3-2-1-124-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-124-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

I. M hagi OÜ M vastu 548 917 krooni suuruse kahjuhüvitise

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

03-430

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ M kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja I. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Andres Past

Kostja OÜ M (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Tarvo Lindma

Kolmas isik T OÜ (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

13. november 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2006. a otsus ja Harju Maakohtu

15. veebruari 2006. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le M kassatsioonkaebuselt 27. juulil 2006. a tasutud kautsjon 5489 (viis tuhat

nelisada kaheksakümmend üheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. M esitas 14. augustil 2003. a Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus OÜ-lt M välja mõista

548 917 krooni suuruse kahjuhüvitise, sest kostja tekitas hagejale kahju autori ja esitaja varaliste

õiguste rikkumisega.

Hageja väitis, et kostja andis 2001. aasta detsembris välja laulja Dave Bentoni heliplaadi "From

Monday to Sunday", millel olevate laulude muusika autoriks või kaasautoriks oli hageja. Pooled ei

sõlminud autorilepingut ning hageja ei andnud oma autoriõigusi kostjale üle. Lisaks esitas hageja

sellel heliplaadil olevate lugude muusikat. Hageja ei loovutanud kostjale oma esitajaõigusi. Hageja ei

ole kostjalt saanud autori- ega esitajatasu.

Kuna pooled ei sõlminud autoriõiguste loovutamise lepingut, millega oleks kindlaks määratud

hagejale autoritasu oma autoriõiguste loovutamise eest, tuleb kahju tuvastamise aluseks võtta turul

keskmiselt makstav tasu, mille suurus on 60% plaadi müügihinnast. Samuti ei sõlminud pooled

esitajaõiguste loovutamise lepingut, mille alusel oleks hageja kui teoste esitaja saanud oma õiguste

loovutamise eest tasu. Kahju tuvastamise aluseks võttis hageja turul keskmiselt makstava tasu, mis on

iga loo iga partii puhul 1% heliplaadi müügihinnast. Hageja palus kostjalt kokku välja mõista

548 917 krooni. Rootsis müüdi vaidlusaluse heliplaadi 1121 koopiat hinnaga 111 Rootsi krooni plaadi

eest. Tõendatud on ka 3000 heliplaadi koopia müügiks ettevalmistamine ja nende reaalne müük

hinnaga 185 krooni plaadi eest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ja kolmas isik OÜ R (praeguse nimega T OÜ) sõlmisid

27. juunil 2002. a lepingu, millega hageja loovutas kõik heliplaadil olevate tema loodud teostega

seotud õigused. Seega on hageja vaidlusaluste teostega seotud varalised õigused loovutanud

kolmandale isikule. Hageja ja Lauri Laubre sõlmisid 2001. aastal Deal Memo pealkirja kandva

kokkuleppe, mille kohaselt pidi hageja tootma kõnealuste teoste salvestused ning valmivate albumite

ja/või singlite eest pidi hageja tasu saama vastavalt läbimüügile. Hageja teoste esitaja õigusi ei ole

rikutud, kuna hageja sõlmis eelnimetatud kokkuleppe. Deal Memo alusel sai hageja 31. augustil

2001. a ettemaksu 100 000 krooni. Tal ei ole õigust saada täiendavat tasu. Vaidlusalune heliplaat anti

välja hageja nõusolekul. Hageja esitatud nõude suurus on alusetu. Nordisk Copyright Bureau (NCB),

kellega on lepingu sõlminud Eesti Autorite Ühing, on kehtestanud autoritasu suuruseks mehaanilise

salvestamise eest 9,009% helikandja kõrgeimast hulgihinnast jaekauplusele või kui tootja müüb

helikandja otse, siis 7,4% kõrgeimast jaehinnast. Juhul, kui kirjastaja ja autor ei ole teisiti kokku

leppinud, jaguneb selliselt arvestatav autoritasu helilooja, teksti autori ja kirjastaja vahel võrdselt (st

igale 33,33% autoritasust). Sellise arvestuse kohaselt saaks hagejale makstava tasu suuruseks olla

23 349 krooni. Hageja sai kolmandalt isikult 28 000 Rootsi krooni avansina ja seega on ta saanud

kätte kogu autoritasu.

3. Kolmas isik leidis, et hagi on alusetu ja põhjendamatu. Vaidlusalune heliplaat anti välja kolmanda

isiku, kostja ja Rootsi plaadistusfirma Universal Music AB koostöös. Hageja ja kolmas isik sõlmisid

27. juunil 2002. a sellekohase lepingu. Heliplaat anti välja enne viidatud lepingu sõlmimist, kuid see

toimus hageja nõusolekul ja aktiivsel osalemisel. Hageja ja kolmanda isiku vahel 27. juunil 2002. a

sõlmitud leping on kehtiv ja see ei ole lõppenud.

4. Harju Maakohus jättis 15. veebruari 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt

sõlmis hageja kolmanda isikuga 27. juunil 2002. a lepingu, millega hageja kui autor andis kolmandale

isikule kui kirjastajale üle olemasolevad ja tulevased õigused kõikidele autori tervikuna või osaliselt,

üksinda või teistega koostöös kirjutatud, komponeeritud või loodud heliteostele, mis on loetletud

lepingu lisas nr 1. Lepingu p-st 1.2. nähtub, et autor loovutab ja annab kirjastajale kõik autoriõigused,

omandiõiguse või osaluse kõikides nimetatud teostes, sealhulgas kõik seadusjärgsed, kaasnevad ja

tulevased autoriõigused või muud sarnased õigused. Seega loovutas hageja 27. juunist 2002. a oma

autori varalised õigused ja autoriõigustega kaasnevad varalised õigused kolmandale isikule ning

alates loovutamisest ei ole tal vaidlusalustele teostele enam varalisi õigusi. Autoriõiguse ja sellega

kaasnevate varaliste õiguste rikkumise korral on hüvitise nõue isikul, kellele need õigused kuuluvad.

Kui hageja leiab, et isik, kellele ta autoriõigused ja sellega kaasnevad õigused loovutas, ei täida

lepingut kohaselt, on tal õigus pöörduda nõudega lepingu teise poole vastu.

Hageja arvates on leping lõppenud 14. veebruari 2003. a ülesütlemisavaldusega. Ülesütlemisavalduse

sisu kohaselt on tegemist erakorralise ülesütlemisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 166 lg-st 6 ja lg-

st 1 ning § 196 lg-st 2 tuleneb, et lepingu erakorralisele ülesütlemise peamiseks eelduseks

lepingurikkumise tõttu on lepingu täitmiseks mõistliku tähtaja määramine. Sarnane nõue on

sätestatud lepingu p-s 6.2. Ülesütlemine ei kehti, kuna tõendamata on kolmandale isikule lepingu

täitmiseks täiendava tähtaja andmine enne lepingu ülesütlemist.

Pooled ei vaidle selle üle, et D. Bentoni plaat "From Monday to Sunday", millel olevate laulude

muusika autoriks või kaasautoriks ning muusika esitajaks oli hageja, anti välja 2001. a detsembris.

Asja materjalile lisatud Deal Memo kohaselt leppisid hageja ja L. Laubre kokku, et lepivad kokku

omavaheliste tehingute põhitingiMes. Tehingute perioodi pikaajalisust arvestades ja paljude

reguleerimist vajavate küsimuste arutelu tõttu peavad pooled läbirääkimisi korrektsete lepingute

sõlmimiseks, et need allkirjastada hiljemalt 16. septembriks 2001. Nimetatud Deal Memo kohaselt

lepiti muu hulgas kokku, et hageja annab L. Laubrele tähtajatult õiguse esindada hagejat seonduvalt

eurolauluga "Everybody" ning sõlmida hageja huvides lepinguid laulu kirjastamiseks, plaatide ja

muude helikandjate väljaandmiseks lauluga, autorilitsentside müümiseks ja vastavate tasude

korjamiseks. Hageja ja L. Laubre leppisid nimetatud lepingus kokku ka selles, et D. Bentoni albumi

materjali toodab produtsendina hageja, kokku lepiti ka tasustamises. Lepingu kohaselt tuli L. Laubrel

tasuda hagejale albumi materjali salvestamise tootmiskulu katteks 100 000 krooni vastavalt

litsentsilepingule Universal Music AB-ga.

Vaidlusalune plaat anti välja hageja nõusolekul ja aktiivsel osalemisel. Pooled ei vaidle selle üle, et

hagejal oli soov enda loodud teostega ja esitustega heliplaat välja anda ning sõlmitud olid ka

sellekohased kokkulepped. Samuti puudub vaidlus selles, et peale kostja keegi teine isik ei andnud

välja vaidlusalust heliplaati. Seega ei ole asjas tõendamist leidnud, et kostja on hageja autori varalisi

ja sellega kaasnevaid õigusi õigusvastaselt kasutanud, ning tõendamata on ka kahju tekitamine.

Hageja on ise möönnud, et 27. juunini 2002. a, mil sõlmiti leping kolmanda isikuga, olid hageja

suhted vaidlusaluse plaadi väljaandmiseks ja levitamiseks ebamäärased.

2001. aastal kehtinud autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 46 lg 1 järgi ei lubata teose kasutamist teise

isiku poolt teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori

poolt antud loa (litsentsi) alusel, välja arvatud sama seaduse IV peatükis ettenähtud juhud. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt peab autori poolt oma varaliste õiguste üleandmine või luba teose

kasutamiseks olema vormistatud kirjalikult, välja arvatud sama seaduse § 49 lg-s 2 ettenähtud juhud.

AutÕS § 47 lg 1 kohaselt tähendab luba (litsents) teose kasutamiseks võimalust sooritada tegusid

autori õiguste piirides. AutÕS § 49 lg 2 järgi ei ole kirjalik vorm kohustuslik lihtlitsentsi andmisel,

sealhulgas lepingute suhtes teose avaldamise kohta perioodilises väljaandes või teatmeteoses ning

suuliste teoste ühekordse edastamise kohta raadios ja televisioonis.

Tõendatud on, et kostja tasus 31. augustil 2001. a hagejale kuuluvale OÜ-le I. M Production 100 000

krooni. See summa tasuti hageja ja L. Laubre sõlmitud Deal Memos kokkulepitu kohaselt. Seda

väidet ei ole hageja ümber lükanud ning see viitab asjaolule, et hageja eesmärgiks oli 2001. aastal

L. Laubre (või temaga seotud äriühingute) kaasabil D. Bentoni heliplaadi, millel olevate laulude

muusika autoriks või kaasautoriks ja esitajaks oli hageja, väljaandmine.

Isegi kui kostja rikkunuks hageja autori- ja autoriõigustega kaasnevaid õigusi, tulnuks hagi jätta

rahuldamata tõendamatuse tõttu. Hageja võttis kahju hüvitamise nõude esitamisel kahjuarvestuse

aluseks 60% plaatide müügihinnast ja esitajatasuna on hageja arvestanud iga loo iga partii puhul 1%

plaadi müügihinnast. Muusikateoste salvestamise õigusi esindab NCB, kellega on lepingu sõlminud

Eesti Autorite Ühing, ja seega toimub salvestatud muusikateostega seonduv autoritasude arvestus

nimetatud ühingute kaudu. NCB autoritasude arvestamise ja maksmise ning autoritasude jaotamise

tingimuste kohaselt on autoritasu suuruseks mehhaanilise salvestamise eest 9,009% helikandja

kõrgeimast hulgihinnast jaekauplustele või kui tootja müüb otse, siis 7,4% kõrgeimast jaehinnast. Kui

kirjastaja ja autor ei ole kokku leppinud teisiti, jaguneb selliselt arvestatav autoritasu helilooja, teksti

autori ja kirjastaja vahel võrdselt.

Hageja ei ole kahju saanud. Hageja sai Deal Memos kokkulepitu alusel 100 000 krooni ja lisaks sai ta

24. juulil 2004. a autoriõiguste ja sellega kaasnevate õiguste eest 28 000 Rootsi krooni.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse asja

uueks läbivaatamiseks saatmata. Kostja rikkus hagejale kuuluvaid autoriõigusi, andes välja heliplaadi

autorile kuuluva loominguga ja saades selle eest autorile kuuluma pidavat tulu plaadi läbimüügist.

Isegi kui hageja oleks andnud varalised õigused üle kostjale, oleks tal kui autoril õigus vastavalt

AutÕS § 14 lõikele 1 saada tasu oma teose kasutamise eest. 27. juunil 2002. a sõlmisid lepingu

hageja ja kolmas isik, kuid see leping ei tekitanud õigusi ega kohustusi kostjale. Hageja ei ole

kostjale loovutanud autoriõigusi plaadi !From Monday to Sunday" väljaandmiseks. Pooled ei ole

sõlminud kokkulepet ka esitajaõiguste loovutamiseks ja tasu saamiseks. Kahju suuruse hindamisel

võttis hageja aluseks 27. juunil 2002. a sõlmitud autorilepingu, mille p-st 2.1 tulenevalt on

autoritasu 60% saadavast sissetulekust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. juuni 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks 548 917 krooni suuruse

hüvitise. Lisaks mõistis ringkonnakohus kostjalt välja hageja kantud kohtukulu 27 445 krooni ja

60 000 krooni riigilõivu riigituludesse.

Maakohtu otsus ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikes 1 ja §-s 438 sätestatud

nõuetele. Maakohus on otsuses hagi rahuldamata jätmisel tuginenud vaid kostja vastuväidetele ja

kostja esitatud tõenditele. Maakohus ei ole sisuliselt andnud hinnangut ühelegi hageja väitele ega

kostja vastuväitele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit

2002. a, enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust.

Autoriõiguse seaduse § 11 lg 1 kohaselt tekib teose autoril teose loomisega autoriõigus sellele

teosele. Autoriõiguse sisu moodustavad isiklikud õigused ja varalised õigused. AutÕS § 11 lg 2

kohaselt on autori isiklikud õigused autori isikust lahutamatud ning ei ole üleantavad. AutÕS § 11

lg 3 kohaselt on autori varalised õigused üleantavad kas üksikute õigustena või õiguste kogumina, kas

tasu eest või tasuta.

Autorileping on AutÕS § 48 lg 1 kohaselt autori või tema õigusjärglase ja teost kasutada sooviva

isiku vaheline kokkulepe teose kasutamiseks, mille alusel autor või tema õigusjärglane annab teisele

poolele üle oma varalised õigused või loa teose kasutamiseks lepingu tingimustega ettenähtud

ulatuses ja korras.

Autorileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (AutÕS § 49 lg 1). Sama nõue kehtib ka autori

poolt oma varaliste õiguste üleandmisel või teose kasutamisel autori antud loa (litsentsi) alusel.

AutÕS § 67 lg 1 kohaselt on teose esitajal ainuõigus ise kasutada, lubada kasutada ja keelata kasutada

teose esitust ning saada kokkulepitud tasu sellise kasutamise eest, välja arvatud autoriõiguse

seadusega ja poolte kokkuleppega ettenähtud juhud. AutÕS § 67 lg 2 p 1 kohaselt on vaid teose

esitaja nõusolekul lubatud seni fikseerimata esituse salvestamine heliplaadile, heli- ja videolindile,

filmile jms viisil. Nõusolek esituse kasutamiseks peab olema vormistatud kirjalikult AutÕS § 46 lg-

te 1 ja 2 kohaselt.

Pooled ei vaidle selle üle, et heliplaadi ilmumise ajaks 2001. a detsembris ei olnud hageja sõlminud

autorilepingut, milles ta oleks loovutanud kõik oma autoriõigused enda loodud teostele, mis olid

ülalnimetatud heliplaadile salvestatud. Kuivõrd autorileping peab olema sõlmitud kirjalikult ja sellist

lepingut pooled ei sõlminud ning autor ei andnud teose kasutamiseks litsentsi, siis ei oma tähtsust

asjaolu, kas hageja osales plaadi väljaandmises aktiivselt ja kas ta osales heliplaadi esitlusel.

Heliplaadil on 12 lugu, mille trummipartiid, perkussioonipartiid, klaveripartiid, elektriklaveripartiid,

orelipartiid ja viiulipartiid mängis sisse hageja. Kostja ei ole hagejale selle eest maksnud esitajatasu.

Maakohtu tuginemine Deal Memole ei ole põhjendatud, kuna see kajastab hageja ja L. Laubre

läbirääkimisi lepingute sõlmimiseks. Deal Memos on hageja andnud L. Laubrele laialdased volitused

erinevate lepingute sõlmimiseks hageja nimel vaid eurolaulu !Everybody" suhtes. Heliplaadi

väljaandmise ajal ei olnud hageja loovutanud oma autoriõigusi tema loodud teostele, mis on

salvestatud vaidlusalusele heliplaadile.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuasjas nr 3-2-1-107-97 tehtud otsuses märkinud, et autorileping

loetakse sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe kõigis lepingu olulistes tingimustes

(AutÕS § 51 lg 1). Lepingu oluliseks tingimuseks on AutÕS § 51 lg 2 p 8 kohaselt ka autoritasu

suurus, selle väljamaksmise tähtaeg ja kord. Kui kokkulepet AutÕS § 51 lg-s 2 sätestatud olulistes

tingimustes ei saavutata, ei saa lepingut lugeda sõlmituks. Autori loata ei tohi teost kasutada. Kui

seda tehakse, on tegemist AutÕS rikkumisega ning autoril on õigus taotleda rikkumise kõrvaldamist

ja kahju hüvitamist (AutÕS § 80 lg 1 p 3 ja § 80 lg 2 p 8). Samuti toob autori õiguste rikkumine kaasa

õigusaktides ettenähtud kriminaal-, haldus- või tsiviilvastutuse (AutÕS § 79). Hageja ja kostja vahel

puudus 2001. a detsembris, kui kõnealune heliplaat välja anti, kirjalik autorileping, mis vastaks

seaduses sätestatud tingimustele. Seega rikkus kostja hageja autoriõigusi ning see toob kaasa kostja

tsiviilvastutuse AutÕS § 79 kohaselt.

Enne 1. juulit 2002. a kehtinud AutÕS § 80 lg 1 p 1 ja lg 2 p 8 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt

kahju hüvitamist autori varaliste õiguste rikkumise eest. Kuna kostja rikkus hageja autoriõigusi

vaidlusaluse heliplaadi väljaandmisel, on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist. Maakohus leidis

kahju suuruse arvestamisel ebaõigesti, et hagejal oleks õigus nõuda tema autoriõiguste rikkumise eest

kahjuna vaid seda osa, mida ta võinuks saada, kui autorileping oleks sõlmitud. Kohtu selline

seisukoht ei ole aga õige, sest see võimaldaks ikkagi kostjal kasu saada hageja rikutud õiguste arvel ja

jätkuvalt autoriõigusi rikkuda. Põhjendamatu on maakohtu järeldus, mille kohaselt tuleb võimalikust

kahjust maha arvata Deal Memo alusel väljamakstud summad, kuna asjas ei ole tõendatud, et Deal

Memos kokkulepitu laienes hageja ja kostja vahelistele suhetele.

Ringkonnakohus tugines TsMS § 233 lg-le 1 ja nõustus hageja esitatud kahjuarvestusega. Kostja ei

ole esitanud kahju arvestamiseks vajalikke heliplaadi müüginumbreid ega ole põhjendanud, miks

hageja esitatud nõue saada 548 917 krooni hüvitist ei ole õige.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja arvates ei rikkunud maakohus protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole esile toonud,

millised hageja väited on maakohus jätnud hindamata. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu otsuse

järeldused põhjendatud ja kontrollitavad.

Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme ning kohaldas valesti materiaalõiguse norme hageja

väidetavate varaliste õiguste rikkumise hindamisel. Autoriõiguse seadus ei sisaldanud kohtu viidatud

norme 2001. a detsembris ega ka alates 1. juulist 2002. a. Ringkonnakohus jättis kontrollimata hageja

viidatud normide sisu ja olemasolu, mille tulemusel on ringkonnakohus tuginenud olematutele

normidele.

Tuvastatud on, et 27. juunil 2002. a loovutas hageja vaidlusalusel heliplaadil olnud teostega seotud

varalised õigused kolmandale isikule, seega ei ole hagejal varalisi õigusi sellel heliplaadil olevatele

teostele. Hagejal on säilinud teostele isiklikud mittevaralised õigused. Samuti on hagejal varalised

õigused, mis tulenevad viidatud lepingust kolmanda isiku vastu, kuid hageja loobus oma varalistest

õigustest. Ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et kuna kostja ei ole lepingupooleks, siis ei ole

viidatud leping asjakohane. Kostja arvates kinnitab viidatud leping, et hagejal ei ole enam varalisi

õigusi loodud teostele ja väidetav varaliste õiguste rikkumine ei saa riivata hageja õigusi ja huve.

AutÕS § 46 lg 1 eristab selgelt autoriõiguste loovutamist ja kasutada andmist (litsents). Varaliste

õiguste loovutamise korral võib õiguste omandaja kasutada, vallata ja käsutada omandatud varalisi

õigusi vabalt omal äranägemisel ning selleks ei ole vaja loovutaja täiendavaid nõusolekuid. 27. juuni

2002. a lepinguga loobus autor selgelt kõigist varalistest õigustest lepingu objektiks olnud teoste osas.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt rikuti heliplaadi väljaandmisega hageja õigusi,

kuivõrd heliplaadi väljaandmise ajal ei olnud hageja oma varalisi õigusi veel loovutanud. Oluline ei

ole see, millal hageja oma varalised õigused loovutas. Isegi kui asuda seisukohale, et enne varaliste

õiguste loovutamist tekkis hagejale kahju, ei ole hageja tõendanud ega kohus tuvastanud, milline osa

kahjust moodustus 2001. aasta detsembrist 26. juunini 2002. a. Ringkonnakohus on vääralt leidnud,

et varaliste õiguste loovutamine ei hõlma varalisi õigusi, mis olid tekkinud enne õiguste loovutamist.

27. juuni 2002. a leping on kehtiv.

Kostja nõustub sellega, et autorileping peab olema kirjalik, kuivõrd seadus nõuab seda selgelt.

Vormiliselt oli see nõusolek 2001. aasta detsembris kirjalikult vormistamata, kuid hageja oli

heliplaadi väljaandmisega nõus. Ei saa asuda seisukohale, et heliplaat anti välja hageja nõusolekuta,

kui hageja nõusolekut hiljem kinnitas. Hageja nõusoleku tuvastamist ei saa siduda üksnes kirjaliku

kokkuleppe olemasoluga.

Ringkonnakohus hindas kahju suurust valesti. Ringkonnakohus nõustus hageja esitatud

kahjuarvestusega, kuid ei toonud kohtuotsuses välja arvestuskäiku. Samuti on ringkonnakohus vääralt

tuginenud TsMS § 233 lg-le 1, kuna see säte käsitleb juhtumeid, kui kahju suurust ei ole võimalik

kindlaks teha. Kohus ise leidis, et kahju suurust on võimalik täpselt välja arvutada, sest leidis, et

hageja on tõendanud oma arvestuse õigsust. Kohtu viide TsMS § 233 lg-le 1 ei vabasta kohut

kohustusest põhjendada kahju suurust, kui kohus on ise leidnud, et kahju suurust on võimalik välja

arvutada. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, mille alusel ta jõudis järeldusele, et hageja arvestuse

alused autoritasude ja esitajatasude suuruse kohta vastavad turu keskmisele.

Kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda tingimustest, mis oleks olnud kohaldatavad siis, kui pooled

oleks sõlminud autorilepingu. Väidetava kahju arvestamisel tulnuks lähtuda sellest, kui palju oleks

hageja saanud tasu siis, kui pooled oleksid sõlminud vastava lepingu, sest kostja väidetava

rikkumiseta ei oleks olnud hagejal võimalik rohkem tulu saada. Hageja on esitanud üksnes

paljasõnalised väited kahju suuruse kohta. Hageja ei ole tõendanud, et autoritasu tavapäraseks

suuruseks on 60% plaadi müügihinnast ja esitajatasu suurus 1% iga loo partii sissemängimise eest.

Kahju hüvitamise nõude korral on hagejal kahju suuruse tõendamise koormis.

Ringkonnakohtu järeldused heliplaadi müügiarvude kohta on ekslikud. Eestis esindab muusikateoste

salvestamisega ja reprodutseerimisega seotud õigusi Eesti Autorite Ühing, kes on NCB liikmeks.

Autoritasude arvestus toimub NCB kaudu. Hageja ei ole tõendanud, et kolmas isik või kostja oleks

teeninud tulu, millelt saaks arvestada temale väljamaksmiseks tasu. Hageja on saanud heliplaadi

väljaandmise eest autoritasuna 28 000 Rootsi krooni, mis katab kõik hagejal saadaolevad summad.

Ringkonnakohtu järeldused esitajaõiguste rikkumise ja sellest tekkinud kahju kohta on väärad.

Esitajaõigustega seoses on pooled sõlminud 2001. aasta juulis Deal Memo, mille alusel hageja on

raha saanud. Hageja ei ole tõendanud talle tekkinud kahju suurust tema esitajaõiguste rikkumise osas.

Hageja esitas paljasõnalise väite, et tal tekkis kahju 1% plaadi müügihinnast iga loo iga partii kohta.

8. Hageja ei vastanud kassatsioonkaebusele Riigikohtu määratud tähtaja jooksul. Kolmas isik

kassatsiooniastmes oma seisukohta ei väljendanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude AutÕS § 80 lg 1 p 1 ja lg 2 p 8 alusel, leides ekslikult, et

need sätted kehtisid enne 1. juulit 2002. a. Ringkonnakohus oleks saanud kohaldada üksnes hageja

väidetavate õiguste rikkumise ajal kehtinud AutÕS § 80 lõiget 1, mille kohaselt samas seaduses ja

muudes autoriõigust reguleerivates aktides sätestatud autoriõiguse, autoriõigusega kaasnevate õiguste

või andmebaasi tegija õiguste rikkumine, samuti autoriõigust käsitlevates aktides sätestatud nõuete

rikkumine toob kaasa tsiviil-, kriminaal- või haldusvastutuse.

Autoriõiguse rikkumisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks enne 1. juulit

2002. a oli ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 448, mis reguleeris õigusvastaselt (lepinguväliselt)

tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtade järgi pidi

hageja sellel alusel hagi rahuldamiseks tõendama, et kostja rikkus tema autoriõigusi õigusvastaselt

ning et selline õigusrikkumine põhjustas hagis näidatud kahju. Nende asjaolude esinemise korral sai

kostja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendas, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.

Ringkonnakohtu otsuses ei ole TsK § 448 alusel tekkida võiva vastutuse eelduste esinemist käsitletud,

mistõttu ringkonnakohtu otsus on õiguslikult põhjendamata ega vasta TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud

kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele.

11. Ringkonnakohus luges kostja vastutuse ! kahju hüvitamise kohustuse ! tekkimise eeldusena

tuvastatuks vaid selle, et kostja rikkus hageja autoriõigusi heliplaadi väljaandmisega, sest pooled ei

olnud enne heliplaadi väljaandmist 2001. aasta detsembris sõlminud kirjalikke autorilepingut.

Tsiviilõiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt välistab kahju põhjustamise õigusvastasuse isiku

nõusolek tema õiguste rikkumiseks (õigustesse sekkumiseks) ja kahju tekitamiseks, välja arvatud kui

sellise nõusolekuga rikutakse seadust või see on heade kommete vastane. Isiku nõusolek talle kahju

tekitamiseks kui kahju põhjustamise õigusvastasust välistav asjaolu on sätestatud otsesõnu VÕS

§ 1045 lõike 2 p-s 2. Sellise nõusoleku näol ei ole tegemist mitte tehinguga, vaid deliktiõiguslikku

tähtsust omava tahteavaldusega. Hea usu põhimõttest tulenevalt (enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS

§ 108) oli seaduse ja heade kommetega kooskõlas olev isiku nõusolek talle kahju tekitamiseks ka TsK

§ 448 kohaldamist välistavaks asjaoluks.

Seadus ei sätestanud enne 1. juulit 2002. a ega sätesta praegu, mis vormis peab olema kannatanu

nõusolek tema õigustesse sekkumiseks (ja sellega kahju tekitamiseks) kui kahju tekitamise

õigusvastasust välistav asjaolu. Järelikult võis kostjal deliktiõiguslikus mõttes tekkida õigus sekkuda

hageja autoriõigustesse ka hageja suulise nõusoleku korral, ilma et ta oleks sõlminud hagejaga

autorilepingut. Sellise nõusoleku olemasolu korral pole hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist

autoriõiguse rikkumise eest.

12. Ringkonnakohtu otsus on õiguslikult põhjendamata veel selle tõttu, et ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu, missugune oli see teos, millele hagejal oli tekkinud autoriõigus. Vastavalt AutÕS §-le 4 peab

autoriõigusega kaitstud teos olema mingisuguses objektiivses vormis ning olema selle vormi kaudu

tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. Ilma autoriõigusega

kaitstud teost tuvastamata ei saa kindlaks teha väidetavat autoriõiguse rikkumist. Kuna kõnealuse

heliplaadi andis välja kostja, siis ei saanud hagejal tekkida sellele autoriõigust.

13. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asja lahendamise seisukohalt olulise asjaolu, et hageja väitis

enda olevat osa kostja väljaantud heliplaadile salvestatud laulude heliloomingu kaasautor.

AutÕS § 30 lg 1 järgi kuulub autoriõigus teosele, mille on loonud kaks või enam isikut oma ühise

loomingulise tegevusega, autoritele ühiselt. AutÕS § 30 lg 2 esimese lause järgi võib ühise

loomingulise tegevusega loodud teos moodustada ühe jagamatu terviku (ühisautorsus) või koosneda

osadest, millest igaühel on samuti iseseisev tähendus (kaasautorsus). AutÕS § 30 lg 2 teise lause järgi

loetakse teose osa iseseisvat tähendust omavaks, kui seda saab kasutada sõltumatult selle teose

teistest osadest. AutÕS § 30 lg 3 sätestab, et igale kaasautorile kuulub autoriõigus ka tema loodud

iseseisva tähendusega osale teoses ning ta võib kasutada seda teose osa iseseisvalt ning et selline

kasutamine ei tohi kahjustada teiste kaasautorite õigusi ega olla vastuolus teose kaasautorite ühise

kasutamise huvidega. AutÕS § 30 lg 4 järgi määratakse suhted ühiste autorite vahel autoriõiguse

teostamisel, sealhulgas autoritasu jagamisel kindlaks nende kokkuleppega. Sellise kokkuleppe

puudumisel teostavad autoriõigust teosele kõik autorid ühiselt, autoritasu aga jagatakse nende vahel

võrdsetes osades. AutÕS § 30 lg 5 annab igaühele ühistest autoritest õiguse pöörduda kohtusse või

võtta tarvitusele muid abinõusid ühiselt loodud teose kaitseks ning autoriõiguse rikkumise

kõrvaldamiseks.

Eelviidatud sätetest tulenevalt oleks ringkonnakohus pidanud hagi rahuldades tuvastama, milliste

kostja välja antud heliplaadil olevate heliteoste ainuautoriks ja milliste ühis- või kaasautoriks hageja

heliloojana oli. Kuigi hagejal võis olla AutÕS § 30 lg 5 järgi õigus pöörduda kohtusse oma autorsuse

kaitseks, ei olnud tal AutÕS § 30 lõikest 4 tulenevalt õigust kogu autoritasule ning järelikult ka

kogutulule, mis jäi autoritasu väidetava maksmata jätmise tõttu temal jt ühistel autoritel saamata.

14. Ringkonnakohtu otsus on õiguslikult põhjendamata ka hagejal väidetavalt esineva kahju ja selle

suuruse arvestamise osas. Nimelt jättis ringkonnakohus tuvastamata põhjusliku seose hageja väidetud

kahju ja hageja autoriõiguse väidetava rikkumise vahel ning käsitas kahjuna tulu, mida hageja arvates

kostja sai hageja õiguse väidetava rikkumisega.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et autoriõiguse rikkumise tõttu võib autoril tekkida kahju

seetõttu, et ta kaotab autoriõiguse rikkumise tõttu võimaluse saada tulu oma teose kasutamise eest

mujalt. Autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused tuleb autorile hüvitada mitte kahjuna, vaid alusetust

rikastumisest tuleneva hüvitisena. Nõude saab esitada kas TsK § 477 lg 6 või VÕS § 1037 lg 1 alusel,

lähtudes rikkumise ajast, ning olenemata sellest, kas autoriõigust rikkunud isik oli rikkumises süüdi.

Autoriõiguse rikkuja, kes rikkumise ajal teadis või pidi teadma rikkumise lubamatusest (õigustuse

puudumisest), on kohustatud välja andma rikkumisest saadud kasu rikkumise ajast lähtudes, kas TsK

§ 477 lg 5 või VÕS § 1039 alusel.

15. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja saanud heliplaadile salvestatud teoste

esitamise eest tasu ning ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise saamata jäänud

esitajatasu ulatuses.

Sellega seoses peab kolleegium vajalikuks märkida, et esitajatasu maksmata jätmisest tulenevalt võib

hagejal kostja vastu eelkõige olla kas lepingust tulenev kohustuse täitmise nõue või nõuded, mida

saab sõltuvalt hageja õiguste rikkumise ajast esitada kas TsK § 477 lg 4 ja 5 või VÕS §-de 1037-1039

alusel.

Teose esitaja õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks oleks hageja

pidanud tõendama, et kostja poolt teoste esituse õigusvastase (ilma hageja nõusolekuta) kasutamise

tõttu jäi tal saamata tulu, st ta kaotas võimaluse saada tasu esituse kasutuse eest mujalt kui kostja

käest. Teose esituse kui AutÕS §-ga 65 kaitstud õiguse rikkumiseks oleks ringkonnakohus pidanud

muu hulgas tuvastama, millises objektiivses vormis väljendus hageja väidetav esitus ning kas tal olid

esituse osas ainuesitaja õigused või ühised õigused teiste esitajatega.

16. Kolleegium peab oluliseks selgitada, mis tähtsus on teose kasutamist lubava autorilepingu ja teose

esituse kasutamise lubamise lepingu kirjaliku vormi nõudel nende lepingute kehtivuse seisukohalt.

Enne 1. juulit 2002. a kehtinud AutÕS § 46 ning § 49 sätestasid teose kasutamist lubava

autorilepingu kohustusliku kirjaliku vormi, välja arvatud lihtlitsentsi andmise korral, sealhulgas

lepingute suhtes teose avaldamise kohta perioodilises väljaandes või teatmeteoses, ning suuliste

teoste ühekordse edastamise kohta raadios ja televisioonis ning kaabelvõrgus.

Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 93 lg 1 järgi oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku

vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei

tulenenud teisiti. See reegel ei olnud seega absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude

eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust (nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 18. aprilli 2006. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-28-06, p 11 (RT III 2006, 15, 142)).

Nimetatud põhimõtte on seadusandja otsesõnu kehtestanud kehtiva TsÜS § 83 lõikes 1, mille järgi on

tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise

eesmärgist ei tulene teisiti.

Kolleegium leiab, et teose kasutamist lubava autorilepingu näol ei ole kehtiva õiguse järgi ega olnud

ka enne 1. juulit 2002. a tegemist tehinguga, mille seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine toob

kaasa tehingu tühisuse. Autorilepingu kirjalik vorm kaitseb autorilepingu mõlemat poolt, luues

suurema selguse poolte õigustes ja kohustuses võrreldes sellega, kui autorileping oleks sõlmitud

suulises vormis. Samas kahjustaks teose kasutamist lubava autorilepingu tühiseks lugemine kirjaliku

vormi järgimata jätmise tõttu põhjendamatult autori õigusi ! ta jääks ilma autorilepinguga kokku

lepitud õigustest ja lepingu teine pool vabaneks endale autorilepinguga võetud kohustustest.

Luba teose esituse kasutamiseks peab AutÕS § 68 lg 1 järgi olema antud kirjalikult või vormistatud

lepinguna. Kuna lepingu kohustuslikku vormi ei sätestata, võib luba esituse kasutamiseks olla antud

ka suulise lepinguga. Seni fikseerimata esituse salvestamiseks vajalik esitaja nõusolek (AutÕS § 67

lg 2 p 1) ei pea olema antud kirjalikus vormis.

Samas ei too teose esituse kasutamine ilma kirjaliku nõusolekuta, teose esitajaga lepingut sõlmimata

või tühise lepingu alusel vältimatult kaasa teose esituse kasutamise õigusvastasust, sest teose esitaja

võib olla andnud esituse kasutajale deliktilist vastutust välistava (vormivaba) nõusoleku esituse

kasutamiseks.

17. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud kahju suuruse kindlakstegemisel TsMS § 233 lõiget 1,

mis sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu

kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte

kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sarnane TsMS § 233 lõikega 1 on VÕS § 127

lg 6 esimene lause, mille kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust

ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral,

otsustab hüvitise suuruse kohus.

Kolleegium leiab, et nimetatud sätete kohaldamiseks peab esmalt olema tõendatud kahju olemasolu ja

põhjuslik seos kahju ning kostja poolt hageja õiguste rikkumise (delikti) vahel. Nagu eespool öeldud,

ei tuvastanud ringkonnakohus põhjuslikku seost kostja poolt hageja õiguste väidetava rikkumise ja

hagejal väidetavalt saamata jäänud tulu vahel (vt käesoleva otsuse p 14).

18. Kuivõrd ka maakohus ei ole analüüsinud kahjuhüvitisnõude eelduseid ning on jätnud arvestamata

võimaluse kvalifitseerida hageja nõue muul alusel, tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada

TsMS § 691 p 4 alusel ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kolleegium peab maakohtu otsuse kohta vajalikuks märkida veel seda, et kuigi maakohus jättis hagi

rahuldamata, jättis ta vääralt välja mõistmata hagejalt riigilõivu riigituludesse. Maakohus oli lugenud

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruaril 2000. a kohtuasjas nr 3-2-1-10-00 tehtud määruses (RT

III 2000, 5, 57) esitatud seisukoha alusel hageja vabastatuks riigilõivu tasumisest, sest hageja

autoriõiguste rikkumise kohta oli algatatud kriminaalmenetlus. Kuid maakohus jättis tähelepanuta

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi samas määruses toodud seisukoha, et kui hageja on vabastatud

riigilõivu tasumisest enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 4 alusel ja hagi

jääb rahuldamata, tuleb hagejalt riigilõiv sisse nõuda kohtuotsusega enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 64 lg 2 alusel.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu