kohtuotsusest ei selgu. Vastavalt TsMS

§ 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. See nõue tuleneb ka TsMS § 654 lg-

test 1 ja 4.

13. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et ringkonnakohus on jätnud hindamata tema järgmised

vastuväited: kostja ei tellinud 6. oktoobri õiendis loetletud lisatöid; õiendis nr 2 loetletud tööd (Z-

roovide paigaldus) olid hõlmatud lepingu maksumusega; kuna pooled ei ole tööde kallinemises ning

nende lisatööde tegemises kokku leppinud, siis ei pea ta ka nende eest maksma. Ringkonnakohus

heitis linnakohtule ette, et viimane rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis hindamata kostja need

vastuväited. Ringkonnakohus märkis otsuses järgmist: "... Kui kostja ei nõustunud täiendavalt tehtud

töödega ega lisandunud maksumusega, oleks tulnud see õiendi nr 1 alusel täiendavalt arve nr 230076

- 25.09.2003 tasumisel selgeks vaielda. /.../ Kuna kostja on nimetatud töid aktsepteerinud ja nende

eest tasunud, ei olnud kohtul võimalik kostja vastuväiteid lisatööde põhjendamatuse kohta üle kanda

õiendi nr 2 märgitud töödele ega arvestada neid selles märgitud tööde eest tasumisel." Viitamata

materiaalõiguse normile ja andmata hinnangut kostja vastuväidetele tööde mittetellimise ja

kokkuleppe eelarve ületamise osas, rikkus ringkonnakohus otsust tehes TsMS § 438 lg-t 1, mille

kohaselt kohus peab hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud ja millist

õigusakti tuleb asjas kohaldada.

14. Selleks, et kindlaks teha, kas kostja peab tasuma lisatööde eest, tuli lähtuda poolte vahel sõlmitud

töövõtulepingust ja võlaõigusseaduse töövõtulepingu sätetest. Vastavalt VÕS § 635 lg-le 1 kohustub

töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega

muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Võlaõigusseaduse

§ 639 lg 1 järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või

mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Selle üle, et pooled olid

töövõtulepingus kokku leppinud tööde eelarves summas 410 000 krooni, millele pidi lisanduma

käibemaks 73 800 krooni, vaidlust pole. Kui eelarve on siduv, siis tuleb eelarve suurenemine eraldi

kokku leppida (VÕS § 13 lg 1). Kas ja kuidas olid pooled lepingus kokku leppinud töö mahu ja

eelarve muudatustes, tuleb kindlaks teha lepingu tõlgendamise kaudu. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 1

lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui leping on lepingupoolte

kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea VÕS § 13 lg 2 järgi seda vormi lepingu muutmisel

järgima, kui lepingust ei tulene teisti.

15. Pooltevahelise töövõtulepingu p 1.3 kohaselt juhinduvad pooled lepingu täitmisel seadusest,

muudest õigusaktidest ja sellest lepingust. Punkti 2.2 järgi tuli lepingu täitmisel ja tõlgendamisel

lähtuda esmalt lepingust koos nõuetekohaselt vormistatud lisadega, mh lepingu täitmise käigus poolte

esindajate sõlmitud ja allkirjastatud kokkulepetest. Lepingu lisaks nr 1 oli p 2.3.1 järgi töövõtja

hinnapakkumine. Lepingu p 3.1 järgi kohustus töövõtja omal riisikol, omast materjalist ja oma

vahenditega ning tellija ülesandel tegema lisas 1 nimetatud tööd lisas 2 toodud

projektdokumentatsiooni kohaselt ning vastavalt lisas 2 esitatud kvaliteedinõuetele ja vastavalt lisas 1

toodud tööde loetelule. Juhul, kui tellija leiab, et lisaksolevatele tööde kirjeldustele on vajalik lisada

või vähendada täiendavaid töid või mahtusid, lepivad pooled kokku tööde maksumuse muutuses.

Punkti 3.3 järgi teeb töövõtja tööd vastavuses lepingu ning kehtivate ehitusnormide ja -eeskirjadega

ning head ehitustava järgides, samuti kooskõlas tellijaga tööde tegemise käigus sõlmitavate kirjalike

kokkulepetega. Juhul, kui lepingu täitmise käigus selgub tööde mahu sisu või viisi muutmise vajadus

või tehakse lisatöid tellija tellimusel või kooskõlas lepingu punktiga 4.2, v.a lepingu punktis 3.1

nimetatud täiendavate tööde osas, või tööde teostamise käigus tekkinud vajadusest lähtuvalt,

vormistavad pooled p 3.5 kohaselt selle kohta lepingu lisa, leppides ühtlasi kokku koos tööde mahu,

sisu või viisi muutmisega lepingu punktis 8.1 nimetatud hinna muutmise.

Seega tuli pooltel eelarve suurenemise osas saavutada kirjalik kokkulepe (p 3.1 ja p 3.3). Ka tehtud

tööde lahenduse muutmine tuli vormistada kirjalikult (p 4.2). Sama kinnitab ka lepingu p 13.1, mille

kohaselt võib lepingut muuta ainult mõlema poole eelneva kirjaliku nõusoleku olemasolul.

Muudatused tuleb vormistada lepingu kirjalike lisakokkulepetena, millele kirjutavad alla mõlema

poole esindajad ja mis hakkab kehtima lisakokkuleppe allakirjutamise päevast alates või

lisakokkuleppes näidatud muust tähtajast. Ringkonnakohus leidis, et pooled sõlmisid lisatööde osas

suulise kokkuleppe. Sellise kokkuleppe kehtivust tuleb hinnata lähtuvalt poolte vahel sõlmitud

töövõtulepingus kokkulepitust.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul lähtuda poolte sõlmitud lepingust, VÕS §-st 13,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg-st 3 ja §83 lg-st 2 ning hinnata, kas kostja tellis õiendis nr 1

jrk nr-tega 2 ja 3 märgitud lisatööd (tl 30), kas pooled muutsid lepingus kokkulepitud tööde mahtu ja

eelarvet.

16. Ringkonnakohus põhjendas vastuhagi rahuldamata jätmist sellega, et tööde üleandmisel ja

vastuvõtmisel ei järginud pooled 21. juuli 2003. a lepingust tulenevaid nõudeid ja tähtaja ületamine ei

ole viivisenõude rahuldamise aluseks seetõttu, et kokkuleppe alusel tehti lisatöid. Kuna

ringkonnakohtu otsus tühistatakse hageja väidetava kokkuleppe seadusele vastavuse hindamata

jätmise tõttu, siis tuleb kohtuotsus tühistada ka vastuhagis lepingu täitmisega viivitamise eest viivise

nõude rahuldamata jätmise osas, sest tuvastamata on lepingus kokkulepitud tööde lõpetamise aeg.

17. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et esimese astme kohtu otsuse põhjendustes on märge

kostja vastuhagi rahuldamata jätmise kohta, kuid kohtuotsuse resolutsioonis ei ole võetud vastuhagi

kohta seisukohta. Ringkonnakohus, jättes esimese astme kohtu otsuse selles osas muutma, ei võtnud

samuti kohtuotsuse resolutsioonis seisukohta kostja vastuhagi kohta. Seega on kohtud rikkunud

TsMS § 442 lg-t 5, mille kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded.

H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa